Читать книгу Krokodillilind - Katrina Engberg - Страница 7

Jeppe Kørner vaatas habrast tassikõrva, mis kadus ta sõrmeotste vahele. Esther de Laurenti oli tõmmanud selga hommikumantli ja keetnud kohvi, nüüd istusid nad polsterdatud mööblil ja ootasid, et ta uuesti istuks. Tuba oli täis värve, nipsasju ja segadust ja Jeppe tundis end selles naiselikus kaoses ebamugavalt. See meenutas talle tema ema korterit, kus intellekti ja vaimu oli igal pool, mugavust enam-vähem mitte kusagil. Seinu katsid põrandast laeni ulatuvad riiulid, täis kõiksuguseid raamatuid. Pleekinud nahkseljad, pehmekaanelised ja kirevad kingiraamatukesed toidust ja lilledest. Puukujukesed ja tolmunud nipsasjad kogu maailmast täitsid riiulitel ja seintel kõik vabad paigad ning igal viimasel kui rõhtsal pinnal oli hunnikutes tihedalt täiskirjutatud, punaste joontega pabereid.

Tänavalt kostis esimeste uudistemeeskondade häält, kui need ookrivärvi fassaadi ette kogunesid. Press ei saanud krüpteeritud politseiraadiot pealt kuulata, ent see-eest jälgisid nad huilgavaid sireene ja sotsiaalmeediat. Kunagi ei läinud kaua aega, kui keegi juba säutsus, messis või täägis politseihorde, ja ajakirjanikud jõud­sid tavaliselt kohale paar minutit pärast esimesi kiirreageerimis­sõidukeid. Ärksad uudisteankrud rääkisid juba tõsisel ilmel kaameratesse, mis näitasid vaheldumisi nende nägusid ja valges rõivas kriminaaltehnikute kobarat.

Esther de Laurenti köhatas ebalevalt. „Mina olen hoone omanik, ma elan ise siin üleval ja üürin ülejäänud maja välja. Gregers on minu all elanud sestpeale, kui ta kakskümmend aastat tagasi naisest lahutas. Alakorruse poes vahetuvad üürnikud paari aasta tagant, praegu on seal kohvibaar, nagu te teate. Seda peavad paar kena noormeest…“

Sõnad voolasid suust rahulikult, aga võbelev pilk andis tunnistust šokis inimesest.

„Caroline on teisel korrusel elanud poolteist aastast. Ma tunnen ta vanemaid juba ammusest ajast, enne seda, kui nad Jüütimaale kolisid. Meil oli siis koos omamoodi kunstiklubi.“

Ta rääkis selge diktsiooniga, mis oli vastuolus vandesõnadega, mis aeg-ajalt vürtsitasid ta muidu nii siivsaid lauseid. Pooleldi näitlejanna, pooleldi meremees.

„Julie kolis siia kevadel. Nad on ammused sõbrannad, tunnevad teineteist kooliajast. Kenad tüdrukud üürilisteks,“ jätkas Esther, pilk kiindunud merekarbimustriga vaasi. „Kumb neist see on?“

„Identifitseerimist ei ole veel toimunud.“ Jeppe surus tallad vastu põrandat, et seljavalu järele annaks ja ta saaks paremini keskenduda. „Kahjuks on liiga vara öelda midagi surmapõhjuse kohta.“

Esther de Laurenti vaatas eemale. Ta hele nahk oli meikimata ja rohked kortsud silmade ümber ja kaelal rõhutasid alistuvat ilmet. Anette oli kükakile laskunud ja sügas ühe mopsi kuldset kõhunahka. Koer uratas rahulolevalt.

„Kas viimasel ajal on majas midagi ebatavalist juhtunud? Ükskõik mida. Uued inimesed, kes on hakanud tüdrukute korteris käima, mäsu tänaval, tülisid?“ küsis Jeppe.

„Mõelda, et seda repliiki saab päriselt kuulda! Selline tunne nagu oleksin ma omaenda raamatus.“ Esther kõneles ikka veel vaasiga.

Mops tüdis Anette hellitustest, tatsas paar sammu eemale ja heitis koerakorvi. Küüned klõbisesid laudpõrandal.

„Ega me ju kogu aeg kaelakuti koos istu,“ seletas Esther lõpuks. „Julie ja Caroline on noored tüdrukud, kellel on kiire elu. Tihtipeale on kosta kõva muusikat ja öist melu, aga eks minu juures on aeg-ajalt ka. Vaene Gregers, et ta ka meid välja kannatab. Hea, et ta on kurdivõitu.“

Esther kaotas mõttelõnga. Jeppe andis talle aega ja needis endamisi Anette rahutut trummeldust uksepiidal.

„Carolinel on poiss, mis kurat ta nimi nüüd ongi … Daniel! Daniel Fussing, tore noormees, on ka Herningi kandist siia kolinud. Aga ma ei ole teda ammu näinud. Julie on vist … vallaline.“ Ta mekutas sõna, nagu oleks selle pind kare ja tunduks suus kummaline.

Jeppe tähendas selle märkmikku. Tänaval läks tööle autoalarm ja Anette päästis ukselävelt kuuldava ohke. Sel oli oma põhjus, miks Jeppe eelistas ise inimesi üle küsitleda, kui nad koos töötasid: diplomaadioskustega Anette just ei hiilanud.

„Caroline oli vist viimasel nädalal sõbratariga Rootsis kanuumatkal,“ jätkas Esther. „Ma ei usu, et ta veel Kopenhaagenis tagasi on. Juliet nägin ma viimati üleeile. Ta astus õhtul läbi ja küsis kaitsekorki. Ta oli selline nagu tavaliselt, naeratav ja rõõmus. Ei, lihtsalt arusaamatu, et me siin niimoodi räägime.“

Jeppe noogutas. Šokk tekitab automaatselt ebatõelisuse tunde.

„Ma ei suuda seda uskuda! Kas see ei või olla mõni sõbranna?“ Hääl hakkas muutuma meeleheitlikuks.

Jeppe kehitas kahetsevalt õlgu. „Kahjuks me ei tea veel midagi. Kas teil on tüdrukute telefoninumbrid?“

„Külmkapi küljes on paberitükile kirjutatud. Võite lihtsalt kaasa võtta.“

„Tänan, proua Laurenti, sellest oli palju abi.“ Jeppe tõusis ja andis sellega märku, et külaskäik on lõppenud. Anette juba sikutas sedelit mopsikujulise külmikumagneti tagant. Jeppe kuulis midagi põrandale kukkuvat ja selle järel Anette ärritatud oigamist.

„Meil on vaja teiega pärastpoole veel kord rääkida. Kas me võiksime pärastlõunal kokku saada?“ jätkas Jeppe, püüdes üle­kuhjatud klaaslauast mööda pääseda ilma pabereid ja tasse põrandale tõmbamata.

„Ma peaksin minema haiglasse Gregersit vaatama, muidu mul mingeid muid plaane ei ole. Ma olen kirjanik … või õigemini, ma püüan kirjanikuks saada, nii et ma töötan kodus.“ Esther de Laurenti pani pihu kaelas rippuvale kuldmedaljonile, nagu peaks seda kaitsma.

„Me saadame pärastpoole siia sõrmejäljetehnikud, et nad võimalikud jäljed trepikojas ja välisuksel üle käiksid. Ta võtab ka teie sõrmejäljed, kui ta siin on, kui nii sobib. Välistamise tarvis.“

Esther noogutas.

Kui Jeppe taipas, et ta ei kavatsegi neid välja saata, taganes ta esikusse, kus Anettel üks käsi juba käepidemel oli. Ütles nägemist väikesele naisele diivanil, südant torkamas jõuetustunne. Esther de Laurenti meenutas kangesti inimest, kes vajab kallistust.

*

Trepimademel ei suutnud Anette enam tundeküllast oiet tagasi hoida.

„Issand jumal, päästke mind üksikutest vanamuttidest ja nende nipsasjadest!“ kaebles ta. Miski Esther de Laurenti olekus hakkas talle vastu. Võibolla oli asi tegelikult selles, et arvatavasti elaks ta ka ise niimoodi – üksi oma koerte ja liiga paljude asjadega –, kui ei oleks Svendi. Kallist Svendi, armsat meest varsti kahekümne aasta jooksul, kes ilmsesti armastas teda täpselt sellisena, nagu ta on, ega andnud kunagi mõista, nagu oleks temast tüdinud.

Jeppe sulges nende järel ukse. „Kas oleks parem, kui ta oleks üksik ja ilma nipsasjadeta, või kuidas?“

„Jah! Kahtlemata! Kui juba oled otsustanud üksi elada ja veidrikuks muutuda, siis võiks vähemasti koristada.“ Anette muigas kõveralt, et oma ütluselt teravust võtta. „Esimesel korrusel, eks?“

Nad läksid mööda kriiksuvaid vanu trepiastmeid alla. Minnes tõmbas Jeppe taskust paki antiseptilisi niisutatud salvrätte ja ulatas kõhklemisi Anette poole. Üks Jeppe ärritavaid iseloomu­jooni oli antipaatia koerte vastu, omadus, mida Anettel kui kehastunud koeraomanikul oli raske mõista. Tema jaoks tähendas igapäevane kooselu loomadega kõike, ja nii oli ta tundnud sellest ajast peale, kui väikse tüdrukuna sõitis üksi jalgrattaga Karlslundi lapsepõlvekodust lähedasse tallu, kus sai patsutada lehmi, kasse ja küülikuid. Seda, et inimene koduloomi ei taha, pidas ta tõsiseks iseloomuveaks.

Ta silmitses Jeppet kergitatud kulmul ja raputas siis loobudes pead. Jeppe ulatas rätipaki ta poole uuesti.

„Kas sa üldse tead, kui palju nugilisi inimese parima sõbra kasukas on? Rääkimata veel kõigist bakteritest, tolmulestadest ja asjaolust, et koerad lakuvad end tagantpoolt mitu korda ühes tunnis.“

Anette seisatas ja pöördus paarilise poole. „Su bakterikartus on juba peaaegu et haiglane, Jeppe.“

„Me läheme kuriteopaika. Võta nüüd üks!“

Ta tõmbas ühe salvräti välja ja ulatas Anettele. Anette tõmbas selle ta käest ära ja läks ohates edasi.

„Sa oled peast põrunud, Jeppe Kørner, tead ju? Ja selle nimi on pealegi perse, koertel ka.“

Anette pühkis käsi ja torkas kokkukärtsutatud salvräti pead raputades taskusse. Pisikuvabade sõrmedega tõstis ta keelulindi üles ja avas esimese korruse korteri ukse sõnadega: „No mis, tüdrukud? Kaugel oleme?“

„Oo, Werner, kas tõid kukleid?“ kostis korterist lõbusalt.

Ta tõmbas kingadele sinised kattesussid ja kätte latekskindad. Kuriteopaik oli tema ala, üks neid kohti, kus ta kunagi end kohmakana ei tundnud. Ta viskas paari susse Jeppele ja läks sisse.

Kohe ukse tagant hakkas see piha. Seinad ja põrandad olid vereplekke täis, need olid märgitud väikeste mustade kleepsudega, mis tähistasid vere voolamise suunda. Ukseavas tegi politsei­fotograaf parajasti verisest riidehunnikust lähivõtteid. Anette hingas sisse sooja tapamajalõhna ja püüdis välja hingata läbi suu. Parema silma kohal hakkas tukslema veresoon. See kestis paar esimest minutit, siis harjus sellega ära.

Koerajuht läks temast mööda ja viis oma lambakoera trepist alla. Anette pidas vastu impulsile koera patsutada, ehkki see oli raske. Koerapatrull oli ilmselt korteris omadega valmis saanud ja kavatses nüüd asuda otsima hoovis ja tänaval midagi, mil oleks inimese lõhna ja mis võiks neid juhtida kurjategija poole.

Esikust pääses tuppa, mis näis täitvat mitut funktsiooni. Toas oli raske puust söögilaud, ümberringi klapptoolid, diivan, vanaaegne reisikohver, mida kasutati diivanilauana, ja kirjutuslauanurk lahtise sülearvutiga. Soojast suvehommikust hoolimata olid kolm aknaruutu Klosterstræde pool hermeetiliselt suletud. Õhk oli raske ja verelehast paks.

Daktüloskoopiatehnik, nagu sõrmejäljeeksperdid end tungivalt palusid nimetada, oli valges paberrüüs põlvili ja pintseldas siledaid paneele. Anette noogutas pintsli poole.

„Kas näkkab?“

Daktüloskoopiatehnik nihkus põlvili mööda seinaäärt tahapoole, midagi vastamata. See oli üks tsiviilisikuist sõrmejälje­eksperte, kes töötasid kriminaaltehnikakeskuse juures. Anette ei tundnud teda eriti hästi. Tsiviliste tavaliselt tapmisjuhtude juurde ei määratud, aga suvepuhkuste ajal olid mängureeglid teised kui muidu.

Ta tõstis häält. „No mis, meister, kas on millestki kinni hakata?“

Daktüloskoopiatehnik vaatas üles, katkestamisest silmanähtavalt ärritatud.

„Jäljed pudelitel ja klaasidel, mõnel paberil ja arvutiklahvistikul. Mitu päris head laiba ümber. Aga siin pole kaua aega koristatud, nii et võivad ka vanad olla.“

Ta kummardus uuesti paneeli kohale, vajutas paneelile ettevaatlikult mingi selge kleebise moodi asja ja tõstis selle siis väiksele läbipaistvale plaadile. Tempo oli tigujas, peaaegu meditatiivne.

Anette tõmbus eemale ja läks tuppa. Kulunud kaltsuvaibal kükitas Clausen, esmaklassiline kriminalist, ja pihustas vaibale läbipaistvat vedelikku. Selgesti tuli nähtavale käputäis vere­plekke, peaaegu lillasid, ning ta hakkas plekkidest võtma vatipulgaga proove, millest igaühe pani hoolikalt eraldi pruuni paberkotti.

Clausen oli väike vilgas kuuekümnele lähenev mees, kes oli ligi kümme aastat olnud politsei kriminalistikakeskuse ülemus. Ta oli osalenud Blekingegade bande juhtumi lahendamisel, kogunud tõendeid Kosovo massihaudadest ja olnud tsunami järel Tais. Clausenil oli tema pentsikust välimusest hoolimata käsil abielu number neli, juttude järgi Taani Kuningliku Kapelli jumalikult kauni viiuldajaga, ja kui teda tegutsemas nähti, siis saadi aru, miks. Harilikult valgustasid ta nägu elavaloomulised naerukortsud, sest Clausen oli mees, kes tuli oma koletusliku tööga toime vankumatult head tuju harrastades. Täna ta ei naeratanud.

„Tervist, Werner, rõõm näha. Vaadake, et te midagi ei puutu. Korter on üleni verine, ja meil ei ole tõendid veel kaugeltki kokku kogutud. Vähemasti ei ole kahtlustki, et leidmiskoht ja kuriteokoht on identsed.“ Clausen lõikas noaga hoolikalt vaiba küljest sutsu ja pani verised kiud veel ühte pruuni kotti. „Kõige selle kataloogimine on paras peavalu. Selleks kulub mitu päeva. Ainuüksi vereplekkidest on meil juba praegu üle kuuekümne proovi.“

„Kuradi kurat?!“ Anette kuulis korteri rõhutud meeleolus omaenda juttu kohatult valjusti kõlamas. Ta köhatas ja tasandas häält. „Kas mõrvarelv on olemas?“

„Võibolla,“ vastas Clausen. „Me ei tea ikka veel päris kindlalt, mis on surma põhjus. Aga kasutatud on nuga, ja me panustame sellele. Teda on torgatud terava kitsa teraga, mis üsna hästi passib kokku selle selliga siin.“ Clausen tõstis ettevaatlikult kotist välja läikiva lahti tehtud taskunoa ja näitas Anettele.

„Kas seda on pühitud? Paistab väga puhas?“

„Jah. Kurjategija on seda põhjalikult nühkinud, võibolla isegi pesnud. Aga sellel on olnud verd. Las ma näitan.“ Clausen võttis oma korrastatud tööriistakasti seest steriilsest kotist väikese papipulga ja nühkis kollast vatitupsu noateral. See muutus silmapilk roheliseks. „See reageerib punastele verelibledele,“ selgitas ta.

„Miks see siis meie mõrvarelv ei või olla?“ Anette kummardus nuga lähemalt vaatama.

„Ma ei ole öelnudki, et ei ole. Aga kohtumeedikud palusid meil otsida ka rasket nüri instrumenti. Esialgu ei ole siin korteris midagi, millel oleks jälgi.“

„Muuseas, me hoiatasime ülemist naabrit, et te saadate pärastpoole mõne mehe tema sõrmejälgi võtma,“ tuli talle meelde.

„Väga hea, seda võib Bovin teha.“

„See tsivilist?!“ Anette kõõritas skeptiliselt paneeli juures roomavat kuju.

Clausen tõmbas latekskindad käest ja õngitses välja piluservaga taskuräti, millega laubalt higi pühkida. „Kui sul millegi üle kaevata on, eks siis helista Christiansborgi ja palu paremaid norme. Aga senikaua võiksid sina oma tööd teha ja lasta teistel enda oma teha.“ Ta ajas end sirgu, nii et silmad ulatusid Anette lõua kõrgusele.

Anette laiutas käsi. „Ega ma paha pärast, Clausen.“

Clausen noogutas armulikult ja laskus uuesti põlvili, vati­pulgad käes valmis. Anette läks edasi korterisse. Kõik olid täna nii uskumatult ärrituvad. Küllap kuumusest.

*

Köögis resideerus kohtupatoloog Nyboe. Jeppe noogutas talle ja sai morni noogutuse vastu. Laip oli peadpidi vastu seina surutud, laokil, nagu mingi ärakaotatud asi keset veel üht mitmevärvilist kaltsuvaipa. Tal olid jalas äralõigatud säärtega teksased ja tennised, seljas pitsrinnahoidja, käsivarred paljad. Pikad heledad juuksed laiusid kleepjate kombitsatena ja moodustasid pea ümber otsekui lapse joonistatud päikese.

Õhk tundus korraga lämmatav. Jeppe toetus vastu seina, vaatas põrandale ja katsus teha näo, nagu mõtleks. Saaks vaid silmapilgu seista ja hinge tõmmata, kuni pööritus üle läheb ja süda rahuneb. Mitte kuulata taguvat pulsirütmi, mitte karta hirmu.

Kümme aastat mõrvaosakonnas olid ammugi õpetanud teda moonutatud laipu käsitlema ilma et halb hakkaks, aga kuriteopaigal oli ta alati pinges. Võibolla oli põhjuseks tundlikkus, mis vanusega ligi hiilib. Teadmine surmast kui elu põhitingimusest. Või ehk tuli see lihtsalt sellest tabletikokteilist, mis ta oli tee peal hullemate seljavalude vaigistamiseks neelanud. Arstid olid diski prolapsi välistanud ja üsnagi tugevasti vihjanud, et ta valud on psühhosomaatilised, aga mida nemad ka teadsid?

Ta astus seinast eemale, laibale lähemale. Sel sekundil, kui me sureme, saab meist kellegi töö. Kuriteopaik meenutab omamoodi teatrietendust. Kokkulepete võrgustik, mis üheskoos annab kuju tervikule. Märksõnadele ja vihjetele. Jeppe tundis salamisi piinlikku kiindumust kuriteopaiga dünaamika ja sisemise rütmi vastu. Aga see siin oli teistmoodi. Hullem. Kes ta oli, see noor naine, keda parajasti kokku kraabiti ja kottidesse pandi? Miks just temal ei lastud karjääri teha, abielluda, lapsi saada?

Ta mõtles kõhedusega perekonnale, keda tuleb teavitada, kui naine on identifitseeritud. Hirmule, mis alati silmades süttis, kui ta end tutvustas, lootusest, mis kohe selle järel kerkis – onu, ilma onuta saame ju hakkama –, ja kui selgub, et tegu on kellegagi, kes liigagi lähedane: nutt, karjed, või veel hullem, vaikne alistumine. Selle osaga tööst ei olnudki ta ära harjunud.

Jeppe kükitas kohtumeediku kõrvale.

„Päevast, Nyboe, mis meil siin siis on?“

Nyboe oli küpses eas väärikas mees, kes rääkis arstidele omases siseringikeeles, otsekui tahaks kindel olla, et saab võhikud paari lausega maha raputatud. Ta oli riiklik lahanguekspert ja ülimalt lugupeetud, aga Jeppele ta eriti ei meeldinud. Tal oli näriv kahtlus, et tunne on vastastikune.

„See siin on paras pask.“ Ometi kord ei kõlanud Nyboe hääl üleolevalt. „Ohver on noor naine, kahekümnendate eluaastate alguses. Tema kallal on tarvitatud jõhkrat vägivalda, peas on sügavad lõikehaavad ja jälgi raske esemega löömisest. Kõrvast mõõdetud temperatuur oli 28 kraadi ja koolnukangestus oli mõnda aega tagasi alanud, kui ma tunnikese eest kohale jõudsin, nii et surm on tõenäoliselt saabunud millalgi kella 22 ja 4 vahel. Aga nagu sa tead, ei saa ma veel midagi kindlalt öelda. Otsesed märgid seksuaalsest ärakasutamisest puuduvad. Lõikehaavad pihkudes ja käsivartel, mis viitab sellele, et ta on end kaitsnud, aga on ka mõningaid, noh … lõikeid, mis on tehtud ajal, kui ta veel elus oli.“

„Sa tahad öelda, et teda on lõigutud enne surma?“

Nyboe noogutas tõsiselt.

Nende vahele laskus vaikus. Oli ilmne, et see toob kaasa pressi tormijooksu ja paanikahood. Õnnetute sugulaste reaktsioonist rääkimata.

„Nägu on üsna tugevasti moonutatud, aga õnneks on tal tätoveeringuid, mis identifitseerimist hõlbustavad. Jah, sa näed peaaegu et mustreid.“

„Mustreid?“ Jeppe püüdis Nyboe pilgu.

„Kurjategija on ka ohvri nägu lõikunud. Ma ei ole mingi kunsti­asjatundja, aga mulle meenutab see paberlõiget.“

„Paberlõiget? Mida see veel tähendab?“ Jeppe kortsutas kulmu.

Nyboe võttis laiba lõuast ja keeras verise näo ettevaatlikult üles, terava köögivalguse poole. „Paistab, et meie kurjategija on meile siia väikese mõistukirja kriipinud.“

Jeppe halvad eelaimused päeva kohta muutusid veel hullemaks.