Читать книгу Jumalate aritmeetika - Katrina Kalda - Страница 3

Ma ärkan, kuid pole võimeline midagi nägema. Koban ruumi enda ümber ja teen kindlaks, et olen oma voodis. Pead akna poole pöörates jään juurdlema, kes on käinud ja sulgenud luugid, mille ma ometi alati lahti jätan. Ajan silmad pärani, et eristada mõnd valgushelki, mis aitaks mul ruumis pidepunkte leida. Korraga saan aru, et pimedus ei valitse magamistoas, vaid mu enese sees. Olen ma pimedaks jäänud? Mu ärevus kasvab; tahaksin väljuda oma kehast, mille kammitsaid ma enda ümber tajun. Nõnda iseendaga heideldes tunnen korraga, et miski läheneb. Voodist algavas öös kogub end tummalt mingi mass, mis on lihtsast pimedusest mustem ja tihedam, öö enne inimkonda, enne tule kodustamist – esimene öö, maailma suur kõht, mis neelab, mäletseb, seedib elusolendeid; öö, mis valitseb kivide südameis. See on siin, ta kummardub minu kohale. Hirm muutub väljakannatamatuks. Olen äärepealt selle sisse kadumas.

Ma ärkan. Avan vaevaliselt silmad; linna kahvatu öö tungib magamistuppa. Ma pole kindel, et olen ikka ärkvel; ehk mängitab mind endiselt košmaar, mis annab mulle praegu nägemise vaid selleks, et tajuksin paremini tühjust, mis on valmis mind alla kugistama? Kuid vähehaaval hakkan siiski ära tundma seda, mis mind ümbritseb: niisked linad, kortsus tekk, märg öösärk üle puusade tõusnud. Istun voodiäärel, jalad tuimad ja valusad, nagu oleks mind pekstud, pea raske, kätes hootised värinad. Otsin käsikaudu rahustikapslit, mis peaks olema öökapi sahtlis. Keeran vettinud padja, öösärgi ja lina rulli ning viskan kompsu vannitoa põrandale. Kapsel pole veel mõjuma hakanud. Mu pähe tungivad seosetud mõtted. Eda nägu võtab minu ees kuju, tema suu moondub jubedaks irveks. Ma ei tea, kas ta teeb lõusta, et mind hirmutada, või väändub ta lõualuu sellepärast, et ta üritab hääldada sõnu, mida ma dešifreerida ei suuda. Mulle tundub, et näen endiselt und, kuigi pimedus ja hirm ei õhku enam ööst, vaid tärkab Eda sõnadest. Kuulen vaidlust, mis mul temaga veidi enne ta surma oli olnud. Selle põhjus mulle enam ei meenu. Üksnes vanaema Eda sõnad korduvad terava selgusega, selle erilise ärritusega, mille järgi ma ta hääle kõigi teiste hulgast ära tundsin, kui ta vihastus: „Ole vait! Sa ei ole normaalne! Sa oled täpselt nagu su isa! Te olete eluvõõrad jätised! Te ei saa millestki aru! Ma oleks pidanud seda teadma! Te ei kuulu minu perekonda!” Eda suu hääldab uuesti neidsamu sõnu, võidukal toonil, mille sealsamas vahetab välja haletsusnoot. Tema hääl laguneb laiali ja ta nägu paistab olevat hirmunud. Eda ilme viib mind kimbatusse. Mulle tundub, nagu oleks ta just välja näidanud midagi, mis tema sõnade tähendust minu jaoks ületab. Nagu toona, vaidluse päeval, on mul nüüdki kummaline tunne, et Eda on lauale löönud oma viimase kaardi ning et ta mäng on pöördunud tema enese vastu. Vanaema piidleb mu reaktsiooni; aiman ta olemise järgi, et ta ootab vastust; ehk soovib ta, et minagi hakkaksin karjuma, vallandaksin solvangute, alanduste ja etteheidete tulva, mis pühiks minema selle, mida ta ütles, uputaks öeldu mõtlematute sõnade lasu alla, mis heidetakse näkku vihahoos, mida hetk hiljem juba kahetsetakse ja mida viimaks päris tõsiselt ei võeta. Ma tean, et vanaema on kaotanud, ja käitun vastupidiselt sellele, mida ta ootab: lihtsalt silmitsen teda ja vaikin; mind valdab madal nauding mõttest, et jätan ta endast maha õhku ahmima, vihast ja süümepiinadest värisema, lastes tal arvata, et tema sõnadel on minu jaoks sama suur kaal, nagu neil näib olevat tema enda jaoks. Sisimas pole Eda sõnadel minu jaoks suuremat tähtsust – olen need juba unustanud. Tähtis on vaid kättemaks, mida maitsen, nähes teda sedasi: lööduna, nõrgana ja – nagu nüüd esimest korda märkan – vanana. Väljun ruumist sõna lausumata. On juuli. Aias pimestab mind päike. Näen ebajasmiini põõsa all moodustumas heledaid läbikumavaid valguseussikesi. Tunnen korraks peapööritust. Elulõng, mis on seotud üles vana ja aastate möödudes üha pehkinuma puust lehtla külge, on avanud oma hiilgavad ja hirmuäratavad violetsed kroonlehed, mida olin lapsena pidanud lihatoidulisteks õiteks. Kinni unustatud ustega kasvuhoonel on seinad aurupisarais. Ühtäkki pole ma enam kolmekümne neljane, vaid viiene. Aed on lõputu. Tomatiõied lõhnavad. Minust paremale jääb rukkipõld, selle taha aga mustav kuusemets, kuhu mul on keelatud üksinda minna. Sean käed suu ette toruks ja hüüan: „Uu-uu! Uu-uu!” Aias on ka onu Siim, kuid tema on süvenenud oma istikutesse, mida ta käib iga päev vaatamas ja poputamas, nagu oleksid need rinnalapsed: männid, roosid, arooniad ja eksootilised taimed, mida mina tohin vaadata vaid eemalt. Onu Siim umbusaldab laste püsimatuid ja aplaid sõrmi. Ta ei tee mu hüüust välja. Vanaema Eda keedab köögis suppi ja mina ei tohi teda segada. Ema ja isa on kaugel linnas. Telefoni meil ei ole – kes teab, on nad üldse veel elus, kas nendega äkki midagi juhtunud pole? Taevas mu pea kohal on kõrge, sinine ja ääretu, valgetest juttidest triibuline. Mets silmapiiril on hakanud värelema. Ma tunnen end üksikuna, ilmalaotusse kadunud orvuna. Korraga kujutlen, et maailm on tühi, mu perekond kadunud ja kõik muudki inimesed haihtunud. On üksnes mets, tuul ja loomad. Istun õunapuu alla suurele kivile. Kivi mu kintsude all on soe, üle mu pea laotuvad õunapuu hallikad ümarad udemeis lehed. Minu selja taga puutüvel sagivad sipelgad rongkäigus üles ja alla, ületades oma teel koorepragusid, et saada tilkhaaval roheliste lehetäide karju lüpsta. Need koorepraod peavad neile tunduma sügavate jäärakutena. Ma ohkan sügavalt. Ma nutan.

Sel koidikul kuus aastat pärast vanaema surma seisan ma vannitoas, külmad jalad rohelistel põrandaplaatidel ja sama hüljatusetunne kõhus, kuigi seekord ei seisa ma vastamisi metsa ääretusega, vaid korteri ahtusega keset Pariisi, linna, kus on võimatu olla üksi, linna, kus tuhanded inimolendid sooritavad teiega üheaegselt samu igapäevaseid liigutusi, olgu kellaaeg milline tahes. Mõtlen vanaema Eda näole, ja taas võtab mu üle võimust kummaline ebamugavustunne. Tunnen südames kripeldust. Korraga hakkan hirmust värisema. Üks mõte surub end mulle peale: oleksin pidanud tol päeval Edale vastama – sellepärast ei anna ta mulle nüüd rahu. Seinad ja lagi ragisevad, põrandaalused torustikud minu kohal ja all ajavad korruselt korrusele inimeste heitvett, ühes nendega musti meeleolusid, vaimude sosinaid, kurje elusaatusi ja alles hautavat kättemaksu. Peegel valamu kohal lööb ebatavaliselt läikima. Sulen silmad ja avan need uuesti. Kordan endale, et tegu on vaid ebausuga, mis on sündinud loomulikust hirmust, mida surm meile sisendab. Avan dušikraani, peegel kattub uduga. Lõdisen kõrvetava veejoa all, mu pea käib ringi. Ootan, et vesi peseks minult maha öised uned ja kannaks need linna alla kanalisatsiooni ühes inimeste illusioonide ja lootustega, nende ihade, ängide ja salavihaga.