Читать книгу Jumalate aritmeetika - Katrina Kalda - Страница 4

Kunagi ma arvasin, et elu on omamoodi konstruktorimäng, mis koosneb armastust, edu ja raha sümboliseerivatest eri värvi klotsidest. Rita ja Otiga käis meil pidev rebimine selle peale, kes meist ehitaks endale ilusama elu. Nüüd ma enam ei arva, et elus midagi ehitataks – ehk üksnes barjääri, mis eraldab meid surnutest ja mille püstihoidmisega me oma aega sisustame, jaotades looduse liikidesse, inimesed seisustesse ja ametitesse ning esemed erinevatesse kategooriatesse. Mu isa põdes korrastamishullust, mida ema kunagi mõista ei suutnud. Nende lahutusele eelnevate aastate jooksul tabas ema mitu hüsteeriahoogu, kui ta avastas, et voodi oli üles tehtud, linad madratsile sirgu veetud, saiapuru laualt hoolikalt kokku pühitud, raamat, mille ta oli eelmisel päeval pärast lugemist voodijalutsisse avatuna lebama jätnud, oma kohale riiulisse pandud, riided seinakapis sorteeritud suve- ja talverõivasteks ja tema klaveril vedelenud partituurid heliloojate nimede alusel rangelt tähestikulisse järjestusse seatud. Maja, mis on segamini, on maja, mis elab. Veidi aega pärast abielu registreerimist avastas Kersti, et meheleminek võrdub sellega, kui endale elusast peast muld peale ajada. Isa korraarmastus ajas ta hulluks. Ta avas seinakapi, pildus vestid ja kleidid alumiiniumist riidepuude kõlinal põrandale; haaras peod partituure täis ja lasi neil vihmana alla langeda, segades neid seejärel veel jalaga, et täiuslik korralagedus taastada.

Me elasime musta elutoakapi taga, sissepääsu ees kardin, mis oli riputatud seina ja mööblitüki vahele. Meiega koos elasid mu vanavanemad Eda ja Ilmar, isa noorem vend Peeter, tema abikaasa Milvi ning nende tütred Rita ja Ann. Onu Peetri pere päralt oli tagatuba köögist algava koridori lõpus, kust pääses veel pisikesse teenijatuppa, mis Lydia surma järel vabanes ja millesse paigutati Rita voodi. Vanaema Eda ja vanaisa Ilmar magasid suures magamistoas, kuid nende valduses oli kogu korter, isegi toad, millesse nad kunagi ei astunud, sest Eda oli vabrikudirektor ja just temale oli kompartei eluaseme andnud. Vanaema kohalolu oli tunda kõikjal: köögipliidil podiseva supi lõhnades, elutoa begooniapottides, mis vanaema haardest tunnistust andes kord nädalas asukohta vahetasid, kirjutamata reeglites, mis kehtisid vetsus (mehed ärgu jätku prill-lauda üles, ülejäänud – kaasa arvatud mehed – ärgu jätku üles potikaant, et ei leviks paha haisu; aga vett ärgu tõmmatagu pärast kella kümmet õhtul), ning kogu ülejäänud korteri mööblis, mille ta oli välja valinud enne miniate sissekolimist. Kõik oli tehtud Eda maitse ja ilumeele järgi ning keegi poleks söandanud midagi muuta. Nii oli ka tohuvabohu meie magamistoas minu ema jaoks võitlus Eda seaduse vastu – seaduse vastu, mis laiskvorste, tuisupäid ja räpakotte igas olukorras eitas. Eda teadis alati, mis tema majapidamises toimus, kaasa arvatud seda, mis toimus seinte ja kardinate taga. Ta oli kõigega kursis, ta kiitis heaks või laitis maha. Tema hindamiskriteeriumide järgi oli küllap kogu mu ema olemasolu üks eksitus. Ema omalt poolt nägi Eda sundmõttelises korraarmastuses midagi haiglast, millele temal tuli vastu seista. Vanaema maaniad, vahest enamgi kui alatasa kontsertidel ja proovides viibiva isa eemalolekud, tekitasid emas viimaks pöördumatu vastumeelsuse kogu Raudade perekonna vastu. Lõpuks, 1989. aastal, jättis ema Eda ühes ta pojaga maha. Suutmata Tallinnas korterit leida – korteripuudus oli säärane, et isegi viie aasta eest lahutatud paarid elasid sageli endiselt koos, õigemini kõrvuti, jagades üht ja sama kööki, üht ja sama magamistuba ning voodit, püüdes seejuures vältida teineteise pilku –, ei lahutanud ema isast otsekohe. Nagu temale kombeks, oskas ta leida radikaalse lahenduse: tal õnnestus omandada kaks turistiviisat kahenädalasele reisile Prantsusmaal. Ta toppis kahte kohvrisse nii palju, kui suutis kaasa võtta, täitis ka minu ranitsa, milleks oli olümpiamaskott Miška embleemiga sinine spordikott, surus selle mulle pihku ja me istusime maikuus olematu vedrustusega bussi peale, mis meid kahe ja poole päevaga Prantsusmaale sõidutas. Konservatooriumist, kus ema õppis klaverimängu, oli ta saanud ka prantsuse keele algteadmised, ning ooperiteatris proove saates oli ta omandanud tantsusõnavara. Ehk otsustasidki ema reisisihi ta lingvistilised trumbid. Eestisse tagasi tulema ei pidanud ta enne kui kolm aastat hiljem, et siis viimaks oma abielulahutus ametlikult vormistada.