Читать книгу Plokipoiss. Isa, poeg ja autism - Keith Stuart - Страница 6

Ma läksin lahku.

See on esimene mõte, mis mul peast läbi käib, kui uksest välja astun, üle tee lähen ja meie mõlkis universaali ronin. Tegelikult oleks vist õigem öelda, et meie läksime lahku, aga eks see ole ilmselt suuresti minu teene. Heidan pilgu tahavaatepeeglisse ja näen oma naist Jodyt uksel seismas, pikad juuksed sassis ja sõlmes. Vastu Jody puusa puurib peaga meie kaheksa-aastane poeg Sam, üritades samal ajal kätega silmi ja kõrvu katta. Tean, et see ei ole seepärast, et ta ei taha mind näha. Ta hoopis ennetab mootorimüra, mis on talle liiga vali.

Tõstan käe tobedaks vabandavaks žestiks, nii nagu tehakse siis, kui ristmikul kellelegi kogemata ette sõidetakse. Seejärel keeran süütevõtit ja asutan pikkamisi minekule. Järgmisel hetkel märkan Jodyt, kes koputab õrnalt juhipoolsele aknale. Kerin akna alla.

„Ole tubli, Alex,“ ütleb ta. „Ja palun mõtle asjad enda jaoks lõpuks selgeks. Sa oleksid pidanud seda juba aastaid tagasi tegema, siis, kui me veel õnnelikud olime. Kui sa oleksid seda teinud, siis ma ei tea. Võib-olla oleksime praegugi õnnelikud.“

Ta silmad on märjad ja ta pühib käeseljaga vihaselt ära ühe pisara. Siis vaatab ta mulle uuesti otsa ja mu süüdlaslik kurb nägu avaldab talle ilmselt mõju. Ta pisaraist sätendav pilk leebub veidi.

„Kas sa mäletad veel seda puhkusereisi, kui me käisime Cumbrias matkamas? Siis, kui kitsed sõid meie telgi ära ja su jalg sai külmakahjustuse? Meie praegune olukord ei ole pooltki nii hull, eks!“

Noogutan sõnagi lausumata, lükkan käigu sisse ja võtan suuna tänavale. Uuesti tahavaatepeeglisse piiludes näen, et Jody ja Sam on sisse läinud ja välisuks on kinni.

Ja ongi kõik. Üheksa aastat kooselu, mis võib nüüd läbi olla. Ja mina sõidan meie vana autologuga minema ning mul pole aimugi, kuhu.

Sam oli imeilus beebi. Ta on alati väga ilus olnud. Sündides olid tal paksud tumedad juuksed ja suured pruntis huuled – justkui Mick Jaggeri põiepidamatusega minikoopia.

Temaga oli kohe algusest peale raske. Ta ei söönud ega maganud hästi. Muudkui nuttis ja nuttis – siis, kui Jody teda süles hoidis, ja siis, kui ta minema viidi. Nagu oleks ilmaelu peale vihane. Kulus rohkem kui päev, enne kui ta lõpuks veidi piima jõi. Meeleheitel ja magamata Jody hoidis teda rinna otsas ja nuttis suurest kergendusest. Mina vaatasin kurnatud ja segaduses ilmel pealt, hoides kramplikult käes Sainsbury kotti, mis oli täis šokolaaditahvleid ja ajakirju, noorele emale täiesti mõttetut kraami. Sain üsna ruttu aru, et mul pole Jodyle pakkuda midagi, mis ta olukorda kergendaks. Ja oligi kõik. Selline meie elu nüüd oligi.

Me olime nii elevil.

„Sa võid siia jääda nii kauaks, kui tahad,“ ütleb Dan, kui ma lõpuks kakskümmend kolm minutit hiljem tema juures maandun. Ma teadsin, et Dan on minu jaoks olemas, või siis vähemalt seda, et ta on pühapäeva pärastlõunal kindlasti kodus, taastudes eelmise õhtu sündmustest: uue klubi avamisest, juhuseksist või siis mõlemast.

„Sa võid selle tühja toa võtta,“ ütleb ta, kui me lifti astume. „Mul peaks kuskil üks täispuhutav madrats olema. Kuigi see laseb vist õhku läbi. Tegelikult need kõik lasevad. Oled sa kunagi maganud täispuhutaval madratsil, mis ei laseks õhku läbi? Eks ju, mul on õigus? Oi, pardonks! Sul on praegu vist muudki mõttes. Ma jään kohe vait.“

Seejärel seisan hämmeldunult tema ukselävel, hoides ikka veel käes Nike spordikotti, kuhu ma mahutasin enam-vähem kõik oma riided, sülearvuti, mõned CDd (milleks?), mustapesukoti ning foto Jodyst ja Samist, mille ma tegin neli aastat tagasi puhkusereisil Devonis. Nad istuvad rannas ja naeratavad, kuid tegelikult on see teeseldud. Kogu see nädal oli täielik õudusunenägu, sest Sam ei suutnud uues veidras voodis ja võõra raske teki all magada. Pealegi kartis ta kohutavalt kajakaid. Nii et ta magas meiega ühes voodis, niheledes öö otsa ja ärgates mitu korda üles – ja nii iga öö, kuni me olime lõpuks nii väsinud, et ei suutnud autosuvilast väljagi minna. Pärast seda me puhkusereisidel enam eriti ei käinud.

„Tahad, lähme välja ja joome ennast täis?“ pakub Dan.

„Ma … On see okei, kui ma panen oma asjad ära ja lihtsalt istun korraks?“

„Jaa, muidugi. Ma panen kannu tulele. Mul on vist küpsiseid ka. Raudselt peab kusagil olema.“

Dan suundub kööki ja mina longin tühja tuppa, viskan koti põrandale ja vajun Dani arvuti taga olevale kontoritoolile. Hetkeks kaalun, kas lülitada arvuti sisse ja saata Jodyle meil, kuid selle asemel jõllitan hoopis aknast välja. Mida mul talle kirjutada oleks? „Tere, Jody. Vabandust, et ma meie abielu tuksi keerasin. Kas on mingi variant, et võiksime viimased viis aastat ära unustada? ROFL.“

Ausalt öelda ei tea ma enam isegi, kuidas temaga kõneleda, rääkimata kirja kirjutamisest. Peaaegu kogu meie kooselu on kulunud Sami pärast muretsemise peale: tema vihapursete ja vaikimiste, päev läbi meie peale karjumise või voodisse peitu pugemise ja meie täieliku ignoreerimise pärast. Ja nii päevast päeva ja kuust kuusse, püüdes ennetada ta järjekordset raevuhoogu. Kõige sellega toime tulla püüdes hääbus see, mis minu ja Jody vahel oli. Ja nüüd, kus ma olen Samist vaevalt paar tundi eemal olnud, tunnen end kuidagi veidralt – pinge on küll kadunud, kuid selle asemele on hiilinud kurbus. Loodus ei salli emotsionaalset tühjust.

Dani kaheksanda korruse korterist äärelinna uues moodsas elamurajoonis avaneb vaade kogu Bristolile, nii kaugele, kui silm ulatub: munakividega ääristatud viktoriaanlikele ridaelamutele, kirikutornidele ja kuuekümnendate kontorihoonetele, mis nügivad üksteist nagu läbematud reisijad ühistranspordis. Seal kuskil on tuhanded kodud ja pered – pered, mis ei ole just äsja purunenud.

Hakkan vaikselt mõtlema, et üks drink pole sugugi paha mõte. Selle üle juureldes tunnen, kuidas mu silmad muutuvad ähmaseks, ja mul kulub paar sekundit aega, et mõista, mis toimub. Jah. Ma nutan. Hiigelsuured pisarad jooksevad mööda nägu alla, jättes endast järele märjad triibud, mu nina luriseb tatist ja ma värisen üleni.

„Tee on valmis!“ hõikab Dan. „Ma arvasin, et mul on šokolaadiküpsiseid, aga leidsin vaid paki teeküpsiseid. Ehk ajavad asja ära?“

Ta ilmub uksele, vaatab maha ja näeb mind tooli kõrval põrandal jalad risti istumas ja kõigest väest tönnimas, pea käte vahel.

„Ah soo,“ ütleb ta ja asetab tee ettevaatlikult kirjutuslauale. „Ma vaatan veel korra, kas ma leian šokolaadiküpsised üles.“

Otsustame, et me ei lähe välja jooma.

Sel ööl näen unes, et ma vajun mingisse kohutavasse musta mülkasse, kust pole väljapääsu. Kui ma viimaks õhku ahmides ärkan, olen veendunud, et meeleheitlik unenägu väljendas mu praegust meeleseisundit, kuid siis taipan, et madrats tühjeneb kiiruga õhust ja ma vajun sõna otseses mõttes. Nii palju siis alateadvusest.

„Kuidas ma siia sattusin?“ küsin ma endalt, samal ajal kui õhk pahiseb katkendlikult nagu kõhugaaside käes vaevlev kutsikas. Teate ju küll seda tunnet, kui kell kolm öösel elu üle järele mõelda: mõtted tiirutavad tehtud vigade ümber, ebaõnnestumistest tekkinud mõrad jooksmas ajas tagasi nagu kehvasti krohvitud seinas asuvad praod, mida on isegi pimedas näha kuni sinna välja, kust need alguse saavad. Või vähemalt sa ise arvad, et näed neid. Tavaliselt selgub, et see alguskoht nihkub ja muutub pidevalt justnagu auk täispuhutavas madratsis. Vana-Kreeka filosoofidel on üks väljend: tunne iseennast. Mäletan, et õppisime ülikoolis Oidipust – tema suur süütegu seisnes teadmatuses sellest, et ta lahutati sündides vanematest, mistõttu pidi ta tänaval võõraid mehi maha nottides ja endast kaks korda vanemate naistega keppides ekstra ettevaatlik olema. Aga kes üldse tunneb iseennast tõeliselt? Ma ei mõtlegi, et me peaks kõik samasuguseid elustiilivigu tegema nagu Oidipus – tal olid asjad ikka täiesti perses. Aga kes üldse teab, miks me teeme selliseid asju, nagu me teeme? Mina vihkan oma tööd: pidevaid ületunde ja pimedas koju jõudmist, kinnitades endale, et ma teen seda sellepärast, et meil on vaja raha, ja kindlustunnet. Sam käib kõneteraapias. Jody ei saa tööl käia, sest Sam vajab teda pidevalt – kui ta enda käitumine teda hirmutab, on Jody see, kelle juurde Sam jookseb. Mina seisan kohmetult ja murelikult kuskil taustal, pakkudes abi, millest pole mingit kasu. Kuidas ma küll kõik uuesti joonde saan ajada?

Umbes kella nelja paiku vajun pooleldi ärkveloleku ja pooleldi magamise seisundisse, mida võib hädapärast uneks nimetada. Ärgates tundub mulle, et möödunud on vaid loetud minutid, ent valgus tungib kardinate vahelt tuppa ja käes on esmaspäeva hommik. Dan seisab toa uksel, jalas mustad hästi ümber Calvin Kleini bokserid, ja kühveldab näljaselt kausist hommikuhelbeid sisse.

„Kas sa lähed tööle?“ küsib ta. „Ma võin sulle võtme jätta. Pean ise umbes kümne minuti pärast jalga laskma. Ma aitan Craigil üht veebisaiti püsti panna … ühe plaadifirma jaoks Stokes Croftis. Võta endale ise helbeid ja kohvi. Oled sa muidu kombes? Sa näed veidi parem välja. Või noh, tegelikult näed sa jube välja, aga vähemalt ei nuta enam.“

Dan kaob duši alla. Kontrollin oma telefoni: kaks sõnumit, aga kumbki pole Jodylt. Mõlemad on töökaaslaselt Darylilt. Esimeses on kirjas „Kobi tööle, mul on sulle kaks uut ohvrit“. Teine sõnum ütleb „Sorri, tahtsin öelda „klienti““. Kustutan mõlemad ära.

Ja siis olen ma riides ja väljas ning loivan linna poole. Päike on alles madalal, ujutades oma säraga kortermajad üle ja peegeldades aknaklaasidelt ja kiiskavalt betoonilt tagasi. Kahekümne aasta eest olid siin piirkonnas ainult lagunenud tehased ja tühjad krundid, mattunud prügihunnikute ja lokkava umbrohu alla. Siis sai aga majanduskasv hoo sisse ning korraga sai sellest esmaklassiline kinnisvarapiirkond. Lühikese aja jooksul tekkis siia futuristliku ilmega elamurajoon, hiigelsuur võltsbrutaalses stiilis korterelamute labürint, tulvil noortele ja edukatele mõeldud kapslisuuruseid kortereid.

Ma olen kohtunud paljude sellistega. Aidanud neil siia elamist leida. Ma olen nimelt kõigile oma muudele pattudele lisaks kinnisvaranõustaja. Minu töö on leida tasakaal klientide unistuste ja lootuste ning nende säästude ja kinnisvaraturu vahel. Teisisõnu aitan ma inimestel vahetada kõik elu jooksul teenitu stuudiokorteri vastu, kus pole õieti ruumi isegi kassifotot, mille sa oma nutitelefoni oled alla laadinud, seinale riputada. Mõnes mõttes võib mu tööd võrrelda lapsevanema omaga: vaatame nüüd, kui palju teil raha on ja mida te saate endale lubada; ärme liiga suurelt unista, vaid katsume mõistlikud olla. Mis varasid teil veel on? On teil rikkaid sugulasi? Käime eelarve koos läbi. Äsja abiellunud noorpaarid, osal lapski tulekul, kaalumas oma kasinaid võimalusi, vaadates lootusrikkalt mulle otsa. Kas sellest piisab? Enamasti mitte. Üürige veel paar aastat ja pange raha kõrvale. Ja nii iga päev. Kogu see süsteem on tuksis. Linn on täis piirkondi, kus noortel pole mingitki šanssi endale kodu osta. Selle asemel kolivad nad oma peredest kaugele. Mina ei tea, kuhu.

Ma olen siin seitse aastat töötanud, nii buumi kui ka languse ja sellest toibumise ajal. See pidi olema ajutine töö. Kontoritöö, mille eest arveid maksta, kuni midagi paremat leian. Selle asemel aga ronisin hoopis karjääriredelile ega saanud sealt enam maha. Selgus, et ma teen oma tööd hästi: käitun vaestega kaastundlikult ja aitan rikkaid. Peale selle olen väga kannatlik klientidega, kes ei tea ise ka, mida nad räägivad – sain selle oskuse, arutledes kolm aastat filosoofia üle inimestega, kes arvasid, et Nietzsche ajas mõistlikku juttu. Kui finantsid klapivad, viin tehingu lõpule; kui mitte, siis saadan kliendi õrnalt pikalt. Seda aga, mis meil kodus toimub, ei oska ma arvuti ja kinnisvaraturule ligipääsu abil parandada.

Ma ei oska seda kohe mitte kuidagi parandada.

Lühike jalutuskäik üle Avoni jõe, sadama eest läbi ja olengi kontoris. Ma töötan väikses sõltumatus kinnisvaraettevõttes nimega Stonewicks, mis asub ühes südalinna tihedalt asustatud vanamoodsas kvartalis pubi ja võileivapoe vahel. Daryl istub juba oma laua taga, mis asub aknale kõige lähemal. Ta kannab odavat Top Mani ülikonda, mis tekitab staatilist elektrit, eest püsti kammitud juuksed on aknaklaasilt peegelduvast päiksevalgusest niisked ja sorakile vajunud.

„Tervitus,“ sõnab ta pilku arvutiekraanilt tõstmata. Daryl on veidi üle kahekümne aasta vana ja temast õhkub kätteõpitud kindlameelsust, kuigi samal ajal suudab ta kogu aeg täiesti hulluksajavalt reibas olla. Tüüp on kinnisvaramaakleriks justkui loodud. Ta arvutis on kuskil üks Exceli tabel, kus on kirjas järgmise kolmekümne aasta müügieesmärgid. Ja iga kord, kui ta kinnisvaratehingu lõpule viib, törtsutab ta mingit kuradima jalgrattapasunat. Daryl oleks üheksakümnendate asemel pidanud sündima hoopis kuuekümnendate lõpul. Ta oleks pidanud olema noor Thatcheri jünger. Ja talle sobiks hästi suur pungil märkmik ja Golf GTI. Selle asemel on tal nutitelefon ja Opel Corsa. Tunnen talle lausa kaasa.

Pomisen midagi vastuseks ja ronin kägisevatest trepiastmetest üles oma kabinetti. Seejärel helistan Jodyle.

„Tere, mina olen.“

„Tere.“

„On teil kõik hästi? Kuidas Samil on?“

„Pole viga. Ta on praegu koolis. Ta nuttis terve tee, kuigi ma tegin kõiki „Leluloo“ tegelasi järele. Kui ma Buzz Valgusaastani jõudsin, virutas ta mulle vastu suud. Tema õigustuseks võib öelda, et ma ei oska seda kuigi hästi järele teha. Mrs Anson lubas tema eest hoolitseda.“

„Ja kuidas sul endal on?“ küsin ma.

Pikk vaikus. Sekretär Jeanette pistab pea mu kabinetti ja matkib kruusist joomist. Noogutan ja tõstan pöidlad üles.

Mu kabinet näeb lage välja. Kulunud veinpunane vaip, räpane aken vaatega hoone küljel asuvale väiksele parkimisplatsile. Varem rippus mul seinal Victorian Bristoli maal, kuid ma võtsin selle alla ja panin asemele Le Corbusier’ Savoye villa foto, et enda silmis targem välja näha ja teistele pinda käia. Toas on ka üks suur kartoteegikapp ja selle peal tosina jagu tänukaarte noortelt paaridelt, kes on koos hiigelsuurte võlgadega iseseisvat elu alustanud.

„Noh, mis me siis teeme?“ küsib Jody.

„Ma ei tea. Anna andeks, ma pean nüüd minema, mul tuleb kohe üks paarike siia.“

Virutan telefoni lauale ja samal hetkel tuleb Jeanette teetassiga. Ta kavatseb juba midagi öelda, kuid vaatab mind ja asetab tassi vaikselt kirjutuslauale, heidab mulle veel ühe kaastundliku pilgu ja lahkub. Ta kuulis meie juttu. Kümne minuti pärast teab niisiis terve kontor, et ma jätsin oma naise ja autistist poja maha.

Arvasin juba, et olen kodustest piinadest mõneks ajaks pääsenud, kuid ma eksin. Tund aega hiljem lähen linna lõunale, ühte väiksesse võileivakohvikusse, kus me Jody ja Samiga sageli käisime. Ja seal, keset päeva ja sagimist, märkan Jodyt koos sõbranna Clare’iga. Nad on kummardunud oma latetasside kohale. Asun nende poole liikvele, tehes küünarnukkidega noorte emade ja tudengite vahel teed. Nad ei ole mind veel märganud.

„Ta on kuidagi nii eemalolev,“ ütleb Jody. „Ma ei saa kodus üldse tema peale kindel olla. Tal on alati muud tegemist.“

„Kas ta nõustaja juures on käinud?“ küsib Clare. „Ma mõtlen, et kas ta üldse on kunagi tegelenud sellega, mis temaga juhtus?“

Loomulikult räägivad Jody ja Clare omavahel kõigest. Ja otse loomulikult on nad lõunaajal siin ja lahkavad meie suhet. Naised räägivad sealjuures kõigest nii siiralt ja vabalt, mehed sedasi ei suuda. Teate küll: „Võta veel tükk sidrunikooki, see on jube hea. Ja räägi mulle nüüd lähemalt, kuidas teie üheksa aastat kestnud emotsionaalselt katastroofiline abielu lagunes.“

„Tere,“ ütlen ma hädiselt.

Mõlemad tõstavad pilgu ja on kergelt šokeeritud.

„Oi, tere, Alex,“ ütleb Clare. „Me just rääkisime sinust.“

„Ma kuulsin,“ vastan ma. „Kas ma võin korraks Jodyga paar sõna rääkida?“

„Muidugi, ma pidingi just minema hakkama. Jody, näeme pärast, eks!“

Jody noogutab vaikides. Võtan istet. Ta sõrmitseb kohvitassi kõrval olevat tühja suhkrupakendit.

„Clare teab ilmselt kõike?“ ütlen ma.

„Jah, Alex, ma olin endast väljas ja pidin mõne sõbraga rääkima. Meie ju ei räägi. Me ei saa enam niimoodi elada. Ma olen sellest kõigest nii väsinud.“

„Ma tean, ma tean. Mul on lihtsalt töö juures kiired ajad olnud, jube tamp on peal. Anna andeks, et ma olen nii vähe sinu ja Samiga koos olnud ja et ma pole tema eest piisavalt hoolitsenud. See on lihtsalt nii …“

„Raske?“ lõpetab Jody lause. „Jah, Alex! See ongi paganama raske. Aga ta vajab sind.“

„Tead, mõnikord on ta nädalate kaupa okei, eks ole. Ta on siis nii armas. Ja korraga lendab jälle kõik uppi. See on kõige hullem. Just, kui meile tundub, et hakkame kuhugi jõudma. Kõik see ja töö …“

„Oh, Alex, asi pole töös, asi on sinus.“

„Ma tean.“

„Sellepärast ma vajangi pisut aega. Sam ei taha, et me teineteise peale karjuksime. Ema pakkus, et tuleb mõneks ajaks meile, kui ma peaksin abi vajama, ja Clare on samuti olemas. Sina mõtle asjad enda jaoks lõpuks selgeks.“

„Aga Sam? Mis ta koolist saab? Meil on ainult paar kuud aega otsustada, kas panna ta teise kooli.“

Aga Sam? Need sõnad on saatnud kajana kogu meie elu. Sam on kõigi meie murede ja segaduse keskpunkt, mille ümber me oleme suurema osa oma kooselust tiirelnud. Eelmisel aastal ütles lastearst pärast kuudepikkusi teste ja vestlusi, et Sam asub autismispektri häire ülemises otsas. Selles paremini funktsioneerivas ja lihtsamas otsas. Tal on raskusi rääkimisega, ta kardab suhelda, ta vihkab müra ja tal tekivad kinnisideed ning kui olukord teda segadusse ajab või hirmutab, siis ta muutub vägivaldseks. Arst tahtis meile ilmselt mõista anda, et võrreldes teiste vanematega on meil veel vedanud.

Diagnoos tõi meile igatahes kergendust. Lõpuks ometi silt küljes! Kogu see karjumine ja kaklemine kooli minnes; restoranis laua alla pugemine; kallistamisest keeldumine; kõigi sugulaste ja sõprade ignoreerimine ja Jody küljes rippumine. See on autism. Kõik see on autismi süü. Hakkasin autismi pidama otsekui mingiks kurjaks vaimuks, poltergeistiks, deemoniks. Mõnikord elame tõesti nagu „Vaimude väljaajaja“ filmis. Ma ei imestaks üldse, kui ta ühel päeval hakkaks oma peaga ringiratast keerutama ja oksendaks terve toa rohelist löga täis. Vähemalt saaksin siis öelda: „Kõik on hästi, see on lihtsalt autism, ja see roheline löga tuleb ju pestes maha.“ Aga siltide panemisega kogu asi piirdubki. Sildid ei aita magamatuse või vihastamise ja masenduse vastu, kui sind millegagi visatakse või midagi katki tehakse. Need ei aita lapse ja tema elu pärast pideva muretsemise vastu – mis temast kümne, kahekümne või kolmekümne aasta pärast saab. Autismi tõttu ei ole enam mind ja Jodyt, on vaid Jody, mina ja Sami probleem. Just nii ma tunnen. Aga ma ei saa seda välja öelda. Suudan vaevu sellest mõelda.

„Sam ja kõik see …“ ma ei suuda lauset lõpetada, kuid sellest piisab.

„Ma tean. Aga sa vajad abi. Või siis pead ise kuidagi olukorra lahendama. Tule näiteks laupäeval teda vaatama. Vii ta kuhugi välja.“

Näperdan telefoni ja hüpitan seda käes. Näen vaimusilmas Sami pargis nutmas ja minema jooksmas. Väravast välja. Autoteele.

„Vaatame, ma pean võib-olla tööl olema.“

Märkan Jody jääkülma pilku ja vihasööstu kerkimas, hoolimata kohvikus valitsevast sõbralikust suminast.

„Jah, ma tulen,“ ütlen siis.

„Siis räägime koolist ka.“

„Jah, nõus.“

„Nägemist, Alex. Ole tubli.“

„Sina ka. Ja anna andeks. Anna mulle andeks.“