Читать книгу Plokipoiss. Isa, poeg ja autism - Keith Stuart - Страница 8

Järgmisel hommikul Samile järele minnes ootab ta mind juba ukse peal. Tal on seljas kapuutsiga pusa, kapuuts on pähe tõmmatud, ja pusa all on tal spetsiaalne T-särk, mille õmblused ja vooder on ära peidetud, nii et ta ei tunneks neid naha vastas. Selliste riiete jaoks on olemas lausa eraldi veebipoed – asjaolu, mida järk-järgult seletamatute foobiate ja iseäralike käitumismallidega toime tulles avastad. On terveid firmasid, mis on spetsialiseerunud lastele, kes tunnevad end meie maailmas elades ebamugavalt.

„Issi, kas me lähme parki? Kas me lähme kohvikusse? Issi, kas sa tuled sisse?“

„Ma korraks tulen jah.“

Elutuba on valusalt tuttav vaadata, see näeb välja justkui miiniväli: riided, raamatud ja mänguasjad on laiali loobitud nagu šrapnellikillud. Kõik pinnad on asju täis: salvrätte, avamata kirju, ajalehti. Kulunud sohva on müsliplekkidest laiguline nagu maakaart, teleriekraan on sõrmejälgi täis ja pungil täis raamaturiiulid annavad tunnistust lapsevanemaks olemisest. Pooleli Lego-mudelid, Playmobili mootorrattad ja poolikute jäsemetega superkangelased. Minu CDd ja DVDd on hooletult ühte nurka hunnikusse visatud, kardinapuu ripub pooleldi seina küljest lahti ja kardin ise lehvib mõttetult, kui tuulehoog avatud aknast sisse puhub.

See ongi kodu, mõtlen ma. Ja korraga tunnen kurgus klompi.

Jody tuleb trepist allkorrusele, märjad kastanpruunid juuksed rätikusse mähitud ja üksikud lokid näo ümber lendlemas. Ta kannab teksaseid ja lotendavat dressipluusi. Ta näeb väsinud ja valvas välja.

„Tere, Alex.“

„Tere. Kuidas … teil läheb?“

„Issi, kas me lähme parki? Kas ma võin palli kaasa võtta? Issi, kas mul on palli jaoks kotti vaja?“

„Ma ei tea, kas hakkame palli kaasa võtma. Me lähme pärast kohvikusse ja …“

„Aaaaahhh,“ ütleb Sam ja juba ta nutabki.

„Meil on päris raske hommik olnud,“ sõnab Jody, hambad kokkusurutud. Ta astub lähemale ja võtab Sami sülle. Jody silmad ütlevad kõik. Tõenäoliselt on Sam alates viiest üleval, võib-olla veelgi varem. Ilmselt üritas ta teleka käima panna ja läks endast välja, kui Jody elutuppa vaarus ja teleka jälle kinni pani. Järgmiseks üritas Sam küllap hommikusööki valmistada ja ajas piima igale poole ning nuttis selle pärast, ajas siis Jody uuesti üles, et ta teleka sisse lülitaks, ning nuttis, kuni sai Jody nõusse. Tuttav lugu.

„Mis juhtus?“ küsin ma mõttetu küsimuse.

„Noh, „X-Meeste“ multikas ei mänginud, nii et ta virutas mulle telekapuldiga vastu pead,“ vastab Jody. No muidugi, tume sinikas on ju näha. Kui Sam oli kolmeaastane, lõi ta mulle Lego Duplo ämbriga vastu nägu, nii et mul tuli esihammas ära. Ta oli nagu Joe Pesci „Omadest poistest“: väike ja naljakas, ent kerge kiiksuga ning võimeline ekstreemseks ja metsikuks vägivallaks.

Tunnen, kuidas ma hakkan vaikselt ärevile minema. Heas tujus Sam on isegi pisut keeruline, kuid halvas tujus Sam on ettearvamatu ja hirmutav. Tunnen kõhusopis hirmu tekkimas. Mis siis saab, kui ta minema jookseb? Mis siis saab, kui midagi juhtub ja ma ei suuda teda kaitsta? Peas tekib üks kujutluspilt teise järel, mis võib juhtuda, kui ta minema tormab. Tunnen, kuidas mu otsaesine muutub higiseks.

„Äkki me peaksime midagi muud tegema? Kui ta ei ole eriti heas tujus …“ pakun ma areldi.

Jody põrnitseb mind süüdistavalt. Tean seda ilmet hästi.

„Me ju leppisime kokku, Alex,“ ütleb ta läbi kokkusurutud hammaste. „Ja me juba kirjutasime selle Sami päevaplaani ka.“

Jody joonistab igal hommikul Sami jaoks multikastiilis päevaplaani, et ta näeks, millal ta peab riidesse panema ja millal sööma ning mida ta kuni magamaminekuni teeb. Nädalavahetustel kannab Sam päevaplaani kaasas ja vaatab seda pidevalt. Kui miski on päevaplaanis kirjas, siis see peab toimuma. Ja justkui oma sõnade kinnituseks osutab Jody pilguga Samile, kes üritab tossude takjaribaga kinniseid pingutada. Sam nimelt ei tule nööride sidumisega toime. Peale selle peavad kinnised hästi pingul olema, nii et ma muretsen, kas veri pääseb ta jalgades ikka liikuma. Kõik peab olema hästi kõvasti pingul. Ei mingeid järeleandmisi.

„Ma tean,“ vastan ma samasuguse vaoshoitud agressiivse tooniga. „Aga kui tal pole tuju? Pargiäärsed tänavad on väga tiheda liiklusega. Ma lihtsalt kardan, et …“

„Midagi ei juhtu,“ lõikab Jody vahele. „Sa ei saa kogu aeg kõigest taganeda, eriti oma pojast. Alex, selles probleem ongi. Miks ma pean praegu siin üldse seisma ja sinuga vaidlema selle üle, kas sa viid ta paariks tunniks välja? Et sa paar-kolm tundigi tema eest hoolitseksid?“

Asun juba midagi ütlema, kuid Jody ei lase mul rääkida.

„Ja ma ei taha rohkem kuulda, kui raske sul töö juures on,“ marutseb ta. „Püüa ise kodus olla ja oodata järjekordset telefonikõnet koolist, et Sam on kedagi löönud või on keegi teda löönud või et ta on hommiku otsa lihtsalt karjunud. Püüa ise talle õhtusööki teha ja seda täpselt õigel temperatuuril hoida terve see tund aega, mis tal söömiseks kulub! Eks sa püüa! Mina enam ei jaksa. Ja sinust pole absoluutselt mingit kasu! Sellepärast me olemegi praegu sellises olukorras, nagu me oleme.“

Järgneb hetk vaikust, tulvil emotsioone justnagu Mehhiko seebikas.

„Issi, ma olen valmis,“ ütleb Sam. „Lähme nüüd parki. Kas me võtame palli kaasa?“

„Olgu,“ sõnan ma ja püüan normaalselt hingata. „Võtame palli kaasa ja jätame emme koju. Tal on vaja oma asju teha.“

„Kas me lähme parki?“

„Jah.“

„Ja siis kohvikusse?“

„Jah, Sam.“

„Kas sa ostad mulle vahustatud piima?“

„Jah.“

„Aga enne lähme parki?“

„Jah, kõigepealt lähme parki ja siis kohvikusse.“

Noogutan Jodyle, kuid suudan vaevu talle silma vaadata. Hetkel olen tänulik võimaluse üle põgeneda.

„Issi, kas võtame palli ka kaasa?“

Park asub Bedminsteri ja Totterdowni vahelisel mäekünkal ning kujutab endast käputäit rohelust ridamisi paiknevate viktoriaanlike ridaelamute vahel, mille juurest kulgevad igas suunas sõiduteed nagu hiiglaslik ämblikuvõrk. Pargi ääres on kehvas seisukorras kõnniteed, kus ähivad ja koperdavad tervisejooksjad, liikudes sõnatult risti-rästi üle üksteise marsruutide nagu higistavad robotid. Lisaks on seal pisike väljak kiikede ja liumägedega, mis ehitati millalgi üheksakümnendate algul ja jäeti siis saatuse hooleks. Kiikedel pole enam ühtegi istet alles, üksnes roostetanud metallraamid ja kasutult kõlkuvad ketid, justkui oleks tegu mingisuguse vabaõhu-seksikoopaga. Liumägi on kaetud grafitiga ja ebatsensuursete anatoomiliste joonistustega. Ma ei teagi nüüd, kas linnavalitsus peaks kogu kupatuse maha lammutama või äkki hoopis Turneri auhinnale esitama.

Sam hoiab palli kõvasti vastu rinda. Mõnikord me loobime seda üksteisele, mõnikord aga keeldub ta palli maha panemast. Vaatan ringi ja üritan ennetavalt mõelda, mis teda ärritada võib.

Ärritavad faktorid ja nende tõenäosus

Mööduv täiskasvanu üritab vestlust alustada: 10/1

Lärmakas koer: 8/1

Teised lapsed ilmutavad palli vastu huvi: 5/2

Kõrvenõgesed: 5/1

Herilased: 8/3

Rasedate naiste mediteerimistund jalgpallivärava postide vahel (seda on päriselt juhtunud ja Samis tekitas see suurt õudust): 100/1

Jäätiseautot pole kohal: 1/1

Teisi lapsi on täna vähe ja pealegi paistavad nad olevat täielikult süvenenud seksikoopal mängimisse, nii et sellega peaks kombes olema. Üksikud koertega jalutajad on kaugel, mis jätab mulle piisavalt aega Sami hoiatada. Jäätiseauto asub oma tavapärases kohas, kasutades ära hilissuve soojust. Nii et sellega peaks ka hästi minema. Hingan sisimas kergendusest.

Ühe õppetunni autismi kohta sain juba üsna varakult. 1988. aastal vändatud film „Vihmamees“ Tom Cruise’i ja Dustin Hoffmaniga peaosades EI OLE dokumentaalfilm. Autistlikel lastel ei ole erilisi võimeid. Kui ma viiksin Sami Bristoli kasiinosse, siis ei suudaks ta kaarte lugeda ega meile väikest varandust teenida. Kasiinos valitsev lärm tekitaks temas hoopis hirmu ja ta poeks ruletilaua alla peitu, kuni turvamehed viskaksid mind välja selle eest, et lapse kasiinosse tõin.

Sellest hoolimata on Samil huvitav arusaam maailmast ja ma püüan seda kõigest väest meeles pidada, kui ta stressist järjekordselt plahvatab; näiteks kui palun tal vale jope selga panna või kui taldrikutäis küpsetatud ube, mis Jody tema jaoks valmistanud on, on paar kraadi liiga soe. Samile on maailm hiigelsuur mootor, mis peab teatud kindlal ettemääratud viisil töötama, et Sam ennast turvaliselt tunneks. Ta suudab ainult siis rahulik olla, kui ta teab täpselt, mis kell miski tema ümber toimub, ning tal peab üks sõrm kogu aeg väljalülitamisnupul olema.

Jälgin, kuidas ta jookseb hunniku mahalangenud puude poole, mille peal talle meeldib mängida, ja ma tean täpselt, mis nüüd järgmiseks saab. Ta ronib ühe kindla puu peale, kõnnib mööda seda ja kontrollib, kas ma vaatan, kuidas ta lõppu jõuab. Seejärel kaalub ta, kas hüpata järgmisele puunotile, aga ronib siis hoopis maha ja astub selle peale. Kui puude peal peaks mõni teine laps ka mängima, siis lükkab Sam ta eest ära – mitte sellepärast, et ta riiukukk on, vaid sellepärast, et tegu on mahalangenud puude masinaga, mis töötab ainult ühel kindlal viisil. Tema jaoks on teine laps süsteemiviga ja tema kõrvalelükkamine on sama mis viirustõrjeprogrammi kasutamine.

„TUVASTATUD LAPS, KÕRVALELÜKKAMINE AKTIVEERITUD, LAPS KUSTUTATUD. HOIATUS: LAPS JOOKSEB NUTTES VANEMATE JUURDE.“

Ma võiksin ju koos temaga seal vettinud puukoore peal turnida, aga ma ei tee seda. Mitte kunagi. Ma võin kiigele hoogu lükata või palli tagasi lüüa, aga ma ei löö kaasa tegevustes, mis eeldavad hullamist ja müramist. Ma ei ole selline isa. Teate küll, selline, kes kannab Converse’i tenniseid ja Batmani T-särki ja üritab kõigest hingest jätta muljet, et temaga on hästi lõbus ja et ta on lapsele nagu sõber. Kes teeb kogu aeg pulli ja käitub joviaalselt, justkui Tom Hanksi tegelaskuju filmis „Suur“. Ja kes vaatab kahtlustaval ilmel, kui ma tagaplaanile hoian ja ümbruskonnas varitseda võivaid ohte kaardistan. Ma ei oska eriti hästi mängida. Minu jaoks on mängimine ja vastava meeleseisundi saavutamine raske. Ma ei oska piisavalt lõdvaks lasta.

Märgadel puutüvedel turniva Sami jälgimine viib mu mõtted ajas tagasi – kui mina ja George lapsepõlves kodu lähedal pargis mängisime, ässitades teineteist ronimispuude kõige ülemise astmeni minema. George oli must kaks aastat vanem, julgem ja uljaspäisem. „Roni üles! Roni nüüd, Alex!“ Niiviisi meenutades adun, et ma ei mäleta enam George’i häält. Järsku tekib mul tahtmine Sam sülle haarata ja teda hoida ning siis koju Jody juurde viia. Ma tahaksin Jodyle öelda, et ta tema eest hoolitseks.

Ja just sel hetkel märkan suurt koera, vist labradori, kes põõsaste tagant meie poole tormab. Koer on viiekümne meetri kaugusel, kuid ta on märganud Sami jalgpalli ja tahab sellega mängida. Pagan küll. Hakkan Sami poole kõndima, algul aeglaselt ja siis järjest kiiremini. Ma pean ettevaatlik olema.

„Sam, ära muretse, eks. Üks koer tuleb, võib-olla sa annad palli minu kätte?“

Sam pöörab ümber ja libiseb seejuures peaaegu puutüvelt maha ning ahmib siis suurest hirmust õhku. Koer on juba väga lähedal, kargab ringi ja haugub. Sam pöörab hirmunult minu poole. Ta pillab palli käest ja jookseb minu suunas. See on halvim, mida ta teha saab. Koer ei suuda otsustada, kas joosta palli või minema tormava poisi järele. Ta saba lehvib ägedalt. Ja siis ta otsustab, et poisile on vahvam järele joosta.

„Sam, Sam, ta tahab lihtsalt mängida.“

Mu samm muutub sörgiks. Haaran Samist kinni ja tõmban ta enda selja taha, jäädes tema ja koera vahele. Sam väriseb hirmust ja nuuksub. „Ei-ei-ei-ei,“ ütleb ta. „Kõik on hästi,“ korrutan ma.

Koer kargab ja haugub meie ümber. Lükkan ta eemale ja vaatan otsivalt omaniku järele. Põõsaste tagant ilmub nähtavale keskealine naine, käes jalutusrihm ja pall. Ta naeratab. Seda tüüpilist koeraomanike naeratust, mis näib ütlevat: „Ma armastan koeri, kõik armastavad koeri, kuidas üldse keegi saab mu koerasse pahatahtlikult suhtuda?“

„Ta tahab lihtsalt mängida! Talle meeldivad lapsed,“ ütleb naine.

„Kas te saaksite ta ära kutsuda?“ küsin ma nii viisakalt, kui suudan, kuid mõningase talitsetud raevuga.

Naise toon muutub.

„Ta on sõbralik koer, ta ei teeks kellelegi viga.“

Sam kaevub nuuksudes ja lõuates mu käte vahele, üritades minema saada. Naine ütleb kuss, haarab koeral kaelarihmast kinni ja sikutab ta eemale.

„Tule, Timmy, lähme mängime sealpool.“

Vaatan, kuidas ta minema jalutab, mõtlemata, kui suurt hirmu ta vastik peni tekitas; andmata endale aru, et võib-olla on asi milleski enamas kui lihtsalt lapses, kellele ei meeldi koerad.

„Hei!“ lõugan ma talle järele. „Pange oma koer rihma otsa! Kurat, kas te silte ei oska lugeda?“

Naine vaatab tagasi ja on ilmselgelt mu raevupurskest üllatunud.

„Lähme,“ ütlen ma vaikselt Samile, pühkides juuksesalgud ta näo eest kõrvale. Sam tihub vaikselt ja hoiab kätega enda ümbert nii kõvasti kinni, et ta sõrmenukid on valged.

„Tule, poja, lähme kohvikusse.“

Lahkudes vaatan selja taha ja näen seltskonda lapsi lendava taldrikuga mängimas. Nad on rõõmsad ja tunnevad end üksteise seltsis hästi; nende vanemad istuvad sealsamas pingil, räägivad juttu ja puhkavad. Tunnen hetkeks teravat kadedussööstu. Küll neil on lihtne elu.

„Issi, kas nüüd lähme kohvikusse?“

„Jah, nüüd lähme kohvikusse.“

„Kas sa ostad mulle vahustatud piima?“

„Jah.“

„See koer oli nii hirmus. Mulle ei meeldinud see koer.“

„Ma tean.“

Selline siis oligi meie pargiskäik.