Читать книгу Plokipoiss. Isa, poeg ja autism - Keith Stuart - Страница 7

Ärkan ehmudes üles. Nägin unes oma venda George’i – jälle. Olen üleni higiga kaetud ja ahmin õhku. Sirutan käe Jody järele, kuid tunnen käe all üksnes õhust tühjaks läinud madratsit. Käsi on täiesti surnud. Tõusen paanikas istuli ja liigutan kätt hoogsalt igas suunas, tagudes kasutut jäset vastu seina ja Dani kirjutuslaua jalga. Kulub mitu sekundit, enne kui käsi jälle normaalne on ja ma aru saan, et ma ei ole kodus, vaid hoopis Dani pool, üksinda tühjas toas. Madrats toob kuuldavale haleda „shhhhh“ – häälitsuse, justkui mind vaikselt narrides.

On teisipäeva hommik. Dan laulab vannitoas Taylor Swifti lugu „Shake It Off“ ja ma ei taha isegi ette kujutada, mis liigutused ta esinemist saadavad. Tõusen istukile, sobran kotis riiete järele ja lähen elutuppa, mille klaasuste taga asub pisike rõdu, kuhu Danil on õnnestunud kuidagi mahutada kaks lamamistooli. Elutoa ühes seinas on tilluke kööginurk, kus on pliit, külmkapp, pesumasin ja kraanikauss – kõik lumivalget värvi. Dan ei kasuta neid kuigi tihti. Ülejäänud tuba on sisustatud kaootiliselt Ikea mööbli, koomiksite, videomängupultide ja muusikakeskusega. Ühe seina võtab peaaegu tervenisti enda alla 52tolline LED-telekas. Ekraanil on pausi peale pandud „Grand Theft Auto V“, tulistamisstseen. Kui selle korterelamu kavandanud inimesed näeksid Dani ja kuidas ta siin elab, siis ilmselt lööksid nad üksteisele patsi. Just selline stiilne noor kutt mõlkus neil maja planeerides mõttes. Selline stiilne noor kutt, kes ei hooli sellest, et külmkapi- ja pliidiust ei ole füüsiliselt korraga võimalik avada. Ja kraanikaussi ei mahu isegi pesukauss ära. Dan kasutab selle asemel suurt margariinikarpi. Ja ta ise on rahul, kuna ta ei pese nagunii midagi muud peale kruuside. Ta sööb väljas või siis ostab mõne peene Jaapani nuudliroa või supi koju kaasa. Kurat küll, ma ei saa aru, mismoodi ta ometi on unistuste poissmehe tiitli ära teeninud. Jube on vaadata, kuidas ta elab, pendeldades sihitult erinevate projektide vahel ja hüpates mängleva kergusega üle moodsa majanduse kuristiku. Mina nii ei suudaks. Mitte praegu. Pärast seda, mis George’iga juhtus, läksid mul oma ambitsioonid meelest. Kõik läks mustaks ja erinevad võimalused vajusid mulle peale nagu vanglaseinad. Ülikooliaeg möödus mul otsekui poolunes ja seejärel töötasin erinevatel kindlatel ja igavatel töökohtadel. Danil oli samal ajal igal pool loovagentuurides sõpru, kes palusid tal aidata veebilehti püsti panna, klubisid avada või uute poodide sisekujundust teha. Mul ei ole tegelikult aimugi, milles tema abi seisneb. Samas on ta selline kuradima šarmantne tegelane, nii et sõbrad muudkui helistavad. Bristol on sedasorti linn, kus kogu aeg midagi arendatakse: avatakse uusi kunstikeskusi või transpordikastidest ehitatud pop-up-disainipoode. Igatahes paistab, et Dan tunneb kõiki inimesi ja on kogu aeg sündmuste keskel.

Loomulikult olen ma tema peale väga kade, olen alati olnud, alates seitsmendast eluaastast, kui nende pere meie kõrvale kolis. Kui nad vurasid koobaltsinise viienda seeria BMWga maja ette ja autost koperdas välja viieaastane taibukas ja varaküps Dan, jalas punased teksad ja seljas kollane Lacoste’i polosärk. Emma, George ja mina olime glamuursete naabrite saabudes parajasti aias ning Dan loivas meie juurde.

„Tere, mina olen Dan, mida te mängite? Kas ma võin ka mängima tulla?“ küsis ta venival toonil.

Ja me langesime otsekohe tema lummusesse nagu ka kõik ülejäänud inimesed, kes temaga elu jooksul kokku on puutunud. Mina seevastu … Keda ma nii väga tunnen? Jody sõbrannat Clare’i ja tema abikaasat Matti, kellel on neli last, kes võtavad neil kogu aja. Peale selle tunnen kinnisvaramaaklereid ja – nõustajaid. Jodyt ja Sami. Ja ongi kõik. Miks ei ole mul midagi rohkemat ette näidata? Mis pagan küll minuga juhtus?

Sam. Sam juhtus.

Tööle jõudes vaatan meilid üle ja saan teada, et kogu kontor plaanib kell üks kohustuslikule pubilõunale minna. Mina, Daryl, Jeanette, teised maaklerid Paul ja Katie ning Charles, meie ülemus. Paul ja Katie on üle 35 aasta vanad ja käituvad, nagu nad oleksid juba kolmsada aastat abielus. Põhimõtteliselt on nad üks tiim. Lapsi neil ei ole. Nende lapsed on majad. Võimalik, et nad on kunagi ise nii öelnud, ma ei mäleta enam. Ja teineteisega räägivad nad ka nii, nagu kogu nende suhe oleks üks pikaajaline kinnisvaratehing – sellisel lühikesel ametlikul toonil. Mõnikord ma kujutan ette, kuidas nad kogemata seksima satuvad ning Paul on peal ja hõiskab: „Kohe läheb vahetuskaubaks, kohe läheb vahetuskaubaks … ja ONGI VAHETUSKAUP TEHTUD!“ Ma ei suuda neid enam isegi vaadata. Charles on üle neljakümnene; omamoodi luuser kohalikul kinnisvara-skeenel. Praeguseks võiks ta olla juba mõne suure riigifirma piirkondlik juht või vähemalt meie tähtsusetu ettevõtte asedirektor, ent tema on ikka veel harukontoris, suudab vaevalt midagi maha müüa, endal juuksed peas hõrenemas ja nahk lonti vajumas. Jeanette rääkis meile, et ta hoiab kirjutuslaua teises sahtlis väikest viskipudelit. Müük ei suju? Võta väike lonks, hakkab kergem. Palun jumalat, et mina nii ei lõpetaks.

Valime lõunakohaks King’s Headi, ilusa Tudor-stiilis pubi, mis asub sadama lähedal ühel munakivisillutisega tänaval. Tõsi, seestpoolt näeb see välja nagu iga teine Inglise pubi: kõveraks kooldunud puidust seinad, mahaloksunud jookidest läppunud õhk, nurgas vilkuv mänguautomaat, meestekempsus ninna kargav lehk ja portselanist pissuaarirenn. Kui mõni kosmeetikafirma peaks tahtma pudelisse villida Briti ööelu arhetüüpset aroomi, siis oleks pissuaar just õige valik, kuigi vaevalt et L’Eau de Gateau D’Urine suureks müügihitiks saaks. Vähemalt on mul, millest mõelda, samal ajal kui loen sekundeid, kuni Daryl hakkab jälle tööteemadel patrama.

Enamik laudu on tühjad, me valime aknaäärse ja haarame kilekaantega menüüd, milles pakutakse klassikalist Inglise pubi lobi: ülessulatatud töödeldud toitu, mis on köögis mikrolaineahjus soojaks lastud ja hooletult taldrikule loobitud ning peenemaks välimuseks heal juhul petersellioksakesega kaunistatud. Mõnikord tundub mulle, et Suurbritannias toimuvad kõik asjad niimoodi – automaatselt ja kedagi ei koti. See ei ole päris pubi ega ka päris pubitoit, vaid mingi veider simulatsioon sellest, mida inimesed arvavad tahtvat.

Jessas, mõni ime, et mind kodust välja visati.

„Ma võtan kala friikartulitega,“ teadustab Daryl. „Ma pean siva sööma, kell kaks tuleb üks ostja, kes on Cliftoni objektist huvitatud.“

Jeerum küll, juba hakkame minema! Peidan näo menüüsse ja üritan valida rikkaliku autentse, mozzarella’ga ülepuistatud lasanje ja jõkke hüppamise vahel. Avoni vesi maitseks ilmselt värskemalt.

Õhtul maandun rampväsinult ja närviliselt jälle Dani pool. Suudan mõelda vaid sellest, et pean homme Sami välja viima, ilmselt parki ja siis kohvikusse. Ja ma juba kardan seda. Ärge saage must valesti aru – ma armastan Sami iga oma keharakuga, kuid temaga on väga raske. Ja ma olen täielik koba temaga koos olles. Kui ma näen, kuidas ta hakkab närvi minema – näiteks kui ta ei tohi telekat vaadata või kui ta saab ärgates aru, et peab kooli minema, või satub nädalavahetuse plaanide suhtes segadusse –, siis ma lähen samuti endast välja. Kõht tõmbub krampi, ärritus kasvab ja siis on ainult aja küsimus, kes esimesena plahvatab. Jody on ainus, kes suudab teda maha rahustada. Ainult tema.

Täna pärastlõunal tuli üks paarike uurima Totterdowni äärelinnas asuvat väikest ridaelamut, pisike laps kaasas. „Ta on nii jutukas,“ klähvisid nad. „Ta ei suuda suud üldse kinni hoida.“ Täielik võltstagasihoidlikkus. Selge see, et tegelikult tahtsid nad minu ees hoobelda, kui tark ja arenenud on nende väike trullakas poiss, kes samal ajal mu paberikorvis tuhnis ja Disney laulukesi laulis. Oleksin peaaegu öelnud, et kui minu poeg sama vana oli, oskas ta vaevu öelda kolme või isegi nelja sõna, kui kaasa arvata „šlurr“, mida ta alatasa kordas ja mida me pole senini suutnud dešifreerida. Sõbrad muudkui korrutasid, et kõik lapsed arenevad omasoodu ja et küll ta rääkima hakkab, ja meie noogutasime targa näoga ja teesklesime muretust. Hiljem aga kammisime internetis perefoorumeid läbi. „Siin on öeldud, et kaheaastase sõnavara peaks olema viiskümmend sõna!“ Samil ei olnud. Isegi mitte sinnapoole. Ma ei ole isegi kindel, kas ta praegu, kaheksa-aastasena, nii palju sõnu teab.

Vaene Sam. Mu vaene väike poiss.

Dan asutab välja minema.

„Tahad sa ka tulla? Creationis avatakse üks uus pidudesari. Mu sõber korraldab seda.“

Ta käib kogu aeg ööklubides pidudel, mida mõni tema sõber korraldab. Imestan järjekordselt, kuidas ta küll seda teeb. Ta on minust kaks aastat noorem, kuid asi pole ainult selles. Dani elu on kulgenud ainult pärituules ja temaga juhtub ainult häid asju. Kui ta kaua aega kadunud onu kolm aastat tagasi suri, selgus, et ta oli Danile oma auto jätnud – meresinise Porsche 911 Carrera vintage-mudeli. Dan sõidab sellega haruharva. Auto on pargitud maja alla garaaži ja kogub väärtust. Danil ei paista kunagi olevat mingeid muresid ega kohustusi, välja arvatud too järjekordne start-up-plaadifirma Stokes Croftis, mida ta aitab püsti panna. Dan on Dan. Me kasvasime koos üles, käisime samades koolides, meil olid samad sõbrad ja tüdrukud, isegi samad vihavaenlased. Dan aga oli alati Dan. Ta tuli mulle kaklustes appi ning kaitses Emmat kohmakate ja soovimatute lähenemiskatsete eest noortediskodel. Kui minuga juhtusid kõik need asjad – isaks saamine, pidev muretsemine ja adumine, et ma pean seda sitta töökohta hoidma, kuna ma pean oma düsfunktsionaalset perekonda ülal pidama –, purjetas Dan niisama läbi elu ja oli lihtsalt äge.

Mina olin ka tegelikult äge, mitu aastat lausa. Või noh, neli aastat. Ülikooli ajal sattusin kuidagi juhtima Oblivioni-nimelist alternatiivmuusika seltsi, kus me mängisime postrokki ja veidrat elektroonilist tantsumuusikat käputäiele tähtsal ilmel lõuga silitavatele musaasjatundjatele. Mõnikord korraldasime kohalikes räämas pubides live-esinemisi ja ükskord koguni muusikafestivali ühes mahajäetud tööstushoones, kus oli kohal ka kohaliku ajalehe esindaja, kes nimetas meie muusikat „peaaegu kuulamiskõlbmatuks“. Järgmised kaks aastat kasutasime seda tsitaati kõigil oma flaieritel. Dan tavatses aeg-ajalt minu pool ööbida, kui ta Bristolis oma disainikursusel käis. Ta kujundas meile postreid ja tegi meile isegi veebilehe. Kõike sedasama teeb ta ka praegu, aga minu jaoks on see unustusse vajunud. Elu tuli vahele.

„Ma jään parem koju. Tänud kutsumast. Aitäh, Dan.“

„Iga kell.“

Jõllitan tühja teleriekraani, kuigi Dani elamises ekraanimeelelahutusest puudust pole. Tal on nelisada kaabeltelevisioonikanalit ja kõvaketas on täis filme ja telesarju, mida ükski inimene ei jõuaks eluajal ära vaadata. Minu arust on valik hämmastavalt nüristav. Kuidas üldse tänapäeval inimesed otsustavad, mida vaadata? Mis siis saab, kui hakkad mõnd vale telesarja jälgima ja tegelikult on kuskil hoopis midagi paremat, aga sa oled juba mitu tundi oma elust esimesele ära kulutanud? Osa inimesi armastab seda esimese maailma probleemiks nimetada. Teate küll, need inimesed, kes su Facebooki ja Twitteri postitustele reipaid kommentaare jätavad, süüdistades sind igapäevaste asjade pärast muretsemises. Üks asi, mille käitumisraskustega lapse vanemana kiiresti selgeks saab, on see, et inimesed armastavad hinnanguid anda. Neile meeldib sinu üle oma pealtnäha täiuslikust elust irvitada. Ah, parem sellesse teemasse mitte laskuda. Ma pean leidma midagi, mis mu mõtted Samilt ja homselt eemale viiks, aga miski ei tundu õige. Ma ei taha mitte millelegi keskenduda.

Ma ei suuda. Jody sõnul vajan ma abi – võib-olla tõesti. Mõtted keerlevad mu peas ringi, aju on nagu hirmude ja murede virvarr ning ma ei suuda millestki kinni haarata.

Nii. Hingan sügavalt sisse. Just. Nüüd ma tean: ma pidin Jody ja Sami maha jätma. Ma tulin kodust ära, sest me olime kogu aeg tülis ja ärritunud. Ma pean välja mõtlema, kuidas sellele lõpp teha. Ma pean õppima pingega toime tulema. Ma pean leidma selle valgustäpi, mis mind siit välja juhatab.

See pole ilmselt just sobivaim meeleseisund sarja „Halvale teele“ vaatamiseks.