Читать книгу Plokipoiss. Isa, poeg ja autism - Keith Stuart - Страница 9

Kohvikus on võrdlemisi rahulik. See asub rea poekeste vahel ja on üks neist poolhipsterlikest kohtadest, mis on siin kandis järjest tekkinud, sihtrühmaks keskklassi-emad, kes on üles kasvanud „Sõprade“ seriaaliga ja janunevad nüüd samasuguse kohviku järele. Sisustus on Ameerika kohvikutele tüüpiliselt boheemlaslik ja retrolik. Nurgas seisab vana Rowe AMI jukebox ja seinad on täis kitšilikke kuuekümnendate stiilis plakateid meelaste naiste ja suurte kurbade silmadega poistega. Samile need väga meeldivad. Istume oma tavapärases kohas kohviku tagaosas, avaral diivanil suure puidust kohvilaua ääres, mis on täis vanu koomikseid ja ajakirju.

„Issi, miks sellel naisel roheline nägu on?“

„Issi, miks nendele lastele nii suured pead on joonistatud?“

Vastan, et ma ei tea ja et kuuekümnendad oli tormiline aeg.

Tellin cappuccino, mis on parim, mis siin kandis saada on, nagu väidab väljas kohviku ees olev tahvel, kuhu on ärritavalt veidra käekirjaga kirjutatud ka T. S. Elioti tsitaat „Olen mõõtnud oma elu kohvilusika kaupa“. Ettekandja, kellel on – otse loomulikult – vuntsid nagu 1920. aastate filmidest tuntud kelmidel ja liibuv vintage-stiilis T-särk, mis rõhutab ta ribisid, toob cappuccino lauda ja serveerib Samile sooja piima suure näitemängu saatel. „Palun väga, härra, meie parimatest parim vahustatud piim, Somerseti kuulsatelt vahupiimalehmadelt.“

Sam kihistab jumaldavalt naerda. See ettekandja on ta suur kangelane. Hoolimata Sami käitumisraskustest lummavad teda karismaatilised ja enesekindlad noored inimesed. Ta ei karda neid sugugi ja loob nendega isegi silmside, mida juhtub muidu väga harva, isegi minuga. Kui ta alles mudilane oli, viis Jody teda sageli ülikoolikohvikusse lõunale. Sam oli tudengitest nii lummatud, et Jody sai paar hetke rahulikult hinge tõmmata. Nii et jah, kummaline, aga väga armas, ning mul pole sõrmkübaratäiele kohvile kulutatud neljast naelast sugugi kahju. Asi on seda väärt.

Oleme end kenasti sisse seadnud ja nüüd oleks väga tore, kui saaksin Samiga lobiseda – küsida, kuidas tal koolis ja kodus läheb ja kuidas ta emal on –, aga nii need asjad ei käi. Sam ei lobise. Heal juhul ta noogutab või raputab pead vastuseks otsestele küsimustele, ent suurema tõenäosusega nihkub ta must eemale ja läheb endast välja. Sellised omavahel veedetud hetked on väga haprad ja ma ei tea, kuidas neid kõige paremini ära kasutada, ilma et need kohe katkeksid. Selle asemel ulatan Samile sõnatult oma iPhone’i ja haaran laualt ajalehe. Sam on rahulik ja avab kohe oma lemmikäpi Flight Track, mis näitab kogu maailmas ringi lendavate lennukite hetkeasukohta. Pisikesi lennukiikoone sõrmega puudutades avaneb väike infoaken, kus on kirjas, kust üks või teine lennuk startis ja kuhu suundub. Lennuinfo paelub teda täielikult. Ta on ajapikku selgeks õppinud kõik peamised lennuliinid, nende marsruudid ja suuremate linnade vahelised kaugused. See on vististi tema kõige vihmamehelikum kiiks. Välismaailm hirmutab teda suurema osa ajast – vähemalt on talle raske katsumus lõputu hulga ettearvamatute aistingutega toime tulla –, nii et Flight Track on ilmselt tema moodus maailma turvaliselt tundma õppida. Talle meeldib istuda ja ekraani sõrmega torkida ning lasta mul ekraanile vupsavat statistikat ette lugeda. Mõnikord näitan talle, kus tädi Emma sel kuul asub. Emma on mu maailmarändurist õde. Kaks päeva pärast oma kaheksateistkümnendat sünnipäeva istus ta lennukile ega tulnudki enam tagasi. Sami see küll väga ei huvita, aga ma vähemalt üritan kogu seda protsessi talle inimlikumalt selgitada. Osutan ekraanil Torontole. Emma laadis eelmisel nädalal Facebooki üles terve portsu fotosid Torontost. Ta on fotodel koos kahe naisega, keda ma ei tunne, ja nad sõidavad lõbusõidulaeval, nõelakujuline CN Toweri teletorn taustal kõrgumas. Emma näeb välja samasugune nagu kõigil teistel oma Facebooki fotodel: rõõmus, õnnelik ja muretu, elamas vaid praeguses hetkes. Aga ma ei usu seda täielikult. Tema silmad peidavad midagi, mida ma ammusest ajast mäletan.

„Kui ta tahaks Londoni Heathrow’ lennujaama lennata, siis kuluks tal seitse tundi ja viisteist minutit,“ lausub Sam. „Ta võiks startida Toronto Pearsoni lennujaamast. Ta võiks lennata British Airwaysi või Air Canada lennukiga. Miks ta tagasi ei tule?“

„Talle meeldib reisida,“ vastan ma. „Talle meeldib uusi asju näha.“

Ilmselgelt on olukord hoopis keerulisem. Emmale kas meeldib reisida või siis kardab ta koju tulla. Mina pakuksin pigem viimast varianti. Emma harvadest meilidest ei loe kuigi palju välja.

„Mina näen siin ka uusi asju. Ja Google Maps on ju olemas. Ma näen uusi asju Google Mapsis.“

„Ma tean, aga see pole päris sama asi, eks. Sellega ei näe uusi inimesi, ei kuule helisid ega tunne lõhna …“

„Mulle ei meeldi ükski nendest asjadest. Mul on autism,“ teadustab Sam.

Naerame mõlemad Sami hetkelise eneseteadlikkuse üle. Mina võtan seda haigust nagu mingit pahatahtlikku fantoomi, samal ajal kui Sam teadvustab seda rõõmsal meelel, kas siis koomilise efekti tekitamiseks või pahanduse vältimiseks. Teised lapsed süüdistavad oma vendi-õdesid purunenud taldriku või vildikatega täissoditud diivani pärast või kui küpsisekarp on saladuslikul kombel tühjaks saanud. Sam aga ütleb: „Mul on autism“ ja tõrjub sellega kõik etteheited muretult eemale. Kui nüüd järele mõelda, siis me ilmselt poleks pidanud talle autismi olemust selgitades tooma võrdlust Uskumatu Hulkiga („Tead, Sam, David Banner ei saa sinna midagi parata, sest need on ju gammakiired!“).

Istume mõne hetke vaikides ja siis teatab Sam:

„Emme ostis mulle Xboxi!“

„Ah nii,“ ütlen ma. „Ahah. Selge.“

Hakkan otsemaid kahtlema, kas see ikka oli õige tegu. Sam on niigi endassetõmbunud – on tal tõesti vaja järjekordset vabandust üksiolemiseks? Ta mängib enamiku ajast omaette, isegi koolis – see on tema käitumishäire või haiguse, või kuidas seda nimetama peab, üks ilminguid. Ta võib küll teiste lastega mängida, kuni nood ei sega tema tegemisi ega ürita temaga liiga palju rääkida. Tema arusaama kohaselt on sõbrad inimesed, keda ta suudab enam-vähem taluda. Mis vist polegi väga imelik. Meil kõigil on selliseid suhteid. Kui hakata suhtlemismudeleid üksipulgi lahti harutama, siis on näha, kui harjumuspärased need tihtipeale on. Me ju kasutame pidevalt suhtlusmalle: küsime, kuidas kellegi päev läks, naerame nende tobedate naljade peale ja ütleme, et „me peaksime sagedamini kokku saama“. Sisimas aga teavad mõlemad pooled, et tegelikult on see kõik suur jama. See on nagu tants, rida korduvaid sotsiaalseid tõmblusi. Mõni ime siis, et see Samis suurt segadust tekitab. Nii palju kui mina aru saan, seisneb autism selles, et sündides ei anta sulle kaasa reeglistikku. Sami seisukohast mängivad kõik mingit ühte suurt mängu ja ta peab kuidagi välja nuputama, kuidas see käib. See on talle väga väsitav, nagu ka minule ja Jodyle – meie oleme tema reeglistik. Me peame talle kõike selgitama, üha uuesti ja uuesti, ja mõningaid reegleid ei hakkagi ta kunagi lõpuni mõistma. Näiteks miks ei tasu kohe tingimata välja öelda esimest asja, mis pähe tuleb. Ainuüksi eelmisel kuul tegi ta mitu piinlikku katset vestlust alustada.

Jody ema veenilaiendite kohta: „Miks su jalgadel torud on?“

Meie ümaravõitu naabrile: „Su nägu on nagu tarretis.“

Laste ja lastevanemate üritusel klassijuhatajale: „Issi ütles, et see kool on täielik pasaauk.“

Nii et minu arust pole talle mängukonsooli ostmine, mille taha ta varjuda saab, kuigi hea mõte. Ma muidugi lasen tal ka oma telefoniga mängida, aga see on teine asi: talle meeldib see lennuäpp ja Google Earth; vähemalt on nendel mingigi reaalne side päris maailmaga. Videomängude puhul on aga mängija universumi keskpunkt ja kogu tegevus keerleb tema ümber. See on täpselt vastupidine sellele, mida Sam peaks elu kohta teadma. Ma ei ole Jody peale pahane, ta vajab ka Sami lõpututest küsimustest ja raevuhoogudest puhkust.

„Eks siis peame emmega Xboxist rääkima,“ ütlen ma.

„Londoni – New Yorgi lend VO 226 lendab 11 kilomeetri kõrgusel,“ kostab vastuseks.

Jõuame koju – nende koju (ma ei tea, kas see ongi enam minu kodu) – veidi pärast kolme. Jody on koristanud ja ta näeb värske ja peaaegu puhanud välja. Ta on oma paksud lokkis juuksed mingisugusesse krunni keeranud ning lesib diivanil ja loeb ajalehte.

„Tere, poja! Ma igatsesin su järele!“

„Temaga on kõik hästi,“ ütlen ma. „Väike intsident koeraga pargis, aga muidu on kõik hästi.“

„Koer ajas mind taga,“ sõnab Sam. „Kohvikus jõime vahustatud piima. Ma mängisin Flight Trackiga. Issi ütles „kurat“ koeraga naisele. Mul on kõht tühi.“

Veel üks asi: Sami kuuldes ei tohi kunagi vanduda. Talle jääb see meelde ja ta räägib selle kohe välja.

Selgitan, mis juhtus, ja siis teeb Jody Samile võileiva – juustu ja vürtsika köögiviljamarinaadiga. See on ainus võileib, mida ta sööb. Siis tormab ta uue Xboxiga mängima.

Samil on toidu suhtes kindlad reeglid. Ta on nõus sööma nelja toitu, mida talle kordamööda teha tuleb:

1) Cheddari juustu ja vürtsika köögiviljamarinaadiga võileivad (ilma koorikuta saiaga ja saia ääres ei tohi olla kollaseid marinaadiplekke);

2) kalapulgad ja peenikesed friikartulid (kalapulgad peavad olema Birds Eye või Marks & Spenceri omad, hoidku selle eest, et Lidlist ostetud);

3) rõngakujulised spagetid röstsaial (mõnikord on ta nõus sööma ka tähekujulisi spagette, aga kuna me ei tea kunagi, millal parasjagu, siis pole mõtet riskida);

4) makaronid juustuga (aga täpselt Jody retsepti järgi valmistatult – kui mina neid teen, siis kaunistavad need peagi köögiseinu, kuigi kui aus olla, siis on see õiglane hinnang mu söögitegemisoskusele).

Peale selle mahuvad ta menüüsse hommikuhelbed, jogurt ja hoolikalt kuubikuteks lõigatud puuviljad. HOOLIKALT KUUBIKUTEKS LÕIGATUD puuviljad. Olete te kunagi üritanud kell viis hommikul õuna täpselt ühe sentimeetri suurusteks kuubikuteks tükeldada? See on väga raske, ja selle kõrval, kellele need mõeldud on, paistab kuri telekokk Gordon Ramsey sõbraliku ja rahulikuna.

„Nii et … ta sai mängukonsooli?“

„Jah, mu sõbranna poeg ei tahtnud seda enam. Pidavat vana mudel olema. Ma lihtsalt arvasin, et parem las mängib mõnikord, kui et vaatab telekat.“

„Aga kas see ei pane teda veelgi rohkem üksi olema? Ma mõtlen, et me ju üritame teda sotsiaalsemaks muuta.“

„Kuidas palun? Meie üritame?“

„Tead küll, mida ma mõtlesin.“

„Jah, ma tean, mida sa mõtlesid. Aga ehk ongi parem, kui tal on teiste lastega midagi ühist. Kõigil ta koolikaaslastel on mängukonsoolid.“

„Olgu peale, vabandust. Peaasi, et ta „Grand Theft Autot“ ei mängi, eks.“

„Oh ei, see on emme jaoks. Ma nimelt avastasin, et mööda linna autoga ringi kimamine ja asjade purukssõitmine on päris hea teraapia.“

Hetkeks valitseb habras rahu. Jody hakkab hajameelselt ajakirju ja värviraamatuid laua pealt ja põrandalt kokku korjama.

„Kuidas sul läheb?“ küsib ta siis.

„Kenasti. Ma igatsen su järele.“

Jody tardub hetkeks keset koristamist.

„Ma igatsen ka su järele,“ ütleb ta vaikselt, jätkates siis endisel toonil, et tardumusest vabaneda. „Mis sa vahepeal teinud oled?“

„Ei midagi erilist: tööl käinud, Dani hiigelsuurt telekat vaadanud.“

„Ära „Kodumaa“ uut hooaega küll vaata, see on täielik pask.“

„Pagan, ma ei teadnudki, et sa seda ilma minuta vaatad!“

„Ma teen sulle hoopis suure teene.“

„Kui ma koju tagasi tulen, siis võiksime hakata vaatama mõnda Skandinaavia krimidraamat, mida kõik viis aastat tagasi suure põnevusega jälgisid.“

Piinlik vaikus. Võib-olla oli vara seda öelda.

„Mina küll ei kujuta ette, millal see juhtub, Alex,“ ütleb Jody siis. „Ma ei suuda praegu sind siin taluda.“

„Ma tean. Vabandust. Ma tegelen sellega. Lihtsalt, et tore oleks koju tagasi tulla. Kas või selleks, et sa telekast mingit jama ei vaataks.“

Jody naeratab sunnitult.

„Sa oled kogu aeg nii hajevil ja kauge,“ sõnab ta. „Ja kui me räägimegi, siis ainult … tülitseme. Ja see teeb kõik ainult hullemaks. Mäletad, kui me ükskord sinu ema juurde sõitsime, kui Sam alles väike oli? Auto läks tee peal katki ja Sam nuttis ja ulgus tagaistmel, ja väljas oli pime ja sadas vihma. Meie aga lihtsalt …“

„Meie laulsime „Väikse merineitsi“ laule, õiges järjekorras. Mina laulsin rehvi vahetades laulu „Vee all“.“

„Ja me tulime ilusti toime, eks. Tulime toime. Ja meil oli lõbus. Aga enam meil lõbus ei ole. Hoopis vastupidi.“

„Ma olen surmväsinud. Kogu see töö ja magamatus ja …“

Saan samal hetkel aru, et ma poleks pidanud seda ütlema.

„Issand jumal, hakkad jälle pihta!“ ütleb Jody. „Sa muudkui räägid, et tööl peaks varsti kergemaks minema, aga seda ei juhtu ju. Sa oled töölt koju jõudes stressis, terve nädalavahetuse stressis ja lähed siis jälle stressis tööle. Ma ei suuda seda enam taluda ja Sam samuti mitte. Sa pead selle probleemi kuidagi lahendama.“

„Ma tean, ma tean, aga …“

„Ei, Alex, ei mingeid agasid. Sa pead midagi ette võtma või sa ei saa koju tagasi tulla. Ma mõtlen seda tõsiselt!“ Jody püüab nuttu tagasi hoida, kuid ma kuulen seda tema hääles ja näen tema silmades, nendes suurtes pruunides silmades, mis mind kümme aastat tagasi ära võlusid. Need silmad ei varja midagi, need suured pupillid, mis on tumedad nagu öö. Ja ma ei suuda seda taluda. Seda, mis kohe saama hakkab.

„Sa pead midagi töö suhtes ette võtma. Ja ENDA suhtes. Ja eelkõige pead sa midagi George’i suhtes ette võtma. Kas kuuled?“

Sel hetkel tajun, et hakkan samuti nutma. Sest see on see kohutav lahkumisvalu, mis, kuigi veidi nõrgem kui enne, pulbitseb endiselt pealispinna all nagu suur tektooniline plaat. Ja korraga on mul hea meel, et Samil on Xbox, millega mängida, et ta ei peaks seda kõike jälle nägema.

Õhtul läheme Daniga kohalikku pubisse Old Ship, mis asub Dani maja nurga taga. Pubi näeb välja nagu üksik reliikvia selle kandi industriaalsest minevikust oma punastest pudenevatest telliskividest fassaadiga, mis on otsekui teotuseks pubi ümbritsevatele uutele klaasist ja terasest betoonehitistele. Sees kössitab paar vanameest, koerad taburetijalge ees magamas. Mõnda neist me tunneme. Frank ja Tony töötasid kuuekümnendatel sadamas koos, vedades laevadelt lasti tohutu suurtesse laohoonetesse. Neile meeldib baarileti ääres istuda ja rääkida joviaalselt lugusid õudsetest tööstusõnnetustest. Ja siis on siin veel Alfie, kes iga kahe nädala tagant pühapäeviti rock’n’roll’i-diskot teeb, jalas 1957. aastal ostetud sinised seemisnahast kingad, mis on sama kulunud nagu ta pealagigi. Nurgas istub vana Sid ja mängib endaga malet, pooleliitrine Guinness küünarnuki kõrval. Nii mõnigi mees on teinekord pahaaimamatult Sidi laua juurde lonkinud, talle õlale patsutanud ja end mängima pakkunud, saades vastuseks valju vandumise või lihtsalt eemalelükkamise.

„Jeerum küll,“ ütleb baarmen sellistel puhkudel. „Ärge segage Sidi, kui ta malet mängib.“ Räägitakse, et ta mängib oma surnud naise vaimuga. Võib-olla tahab ta lihtsalt vaikselt omaette olla.

Nagu selle asukadki on pubi räämas jäänuk möödunud aegadest, kuid erinevalt kõigist nendest majadest, mille teenindamiseks see kunagi ehitati, on see tõenäoliselt arhitektuurimälestiseks tunnistatud. Nüüd seisabki see siin uhkes üksinduses ja ainsateks püsikundedeks on järjest kahanev hulk pensionäre, kes mäletavad aega, kui siin veel ainult ridaelamud olid. Ja lisaks meie Daniga. Me käime siin sellepärast, et õlu on odav ja siin saab ehtsaid kartulikrõpse. Sadamat ümbritsevates suurte kettide veinibaarides ja bistroodes ei saa kuskil enam kartulikrõpse. Seal serveeritakse tilluke kausitäis oliive ja küsitakse selle eest viiekas. Suur tänu, Euroopa, see on sinu süü.