Читать книгу Kodu kotiga kaasas - Kersti Salulaid - Страница 2

Kersti Salulaid
Kodu kotiga kaasas

KEELETOIMETAJA: Merike Järvlepp

KUJUNDAJA: Linda Liblikas

KAANEFOTO: Daria Shevtsova (pexels.com)

Kõik õigused kaitstud

Autoriõigus: OÜ Hea Lugu ja Kersti Salulaid 2020

www.healugu.ee

ISBN 978-9916-601-03-7

e-ISBN 9789916601174

TRÜKITUD trükikojas Printon

Eessõna

Hea lugeja! 2017. aastal ilmus raamat „Ülelahe pumpernikkel“, kus peategelasteks on kirju seltskond Soomes töötavaid eestlasi.

Ka uue raamatu tegevuspaigaks on vana ja väärikas Turu linn ning selle ümbrus. Raamatut „Kodu kotiga kaasas“ saab küll lugeda „Ülelahe pumpernikkeli“ sündmusi teadmata, kuid kuna mitmed tegelased korduvad, tuletame igaks juhuks meelde, millega vanad olijad Soomes tegelevad.

Turus lihttöölisena alustanud, kuid hiljem personalifirma loonud Raido vahendab kaasmaalastest tööotsijaid kohalikele tööandjatele. Elanud kaua üksinda, leiab ta juhuslikult eestlasest kaaslanna, poemüüja Lenne.

Äärelinna korteris toimetavad tublid naised. Koristajana leiba teeniv Tiia tuli Turusse pärast töötuks jäämist ning kogub raha, et Eestis oma korter korda teha. Siiri sattus aga järelmaksu kaudu kiirlaenude lõksu ja teenis alguses tasa inkassovõlga. Kui rahaga asi korda sai, pakuti talle tõusu ametiredelil – restorani nõudepesijast abikokaks. Kojuminekuga ei kiirusta ta ka seepärast, et lahutatud mees elab ikka tema korteris. Maire töötab hooajaliselt aiandis.

Linnast veidi väljas asuvas eramajas on pikka aega vägesid juhtinud Annika, kes püüab põgeneda valusate mälestuste eest. Väliselt karmi pealispinna all peidab ennast kaastundlik hing, kes aitab toanaaber Karoliinal laenu tagatiseks olnud kodu välja osta.

Põhjused, miks Soome tuldi, on kõigil erinevad, kuid nii vanu kui ka lisanduvaid tegelasi seob see, et oma elu rõõmude ja murede eest ei pääse me ei siin- ega sealpool lahte. Ja kuigi võõrsil võib olla hea, püsib kodu ikka meeles.

Pumpernikkel on Soome traditsiooniline küpsis, mida katab pealt paks suhkruvaap. See on nagu eestlase magus unistus Soomes töötamisest.

Head lugemist!

Tiia

„Pealeminek reisilaevale Finlandia on alanud,” kõlas valjuhääldist. Tiia vinnas koti üle õla ja haaras kohvrisangast. Tal ei olnud vaja kiirustada, sest buffet avati tavaliselt siis, kui laev juba liikuma hakkas. Pikas klaaskoridoris käru- ja kohvrirataste vurina saatel kõndides tundis Tiia ennast veidralt: ta tuli kodust, kuid samas oli ta teel teise koju. Mõte läks iseenesest Turus ootavale ühis- korterile. Kas sinna on vahepealse kuu aja jooksul uusi asukaid tekkinud? Kas Siiri on ikka veel seal?

Laevas ei olnud midagi muutunud. Tiia lukustas kohvri ja koti hoiukappi ning läks päikeseterrassile. Ilusat ilma ei saanud raisku lasta, tore oleks vaadata sadamast väljumist ja alles siis sööma minna.

Naine tundis hinges väikest kripeldust. Ta oli puhkust alustanud suurte plaanidega oma korter ära remontida, kuid päris lõpuni seal siiski ei jõudnud. Ei torumees ega elektrik tulnud lubatud päevadel, alailma seisis ehitus nende taga. Ja siis räägitakse, et Eestis ei ole piisavalt tööd. No on ju, isegi raha maksaks päris korralikult, aga töömeest pole! Suuremad asjad said siiski joonde. Vannitoast võluti välja väike, kuid elegantne spaa ja kõik uksed-aknad said vahetatud. Kuid kööki jäid maha ainult seinast väljaturritavad torud ja kaablijupid. Ah, asi seegi.

Tiia silmitses inimesi enda ümber. Tema vastas pingil istus suur paks mees, kõrval täislastis õllekäru ning seljas särk, millel oli lõkkepilt ja kiri „Ma olen sinu elu leek”.

Minule sa küll sütitavalt ei mõju, mõtles Tiia. Enne tuleks pool kehakaalust alla võtta ja joomine maha jätta.

Naaberpingile sättis ennast pikali üks papi, pani oma kilekoti pea alla ja pakkus lahkelt naiselegi, et see võib soovi korral samale pingile pikutama visata. „Tänan, ei,” vastas Tiia naeratades. Tuleb vist ikka buffet-lauda minna.

Õnneks oli söögisaal pooltühi, sai nautida vaadet merele ning toiduletile pääses ilma järjekorrata ligi.

Helsingis ootas Tiiat üllatus: laev randus uues terminalis. Kõik on ju kaunis, aga küll nüüd annab pikalt marssida läbi klaasgaleriide, mõtles naine oma kohvrit tirides. Kuid bussid ootasid ka siin trepi juures, nii et mugavuse pealt ei olnud alla antud.

Põhjanaabrite pealinnast läbi sõites pani Tiiat imestama, kui palju igal pool ehitati: elumaju, tänavaid, mingeid suuri ebamääraseid hoonekolakaid… Nojah, sel aastal saab ju Soome riik saja-aastaseks, meenus naisele. Eks nad valmistuvad. Võib-olla Eestis ehitatakse sama hoogsalt, meilgi juubel tulemas. Ainult tema koduses Mulgimaa alevikus tiksus endiselt tolmune ja vaikne elu.

Tiiale meenus üks pealtnäha vähetähtis, kuid teda ehmatanud seik. Tallinna bussijaama piletikassas hakkas tema ees seisnud väike kühmus vanainimene ostma piletit Paidesse. Ta ulatas kassaneiule portsu metallmünte, kuid sealt öeldi: „20 senti on puudu!” Memm pakkus seejärel pangakaarti, kuid ka seal ei olnud piisavalt raha peal. Vanake proovis kaupa teha, et maksaks pool piletit kaardiga ja pool sulas, kuid neiu raputas selle peale resoluutselt pead. Siis ei pidanud Tiia enam vastu, astus kassa ligi ja maksis need puuduolevad paarkümmend senti ära. Vanainimene saab vähemalt koju, mõtles ta. Aga mis edasi? Oli alles kuu keskpaik, pensionini paar nädalat aega. Ehk on tal vähemalt lähedasi või siis piisav toiduvaru kapis olemas.

Kas ta ise satub ükskord samasugusesse olukorda? Ei, mul on ju lapsed, küll nemad aitavad, arvas naine. Ja mispärast ma praegu Soome tööle sõidan? Ehk on tulevikus vähemalt kojusõiduraha kindlustatud.

Karoliina

Karoliina põrnitses kalendrit. Iga teise reede juures oli märge „200”. See oli summa, mida ta palgapäevadel maksis Annikale võla katteks. Ta luges märgistatud päevad veel kord üle: 13. Seega kaks korda veel ja laen ongi tasutud ning tema on vaba koju minema. Või ka jääma, kuidas ise soovib.

Samas oli tal juba villand pidevast reisimisest. Karoliina oli teinud ennast kõikide Eesti vahet sõitvate laevafirmade kliendiks ning varus aegsasti bussipiletid – nii sai päris odavalt kodus ära käia. Lausa iga kahe nädala tagant sõitis ta oma väikest peret üle vaatama.

Karoliina mõtted läksid pojale. Viimane kord kodus olles näitas poiss talle uhkusega oma esimese klassi tunnistust – puha neljad ja viied! Martin on tõesti tubli. Teda toodi eeskujuks ka neile koolivendadele, kes küll koos vanematega kodus elasid, kuid õppimise lohakile jätsid. Muidugi oli abi ka naise elukaaslasest Andresest, kuid temale ei saanud väga kindel olla. Omavahele jäädes oli Martin ettevaatlikult maininud, et kasuisa ei ööbi alati kodus. Karoliina ei teadnud, kuidas mehega sellest rääkida nii, et viimane ei vihastaks ja hoopis ära ei läheks. Eks need koduskäimised olidki pigem lepitusretked, et Martinit lohutada ja Andrest innustada teda ära ootama. Nüüd on kolm nädalat jäänud siin olla, siis saab veel pool suvevaheaega perega veeta.

Tegelikult Karoliina ei teadnudki väga kindlalt, kas ta läheb päriselt Eestisse või tuleb siiski sügisel tagasi. Praegu läks kogu palk korterivõla katteks ning koduskäikudeks, kõige muu pealt hoidis naine ihnuri kombel kokku. Nii mõnus oli mõelda, mida kõike selle eest saaks, kui palgaraha vaid enda peale kulutada…

Kui ta Annikaga selle dilemma kord teemaks võttis, toanaaber lausa vihastas.

„Su laps on sellises eas, et praegu ta veel vajab sind. Kui jääd veel aastaks temast eemale, siis hiljem ei lapi sa seda auku enam ühegi raha ega tähelepanuga,” oli too kurjustanud.

Üldse oli Annika lapse suhtes kuidagi imelikult osavõtlik. Kui Karoliina kodust tagasi tuli, päris toanaaber alati poisi tegemiste kohta. Teiste suhtes ei ilmutanud ta mingit huvi. Karoliina küsis ükskord möödaminnes, kas Annikal ka lapsi on, vastas naine väga järsult, et tema eraelu ei kuulu arutamisele. Sinna see jäi.

Karoliina vaatas toas ringi. Peaks hakkama tasapisi asju pakkima. Enne lõplikku lahkumist plaanis ta veel korra kodus käia, siis peaks juba osa kodinaid ära viima.

Nädala lõpus kontorisse töölehte viies rääkis ta Raidoga rahast. Peremees kinnitas, et lisaks palgale on naine teinud nii palju lisatööd, et neid makstakse jousto-tundidena veel pärast töölt lahkumistki. Karoliina uuris koju jõudes Annikalt, mis imeloomad need juustutunnid on. Too selgitas, et seaduse järgi tohib nädalas teha ainult kindla arvu töötunde. Kõik see, mis jääb üle, makstakse välja siis, kui tulevad esimesed vabad päevad või puhkus. Koos rehkendasid nad, et poole aastaga on Karoliinal saada vähemalt nädala jagu töötasu. Lisaks oli välja teenitud ka poole aasta puhkuseraha. See oli meeldiv uudis – vähemalt on kodus esialgu millestki elada. Eks sügisel peab tagasi minema kohalikku poodi kassiiriks, see on tuttav koht ja amet.

Eelmiselt koduskäigult tagasi Turusse sõites tundis Karoliina, et ootamatul kombel on tal kahju mõne nädala pärast siit lahkuda. Kõik oli omaseks saanud: nii hommikune tööle jalutamine kui ka õhtune poeskäik, katusega kiik maja taga ning – üllatus, üllatus! – isegi kaasüürilised.

Pärast lumevaest külma talve ja pikka vinduvat kevadet oli suvi toonud endaga kaasa ümbruse imelise muutumise. Oru põhjast sulas välja jõgi, mida ääristas toomingate õitevaht. Põldudel tärkas oras ning paariminutilise jalutuskäigu kaugusele jäi kaljune metsatukk, mis ühel hetkel täitus maikellukestega. Annika eestvedamisel ja kamandamisel tehti korda maja ümbritsev aed, ka kuuri alt välja tiritud aiamööbel löödi läikima.

Varasuvistel õhtutel tavatses Karoliina tagahoovis kiikumas käia. Sai värsket õhku hingata ja linnulaulu kuulata. Samas pääses eemale teiste pidevast arutelust, mida süüa teha ja mis sündmused Eestis juhtunud on. See meenutas talle oma kodumaja naabrinaiste pidevat külauudiste läbikurnamist, ikka rinnuli aknal röötsutades ja kõva häälega üle hoovi hõikudes, et naabrinaine aiamaale ära kuuleks.

Karoliinat ei huvitanud, mis toimus maailmas, Eestis või kodukandis. Tema pidi mõtlema, kuidas hakkama saada iseendaga, Martiniga ja lõpuks ka Andresega. Eriti just viimasega. Sõbrannade kaudu tilkus infot, et meest olla nähtud teiste mimmidega nii maakonnakeskuses kui külavahel. Kas ta arvab, et kui Karoliina on kaugel, võib teha mida iganes?

Naine ohkas. Ta oli nii väga koju naasmist oodanud. Lubanud endale, et pühendub täielikult pojale ja kallimale; kujutlenud, kuidas nad käivad koos mõnel suvetuuri kontserdil ja vanalinna päevadel; kuidas ta mängib Martiniga tundide kaupa lauamänge ning teeb õhtuti Andresele romantikat. Aga kui poisid on juba ilma temata ära harjunud? Kui temalt oodatakse ainult seda, et söök oleks laual ja tuba koristatud? Ei tea, aga eks varsti selgub.