Читать книгу Kodu kotiga kaasas - Kersti Salulaid - Страница 3

Kohvimasin hakkas raginal ube jahvatama ning kööki tungis värske kohvi mõnus aroom. Raido tõstis lauale piima, sepiku ja juustutaldriku ning hakkas tomatit lõikama. Lenne solistas veel vannitoas ning mees üritas lauakatmisega enne valmis saada, kui naine kööki jõuab.

Nendel päevadel, kui Lenne alles lõunaks poodi tööle läks, püüdis Raido oma hommikupoolikud vabaks sättida. Nii mõnus oli kiirustamata koos kohvi juua, eelmise päeva sündmusi arutada ja värskeid lehti sirvida. Päris rahule neid siiski ei jäetud, ikka tuli Raidole töökõnesid, kuid sellegipoolest olid need pikad hommikud nende ühine kvaliteetaeg.

Kohvimasin oli Lenne idee. Raido ostis selle siis, kui naine tema juurde kolis. Seni olid mõlemad oma esimese hommikukohvi joonud töökohas või võtnud kaasa bensiinijaamast.

Lenne tuli vannitoast, korjas esikuukse eest põrandalt üles hommikuse posti ning jalutas kööki.

„Täna on eriti paksult reklaami, vist on neljapäev,” kommenteeris ta uniselt. „Vaata, sulle on mitu kirja ka.”

Raido heitis neile pilgu. Ühe ümbriku peal olev tempel ei meeldinud talle kohe üldse. See kuulus kohalikule advokaadifirmale, kuhu töölt lahkunud inimesed jooksid tavaliselt tööandja peale kaebusi esitama.

Miks küll ei võiks mõni hommik jääda lihtsalt mõnusaks, ilma probleemide ja kaebamisteta?

Lenne tõstis kohvitassid lauale.

„Nii kõva kolksuga ei tohi kruusi asetada,” riidles Raido. „Ma lähen kaeban ära.”

Lenne ehmunud nägu nähes hakkas mees naerma. „Ma tegin nalja. Üks minu töötaja ei suutnud ühiskorteris elada just selle pärast, et teised mehed panid kohvitassi liiga kõva kolakaga lauale.”

„Sind ja sinu nalju,” torises Lenne. „Vaata parem, mis seal templiga ümbrikus on. Ma näen ju küll, et see sind häirib.”

Raido ohkas ja võttis aknalaualt paberinoa. Nojah, loomulikult oli seal töösuhte lõpetamisega seotud nõue. Mees hakkas lugema ning tasapisi tõmbus ta suu muigele.

„Mis vempe nad sul viskavad, et sind naerma ajab?” tundis Lenne huvi.

„Kas sa mäletad seda Matist, kellest ma rääkisin?”

„Kas see, kes iga nädal paar päeva puudus ja kui tööle ilmus, siis oskas pooled tööriistad ära lõhkuda?”

„See just. Hea, et ta ainult paar nädalat tööl käis, muidu oleks objektijuht kõikidest oma puuridest ja akutrellidest ilma jäänud.”

„Mis temaga siis on?”

„Talle sai kaks hoiatust tehtud, kolmandaga laskis ehitustööde juht ta kohalt lahti. Paar päeva pärast lepingu ülesütlemist läks mees arstile. Nüüd vehib tõendiga ja nõuab kõikvõimalikke tasusid.”

„Palju ta siis küsib?”

„Haigusrahaks 144, palgaooterahaks 432, põhjuseta töösuhte lõpetamiseks 3258 ja võrdse kohtlemise kompensatsiooniks veel 4000.”

Lenne jäi hetkeks tummaks. „See teeb ju kokku ligi 8000 eurot! Palju ta palka sai?”

„Ligi 500 tuli vist välja, miinus maksud. Ta ju eriti tööle ei jõudnud.”

„Ja kust sa selle raha nüüd välja võtad?” oli naine ehmunud.

„Ära karda, ei pea ma talle midagi maksma. See on tavaline ülespuhvitud nõue, millega tullakse tööandjat hirmutama. Tõenäoliselt ei tea tema advokaat midagi Matise enda puudumistest ja töökangelastegudest.”

„Muide, mis see palgaooteraha on? Ma tahaks ka palga ootamise pealt teenida,” tundis Lenne huvi.

„Vaata, Eestis on nii, et kui töötaja saab lõpparve, siis saab ta samal päeval oma lõpurahad kätte, seadus on selline. Ja kui ei maksta, on vist võimalik küsida iga hilinetud päeva eest mingi summa. Soomes seda reeglit pole. Kui minu juures on palgapäev reedel, siis ka töölt lahkunud töötaja saab oma lõpurahad kätte alles minu palgapäeval. See on muide täiesti ametlik värk ja minul alati töölepingutes kirjas.”

„Aga see võrdõiguslikkuse maks?”

„Sellega on hoopis huvitav lugu. Kui ma inimese tööle võtan, siis lasen ära täita ka ankeedi, kuhu ta peab kirja panema oma kõikvõimalikud haigused ja puuded, tööohutuse mõttes. Ma ei saa ju kopsuhaiget saata seinu lihvima või pimedat panna elektritöid tegema. Tema väitis, et on terve kui purikas. Aga nüüd ütleb, et on ühest kõrvast kurt ning töölt vallandamine on seega sulaselge diskrimineerimine.”

„Kuidas sa küll võid sellesse nii rahulikult suhtuda,” ei saanud Lenne ikka veel asu. „Advokaadid on ju kavalad, nõuavad sinult raha välja ka siis, kui sinul õigus on. Ega nad muidu asja ette ei võtaks, kui kasu ei loodaks.”

„Nemad ei riski millegagi. Kui mina kaotaksin kohtuasja, siis maksan nii töötajale kui ka tema advokaadile. Aga kui mina võidan, siis maksab Matis minu advokaadi töötasu kinni.”

„Vaevalt et sellel mehel midagi maksta on, järelikult peavad Soome seadusemehed oma võidus ikka väga kindlad olema.”

„Selles konks ongi, et vaene eestlane meelitatakse advokaadi juurde, kes lubab korra jalule seada ja sigudikust tööandjale koha kätte näidata, aga ise ta selle eest tasu ei küsi. Kas ei kõla paljulubavalt? Ja ega ta ju ei valeta, sest tema töötasu tuleb tõesti Soome riigilt. Nii et advokaadile on ka kaotatud protsess lihtne teenistus. Aga paraku jätab see advokaat mainimata, et kaotuse korral maksab eestlane kinni minu advokaaditasud ja usu mind, need pole väikesed.”

Raido haukas juustusaia ja lonksas kohvi.

„Mul oli mõni aasta tagasi selline juhtum,” jätkas ta. „Üks naine vedas minuga vägikaigast, et tema elukaaslasele on valesti makstud. See oli nii alusetu süüdistus, et isegi siinsed advokaadid ei tahtnud asja ette võtta ja lõpuks ta kaotajaks jäigi, kuigi kaebas ka kõrgemale kohtuastmele edasi. Ja kuna minu advokaat esitas talle arve suurusega kaksteist tuhhi, siis naine pidi pangast laenu võtma, et see summa ära maksta. Karta on, et Matisega kordub sama lugu.”

„Kas eestlastest töölised üldse teavad seda süsteemi?” muretses Lenne.

„Vist ei tea, muidu nad nii usinalt kaebama ei tormaks,” ohkas Raido. „Mul oli kunagi üks koristaja, algul tubli ja püüdlik, hiljem hakkas varastama ja… Ühesõnaga, lasksin ta viisakalt lahti, varguste koha pealt pigistasin silma kinni, tal ikkagi kaks last Eestis ootamas. Eks tal soovitati ka advokaadi kaudu mõned tuhanded minult välja pigistada. Aga minul hakkas temast kahju. Helistasin tollele advokaadile, rääkisin ära, et seis on selline, tema kindlasti kaotaks. Advokaat sai asjast aru, võttis nõude tagasi. Naisele jäi vähemalt tema raha alles, muidu oleks elu lõpuni maksnud.”

„Kust küll eestlased need advokaadid üles leiavad? Või õigemini, kuidas advokaadid endale meie tublidest kaasmaalastest kliente saavad?” imestas Lenne.

„Sa vaata mõnikord Facebookis Turu eestlaste foorumeid. Seal on paar kindlat nägu, kes igale kaeblejale kohe vajalikke kontakte soovitavad. Mul on tunne, et need vahendajad teenivad ise ka midagi iga kliendi pealt, kelle on advokaadile ette söötnud.”

„Ma olen vahel sinna feissari lehele pilgu heitnud, seal tehakse tööandjaid mõnikord ikka päris kõvasti maha.”

„Ja vahel tehakse neist jälle vägagi vinged sellid. Näiteks minu kohta kirjutati kord, et mul on käpp sees nii kohtusüsteemis kui töökaitses ja kus veel. No paraku nii suur tegija ma pole, oma kohtuaktsioonid olen võitnud lihtsalt sellega, et mul ongi õigus olnud. Aga kes siis seda usub.”

„Oled ikka kindel, et sa seda raha maksma ei pea?” küsis Lenne veel südame rahustuseks.

„Raudpolt,” vastas Raido.

„Selle peale võtame kohvi, enne kui see päris ära jahtub.”