Читать книгу Kodu kotiga kaasas - Kersti Salulaid - Страница 4

„Olete jõudnud sihtkohta,” teatas mahe naisehääl GPS-seadmes.

Oskar vaatas ringi, kuhu auto saaks parkida. Võõras linn, võõrad seadused. Nurga taga oli siiski tänava ääres üks koht vaba. Mees pani auto lukku ning asus kontorit otsima.

„Tere jah, te pidite alles homme saabuma?” küsis Raido pärast enda tutvustamist.

„Mul kaugelt tulek, mõtlesin, et asun varakult teele, siis jõuan ennast sisse ka sättida,” lausus Oskar vabandavalt.

„Väga õige, väga õige,” naeris Raido. „Asume siis kohe asja kallale.”

Koos lappasid nad läbi üüri- ja töölepingud, panid paika maksuametis käimise ja maistraatti’s¹ arvelevõtmise.

„Ametilt oled siis kirvesmies,” teatas Raido.

„Kõlab kuidagi naljanimena,” torises Oskar.

„See on päris ametlik ehituspuusepa nimetus.”

„Mis siis parata, tuleb leppida.”

„Töökoht on linnast veidike väljas,” ütles Raido. „Sinna bussid ei käi, aga mul on pakkuda üks motikas. Seisab sealsamas, kuhu ma su majutan. Eks ta veidi õlitamist ja sissesõitmist vajab, aga muidu on täitsa korralik pill.”

„Mul endal ka ju autoloks olemas,” ühmas Oskar. „Aga motikaid olen ma putitanud poisist saati, täitsa põnev oleks ka mõnele Soome tsiklile käsi külge panna.”

„Sa siis oled õige laia profiiliga, ametilt puusepp ja hobi korras mehaanik.”

„Eks see on nõukaaegne pärandus. Iga mees pidi olema oma õnne sepp ja kõik asjad omaenda kätega valmis tegema.”

„Jah, tänapäeval me tunneme sellistest multitalentidest puudust,” nõustus Raido. „Kui ma tohin pärida, siis mis su plaanid on, kui kauaks kavatsed siiakanti jääda? Siis ma tean sinuga edaspidi arvestada.”

„Eks ma paar aastat tahaksin vähemalt siin olla, kui ikka tööga toime tulen. Sõltub sellest, kui ruttu ma majaraha välja teenin,” sõnas Oskar kõhklevalt.

„Sul on latt ikka päris kõrgele seatud,” tunnustas Raido. „Eestis vist arvatakse, et Soomes on ulmepalgad. Ma kardan, et maja paari aasta töötasuga ei osta.”

„Ega ma ostma hakkagi. Vaata, ma elan tegelikult naise vanemate majas ja nüüd tahab tema õepoeg sinna oma suure perega sisse kolida. Ma saan neist aru, mulle ja naisele on see häärber tõesti liiga pirakas. Nii me siis plaanisimegi, et maad on, metsa ka, lööme oma onnikese veidi eemale püsti. Puutööd teen ma loomulikult ise ära, poeg on kah asjalikuks õpetatud, tuleb appi. Aga ehitusmaterjalid ju maksavad, elektri- ja torutöödele tuleb ka asjatundjaid palgata, nii et mõningane algkapital kulub marjaks ära.”

„Kas kohapeal mingit tasuvat tööd ei ole?”

„Mis tasu seal Põlvamaal ikka jõutakse maksta,” rehmas Oskar käega. „Seegi hea, kui miinimumi annavad, vähemalt haigekassa on olemas.”

„Aga kus siis naine elab, kuni teie onn püsti saab?”

„Ega teda majast välja aeta. Ehitasin talle ühte tuppa kööginurgakese, saab seal elada ja omaette toimetada.”

„Mis siis ikka, lähme vaatame sinu ajutise kodu üle. Ma sõidan ees, sa tule minu järel,” tõusis Raido püsti ja võttis autovõtmed.

Oskari kergenduseks oli tee enamasti sirge ja vähese liiklusega. Alles lõpus keeras väike rada metsa vahele ning mõnesaja meetri järel oldigi päral.

„Siin on linna vahel kõrge kuusemets,” imestas Oskar. „Satud kohe nagu maale.”

„Tegelikult oleme me saare peal,” täpsustas Raido. „Panid sa tähele seda pikka silda, millest me üle sõitsime?”

„Ma arvasin, et see on jõgi. Imestasingi, et seal nõnda palju laevu ja paate seisab.”

„Jõgi on Turus täitsa olemas, aga rannik on tihedalt saari täis, nii et avamerd siin naljalt ei näe.”

Raido viipas maja poole: „Siin see meie Villa Roosa ongi, nagu elanikud ise seda kutsuvad.”

Oskar silmitses maja. See oli kahekorruseline, veidi vanamoeline pleekinud rohelise krohviga ehitis.

„Roosa ei ole ta küll ühestki otsast,” ühmatas Oskar.

„Soomes on Roosa rohkem naisenimi.”

Trepi kõrval oli puidust terrass paari pingiga ja veidi eemal lösutas madal kuur. Puude taga sillerdas merelaht, kuid läbi metsa ei paistnud ühtegi naabrit. Ainult eemalt kostev maanteemüra andis aimu inimeste lähedusest.

„Hetkel on siin neli püsielanikku,” sõnas Raido. „Kaks naist, Sirje ja Luule, käivad aiandisse tööle.

Ervin, maja hing ja kaitsevaim, on samasugune kõikeoskaja nagu sinagi. Tema häälestab klavereid ja oreleid, paigaldab õhksoojuspumpasid ja parandab elektroonikat. Ma loodan, et hakkate hästi klappima. Ja Dima on alles algaja poiss, õpib ametit.”

Oskar korjas autost paar kotti kaasa ja järgnes Raidole majja. Oma tuppa jõudes heitis ta pilgu aknast välja.

„Ennäe, mul kohe karu akna taga!”

Raido astus lähemale. „Ervin teeb kõige muu kõrval ka kunsti. See puust karu on tal mulluse suve looming.”

Oskar läks autost järgmisi kotte tooma ja Raido asutas lahkuma.

„Kui mingeid küsimusi tekib, millele teised majaelanikud vastata ei oska, siis helista mulle. Ma küll ei julge lubada, et kõnele kohe vastata saan. Mul on üle saja töötaja, rabelemist jätkub. Aga ole siis tubli!” Ja läinud ta oligi.

Oskar tiris oma viimased kompsud tuppa ja parkis auto maja taha. Pole vaja sel trepi ees seista, võib-olla on teistelgi mingid masinad kasutuses.

Tund hiljem oli mehel voodi tehtud, riided lahti pakitud ja kodust kaasavõetud toidumoon jahedasse eeskotta tõstetud. Kui elanikud tulevad, küll nad näitavad, kuidas köögis asjad käivad.

Oskar istus parajasti trepi kõrval terrassil ja mugis singi-leba, kui saabus Ervin – põriseva baritoni ja ümara kehakujuga vanem härrasmees.

„Oled maa- või linnainimene?” päris ta esimese asjana.

„Nii maalt kui olla saab. Põlva lähedalt.”

„Siis on tore. Meil oli siin üks linnamees, jobu kuubis. Vedas, et lahti saime. Nüüd oleme mitu kuud olnud kolmekesi.”

„Peremees ütles, et neljakesi?”

„Dima on alles algaja poiss, ei lähe täie eest arvesse. Tore, et majja mehi juurde tuleb, feminism kippus siin juba liialt pead tõstma.”

„Kohe nii äkilised eided või?” ehmus Oskar.

„Meie daamid võivad teinekord üsnagi pealetükkivad olla ja džentelmeniks jäämine on siis vägagi raske.”

„Mul on igatahes omal tubli naine olemas ja mina ei lase endaga sehkendada,” teatas Oskar otsustavalt.

„Vaatame, vaatame,” muigas Ervin.

„Näed, mul on tema pilt ka,” otsis Oskar rahakoti vahelt välja kilesse pakitud foto.

„Jajah, temasugune jaksab küll üksinda sead sööta ja lambad niita,” arvas Ervin pildil olevat naist silmitsedes.

„No kurat, ega ta mingi laudaeit pole,” pahandas Oskar. „Ta on mul muusikaõpetaja. Mängib kohalikus külakapellis kannelt ja puha. Ilma temata ei lähe meie kandis ükski pidu.”

„Ära pahanda, kulla sõber,” üritas Ervin lepitada. „Ma ei mõelnud seda halvasti.”

„Ega jah, linnainimene arvab, et kui keegi elab maal, siis on ainult kaks varianti: mehed põllule ja naised lauta. Tead, maal käib ikka tunduvalt mitmekesisem elu.”

„Kas lapsi ka on?” küsis Ervin kähku jututeema muutmiseks.

„Kuis siis muidu. Poeg on juba oma elu peal, pere loodud ja majavõlg kaela võetud. Tütar on rohkem õppija ja mööda ilma rändaja, seni veel üksik inimene.”

Oskar tõi lagedale teisegi foto, kus oli terve pere peal.

„Ennäe, perepildiga võrreldes on naise pilt päris uus,” tunnustas Ervin.

„Mul on temast kõige värskem pilt oma telefonis, just enne siiatulekut tehtud.”

„Nii armas.”

„Mis ta nüüd armas on, aga… Vaata, ma olen töö asjus mõnikord komandeeringus käinud. Ükskord tagasi tulles tundsin, et kaasa on nagu tujust ära. Lõpuks siis kurtis, et ma ei pane tema juures midagi tähele. Sain kohe aru, et siin on mingi konks, kas on lokke teinud või uued prillid ostnud, aga kuidagi ei raalinud välja, mis muutunud oli. Siis selgus, et oli oma pikad juuksed poisipeaks lõiganud. No heldeke, minu jaoks on ta ikka sama nägu nagu noorena tuttavaks saades, aga tema seda ei usu. Pärast seda mossitamist olen ma enne kodust äraminekut temast üritanud salaja mõne pildi teha, siis saab tagasiteel täpselt meelde tuletada, milline ta viimati välja nägi.”

„Jajaa,” ütles Ervin mõtlikult. „Mul on sinult üht-teist õppida.”