Читать книгу Kodu kotiga kaasas - Kersti Salulaid - Страница 5

Tiia

„Kuidas siis Eestis läks ka, tundsid veel kodukandi ära?” päris Siiri, kui Tiia oli vorstid ja singid lahti lõiganud.

„Mis ta seal metsade ja mägede taga ikka nii väga muutub, kõik vanaviisi. Vaat kui linnades käid, siis näed, kuidas elu edeneb.”

„Lihakraamist saad aru, et on õige värk,” kiitis Siiri isukalt singivõileiba haugates. „Siinmail on need kõik nii vesised, tunned ainult maitsetugevdajat. Mis seal linnades siis uut oli?”

„Ega ma kaugele jõudnud, Pärnus ja Viljandis käisin. Aga eks ikka on ehitatud, ja uusi kohvikuid on tulnud nagu seeni pärast vihma.”

„Astusid sisse ka mõnda või?”

„Paaris kohas käisin tõesti kohvi joomas. Ühes oli selline nõukaaegne mööbel, täpselt nagu meie nooruses! Väga nostalgiline tunne tuli peale, kui kohv rohelisetäpilistes tassides lauale toodi. Minu vanaemal olid samasugused.”

„Neid täpilisi serviise jätkus küll vist igasse peresse,” arvas Siiri.

„Tead sa, milliseid pisiasju ma olen hakanud tähele panema,” ütles Tiia. „Näiteks Eestis olles pidin ennast lausa jälgima, et lähenevat liinibussi hääletama ei hakkaks, need peatuvad ju niigi igas peatuses, läheb siis keegi peale või mitte. Mitu korda tabasin ennast sellelt, et tahtsin autojuhile tänuks viibata, kui ta oli mu üle tee lasknud, aga seal tundus see liigutus kuidagi tobe. Siin on see ju täiesti normaalne.”

„Kas sul on ka Eestisse minnes teinekord tunne, et inimesed on kuidagi tusasemad ja tigedamad kui siin?” päris Siiri.

„Oma sõbrad-tuttavad ei ole,” vastas Tiia. „Aga võõrad inimesed, keda tänaval või poes kohtad, ehmatavad vahel lausa ära. Siis küll mõtled, et miks nad iga väikese asja peale nii närvi lähevad.”

„Ma arvan, et selliseid halvasti ütlejaid on meil kogu aeg olnud. Lihtsalt praegu paneme neid rohkem tähele, sest Soomes on inimesed igas olukorras rahulikud ja sõbralikud.”