Читать книгу Ja mägedelt kajas vastu - Khaled Hosseini - Страница 4

Niisiis. Te tahate lugu kuulda ja ma räägin teile ühe. Aga ainult ühe. Nii et ärge kumbki minult rohkem küsige. On hilja ja, Pari, sinul ja minul seisab pikk rännakupäev ees. Sa pead täna korralikult magama. Ja sina ka, Abdullah. Ma loodan sinule, poiss, sel ajal kui mina ja su õde ära oleme. Sinu ema loodab ka. Niisiis. Üks lugu. Kuulake, teie mõlemad, kuulake tähelepanelikult. Ja ärge vahele segage.

Kunagi ammu, ajal, mil div’id ja džinnid ja hiiglased mööda maad ringi rändasid, elas üks talumees, kelle nimi oli Baba Ayub. Ta elas oma perekonnaga Maidan Sabzi nimelises külakeses. Kuna tal oli suur pere toita, võttis tema päevad enda alla ränk töö. Iga päev rassis ta koidikust päikeseloojanguni, kündes põldu, kaevates maad ja hoolitsedes oma kasinate pistaatsiapuude eest. Teda võis alati põllul küürutamas näha, selg kõver nagu vikat, mida ta terve päev viibutas. Tema käed olid alati mõhnalised ja veritsesid sageli ning igal õhtul vajus ta unne kohe, kui põsk patja puudutas.

Peab ütlema, et selles mõttes ei olnud ta ainuke. Maidan sabzis oli kõikide inimeste elu raske. Põhja pool, orgudes, oli teisi, õnnelikumaid külasid, kus kasvasid viljapuud ja lilled, kus oli mõnus õhk ning ojades voolas külm, selge vesi. Aga Maidan Sabz oli hüljatud paik ega meenutanud vähimalgi määral kujutluspilti, mille selle nimi, Roheline Põld, vaimusilma ette tõi. See asus tasasel tolmusel lauskmaal, mida ümbritses sakiline mäeahelik. Tuul oli kuum ja puhus tolmu silma. Vee leidmine oli igapäevane võitlus, sest küla kaevudes, isegi sügavates, oli veetase sageli madal. Jah, oli üks jõgi, aga külaelanikud pidid selleni jõudmiseks pool päeva kõndima, ja isegi siis oli selle vesi aastaringselt mudane. Nüüd, pärast kümmet põua-aastat, oli ka jõe veetase madal. Ütleme nii, et Maidan Sabzi inimesed nägid kaks korda rohkem vaeva, et pooltki nii hästi elada kui teised.

Kuid Baba Ayub pidas end siiski õnnelikuks, sest tal oli perekond, keda ta kõige kallimaks pidas. Ta armastas oma naist ega tõstnud tema vastu kunagi häält, rääkimata siis käest. Ta hindas naise nõuandeid ja tundis tema seltsist siirast rõõmu. Mis puutus lastesse, siis oli teda õnnistatud nii mitme lapsega, kui käel on sõrmi, kolme poja ja kahe tütrega, keda kõiki ta väga armastas. Tema tütred olid kohusetundlikud, lahked, hea iseloomu ja mainega. Poegadele oli ta juba õpetanud ausust, julgust, sõprust ja nurisemata töörügamist. Nad kuuletusid talle, nagu head pojad peavad kuuletuma, ning aitasid isa saagikoristamisel.

Kuigi Baba Ayub armastas kõiki oma lapsi, tundis ta salamahti erilist kiindumust oma noorima, Qaisi vastu, kes oli kolmeaastane. Qais oli väike, tumesiniste silmadega poiss. Ta võlus kõiki, kes temaga kohtusid, oma põrguliku naeruga. Ta oli ka üks sellistest poistest, kes pulbitses niivõrd energiast, et ta tõmbas teised energiast tühjaks. Kui ta kõndima õppis, tundis ta sellest nii suurt rõõmu, et kõndis kogu päeva, ärkvel olles, ning siis, muret tekitavalt, isegi öösel magades. Ta kõndis unes perekonna savionnist välja ja uitas kuupaistel pimedusse. Loomulikult tema vanemad muretsesid. Mis siis, kui ta kukub kaevu või eksib ära või, mis kõige hullem, kui teda ründab mõni öösiti tasandikul ringi luusivatest elukatest? Nad proovisid igasuguseid abinõusid, kuid miski ei mõjunud. Lõpuks leidis Baba Ayub lihtsa lahenduse, mida parimad lahendused sageli on: ta võttis ühe kitse kaelast kellukese ja riputas selle hoopis Qaisi kaela. Nii pidi kelluke kellegi üles äratama, kui Qais peaks öösel üles ärkama. Uneskõndimine lakkas mõne aja möödudes, aga Qais oli kellukesse kiindunud ja keeldus sellest lahkumast. Ja nii, kuigi selle esialgne otstarve oli muutunud, jäi kelluke nööri otsas poisile kaela. Kui Baba Ayub pärast pikka päevatööd koju tuli, jooksis Qais majast välja, surus pea isa kõhu vastu, kelluke iga pisikese sammu juures helisemas. Baba Ayub tõstis ta õhku ja viis tuppa, Qais jälgis väga tähelepanelikult, kuidas isa käsi pesi, ning istus õhtusöögi ajal Baba Ayubi kõrval. Pärast söömist rüüpas Baba Ayub oma teed, jälgis perekonda ja kujutas ette päeva, kui kõik tema lapsed on abielus ja neil on oma lapsed, ja tema on veel võimsama suguvõsa uhke patriarh.

Kahjuks, Abdullah ja Pari, tuli Baba Ayubi õnnele lõpp.

Ühel päeval juhtus nii, et Maidan Sabzi tuli div. kui too mägede poolt külale lähenes, värises maa tema sammude all. Külaelanikud lasid labidatel, kõblastel ja kirvestel käest langeda ning jooksid laiali. Nad keerasid kodus uksed lukku ja kössitasid külg külje kõrval majas. Kui div’i sammude kurdistavad helid lakkasid, läks taevas Maidan Sabzi kohal tema varjust tumedaks. Räägiti, et tema peast tulid välja keerdsarved ning tema õlgu ja võimsat saba kattis kare must karv. Räägiti, et tema silmad särasid punaselt. Mitte keegi ei teadnud kindlalt, kas mõistate, vähemalt mitte ükski elav hing: div sõi kohapeal ära kõik, kes julgesid kas või ühteainsat pilku talle heita. Seda teades hoidsid külaelanikud pilgud targalt maas.

Kõik külas teadsid, miks div oli tulnud. Nad olid kuulnud lugusid tema külaskäikudest teistesse küladesse ning võisid vaid imestada, kuidas Maidan Sabzil oli nii kaua õnnestunud tema tähelepanust pääseda. Võib-olla, selgitasid nad, oli vaene, kasin elu, mida Maidan Sabzis elati, külaelanikele kasuks tulnud, sest nende lapsed ei olnud nii hästi toidetud ja nende luudel ei olnud nii palju liha. Kuid nende õnn oli lõpuks otsa saanud.

Maidan sabz värises ja hoidis hinge kinni. Perekonnad palvetasid, et div nende kodust mööduks, sest nad teadsid, et kui div nende katusele koputab, peavad nad talle ühe lapse andma. Siis viskab div lapse kotti, heidab koti üle õla ja läheb tuldud teed mööda tagasi. Mitte keegi ei näe vaest last enam kunagi. Ja kui perekond keeldub, võtab div kõik nende lapsed kaasa.

Kuhu siis div lapsed viis? Oma kindlusesse, mis seisis järsu mäe tipus. Div’i kindlus asus Maidan Sabzist väga kaugel. Ületama pidi mitu orgu, kõrbet ja kaks mäeahelikku, enne kui selleni jõuti. Ja milline täie mõistuse juures olev inimene teeks seda, kui teda ootas ees vaid surm? Räägiti, et kindlus on täis vangikoopaid, mille seintel ripuvad lihunikukirved. Lagedest kõlguvad alla lihakonksud. Räägiti, et seal olid hiigelsuured lihavardad ja tulekolded. Räägiti, et kui sissetungija tabati, sai div üle vastumeelsusest täiskasvanute liha suhtes.

Ilmselt te teate, millisel katusel div’i kardetud koputus kõlas. Seda kuuldes pääses Baba Ayubi huultelt valla piinarikas hüüe ja tema naine minestas jalapealt. Lapsed nutsid õudusest ja ka kurbusest, sest nad teadsid, et nüüd oli kindel, et nad pidid kellegi endi seast kaotama. Perekonnal oli järgmise koidikuni aega, et ohverdus teha.

Mida ma oskan teile öelda ahastuse kohta, mida Baba Ayub ja tema naine tol õhtul tundsid? mitte ükski vanem ei peaks sellist valikut tegema. Laste kuuldekaugusest väljas, arutasid Baba Ayub ja tema naine, mida nad tegema peaksid. Nad rääkisid ja nutsid ja rääkisid ja nutsid. Nad kaalusid asja kogu öö, ning kui koidik lähenema hakkas, oli neil otsus veel langetamata – mida div ehk tahtiski, sest nende otsustusvõimetus annaks talle loa ühe lapse asemel viis kaasa võtta. Lõpuks korjas Baba Ayub maja kõrvalt viis täpselt ühesuguse suuruse ja kujuga kivi. Igale kivile kirjutas ta ühe lapse nime, ning kui see oli tehtud, viskas ta kivid kotiriidest märssi. Kui ta märsi naisele ulatas, põrkas too eemale, nagu seal oleks mürgine madu sees olnud.

„Ma ei suuda seda teha,“ ütles naine abikaasale ja raputas pead. „Mina ei saa olla see, kes valib. Ma ei suudaks seda teha.“

„Mina ka mitte,“ hakkas Baba Ayub ütlema, kuid ta nägi aknast, et päike hakkab iga hetk üle idapoolsete mägede piiluma. Aega nappis. Ta vaatas õnnetult oma viie lapse poole. Käe päästmiseks pidi sõrme maha lõikama. Ta pani silmad kinni ja võttis kotist kivi.

Ilmselt te teate ka, millise kivi Baba Ayub juhtumisi valis. Kui ta sellel olevat nime nägi, pööras ta näo taeva poole ja kisendas. Süda murtud, võttis ta oma noorima poja sülle, ning Qais, kes isa pimesi usaldas, punus rõõmsalt käed Baba Ayubi kaela ümber.alles siis, kui Baba Ayub ta maja ees maha pani ja ukse kinni tõmbas, taipas poiss, mis toimub, ning Baba Ayub seisis, silmad kinni pigistatud, mõlemast pisarad voolamas, selg vastu ust, samal ajal kui tema kallis Qais sellele väikeste rusikatega tagus, kisendades, et Baba ta tagasi sisse laseks, ning Baba Ayub seisis seal, pomisedes: „Andesta mulle, andesta mulle,“ kui maa div’i sammudest värises, tema poeg kriiskas ning maa üha uuesti värises, kui div Maidan Sabzist lahkus, kuni viimaks oli ta kadunud ning maa oli vaikne ja kõik oli vait, kui välja arvata Baba Ayub, kes endiselt nuttis ja Qaisilt andestust palus.

Abdullah. Sinu õde on magama jäänud. Kata tema jalad tekiga kinni. Nii. Hästi. Äkki peaksin nüüd lõpetama. Ei? tahad, et ma jätkaksin? Oled sa kindel, poiss? Hästi.

Kuhu ma jäingi? ah jaa. Järgnes neljakümnepäevane leinaperiood. Igal päeval tegid naabrid perekonnale süüa ja pidasid nendega koos öösel valvet. Inimesed tõid andamiks kaasa, mida said – teed, maiustusi, leiba, mandleid –, ja nad tõid kaasa ka oma kaastunde. Baba Ayub suutis end sundida vaevu aitäh ütlema. Ta istus nuttes nurgas, pisaraojad mõlemast silmast voolamas, nagu ta tahaks küla põuale niimoodi lõppu teha. Sellist piina ja kannatusi ei sooviks ka kõige hullemale inimesele.

Mitu aastat möödus. Põud jätkus ja Maidan Sabz langes veel rängemasse vaesusesse. Mitu last suri hällis janusse. Kaevude veetase alanes veel ja jõgi kuivas ära, Baba Ayubi äng aga oli kui jõgi, mis iga mööduva päevaga vaid paisus. Temast ei olnud perekonnale enam mingit kasu. Ta ei töötanud, ei palvetanud, vaevu sõi. Tema naine ja lapsed anusid teda, aga tulutult. Järelejäänud pojad pidid tema töö üle võtma, sest Baba Ayub istus iga päev ainult oma põllu serval, üksik, armetu inimkuju, kes vaatab ainiti mägede poole. Ta ei rääkinud enam külaelanikega, sest ta arvas, et nad räägivad teda taga. Et ta on argpüks, sest ta andis vabatahtlikult oma poja ära. Et ta ei ole mingi isa. Tõeline isa oleks div’iga võidelnud. Ta oleks oma peret kaitstes surnud.

Ühel õhtul mainis ta seda oma naisele.

„Nad ei räägi niimoodi,“ vastas tema naine. „Mitte keegi ei pea sind argpüksiks.“

„Ma kuulen neid,“ ütles mees.

„Sa kuuled omaenda häält, kaasa,“ sõnas naine. Kuid ta ei öelnud, et külaelanikud tõepoolest rääkisid teda taga. Ja sosistasid, et võib-olla on ta hulluks läinud.

Ja siis, ühel päeval, andis mees neile põhjust. Ta ärkas koidikul. Naist ja lapsi äratamata pani ta kotiriidest märssi paar leivakildu, pistis jalanõud jalga, sidus vikati vöökohale ning asus teele.

Ta kõndis hästi palju päevi. Ta kõndis, kuni päike oli õrn punane kuma kauguses. Öösiti magas ta koobastes, samal ajal kui tuul väljas vihises. Või jõgede kallastel ja puude all ning rahnude varjus. Ta sõi oma leiva ära ning siis seda, mida tal õnnestus leida – metsamarju, seeni, kala, mida ta paljaste kätega ojadest püüdis –, ja mõnel päeval ei söönud ta üldse. Aga ta kõndis ikka edasi. Kui mööduja küsis, kuhu ta läheb, ütles ta, kuhu, ning mõned naersid, mõned tõttasid mööda, kartes, et ta on hull, ja mõned palvetasid tema eest, sest ka nemad olid lapse div’ile kaotanud. Baba Ayub hoidis pilgu maas ja kõndis. Kui jalanõud ära lagunesid, sidus ta need paeltega jalgade külge, ja kui paelad rebenesid, jätkas ta paljajalu. Nii rändas ta üle kõrbete ja orgude ja mägede.

Lõpuks jõudis ta mäeni, mille otsas seisis div’i kindlus. Ta tahtis nii väga oma teekonda lõpetada, et ta ei puhanud ning hakkas otsekohe ronima, riided ribadeks, jalad verised, juuksed tolmuga kaetud, aga otsusekindlus kõigutamatu. Sakilised kaljuservad rebisid tema taldu lõhki. Kullid nokkisid tema põski, kui ta nende pesadest mööda ronis. Äkilised tuuleiilid oleksid ta äärepealt mäeküljelt lahti rebinud. Aga ta muudkui ronis ühe kalju otsast teisele, kuni viimaks seisis ta div’i kindluse toeka värava ees.

Kes seda julgeb teha? kõmises div’i hääl, kui Baba Ayub kivi vastu väravat viskas.

Baba Ayub ütles oma nime. „Ma tulen Maidan Sabzi külast,“ sõnas ta.

Kas sa tahad surra? Ilmselt – kui sa mind minu kodus segad! mida sa tahad?

„Ma tulin sind tapma.“

Teisel pool väravat tekkis vaikus. Ja siis avanes värav kriginal ning seal seisis div, kõrgudes Baba Ayubi kohal kogu oma luupainajalikus hiilguses.

Kas tõesti? ütles elukas häälega, mis meenutas kõuekõminat.

„Justnii,“ lausus Baba Ayub.„Nii või teisiti, aga üks meist sureb täna.“

Hetkeks tundus, et div pühib Baba Ayubi maast lahti ja lõpetab tema elu üheainsa hammustusega oma pistodana teravate hammastega. Aga miski pani elukat kõhklema. Ta kissitas silmi. Võib-olla oli asi vana mehe hullus jutus. Võib-olla mehe välimuses, ribadeks rüüs, verises näos, tolmus, mis teda pealaest jalatallani kattis, lahtistes haavades tema nahal. Või hoopis ehk selles, et div ei leidnud vana mehe silmis kübetki hirmu.

Kust sa ütlesidki, et tuled?

„Maidan sabzist,“ lausus Baba Ayub.

Sind vaadates asub Maidan Sabz ilmselt kaugel.

„Ma ei tulnud siia tühja juttu ajama. Ma tulin siia…“

Div tõstis ühe küünistega käe. Jah. Jah. Sa tulid mind tapma. Ma tean. Aga mulle antakse ju ometi õigus paar viimast sõna öelda, enne kui mind maha lüüakse.

„Hästi,“ lausus Baba Ayub. „Aga vaid paar sõna.“

Aitäh. Div naeratas laialt. Kas ma võin küsida, mida kurja ma olen sulle teinud, et olen surma ära teeninud?

„Sa võtsid minult noorima poja,“ vastas Baba Ayub. „Ta oli mulle maailmas kõige kallim.“

Div ühmas ja trummeldas sõrmedega vastu lõuga. Ma olen isadelt võtnud palju lapsi, lausus ta.

Baba Ayub tõmbas vikati vihaselt välja. „Siis maksan ka nende eest kätte.“

Pean ütlema, et sinu julgus äratab minus suurt imetlust.

„Sa ei tea midagi julgusest,“ sõnas Baba Ayub. „Et olla julge, peab midagi kaalul olema. Minul polnud siia tulles midagi kaotada.“

Sul on kaotada elu, ütles div.

„Selle sa juba võtsid minult.“

Div ühmas taas ja silmitses Baba Ayubi mõtlikult. Mõne aja pärast ütles ta: Hästi siis. Ma tulen sinuga duellile. Aga kõigepealt palun järgne mulle.

„Tee kiiresti,“ ütles Baba Ayub, „mul hakkab kannatus katkema.“ aga div kõndis juba tohutu koridori poole ning Baba Ayubil polnud muud võimalust kui järgneda. Ta läks div’i järel läbi koridoride labürindi, laed riivasid peaaegu pilvi ja kõike toetasid hiigelsuured sambad. Nad möödusid treppidest ja nii suurtest kambritest, et nendesse oleks kogu Maidan Sabz ära mahtunud. Nad kõndisid nii, kuni viimaks juhatas div Baba Ayubi ilmatu suurde tuppa, mille tagaosas oli eesriie.

Astu lähemale, viipas div.

Baba Ayub seisis div’i kõrvale.

Div tõmbas eesriide lahti. Selle taga oli aken. Aknast nägi Baba Ayub ilmatu suurt aeda. Küpressipuud piirasid aeda, maa oli täis igat värvi lilli. Seal olid sinistest plaatidest basseinid, marmorist terrassid ja lopsakad rohelised muruplatsid. Baba Ayub nägi kaunilt pügatud hekke ja purskkaeve granaatõunapuude varjus purskamas. Ta poleks ka kolme eluaja jooksul suutnud nii ilusat kohta ette kujutada.

Aga tõeliselt rabas Baba Ayubi see, et ta nägi lapsi rõõmsalt aias jooksmas ja mängimas. Nad ajasid üksteist taga mööda jalgteid ja puude ümber. Nad mängisid hekkide vahel peitust. Baba Ayubi pilk otsis laste seas ja lõpuks leidis ta, keda ta oli otsinud. Seal ta oli! tema poeg Qais, elus ja enam kui hea tervise juures. Ta oli pikemaks kasvanud ning tema juuksed olid pikemad, kui Baba Ayub mäletas. Tal oli kaunis valge särk kenade pükste peal. Ta naeris õnnelikult, joostes paarile kaaslasele järele.

„Qais,“ sosistas Baba Ayub, nii et hingeõhk klaasi uduseks tegi. Ja siis ta hüüdis poja nime.

Ta ei kuule sind, ütles div. ega näe.

Baba Ayub hüppas üles-alla, vehkis kätega ja tagus klaasi, kuni div eesriide taas ette tõmbas.

„Ma ei mõista,“ lausus Baba Ayub, „ma arvasin…“

See on sinu tasu, sõnas div.

„Selgita,“ hüüatas Baba Ayub.

Ma panin sind proovile.

„Proovile.“

Panin sinu armastuse proovile. See oli raske katsumus, ma tean, ja selle ränk mõju ei jää mulle märkamata. Aga sa läbisid katse. See on sinu tasu. Ja tema tasu.

„Mis siis, kui ma poleks valinud,“ hüüatas Baba Ayub. „Mis siis, kui ma oleksin sinu katsest keeldunud?“

Siis oleksid kõik sinu lapsed hukkunud, lausus div, sest nad oleksid nagunii neetud olnud, kuna nende isa oleks olnud nõrk mees. Argpüks, kes oleks pigem neid kõiki surnuna näinud, kui oma südametunnistuse koormat talunud. Sa ütled, et sa ei ole julge, aga mina näen sinus julgust. See, mida sa tegid, koorem, mida nõustusid oma turjal kandma, nõudis julgust. Selle eest ma austan sind.

Jõuetu Baba Ayub tõstis vikati, aga see libises tal käest ja kukkus kolinaga marmorpõrandale. Tema põlved lõid vankuma ja ta pidi istuma.

Sinu poeg ei mäleta sind, jätkas div. see on nüüd tema elu ja sa nägid ise tema õnne. Talle antakse siin parimat toitu ja riideid, sõprust ja kiindumust. Talle õpetatakse kunste ja keeli ja teadusi ning seda, kuidas olla tark ja helde. Tal ei ole millestki puudu. Ühel päeval, kui ta on meheks saanud, võib ta otsustada lahkuda, ja ta võib seda vabalt teha. Arvan, et ta puudutab oma lahkusega paljusid elusid ja toob rõõmu neile, kes on kurbuse lõksu langenud.

„Ma tahan temaga kohtuda,“ lausus Baba Ayub. „Ma tahan ta koju viia.“

Kas ikka tahad?

Baba Ayub vaatas üles div’i poole.

Elukas liikus kapi poole, mis seisis eesriide lähedal, ning võttis ühest sahtlist liivakella. Kas sa tead, mis asi on liivakell, Abdullah? tead. Tore. Noh, div võttis liivakella, keeras selle ümber ning asetas Baba Ayubi jalge ette.

Ma luban sul poja koju viia, sõnas div. kui sa otsustad seda teha, ei saa ta kunagi siia naasta. Kui otsustad seda mitte teha, ei tohi sina mitte kunagi siia naasta. Kui kogu liiv on alla jooksnud, küsin sinult, milline on sinu otsus.

Ja seda öelnud, lahkus div kambrist, jättes Baba Ayubi veel ühte valusat valikut tegema.

Ma viin poja koju, mõtles Baba Ayub otsekohe. Seda ihkas ta kõige rohkem, iga keharakuga. Kas ta polnud seda tuhat korda unenäos näinud? kuidas ta taas väikest Qaisi embab, põsele suudleb ning tema pisikeste käte pehmust oma peos tunneb? kuid siiski… kui ta poja koju viib, milline elu Qaisi Maidan Sabzis ootab? Parimal juhul talupoja ränk elu nagu tal endal ja rohkemat suurt midagi. Seda juhul, kui Qais ei sure põua kätte, nagu paljud küla lapsed olid surnud. Kas sa suudaksid endale siis andestada, küsis Baba Ayub endalt, teades, et sa viisid ta omaenda isekatel põhjustel minema luksust ja võimalusi täis elust? teisest küljest, kui ta Qaisi maha jätaks, kuidas ta suudaks seda välja kannatada, teades, et tema poeg on elus, teades, kus ta on, kuid tohtimata teda näha? kuidas ta seda välja kannataks? Baba Ayub nuttis. Teda rusus olukord nii, et ta võttis liivakella ja virutas selle vastu seina, kus see tuhandeks tükiks purunes ning selle peenike liiv põrandale langes.

Div tuli ruumi tagasi ja leidis Baba Ayubi, õlad längus, katkise klaasi kohal seismast.

„Sa oled julm elajas,“ lausus Baba Ayub.

Kui sa oled nii kaua elanud kui mina, vastas div, leiad sa, et julmus ja headus on ühe ja sama värvi kaks varjundit. Kas sa oled valiku langetanud?

Baba Ayub kuivatas pisarad, võttis vikati üles ja sidus selle vööle. Ta kõndis aeglaselt ukse poole, pea norus.

Sa oled hea isa, ütles div, kui Baba Ayub temast möödus.

„Et sa põrgutules põleksid selle eest, mida sa mulle teinud oled,“ sõnas Baba Ayub jõuetult.

Ta läks ruumist välja ja kõndis mööda koridori edasi, kui div teda hüüdis.

Võta see, ütles div. elukas ulatas talle väikese klaasist pudeli, mis sisaldas tumedat vedelikku. Joo see koduteel ära. Hüvasti.

Baba Ayub võttis pudeli ja lahkus rohkem ühtegi sõna lausumata.

Palju päevi hiljem istus tema naine perekonna põllu servas, otsides meest pilguga täpselt niisamuti, nagu Baba Ayub oli enne seal istunud, lootes Qaisi näha. Iga mööduva päevaga vähenes naise lootus meest silmata. Külas rääkisid inimesed Baba Ayubist juba minevikuvormis. Ühel päeval istus naine taas maas, palve huultel, kui nägi kõhna inimkuju mägede poolt Maidan Sabzile lähenemas. Alguses pidas ta meest eksinud dervišiks, too oli kõhn, riieteks viledaks kulunud kaltsud, silmad ja pale auku vajunud, ning alles siis, kui mees lähemale tuli, tundis naine abikaasa ära. Tema süda hüppas rõõmust ja ta hüüatas kergendustundest.

Pärast seda, kui mees oli end pesnud ning kui talle oli vett ja süüa antud, lebas Baba Ayub oma majas, samal ajal kui külaelanikud tema ümber tunglesid ja talle ühe küsimuse teise järel esitasid.

Kuhu sa läksid, Baba Ayub?

Mida sa nägid?

Mis sinuga juhtus?

Baba Ayub ei osanud neile küsimustele vastata, sest ta ei mäletanud, mis temaga oli juhtunud. Ta ei mäletanud midagi oma teekonnast, div’i mäe otsa ronimisest, div’iga rääkimisest, tohutust paleest ega suurest eesriidega ruumist. Ta oleks nagu juba unustatud unenäost ärganud. Ta ei mäletanud salajast aeda, lapsi, aga eelkõige ei mäletanud ta seda, et ta oli oma poega Qaisi sõpradega puude vahel mängimas näinud. Kui keegi Qaisi nime mainis, pilgutas Baba Ayub lausa segaduses olles silmi. Kes? küsis ta. Talle ei meenunud, et tal oleks kunagi Qaisi-nimeline poeg olnud.

Kas sa saad aru, Abdullah, mis mõttes oli see tegu armulik? Nõiajoogi andmine, mis need mälestused kustutas? see oli Baba Ayubi tasu selle eest, et ta div’i teise katse läbis.

Tol kevadel avanesid taevaluugid viimaks Maidan Sabzi kohal. Alla ei tulnud mitte peenike seenevihm nagu eelmistel aastatel, vaid lausa paduvihm. Jämedad piisad langesid taevast ja küla hakkas neid januselt endasse imama. Kogu päev trummeldas vihm Maidan Sabzi katustel ja summutas kõik muud maailma helid. Rasked ümmargused vihmapiisad veeresid leheotstelt alla. Kaevud täitusid ja jõe veetase tõusis. Idapoolsed mäed muutusid roheliseks. Metsalilled õitsesid ning esimest korda paljude aastate jooksul mängisid lapsed murul ja lehmad sõid karjamaal rohtu. Kõik rõõmustasid.

Kui vihmasajud lakkasid, oli külal vaja tööd teha. Mitu muldmüüri oli murenenud, mõned katused olid viltu vajunud ning suur osa põllumaast oli sooks muutunud. Aga pärast viimase kümne aasta viletsust ei kavatsenudki Maidan Sabzi inimesed nurisema hakata. Müürid pandi uuesti püsti, katused parandati ja kuivenduskraavid kuivatasid maa. Tol sügisel sai Baba Ayub oma elu kõige rikkalikuma pistaatsiapähklisaagi ning tõesti, järgmisel ja ülejärgmisel aastal paranes tema saak nii suuruselt kui ka headuselt. Suurtes linnades, kus Baba Ayub oma kaupa müüs, istus ta uhkelt pistaatsiapähkli kuhjade taga ja säras nagu kõige õnnelikum mees siin maamunal. Maidan Sabzi ei tabanud enam ükski põud.

Rohkem polegi eriti midagi rääkida, Abdullah. Aga ehk küsid sa, kas mõni noor nägus mees hobusel ratsutas kunagi külast läbi, olles teel suurte seikluste poole? kas ta ehk peatus, et juua vett, mida külal nüüd oli palju, ja kas ta istus, et külaelanikega leiba murda, võib-olla Baba Ayubi endaga? ma ei oska öelda, poiss. Ma võin öelda, et Baba Ayub elas tõesti väga vanaks meheks. Võin öelda, et ta nägi oma lapsi abiellumas, nagu ta oli alati lootnud, ja ma võin öelda, et tema lapsed said ise palju lapsi, kellest igaüks tõi Baba Ayubile suurt rõõmu.

Ja ma võin ka öelda, et mõnel ööl ei suutnud Baba Ayub mingil seletamatult põhjusel magada. Kuigi ta oli selleks ajaks väga vana mees, sai ta endiselt oma jalgu kasutada, kui tal kepp abiks oli. Nii et neil unetutel öödel astus ta naist äratamata voodist välja, võttis oma kepi ja lahkus majast. Ta kõndis pimedas, toksides kepiga enda ees, öine kerge tuul nägu silitamas. Tema põllu serval oli lame kivi ja ta istus sellele. Ta istus seal sageli tund aega või enamgi, vahtides üles tähtede poole, samal ajal kui pilved kuu eest mööda triivisid. Ta mõtles oma pikale elule ning tänas kogu külluse ja rõõmu eest, mida talle oli antud. Ta teadis, et rohkem tahta ja veel enamat soovida oleks väiklane. Ta ohkas õnnelikult ning kuulas mägedest puhuvat tuult ja öölindude siutsumist.

Aga vahetevahel arvas ta, et kuuleb nende seas ühte teist heli. See oli alati samasugune, kellukese kõrge helin. Ta ei mõistnud, miks ta peaks sellist heli kuulma, ta oli üksinda pimedas, kõik lambad ja kitsed magasid. Mõnikord ütles ta endale, et ei olnud midagi seesugust kuulnud, ning mõnikord oli ta vastupidises niivõrd veendunud, et hüüdis pimedusse: „Kas keegi on seal? kes seal on? Näita ennast!“ aga kunagi ei kostnud ühtegi vastust. Baba Ayub ei saanud aru. Täpselt samuti nagu ta ei saanud aru, miks iga kord, kui ta helinat kuulis, käis temast üle mingisugune laine, justkui kurva unenäo lõpp, üllatades teda iga kord justkui ootamatu tuuleiil.aga siis see tunne vaibus, nagu kõik muu. See möödus.

Niisiis, poiss. Lugu sai otsa. Mul ei ole rohkem midagi öelda. Ja nüüd on tõesti hilja ja ma olen väsinud ning su õde ja mina peame koidikul üles ärkama. Nii et puhu oma küünal ära. Pane pea maha ja silmad kinni. Maga hästi, poiss. Jätame hommikul hüvasti.