Читать книгу Ja mägedelt kajas vastu - Khaled Hosseini - Страница 5

Isa ei olnud mitte kunagi varem Abdullah’t löönud. Nii et

Kui ta seda tegi, kui ta virutas pojale vastu pead, täpselt vastu kõrvu – kõvasti, äkitselt ja lahtise käega –, kerkisid Abdullah’ silmadesse üllatuspisarad. Poiss hoidis neid kiiresti silmi pilgutades tagasi.

„Mine koju,“ pressis isa läbi kokkusurutud hammaste.

Abdullah kuulis, kuidas eespool Pari nutma puhkes.

Siis lõi isa teda uuesti, kõvemini ja seekord vastu vasakut põske. Abdullah’ pea nõksatas kiiresti küljele. Nägu kirvendas ja pisaraid tilkus silmadest veel. Vasakus kõrvas vilistas. Isa kummardas nii lähedale, et tema tõmmu kortsuline nägu varjutas täielikult kõrbe, mäed ja taeva.

„Ma käskisin sul koju minna, poiss,“ ütles ta piinatud ilmega.

Abdullah oli vait. Ta neelatas ja kissitas isa poole, pilgutades silmi päikest varjava käe all.

Eestpoolt, väikesest punasest vankrist, hüüdis Pari venna nime, hääl hele ja hirmust värisev. „Abollah!“

Isa heitis pojale kurja pilgu ja rühkis tagasi vankri poole. Pari sirutas oma asemelt käed Abdullah’ poole. Abdullah andis neile edumaa. Seejärel pühkis ta silmad kuivaks ja järgnes.

Natuke aega hiljem viskas isa poja poole kivi, nagu Shadbaghi lapsed loopisid Pari koera Shujat – ainult et nemad tahtsid Shujat tabada ja talle haiget teha. Isa kivi langes ohutult Abdullah’st kaugemale. Ta ootas, ning kui isa ja Pari uuesti liikuma hakkasid, hakkas Abdullah neil jälle kannul käima.

Lõpuks, kui päike oli napilt oma kõige kõrgemast punktist madalamale langenud, jäi isa uuesti seisma. Ta pöördus Abdullah’t vaatama, näis midagi kaaluvat, ning viipas siis.

„Sa ei anna alla,“ lausus ta.

Vankrist lipsas Pari käsi kiiresti Abdullah’ omasse. Tüdruk vaatas üles tema poole, silmad veekalkvel, ja ta naeratas oma hambavahega naeratust, nagu ei saaks temaga kunagi midagi halba juhtuda, kui vend kõrval seisab. Abdullah pigistas tüdruku käe oma pihku, nagu ta tegi igal õhtul, kui tema ja ta väike õde, pead-jalad koos, välivoodil magasid.

„Sa pidid koju jääma,“ ütles isa. „Oma ema ja Iqbaliga. Nagu ma käskisin.“

Abdullah mõtles: Ta on sinu naine. Minu ema on maha maetud. aga ta teadis, et need sõnad tuleb alla suruda, enne kui need keelele tulevad ja välja pääsevad.

„Hästi siis. Tule,“ sõnas isa. „Aga et ei oleks mingit nutmist. Kas kuuled?“

„Jah.“

„Ma hoiatan sind. Ma ei taha nuttu.“

Pari naeratas laialt üles Abdullah’ poole ning poiss vaatas õe heledaid silmi ja roosasid ümaraid põski ning naeratas vastu.

Sealtpeale kõndis poiss vankri kõrval, kui seda mööda konarlikku kõrbepinda edasi veeti, hoides Paril käest. Vend ja õde vahetasid salamisi õnnelikke pilke, kuid ei rääkinud eriti midagi, kartes isa tuju rikkuda ja oma õnne ära rikkuda. Nad olid pikka aega kolmekesi, näha polnud midagi peale sügavate vasekarva kuristike ja hiigelsuurte liivakivist kaljude. Avar kõrb rullus nende ees lahti, olles nagu just nende jaoks loodud, õhk oli liikumatu, kõrvetavalt kuum, taevas kõrge ja sinine. Pragunenud maapinnal sätendasid kivid. Ainukesed helid, mida Abdullah kuulis, oli tema enda hingamine ja rütmiline rataste krigin, kui isa punast vankrit põhja poole tõmbas.

Mõni aeg hiljem peatusid nad kaljurahnu varjus, et puhata. Isa lasi oiates vankri aisa käest. Ta krimpsutas nägu, tõmbas selja nõgusaks, tõstis näo päikese poole.

„Millal me Kabuli jõuame?“ küsis Abdullah.

Isa vaatas alla nende poole. Tema nimi oli Saboor. Ta oli tõmmu nahaga ja tal oli karm nägu, nurgeline ja luider, nina kongus nagu kõrbekulli nokk, silmad sügaval pealuus. Isa oli kõhn nagu piitsavars, aga eluaegne töörügamine oli tema lihased võimsaks teinud, need olid pingul nagu rotangiribad korvtooli käetoe ümber. „Homme pärastlõunal,“ lausus ta, tõstes lehmanahast veepauna huultele. „Kui me kiiresti liigume.“ ta võttis suure lonksu ja kõrisõlm liikus üles-alla.

„Miks onu Nabi meile autoga järele ei tulnud?“ küsis Abdullah. „Tal on auto.“

Isa pööritas tema poole silmi.

„Siis me ei oleks pidanud nii kaugele kõndima.“

Isa ei öelnud midagi. Ta võttis oma tahmaga kaetud pigimütsi peast ja pühkis särgivarrukaga laubalt higi.

Pari pistis sõrme vankrist välja. „Vaata, Abollah!“ hüüdis ta erutunult. „Veel üks.“

Abdullah vaatas sõrmega osutamise suunas ja leidis koha kaljurahnu varjus, kus lebas sulg, pikk ja hall, nagu süsi, mida on põletatud. Abdullah läks selle juurde ja võttis sule rootsust kinni. Ta puhus sellelt tolmukübemed ära. Pistriku oma, mõtles poiss seda ringi keerates. Võib-olla tuvi või kivi-kõnnulõokese oma. Ta oli neid päeva jooksul juba mitu korda näinud. Ei, pistrikule see ei kuulunud. Ta puhus sellele uuesti ning ulatas sule Parile, kes selle rõõmsalt temalt ära napsas.

Kodus Shadbaghis hoidis Pari padja all vana plekist teekarpi, mille Abdullah oli talle kinkinud. Sellel oli roostes klamber ning kaanel habemega indialane, kellel oli peas turban ja seljas pikk punane tuunika ning kes hoidis auravat teetassi kahe käega. Karbi sees olid kõik Pari kogutud suled. Need olid tema kõige hinnalisemad asjad. Sügavrohelised ja tumepunased kukesuled, valge sabasulg tuvilt, pruun, tumedate laikudega pääsukesesulg, ning sulg, mille üle Pari kõige uhkem oli, küütlev roheline paabulinnusulg, mille otsas oli kaunis suur silm.

Viimane oli kingitus, mille Abdullah oli talle kaks kuud varem teinud. Ta oli kuulnud teisest külast pärit poisist, kelle perekonnal oli paabulind. Ühel päeval, kui isa Shadbaghist lõuna pool asuvas linnas kraavi kaevas, kõndis Abdullah teise külla, otsis poisi üles ja küsis temalt linnusulge. Järgnesid läbirääkimised, mille lõpuks Abdullah nõustus oma kingad sule vastu vahetama. Selleks ajaks, kui ta Shadbaghi tagasi jõudis, paabulinnusulg särgi all püksivärvli vahele pistetud, olid kannad lõhenenud ja jätsid maha veriseid jälgi. Okkad ja pinnud olid poisi taldadesse tunginud. Iga sammuga läbistas jalgu valusööst.

Kui Abdullah koju jõudis, leidis ta kasuema Parwana hüti juures tandoor’i ees küürutamas ja igapäevast naani tegemas. Poiss hüppas kiiresti hiigelsuure tamme taha. Ta piilus tüve tagant ning jälgis tööd tegevat kasuema, laiaõlgset naist, kellel olid pikad käed, karedad peopesad ja töntsakad sõrmed; naist, kellel oli punsunud, ümar nägu ning kellel puudus täielikult liblika graatsilisus, mille järgi ta oli nime saanud.

Abdullah soovis, et ta suudaks naist armastada nii, nagu ta oli armastanud oma ema. Ema, kes oli verekaotusesse surnud Parid sünnitades kolm ja pool aastat varem, kui Abdullah oli seitsmene. Ema, kelle nägu oli tema jaoks nüüdseks peaaegu kadunud. Ema, kes igal õhtul enne magamaminekut poja pea oma käte vahele võttis, seda oma rinnal hoidis ja tema põske paitas ja unelaulu laulis:

Abdullah oleks tahtnud oma uut ema samamoodi armastada. Ja ta mõtles, et äkki soovib Parwana salamisi sedasama, et ta suudaks Abdullah’t armastada. Nagu Iqbali, oma üheaastast poega, kelle nägu ta pidevalt suudles, kelle iga köhatuse ja aevastuse pärast ta muretses. Või nii, nagu ta oli armastanud oma esimest last Omari. Naine oli teda jumaldanud.aga poiss oli üle-eelmisel külmal talvel surnud. Kahenädalaselt. Parwana ja isa olid talle vaevu nime jõudnud panna. Ta oli üks kolmest titast, kelle karm talv oli Shadbaghist võtnud. Abdullah mäletas, kuidas Parwana klammerdus leinates Omari pisikese sissemässitud keha külge. Ta mäletas päeva, mil nad olid tita mäele matnud, tillukest kalmuküngast külmunud maa sees, tinahalli taeva all, mulla Shekibi palveid lausumas, tuult, mis lund ja jääd kõigile silma puhus.

Abdullah kahtlustas, et Parwana oleks maruvihane, kui ta saaks teada, et poiss oli oma ainukese kingapaari paabulinnusule vastu vahetanud. Isa oli kingade eest maksmiseks päikese all palju tööd rassima pidanud. Naine riidleks temaga, kui ta sellest teada saaks. Võib-olla isegi lööks, mõtles Abdullah. Parwana oli teda paar korda varem löönud. Tal olid tugevad, rasked käed – aastatepikkusest invaliidist õe tõstmisest, kujutas Abdullah ette – ning need oskasid luuavart viibutada või hästi sihitud kõrvakiilu anda.

Aga pidi ütlema, et Parwana ei paistnud poisi löömisest mingisugust rahulolu tundvat. Aga ta ei suutnud kasulaste vastu ka õrn olla. Ükskord oli ta Parile õmmelnud hõbedast ja rohelist värvi seeliku kangarullist, mille isa oli Kabulist toonud. Ükskord Abdullah’le üllatava kannatlikkusega õpetanud, kuidas üheaegselt kahte muna katki lüüa nii, et munarebu terveks jääb. Ja ükskord neile näidanud, kuidas maisiaganaid kokku keerates pisikesi nukke meisterdada, nagu ta oli oma õega teinud, kui nad olid väikesed olnud. Ta näitas neile, kuidas väikestest kangaribadest nukkudele riideid teha.

Aga Abdullah teadis, et need olid vaid žestid, kohusetundest tehtud teod, mis nõudsid palju vähem pingutamist kui need, mida ta Iqbali heaks tegi. Kui nende maja peaks mõnel ööl põlema minema, teadis Abdullah kahtluseta, millise lapse Parwana välja tormates kaasa haaraks. Naine ei mõtleks kaks korda. Lõppkokkuvõttes oli asi lihtne: nad ei olnud tema lapsed, tema ja Pari. Enamik inimesi armastas oma lapsi. Sinna ei saanud midagi parata, et tema ja ta õde polnud Parwana omad. Nad olid ühest teisest naisest järele jäänud.

Abdullah ootas, et Parwana leiva tuppa viiks, ning jälgis siis, kui ta hütist uuesti väljus, Iqbal ühe ja pesukuhi teise kaenla all. Poiss vaatas, kuidas naine oja poole kõndis, ja ootas, kuni kasuema oli vaateväljast kadunud, enne kui ta majja hiilis, tallad valust tukslemas iga kord, kui need maad puudutasid. Toas istus ta maha ja tõmbas jalga vanad plastrihmikud, mis olid ainukesed jalanõud, mis tal veel olid. Abdullah teadis, et ta polnud mõistlikult toiminud. Aga kui ta Pari kõrvale põlvitas, õe õrnalt raputades uinakust äratas ja selja tagant nagu mustkunstnik sule nähtavale tõi, oli see kõike väärt – selle pärast, kuidas tüdruku nägu särama lõi, kõigepealt üllatusest, siis rõõmust; selle pärast, kuidas õde tema põske musitas, kuidas ta naeru kihistas, kui Abdullah tema lõuga sule pehme otsaga kõditas – ja äkitselt ei valutanud poisi jalad enam üldse.

Isa pühkis veel kord varrukaga nägu. Nad jõid veepaunast kordamööda. Kui nad olid lõpetanud, lausus isa: „Sa oled väsinud, poiss.“

„Ei,“ ütles Abdullah, kuigi oli. Ta oli rampväsinud. Ja tema jalad olid valusad. Rihmikutega ei olnud kerge kõrbet ületada.

Isa ütles: „Roni sisse.“

Vankris istus Abdullah Pari taha, selg puidust võre vastas, õe selgroo pisikesed kühmud tema kõhu ja rinnakuluu vastu surumas. Isa vedas neid edasi ja Abdullah vaatas taevast, mägesid, kauguses õrnalt paistvaid tihedaid ümarate küngaste ridu. Ta vaatas isa selga, kui too neid edasi tiris, pea maas, jalad väikesi punakaspruuni liiva pilvi üles peksmas. Neist möödus kutši nomaadide karavan, tolmuga kaetud helisevate kellukeste ja oigavate kaamelite rongkäik, ning üks mustaks võõbatud silmaümbrusega ja nisukarva juustega naine naeratas Abdullah’le.

Tema juuksed meenutasid Abdullah’le ema juukseid, ja poiss igatses taas ema, tema õrnust, kaasasündinud rõõmu ja inimeste julmuse üle imestamist. Ta mäletas ema luksuvat naeru ja seda, kuidas ta oli mõnikord arglikult pead kallutanud. Ema oli olnud õrn, nii kehalt kui ka loomuselt, habras, peenikese pihaga naine, kelle pearäti alt paistis alati juuksepahmakas välja. Abdullah oli imestanud, kuidas nii õrnas kehas saab nii palju rõõmu ja headust olla. Ei saanudki. Seda tulvas temast välja, voolas silmadest välja. Isa oli teistsugune. Isas oli karmust. Tema silmad vaatasid sedasama maailma, mida ema oli vaadanud, ja nägid vaid ükskõiksust. Lõputut töörügamist. Isa maailm oli halastamatu. Midagi ei saanud tasuta. Isegi mitte armastust. Kõige eest pidi maksma. Ja kui sa olid vaene, oli sinu käiberahaks kannatus Abdullah vaatas alla väikese õe kärnas juukselahku, vankrist välja rippuvat peenikest rannet, ning teadis, et ema surmaga oli midagi temast Parile edasi kandunud. Midagi tema rõõmsameelsest pühendumisest, siirusest, varjamatust lootusest. Pari oli ainuke inimene maailmas, kes poleks poisile mitte kunagi haiget teinud ega haiget teha suutnud. Mõnel päeval tundis Abdullah, et õde on tema ainuke tõeline pereliige.

Päeva värvid lahtusid aeglaselt halliks ning kauged mäetipud muutusid kükitavate hiiglaste läbipaistmatuteks siluettideks. Päeva alguse poole olid nad mitmest külast möödunud, enamik neist kaugel ja tolmused, täpselt nagu Shadbagh. Väikesed kandilised põletatud savist majad, mis mõnikord kõrgusid mäeküljel ja mõnikord mitte, suitsukeerised katustest tõusmas. Pesunöörid, naised söögitegemise lõkete kõrval kükitamas. Mõned paplid, mõned kanad, käputäis lehmi ja kitsi, ning alati üks mošee. Viimane küla, millest nad möödusid, külgnes moonipõlluga, kus üks vanamees, kes kupardega tegeles, neile lehvitas. Ta hüüdis midagi, mida Abdullah ei kuulnud. Isa lehvitas vastu.

Pari lausus: „Abollah?“

„Jah.“

„Kas sinu meelest on Shuja kurb?“

„Ma arvan, et tal pole viga midagi.“

„Keegi ei tee talle haiget?“

„Ta on suur koer, Pari. Ta oskab ennast kaitsta.“

Shuja oli suur koer. Isa ütles, et ta oli ilmselt mingil hetkel võitluskoer olnud, sest keegi oli tal kõrvad ja saba ära lõiganud. See, kas ta oskas või tahtis end kaitsta, oli teine asi. Kui hulkuv loom oli Shadbaghi ilmunud, olid lapsed teda kividega loopinud ning puuokste või roostes rattakodaratega torkinud. Shuja ei hakanud kunagi vastu. Ajapikku tüdinesid külalapsed tema piinamisest ja jätsid ta rahule, kuid Shuja oli endiselt ettevaatlik ja umbusklik, nagu ta poleks nende varasemat julmust tema suhtes unustanud.

Ta vältis Shadbaghis kõiki peale Pari. Just Pari pärast unustas Shuja oma enesevalitsuse. Tema armastus tüdruku vastu oli tohutult suur ja puhas. Pari oli tema universum. Hommikuti, kui ta nägi Parid majast välja astumas, kargas Shuja püsti ja värises üle kere. Tema lõigatud saba könt vehkis metsikult ja koer keksis ringi, nagu kõnniks kuumadel sütel. Ta kepsles rõõmsalt tüdruku ümber ringi. Koer liikus terve päev nagu vari Pariga kaasa ja nuuskis tema kannul ning õhtuti, kui nende teed lahku läksid, lamas ta hüljatult ukse taga ning ootas hommikut.

„Abollah?“

„Jah.“

„Kui ma suureks saan, kas ma hakkan siis sinuga koos elama?“

Abdullah vaatas, kuidas oranž päike madalale langes ja silmapiiri puudutas. „Kui tahad. Aga sa ei taha.“

„Tahan jah!“

„Sa tahad siis oma maja.“

„Aga me võime naabrid olla.“

„Võib-olla.“

„Sa ei ela kaugel.“

„Mis siis, kui sul minust kõrini saab?“

Pari müksas talle küünarnukiga vastu külge. „Ei saa!“

Abdullah naeratas endamisi laialt. „Hästi, olgu peale.“

„Sa oled minu lähedal.“

„Jah.“

„Kuni me vanaks saame.“

„Väga vanaks.“

„Igavesti.“

„Jah, igavesti.“

Tüdruk pööras end vankri eesotsas, et talle otsa vaadata. „Kas lubad, Abollah?“

„Igavesest ajast igavesti.“

Hiljem tõstis isa Pari oma turjale ja Abdullah kõndis nende järel, tõmmates tühja vankrit enda järel. Kõndides langes ta mõtetest vabasse transsi. Ta oli teadlik vaid omaenda põlvede üles-alla liikumisest, pigimütsi servast alla nirisevatest higipiiskadest. Pari väikesed jalad toksisid isa puusi. Ta nägi vaid oma isa ja õe pikenevat varju kõrbepinnal, mis oleks temast kaugenenud, kui ta oleks käiku aeglustanud.

Just onu Nabi oli isale viimase tööotsa leidnud – onu Nabi oli Parwana vanem vend, nii et tegelikult oli ta Abdullah’ kasuonu. Onu Nabi oli Kabulis kokk ja autojuht. Kord kuus sõitis ta Kabulist neile Shadbaghi külla, tema saabumisest andsid märku signaalitörtsud ning helepruuni katuse ja läikivate velgedega suurt sinist autot jälitava külalaste karja hõiked. Nad patsutasid poritiibu ja aknaid, kuni mees süüte välja keeras ja laia naeratusega autost väljus, nägus onu Nabi, pika põskhabeme ja laubalt taha kammitud laineliste mustade juustega, seljas lohvakas oliivikarva ülikond ja valge päevasärk ning jalas pruunid mokassiinid. Kõik tulid välja teda vaatama, sest ta sõitis autoga, kuigi see kuulus tema tööandjale, ning kuna tal oli seljas ülikond ja töötas suures linnas, Kabulis.

Oma viimase külaskäigu ajal oligi onu Nabi isale tööotsast rääkinud. Jõukad inimesed, kelle heaks ta töötas, laiendasid oma kodu – ehitasid väikest külalistemaja tagaõue, kuhu pidi tulema vannituba ja mis pidi peahoonest eraldi seisma – ning onu Nabi oli neil soovitanud palgata isa, kes oskas ehitusplatsil toimetada. Ta ütles, et töö eest makstakse hästi ja see saab umbkaudu kuu ajaga valmis.

Isa oskas tõesti ehitusplatsil toimetada. Ta oli sellistes kohtades piisavalt töötanud. Nii kaua kui Abdullah suutis mäletada, otsis isa tööd, koputades päevatööd otsides ustele. Ta oli ükskord kuulnud, kuidas isa ütles külavanemale, mulla Shekibile: Kui ma oleksin loomana sündinud, mulla sahib, vannun, et ma oleksin muul. Mõnikord võttis isa Abdullah’ tööle kaasa. Kord olid nad korjanud õunu linnas, mis asus Shadbaghist terve päevatee kaugusel. Abdullah mäletas, kuidas isa seisis redeli otsas päikeseloojanguni, tema längus õlgu, nahavolti tema kuklal, mis päikese käes kõrbes, tema käsivarte põlenud nahka ning jämedaid sõrmi ükshaaval õunu väänamas ja pööramas. Teises linnas olid nad mošee jaoks telliseid teinud. Isa oli Abdullah’le näidanud, kuidas koguda head pinnast, sügavat heledamat tooni mulda. Nad olid seda koos läbi sõelunud, lisanud põhku ning isa oli talle kannatlikult õpetanud, kuidas seda veega lahjendada, et segu liiga vedel ei tuleks. Viimasel aastal oli isa kive vedanud. Ta oli kraavi kaevanud, põllu kündmises kätt proovinud. Ta oli töötanud teetöölisena ja asfalti maha pannud.

Abdullah teadis, et isa süüdistab ennast Omari surmas. Kui ta oleks rohkem või paremat tööd leidnud, oleks ta saanud osta lapsele paremaid talveriideid, paksemaid tekke, võibolla isegi korraliku ahju, millega maja soojendada. Seda oli isa mõelnud. Ta polnud Abdullah’le Omarist rääkinud matustest saadik, aga Abdullah teadis.

Ta mäletas, kuidas ta nägi isa mõni päev pärast Omari surmas üksinda hiigelsuure tammepuu all seismas. Tamm kõrgus üle kogu Shadbaghi ja oli küla kõige vanem elav hing. Isa ütles, et teda ei üllataks, kui puu oleks olnud tunnistajaks sellele, kuidas Babur oli oma sõjaväega Kabuli vallutama marssinud. Ta ütles, et ta oli pool lapsepõlve selle tohutu võre varjus või selle laiuvatel jämedatel okstel roninud. Tema enda isa, Abdullah’ vanaisa, oli ühe jämeda oksa külge pikad köied sidunud ja sinna kiige riputanud ning see oli talunud lugematut arvu karme aastaaegu ja vanast mehest endastki kauem elanud. Isa rääkis, et ta oli sellel kiigel kordamööda kiikunud Parwana ja naiseõe Masoomaga, kui nad kõik olid lapsed olnud.

Aga neil päevil oli isa alati tööst liiga väsinud, kui Pari teda varrukast sikutas ja palus, et ta teda kiigel lendama paneks.

Võib-olla homme, Pari.

Ainult natuke aega, Baba. Palun tõuse püsti.

Mitte praegu. Teine kord.

Lõpuks andis tüdruk alati alla, lasi varrukast lahti ja läks alistunult minema. Mõnikord läks isa kiitsakas nägu morniks, kui ta lahkuvat tütart vaatas. Ta keeras välivoodil teise külje, sikutas siis teki endale peale ja pani väsinud silmad kinni.

Abdullah ei suutnud ette kujutada, et isa oli kunagi kiikunud. Ta ei suutnud ette kujutada, et isa oli kunagi olnud poiss nagu tema. Poiss. Muretu, kergejalgne. Tuisupäiselt mängukaaslastega avaratele väljadele jooksmas. Isa, kelle käed olid armilised, kelle näol olid ristunud sügavad kurnatuse kortsud. Isa, kes oleks nagu sündinud, labidas käes ja muld küünte all.

Nad pidid tol öösel kõrbes magama. Nad sõid leiba ja viimaseid keedukartuleid, mille Parwana oli neile kaasa pakkinud. Isa tegi lõkke üles ja pani tee valmistamiseks kannu tulele.

Abdullah lebas tule kõrval, kägaras villase teki all Pari selja taga, tüdruku külmad jalad tema vastu surutud.

Isa kummardus leekide kohale ja pani suitsu põlema.

Abdullah keeras selili ja Pari kohendas asendit, pannes oma põse tuttavasse lohku venna rangluu all. Abdullah hingas sisse kõrbeliiva vaskset lõhna ja vaatas taevast, mis oli täis vilkuvaid ja värelevaid jääkristalle meenutavaid tähti. Õbluke kuusirp oli oma tuhmi täisvarju kaisus.

Abdullah meenutas üle-eelmist talve, kui kõik oli pimedusse langenud, tuul puhus uksest sisse, vilistades aeglaselt ja pikalt ja valjusti ning tungides vilinal sisse igast väikesest laepraost. Õues oli lumi küla piirjooned minema pühkinud. Ööd olid pimedad ja tähitud, päevad üürikesed ja sünged, päike paistis harva ning ilmus vaid põgusalt, enne kui kadus. Ta mäletas Omari valju kisa, seejärel tema vaikimist, siis isa, kes uuristas süngelt puutahvlit kuusirbi all, täpselt samasuguse all, nagu praegu nende kohal oli, ning siis tahvli väikese haua peatsis külmast näpistatud kõvasse maasse tagus.

Ja nüüd oli taas kord sügise lõpp silmapiiril. Talv luusis juba nurga taga, kuigi ei isa ega Parwana ei rääkinud sellest, nagu kiirendaks nimetamine talve tulekut.

„Isa?“ lausus ta.

Teiselt poolt lõket mühatas isa vaikselt.

„Kas sa lubad mul ennast aidata? külalistemaja ehitamisel, ma mõtlen.“

Isa sigaretist tõusis üles keerdus suits. Ta vaatas pimedusse.

„Isa?“

Isa liigutas end kivil, kus ta istus. „Eks sa või segu tegemisel aidata,“ ütles ta.

„Ma oska.“

„Ma näitan sulle. Küll sa õpid.“

„Aga mina?“ küsis Pari.

„Sina?“ lausus isa aeglaselt. Ta tõmbas sigaretist mahvi ja sorkis pulgaga tuld. Väikesed sädemed tõusid tantsides pimedusse. „Sina hoolitsed vee eest. Vaatad, et me kunagi janus ei oleks. Sest mees ei saa töötada, kui tal on janu.“

Pari oli vait.

„Isal on õigus,“ sõnas Abdullah. Ta aimas, et Pari tahtis käed mustaks teha, mulla sisse ronida, ning oli pettunud ülesandest, mille isa oli talle andnud. „Kui sina meile vett ei too, ei saa me kunagi külalistemaja valmis.“

Isa lükkas pulga teekannu sanga alla ja tõstis selle lõkkest välja. Ta pani kannu kõrvale jahtuma.

„Tead, mis,“ lausus ta. „Kui näitad, et sa saad vee toomisega hakkama, leian sulle mõne teise ülesande.“

Pari lõi lõua ette ja vaatas Abdullah’ poole, hambavahega naeratus näos säramas.

Poisile meenus, kui õde oli tita olnud ja tema rinnal maganud, ning kuidas ta oli mõnikord keset ööd silmad lahti teinud ja näinud, et tüdruk naeratab samasuguse ilmega vaikselt tema poole.

Tema kasvatas Parid. See oli tõsi. Kuigi ta oli ise alles laps. Kümneaastane. Kui Pari oli imik, oli tüdruk just tema öösiti oma vigina ja vääksumisega üles äratanud, tema oli õega pimeduses ringi kõndinud ja teda kussutanud. Tema oli tüdruku musti mähkmeid vahetanud. Tema oli Parid vannitanud. See ei olnud isa töö – tema oli mees –, ja pealegi oli ta alati tööst liiga väsinud. Ja Parwana, kes juba Omari ootas, ei hoolitsenud eriti Pari vajaduste eest. Tal ei jätkunud selleks ei kannatust ega energiat. Seetõttu oli hoolitsemine Abdullah’ õlule langenud, aga tal ei olnud selle vastu midagi. Ta tegi seda hea meelega. Talle meeldis, et just tema aitas õel esimest sammu astuda, et tema ahhetas Pari esimese sõna peale. Ta uskus, et see oli tema eesmärk, põhjus, miks Jumal oli ta loonud, et ta Pari eest hoolitseks, kui tema nende ema ära viis.

„Baba,“ ütles Pari. „Räägi üks lugu.“

„On juba hilja,“ sõnas isa.

„Palun.“

Isa oli loomult kinnine mees. Ta ütles järjest harva rohkem kui kaks lauset. Aga mõnikord, Abdullah’le teadmata põhjustel, avanes miski isas ja äkitselt hakkas temast lugusid lausa välja voolama. Mõnikord istusid Abdullah ja Pari lummatult tema ees, samal ajal kui Parwana köögis pottidega kolistas, ja isa rääkis neile lugusid, mida tema vanaema oli talle poisipõlves pajatanud, viies nad maadesse, kus elasid sultanid ja džinnid ja kurjad div’id ja targad dervišid. Teinekord mõtles ta ise lugusid välja. Ta mõtles neid välja käigu pealt, tema jutustused paljastasid kujutlus- ja unistusvõime, mis Abdullah’t alati üllatasid. Isa oli kõige tõelisem, elavam, paljastatum ja siiram just siis, kui ta pajatas oma lugusid, otsekui oleksid jutud piiluaugud tema läbipaistmatusse, arusaamatusse maailma.

Aga Abdullah sai isa näoilmest aru, et täna õhtul ei tule mingit lugu.

„On hilja,“ ütles isa taas. Ta tõstis kannu üles oma õlgade ümber mähitud salli servaga ning valas endale tassi teed. Ta puhus auru eemale ja võttis lonksu, nägu tulepaistel oranžilt kumamas. „On aeg magama jääda. Homme on pikk päev ees.“

Abdullah tõmbas neile teki üle pea. Selle all laulis ta Pari kukla vastas:

Pari, kes oli juba unine, laulis loiult oma salmi.

Tüdruk hakkas peaaegu otsekohe norisema.

Abdullah ärkas hiljem ja avastas, et isa on kadunud. Ta tõusis ehmunult istukile. Tuli oli peaaegu kustunud, sellest oli nüüdseks järel vaid paar tulipunast söetükki. Abdullah vaatas vasakule, siis paremale, aga tema silmad ei suutnud äkitselt tohutus ja lämmatavas pimeduses midagi näha. Ta tundis, kuidas nägu kaameks tõmbus. Süda pekslemas, kikitas ta kõrvu ja hoidis hinge kinni.

„Isa?“ sosistas ta. Vaikus.

Poisi rinnus hakkas paisuma paanika. Ta istus täiesti vagusi, keha sirge ja pinges, ning kuulas tükk aega. Ta ei kuulnud midagi. Nad olid üksinda, tema ja Pari, pimedus nende ümber sulgumas. Nad olid maha jäetud. Isa oli nad maha jätnud. Abdullah tajus esimest korda kõrbet ja maailma tegelikku määratut suurust. Kui kergesti inimene võis seal tee kaotada. Mitte kedagi aitamas, mitte kedagi teed näitamas. Siis puges poisi pähe veel hullem mõte. Isa oli surnud. Keegi oli tal kõri läbi lõiganud. Bandiidid. Nad olid ta tapnud ning nüüd olid nad lähenemas talle ja Parile, aega viites, seda nautides, seda mänguks muutes.

„Isa?“ hüüdis ta taas, seekord kileda häälega. Ei mingit vastust. „Isa?“

Ta hüüdis isa üha uuesti, nähtamatu käsi kõri pitsitamas. Ta ei jõudnud enam järge pidada, mitu korda ja kui kaua ta oli isa kutsunud, aga ühtegi vastust pimedusest ei tulnud. Ta kujutas ette maast välja ulatuvate mägede varjus olevaid nägusid, kes teda ja Parid pahatahtlikult irvitades jälgisid. Teda tabas paanika, mis haaras kogu keha. Ta hakkas värisema ja vaikselt nuuksuma. Ta tundis, et hakkab kohe karjuma.

Seejärel kostsid sammud. Pimedusest ilmus välja inimkogu.

„Ma arvasin, et sa oled läinud,“ ütles Abdullah väriseva häälega.

Isa istus lõkkejäänuste kõrvale.

„Kus sa käisid?“

„Jää magama, poiss.“

„Sa ei jätaks meid. Sa ei teeks seda, isa.“

Isa vaatas talle otsa, aga pimeduses ei suutnud Abdullah tema näoilmet näha. „Sa ajad õe üles.“

„Ära jäta meid maha.“

„Aitab nüüd sellest jutust.“

Abdullah heitis uuesti pikali ja surus õde tugevalt kaissu, süda kurgus pekslemas.

* * *

Abdullah polnud kunagi Kabulis käinud. Kõik, mida ta Kabulist teadis, pärines lugudest, mida onu Nabi oli talle rääkinud. Ta oli isaga tööl kaasas käies mõnes väiksemas linnas käinud, aga päris suurlinnas mitte, ja see, mida onu Nabi oli rääkinud, ei oleks teda kuidagi saanud ette valmistada kõige suurema ja tegusama linna siginaks-saginaks. Ta nägi kõikjal foore ja teemaju ja restorane ja suurte vaateakendega poode, millel olid kirevad sildid. Autod vurasid lärmakalt mööda rahvarohkeid tänavaid, andes signaali ning laveerides busside, jalakäijate ja jalgrataste vahel. Hobuste veetud gari’d sõitsid mööda puiesteid edasi-tagasi, nende raudkodaratega rattad teel hüplemas. Kõnniteed, millel ta koos Pari ja isaga jalutas, olid täis sigareti- ja närimiskummimüüjaid, ajaleheputkasid, hobuseraudu taguvaid seppi. Ristmikel puhusid halvasti istuvas vormis liikluspolitseinikud vilet ning tegid käskivaid liigutusi, mida mitte keegi ei paistnud järgivat.

Pari süles, istus Abdullah lihunikupoe juures kõnnitee pingil ning jagas temaga plekktaldrikul küpsetatud ube ja koriandritšatnit, mille isa oli neile tänavaputkast ostnud.

„Vaata, Abollah,“ lausus Pari, osutades poele teisel pool tänavat. Selle vaateaknal seisis noornaine, kellel oli seljas kaunite tikanditega roheline kleit, mille küljes olid pisikesed peeglid ja helmed. Tal oli ka sama värvi pikk sall, hõbeehted ja tumepunased püksid. Ta seisis liikumatult, vaadates möödujaid, pilgutamata kordagi silmi. Ta ei liigutanud sõrmeotsagi selle aja jooksul, mil Abdullah ja Pari oma oad ära sõid, ja jäi ka pärast seda liikumatuks. Kvartal edasi nägi Abdullah kõrgehoone fassaadil tohutult suurt plakatit rippumas. Sellel oli noor ilus indialanna tulbipõllul vihmasajus mingisuguse bangalo taha põikamas. Naine naeratas häbelikult, märg sari kumerustele liibumas. Abdullah mõtles, et ehk oli see koht, mida onu Nabi oli nimetanud kinoks, ning lootis, et järgmisel kuul viib onu Nabi tema ja Pari filmi vaatama. Selle mõtte peale naeratas poiss laialt.

Kohe pärast seda, kui tänava lõpus olevast siniste mosaiikplaatidega kaetud mošeest oli kajanud kutse palvusele, nägi Abdullah onu Nabit teeservas peatumas. Onu Nabi hüppas oma oliivikarva ülikonnaga juhipoolsest uksest välja, tabades peaaegu noort chapan’is jalgratturit, kes jõudis täpselt õigel hetkel kõrvale põigata.

Onu Nabi tõttas auto eest läbi ja embas isa. Kui ta Abdullah’t ja Parid nägi, lõi tema näol särama lai naeratus. Ta lasi kummargile, et nendega ühel kõrgusel olla.

„Kuidas teile Kabulis meeldib, lapsed?“

„Siin on hirmus lärm,“ sõnas Pari ning onu Nabi naeris.

„Seda küll. Tulge, ronige peale.autos näete rohkem. Pühkige enne jalad puhtaks. Saboor, sina istu ette.“

Tagumine iste oli jahe, kõva ja helesinine, et ülejäänud sisuga kokku sobida. Abdullah libistas end piki istet juhiistme taha akna alla ja võttis Pari sülle. Ta märkas, millise kadedusega möödujad autot vaatasid. Pari pööras pea venna poole ja nad naeratasid teineteisele.

Kui onu Nabi sõitis, vaatasid nad, kuidas linn neist möödus. Onu ütles, et ta valib pikema tee, et nad saaksid pisut Kabuli näha. Ta osutas Tapa Maranjani nimelisele künkale ja kuppelkatusega mausoleumile, mis selle otsas linnale ülevalt alla vaatas. Ta ütles, et Nadir-šahh, kuningas Zahir-šahhi isa, oli sinna maetud. Ta näitas neile Bala Hissari kindlust Koh-e-Shirdawaza mäe otsas, mida tema sõnul britid olid kasutanud oma teises Afganistani-vastases sõjas.

„Mis see on, onu Nabi?“ Abdullah koputas aknale, osutades suurele ristkülikukujulisele kollasele hoonele.

„See on silo. Uus leivavabrik.“ Nabi hoidis rooli ühe käega ja vaatas tagasi, et poisile silma pilgutada. „Tänu meie sõpradele venelastele.“

Tehas, mis teeb leiba, imestas Abdullah, kujutades ette, kuidas Parwana Shadbaghis taignalatakaid nende savist tandoor’i külgede vastu loobib.

Lõpuks pööras onu Nabi puhtale laiale tänavale, mida ääristasid korrapärase vahega istutatud küpressid. Majad olid elegantsed ja suuremad kõigist neist, mida Abdullah oli iial näinud. Need olid valged, kollased, helesinised. Enamikul oli paar korrust, neid ümbritsesid kõrged müürid ja neid kaitsti kahe metallväravaga. Abdullah märkas tänava ääres pargituna mitmeid samasuguseid autosid nagu onu Nabil.

Onu Nabi pööras sissesõiduteele, mida ääristas korralikult pügatud põõsaste rivi. Sissesõidutee otsas kõrgus võimatult suur valge kahekorruseline maja.

„Sinu maja on nii suur,“ ahhetas Pari, silmad imestusest suured.

Onu Nabi pea vajus naermise ajal kuklasse. „See oleks vast midagi. Ei, see on minu tööandja kodu. Te kohtute nendega kohe. Käituge nüüd nii hästi, kui oskate.“

Maja osutus veel võimsamaks, kui onu Nabi juhatas Abdullah, Pari ja isa sisse. Abdullah’ meelest oli see piisavalt suur, et mahutada endasse vähemalt pooled Shadbaghi majad. Tal oli tunne, nagu ta oleks div’i paleesse astunud. Aed krundi tagaosas oli kaunilt kujundatud, seal oli ridade viisi igat värvi lilli, mida oli korralikult lõigatud, põlvekõrgused põõsad ja siin-seal viljapuud – Abdullah tundis ära kirsi-, õuna-, aprikoosi- ja granaatõunapuu. Majast aeda viis katusega veranda – onu Nabi ütles, et selle nimi on veranda –, mis oli ümbritsetud madala rohelise viinapuu võrguga kaetud piirdeaiaga. Teel tuppa, kus härra ja proua Wahdati nende saabumist ootasid, märkas Abdullah vannituba portselanpotiga, millest onu Nabi oli neile rääkinud, ja lisaks sädelevat kraanikaussi, millel olid pronksikarva segistid. Abdullah’s, kellel kulus iga nädal tunde veeämbrite Shadbaghi külakaevu juurest koju vedamisele, tekitas imestust elu, kus vesi oli vaid käeliigutuse kaugusel.

Nüüd istusid nad kogukal kuldtuttidega diivanil, Abdullah, Pari ja isa. Pehmed padjad nende selja taga olid tillukestest kaheksanurksetest peeglitest tähnilised. Diivani vastas võttis üksik maal suurema osa seinast enda alla. Sellel oli kujutatud eakas kiviraidur, kes kummardus tööpingi kohale ja tagus vasaraga kivitükki. Volditud veinpunased kardinad ümbritsesid laiu aknaid, mis viisid vöökõrguse rauast piirdega rõdule. Toas oli kõik poleeritud ja tolmuvaba.

Abdullah ei olnud elu sees oma räpasust niivõrd teravalt tajunud.

Onu Nabi boss, härra Wahdati, istus nahktugitoolil, käed rinnal risti. Ta vaatas neid näoilmega, mis ei olnud just ebasõbralik, aga oli kuskil ära, läbitungimatu. Ta oli isast pikem; seda oli Abdullah näinud kohe, kui härra oli nende tervitamiseks püsti tõusnud. Tal olid ahtad õlad, kitsad huuled ja kõrge läikiv laup. Tal oli seljas valge ülikond, mis oli vöökohast sisse võetud, ja lahtise kaelusega roheline triiksärk, mansetinööpideks ovaalsed lasuriidid. Ta polnud kogu selle aja jooksul öelnud rohkem kui tosin sõna.

Pari vaatas küpsisetaldrikut nende ees oleval klaasist laual. Abdullah ei olnud ettegi kujutanud, et nii palju eri sorte võib üldse olemas olla. Sõrmekujulised šokolaadiküpsised kreemikeerdudega, väikesed ümmargused apelsinitäidisega, rohelised lehekujulised küpsised ja veel teisigi.

„Kas sa tahaksid küpsist?“ küsis proua Wahdati. Tema ainult rääkiski. „Olge lahked. Teie mõlemad. Ma panin need teie jaoks lauale.“

Abdullah pööras end loa saamiseks isa poole ja Pari järgis tema eeskuju. See näis võluvat proua Wahdatit, kes kergitas kulme, kallutas pea küljele ja naeratas.

Isa noogutas. „Mõlemale üks,“ ütles ta vaiksel häälel.

„Oi, nii küll ei kõlba,“ lausus proua Wahdati. „Ma lasin Nabil nende järele peaaegu Kabuli teise otsa minna.“

Isa punastas ja pööras pilgu ära. Ta istus diivani serval ja hoidis päevinäinud pigimütsi mõlema käega. Ta hoidis põlvi proua Wahdatist eemale ja pilku tema abikaasal.

Abdullah napsas kaks küpsist ja andis ühe Parile.

„Oh, võtke veel üks. Me ei taha, et Nabi oleks ilmaasjata vaeva näinud,“ sõnas proua Wahdati rõõmsalt. Ta naeratas onu Nabile.

„See ei olnud üldse mingi vaev,“ lausus onu Nabi punastades.

Onu Nabi seisis ukse lähedal kõrge puidust kapi kõrval, millel olid paksust klaasist uksed. Selle sees olevatel riiulitel nägi Abdullah hõberaamides fotosid härra ja proua Wahdatist. Seal nad olid, ühe teise paari kõrval, mähitud paksudesse sallidesse, rasked mantlid seljas, jõgi selja taga vahutades voolamas. Teisel pildil oli proua Wahdati, klaas käes, naermas, paljas käsivars mehe ümber, kes, Abdullah’le arusaamatult, ei olnud härra Wahdati. Seal oli ka pulmafoto, musta ülikonnaga pikk ja heas vormis mees ning voogava valge kleidiga naine, ja mõlemad naeratasid kinnise suuga.

Abdullah vaatas vargsi naist, tema saledat pihta, tema väikest ilusat suud ja täiuslikult kaarduvaid kulme, tema roosasid varbaküüsi ja sama tooni huulevärvi. Naine meenus talle nüüd paari aasta tagusest ajast, kui Pari oli peaaegu kaheaastane. Onu Nabi oli naise Shadbaghi toonud, sest too oli tahtnud tema perega kohtuda. Tal oli seljas varrukateta virsikukarva kleit – Abdullah mäletas jahmunud ilmet isa näol – ja ees tumedad päikeseprillid, millel olid laiad valged raamid. Naine naeratas kogu aeg, esitas küsimusi küla ja nende elu kohta ning tahtis teada laste nimesid ja vanust. Ta käitus, nagu kuuluks ta nende madala laega savionni, nõjatudes seljaga nõgist musta seina vastu, istudes kärbsemustast tähnilise akna ja häguse kile kõrval, mis eraldas peamist eluruumi köögist, kus Abdullah ja Pari ka magasid. Naine oli külaskäigust etenduse teinud, käies peale, et tahab oma kõrgete kontsadega kingad ukse juures ära võtta, otsustades põrandale istuda, kui isa talle mõistlikult tooli pakkus. Nagu oleks ta üks nende seast. Abdullah oli siis alles kaheksa-aastane olnud, aga ta oli sellest läbi näinud.

Kõige rohkem oli Abdullah’le külaskäigust meelde jäänud see, kuidas Parwana – kes oli toona Iqbali oodanud – oli nagu vari olnud, istudes jäigas vaikuses, kerratõmbunult nurgas. Ta oli istunud, õlad längus, jalad suure kõhu alla tõmmatud, nagu tahaks ta seinaga ühte sulada. Tema nägu varjas pilgu eest määrdunud loor. Ta hoidis seda puntras lõua all rusikas. Abdullah peaaegu nägi temast nagu auru kerkimas häbi, piinlikkust, seda, kui tähtsusetuna ta end tundis, ja ta oli üllataval kombel tundnud, kuidas temas kasvas kaastunne kasuema vastu.

Proua Wahdati sirutas käe küpsisetaldriku kõrval oleva paki järele ja pani suitsu põlema.

„Me tegime tee peal pika ringi ja ma näitasin neile pisut linna,“ sõnas onu Nabi.

„Tore! tore,“ ütles proua Wahdati. „Kas te olete varem Kabulis käinud, Saboor?“

Isa lausus: „Kord või paar, bibi sahib.“

„Ja kas ma tohin küsida, millised on teie muljed?“

Isa kehitas õlgu. „Siin on väga palju rahvast.“

„Jah.“

Härra Wahdati korjas oma pintsakuvarrukalt niidijupi ära ja vaatas põrandal olevat vaipa.

„Palju rahvast, jah, ning mõnikord on siin ka väsitav,“ lausus tema naine.

Isa noogutas, otsekui teda mõistes.

„Kabul on tegelikult saar. Mõned ütlevad, et linn areneb, ja see võib tõsi olla. Ilmselt peab see paika, aga samas on see ülejäänud riigist nii kaugel.“

Isa silmitses pigimütsi oma käte vahel ja pilgutas silmi.

„Ärge saage minust valesti aru,“ ütles naine. „Ma toetaksin kogu südamest igasugust arenguplaani, mida linnast välja suunataks. Jumal teab, et see kuluks riigile ära. Aga linn on minu meelest ikkagi pisut liiga enesega rahul olev. Ma vannun, uhkeldamine selles linnas…“ ta ohkas. „See muutub väsitavaks. Ma olen ise alati maapiirkonda imetlenud. Tunnen selle vastu suurt kiindumust. Kaugemate provintside, qaria’te, väikeste külade vastu. Nii-öelda tõelise Afganistani vastu.“

Isa noogutas ebalevalt.

„Ma ei pruugi kõikide või isegi paljude hõimutraditsioonidega nõustuda, aga mulle näib, et seal elavad inimesed ehedamat elu. Neis on midagi tugevat. Värskendavat alandlikkust. Külalislahkust ka. Ja vastupidavust. Uhkust. Kas see on õige sõna, Suleiman? Uhkus?“

„Lõpeta, Nila,“ ütles tema abikaasa vaikselt.

Järgnes pinev vaikus. Abdullah vaatas, kuidas härra Wahdati sõrmedega oma tooli käetoel trummeldas ja tema naine pingutatult naeratas, sigareti otsas roosa plekk, jalad pahkluude kohalt ristatud, küünarnukk tooli käetoele toetumas.

„Tõenäoliselt pole see õige sõna,“ lausus ta vaikust murdes. „Väärikus on ehk sobivam.“ ta naeratas, paljastades sirged ja valged hambad. Abdullah polnud kunagi seesuguseid hambaid näinud. „Just. Palju parem. Maainimesed kannavad endas väärikust. Seda ju kantakse, eks? Nagu märki? ma räägin siiralt. Ma näen seda teis, Saboor.“

„Aitäh, bibi sahib,“ pomises isa, niheldes diivanil, silmitsedes endiselt oma pigimütsi.

Proua Wahdati noogutas. Ta pööras pilgu Pari poole. „Ja kui tohib öelda, siis sa oled nii armas.“ Pari nihkus Abdullah’le lähemale.

Proua Wahdati deklameeris aeglaselt: „Täna olen ma näinud selle näo võluvust, ilu ja seletamatut graatsiat, mida olen otsinud.“ ta naeratas. „Rumi. Kas olete temast kuulnud? ta oleks seda nagu sinu kohta kirjutanud, mu kullake.“

„Proua Wahdati on edukas luuletaja,“ lausus onu Nabi.

Teisel pool tuba sirutas härra Wahdati käe küpsise järele, murdis selle pooleks ja võttis väikese ampsu.

„Nabi kiidab mind,“ sõnas proua Wahdati, heitis mehe poole sooja pilgu. Abdullah tabas taas puna onu Nabi põskedesse tõusmas.

Proua Wahdati kustutas sigareti, koputas koni mitu korda tugevalt vastu tuhatoosi. „Võib-olla võiksin lapsed kuhugi viia?“ küsis ta.

Härra Wahdati hingas puhinal välja, laksas mõlema käega vastu tooli käetugesid ja hakkas nagu püsti tõusma, kuid ei tõusnud.

„Ma viin nad basaarile,“ ütles proua Wahdati nüüd isale. „Kui see teile sobib, Saboor. Nabi sõidutab meid sinna. Suleiman võib teile maja taga ehituskohta näidata. Võite selle ise üle vaadata.“

Isa noogutas.

Härra Wahdati silmad vajusid aeglaselt kinni.

Nad tõusid minekuks püsti.

Äkitselt soovis Abdullah, et isa neid inimesi küpsiste ja tee eest tänaks, temal ja Paril käest kinni võtaks ning lahkuks sellest majast ning selle maalide, kardinate, ülima luksuse ja mugavuse juurest. Nad võiksid veepauna uuesti täita, leiba ja paar keedumuna osta ning tuldud teed mööda tagasi minna. Tagasi läbi kõrbe, rahnude ja mägede vahel, isa neile jutte vestmas. Nad tiriksid kordamööda Parid vankris. Ja kahe, võib-olla kolme päeva pärast, kuigi nende kopsud oleksid tolmu täis ja käed-jalad väsinud, oleksid nad tagasi Shadbaghis. Shuja näeks neid tulemas ja tõttaks ligi, tiirutaks Pari ümber. Nad oleksid kodus.

Isa ütles: „Minge, lapsed.“

Abdullah astus sammu ette, soovides midagi öelda, aga siis pani onu Nabi oma jämeda käe talle õlale, pööras ta ringi ning juhatas teda mööda koridori edasi, sõnades: „Oota, kuni te selle linna basaare näete. Te kaks pole selliseid kunagi näinud.“

Proua Wahdati istus nende juurde tagaistmele, õhk oli paks tema raskest parfüümist ja millestki, mida Abdullah ära ei tundnud, millestki magusast ja pisut teravalõhnalisest. Naine külvas nad üle küsimustega, samal ajal kui onu Nabi autot juhtis. Kes nende sõbrad olid? kas nad koolis käivad? küsimused nende kohustuste, naabrite ja mängude kohta. Päike langes naise paremale näopoolele. Abdullah nägi väikesi udukarvu tema põsel ja õrna piiri lõual, kus meik lõppes.

„Mul on koer,“ lausus Pari.

„Kas tõesti?“

„Ta on paras tegelane,“ ütles onu Nabi esiistmelt.

„Tema nimi on Shuja. Ta teab, kui ma olen kurb.“

„Koerad ongi sellised,“ lausus proua Wahdati. „Nad oskavad seda paremini kui mõned inimesed, keda olen kohanud.“

Nad sõitsid mööda kolmest koolitüdrukust, kes keksisid mööda kõnniteed. Neil oli seljas musta värvi koolivorm ja lõua alla olid seotud valged rätid.

„Ma tean, mida ma varem ütlesin, aga Kabul ei ole nii halb.“ Proua Wahdati mängis hajameelselt oma kaelakeega. Ta vaatas aknast välja, näol kurnatud ilme. „Mulle meeldib siin kõige rohkem kevade lõpus pärast vihmasadusid. Nii puhas õhk. See esimene suvehõng. See, kuidas päike mägedele paistab.“ ta naeratas veidi. „Nii tore on, kui majas on laps. Pisut lärmi vahelduseks. Pisut elu.“

Abdullah vaatas tema poole ja tajus naises midagi ärevaks tegevat, sügaval tema meigi, parfüümi ja kaastunde leidmise katsete all oli midagi katki. Poiss tabas end mõtlemast Parwana söögitegemisest tekkivale suitsule, tema purke, eri serviiside taldrikuid ja määrdunud potte täis riiulitele. Ta igatses madratsi järele, mida ta Pariga jagas, kuigi see oli räpane ja vedrud ähvardasid pidevalt kattest läbi tungida. Ta igatses selle kõige järele. Ta polnud kunagi varem nii väga kodu järele igatsenud.

Proua Wahdati vajus ohkega tagasi vastu seljatuge ja kallistas oma käekotti nagu rase naine oma ümarat kõhtu.

Onu Nabi peatus rahvast täis kõnnitee ääres. Teisel pool tänavat, kõrguvate minarettidega mošee kõrval, asus basaar, mis koosnes nii võlvkaarega kui ka katuseta käikude ummistunud labürintidest. Nad jalutasid mööda lette täis koridore, kus müüdi nahkjakke, värviliste juveelide ja kividega sõrmuseid ning kõiksugu vürtse, onu Nabi kõige taga, proua Wahdati ja nemad kaks ees. Nüüd, õues, olid proua Wahdatil ninal tumedad prillid, mis tegid ta kummaliselt kassilikuks.

Kõikjal kaikusid kaubitsejate hõiked. Peaaegu igas letis mängis vali muusika. Nad kõndisid mööda kinniehitamata esiküljega poodidest, kus müüdi raamatuid, raadioid, lampe ja hõbedakarva keedupotte. Abdullah nägi paari tolmuste saabaste ja tumepruunide sinelitega sõdurit sigaretti jagamas ja kõiki tülpinud ükskõiksusega silmitsemas.

Nad peatusid kingaleti juures. Proua Wahdati sobras karpidele välja pandud kingade ridade vahel. Nabi kõndis järgmise leti juurde, käed seljal, ning heitis põlgava pilgu vanadele müntidele.

„Kuidas oleks nendega?“ küsis proua Wahdati Parilt. Ta hoidis käes uusi kollaseid tenniseid.

„Need on nii ilusad,“ vaatas Pari jalanõusid ega uskunud oma silmi.

„Proovime jalga.“

Proua Wahdati aitas Paril tennised jalga tõmmata, kinnitades ise tema eest pandlaga rihma. Ta heitis üle prillide pilgu Abdullah’ poole. „Sulle kuluks minu meelest ka paar jalanõusid ära. Ma ei suuda uskuda, et sa kõndisid terve tee oma külast siia nende rihmikutega.“

Abdullah raputas pead ja vaatas eemale. Kaugemal alleel kerjas räsitud habeme ja kahe kompjalaga vanamees möödujatelt.

„Vaata, Abollah!“ Pari tõstis ühe jala, siis teise. Ta lõi jalad tugevalt vastu maad, hüppas. Proua Wahdati kutsus onu Nabi lähemale ja käskis tal koos Pariga mööda alleed kõndida, et näha, kuidas jalanõud sobivad. Onu Nabi võttis Paril käest ja juhatas ta mööda teed edasi.

Proua Wahdati vaatas alla Abdullah’ poole.

„Sa arvad, et ma olen halb inimene,“ ütles ta. „Selle pärast, mis ma ennist ütlesin.“

Abdullah vaatas, kuidas Pari ja Nabi möödusid kompjalgadega vanast kerjusest. Vanamees ütles midagi Parile, Pari pööras näo üles onu Nabi poole, ütles midagi ning onu Nabi viskas vanamehele mündi.

Abdullah hakkas hääletult nutma.

„Oh, sa armas poiss,“ lausus proua Wahdati ehmunult. „Sa kullake.“ ta võttis käekotist taskurätiku ja pakkus seda poisile.

Abdullah lükkas selle eemale. „Palun ärge tehke seda,“ lausus ta murduval häälel.

Naine kükitas nüüd tema kõrvale ja lükkas prillid üles pealaele. Ka tema silmad olid niisked, ja kui ta neid taskurätiga tupsutas, jäi see mustaks. „Ma ei süüdista sind selles, et sa mind vihkad. Sul on selleks õigus. Aga – ja ma ei oota, et sa seda mõistaksid, praegu mitte – nii on kõige parem. Tõepoolest on, Abdullah. Nii on kõige parem. Ühel päeval sa mõistad seda.“

Abdullah pööras näo taeva poole ja valas pisaraid, just siis, kui Pari kekseldes tema juurde tagasi tuli, pilk tänulikkusest nõretamas, nägu õnnest säramas.

Ühel hommikul tolsamal talvel võttis isa kirve ja raius hiigelsuure tamme maha. Mulla Shekibi poeg Baitullah ja veel mõned mehed aitasid teda. Mitte keegi ei püüdnud teda takistada. Abdullah seisis koos teiste poistega ja jälgis mehi. Esimese asjana võttis isa kiige maha. Ta ronis puu otsa ja lõikas noaga köied läbi. Seejärel raius ta koos teiste meestega jämedat tüve õhtupoolikuni, kuni vana puu viimaks valju oigega maha langes. Isa ütles Abdullah’le, et neil on talveks küttepuid vaja. Aga ta oli kirvest vastu vana puud viibutanud sõjakalt, huuled kinni pigistatud ja näol pilvine ilme, nagu poleks ta suutnud enam rohkem puud vaadata.

Nüüd, kivihalli taeva all, raiusid mehed mahalangenud tüve, ninad ja põsed külmast punased, kirveterad puud tabades õõnsalt kajamas. Puuladva poolt napsas Abdullah suurtelt okstelt väiksemaid harusid. Talve esimene lumi oli kaks päeva varem maha tulnud. Mitte palju, veel mitte, andes vaid aimu sellest, mis tulemas oli. Varsti pidi talv Shadbaghi jõudma, talv ja selle jääpurikad, nädalapikkused lumetuisud ja tuuled, mis minutiga käeseljal naha praguliseks peksid. Praegu oli valget lund maal vähe, siit järskude mäeseinte vahele jääval maa-alal vaheldus valge lumi kahvatupruunide mullalaikudega.

Abdullah kogus kokku sületäie peenikesi oksi ning kandis need samasse lähedale kasvavasse kuhja. Tal olid jalas uued lumesaapad, käes kindad ja seljas talvemantel. See oli kantud, aga kui välja arvata katkine lukk, mille isa oli ära parandanud, oli mantel niisama hästi kui uus: tepitud, tumesinine, sees oranžist karusnahast vooder. Sellel oli neli sügavat taskut, mis käisid trukiga lahti ja kinni, ning tepitud kapuuts, mis Abdullah’ näo ümber koomale tõmbus, kui ta selle nööre tõmbas. Nüüd lükkas poiss kapuutsi peast ning hingas pikalt välja, nii et tekkis aur.

Päike langes silmapiiril madalamale. Abdullah nägi veel vana tuuleveskit, mis paljana ja hallina küla muldvalli kohal kõrgus. Selle tiivikud oigasid kriginal iga kord, kui näpistav tuuleiil mägedest puhus. Tuuleveski oli suviti peamiselt koduks sinihaigrutele, aga nüüd, kui talv oli saabunud, olid haigrud lahkunud ja varesed olid sisse kolinud. Igal hommikul ärkas Abdullah nende kisa ja käreda kraaksumise peale üles.

Miski temast paremal maas jäi talle silma. Ta kõndis selle juurde ja põlvitas.

Sulg. Väike. Kollane.

Ta võttis ühe kinda käest ja tõstis selle üles.

Täna pidid nad peole minema, tema, isa ja tema väike poolvend Iqbal. Baitullah’l oli poeg sündinud. Motreb laulab meestele ja keegi taob tamburiini. Pakutakse teed ning sooja, äsja küpsetatud leiba ja shorwa suppi kartulitega. Pärast pistab mulla Shekib sõrme magusaks tehtud vette ja laseb tital seda imeda. Ta toob lagedale oma läikiva musta kivi ja kaheteralise žileti, tõstab poisi kõhult riide. Tavaline rituaal. Elu läks Shadbaghis edasi.

Abdullah keeras sule peopesas ringi.

Ma ei taha mingit nuttu kuulda, oli isa öelnud. Ei mingit nuttu. Ma ei taha seda.

Ja nuttu polnudki tulnud. Mitte keegi külas ei pärinud Pari kohta. Mitte keegi ei öelnud isegi tema nime. Abdullah’t jahmatas, kui lõplikult õde oli nende elust kadunud.

Ainult Shujas leidis ta oma kurbuse peegeldust. Koer ilmus iga päev nende uksele. Parwana loopis tema poole kive. Isa läks teda kepiga lööma. Aga koer tuli muudkui tagasi. Abdullah kuulis igal õhtul kurba niuksumist ja hommikul leidsid nad koera, lõug esikäppadel, ukse tagant lamamas ning melanhoolse, sõbraliku pilguga ründajate poole üles vaatamas. See kestis nädalaid, kuni ühel hommikul nägi Abdullah teda, pea longus, mägede poole lonkimas. Mitte keegi ei olnud teda pärast seda Shadbaghis näinud.

Abdullah pani kollase sule taskusse ja hakkas tuuleveski poole kõndima.

Mõnikord, kui isa seda ei varjanud, tabas ta isa näo pilve tõmbumas ja nägi sellel segaseid tundevarjundeid. Isa tundus talle nüüd väiksem, temalt oleks nagu midagi olulist röövitud. Ta loivas laisalt mööda maja ringi või istus nende uue malmist ahju soojuses, väike Iqbal süles, ja vaatas tühja pilguga leekidesse. Abdullah ei mäletanud tema häält varasemast ajast nii raskena, nagu oleks miski igat tema sõna alla surumas. Ta vaikis pikalt, näoilme kinnine. Ta ei vestnud enam lugusid pärast seda, kui tema ja Abdullah olid Kabulist tagasi tulnud. Võib-olla, mõtles Abdullah, oli isa Wahdatidele ka oma muusa maha müünud.

Ta oli läinud.

Haihtunud.

Midagi ei jäänud alles.

Midagi ei öeldud.

Kui välja arvata need Parwana sõnad: See pidi olema tema. Mul on kahju, Abdullah. See pidi olema tema.

Käe päästmiseks lõigati sõrm maha.

Poiss põlvitas tuuleveski taga, mureneva kivitorni taga maha. Ta võttis kindad käest ja kaevas maad. Ta mõtles õe tihedatele kulmudele, laiale ümarale laubale ja hambavahega naeratusele. Ta kuulis oma peas õe naeru majas helisemas, nagu varem. Ta meenutas mäsu, mis oli puhkenud, kui nad olid basaarilt ära läinud. Parid paanikasse sattumas. Karjumas. Onu Nabit, kes ta kiiresti minema viis. Abdullah kaevas, kuni sõrmed jõudsid metallini. Siis lükkas ta käed eseme alla ja tõstis plekist teekarbi august välja. Ta pühkis külma mulla kaanelt ära.viimasel ajal oli ta palju mõelnud loole, mida isa oli neile rääkinud õhtul enne Kabuli minekut, vanast Baba Ayubist ja div’ist. Abdullah leidis end pidevalt kohast, kus Pari oli kunagi seisnud, õe puudumine kerkis otsekui lõhn tema jalge alt maapinnast, tema põlved lõid vankuma ja süda värises ning ta igatses lonksu võlujoogist, mida div oli Baba Ayubile andnud, et ka tema suudaks unustada.

Aga unustust ei tulnud. Pari hõljus kutsumatult Abdullah’ silmanurgas kõikjal, kuhu ta läks. Õde oli nagu tolmukübe, mis oli tema särgi külge jäänud. Ta oli olemas vaikuses, mis oli kodus nii sagedaseks muutunud, vaikuses, mis nende sõnade vahel paisus, mõnikord külmas ja õõnsas, mõnikord tiines sõnadest, mis jäid ütlemata, olles nagu vihmapilv, mis kunagi tühjaks ei sadanud. Mõnel ööl nägi ta unes, et oli taas kõrbes, üksinda, ümbritsetuna mägedest, ja kauguses väreles tuluke, süttides põlema, kustudes, süttides taas põlema, just nagu sõnumit saates.

Ta tegi teekarbi lahti. Kõik olid seal, Pari suled, kukkedelt, partidelt, tuvidelt. Paabulinnusulg ka. Ta viskas kollase sule karpi. Ühel päeval, mõtles ta.

Lootis.

Tema päevad Shadbaghis olid loetud nagu Shujal. Ta teadis nüüd seda. Tal polnud seal enam midagi. Tal ei olnud seal kodu. Ta kavatses oodata, kuni talv on möödas ja kevadine sula on saabunud, ning ühel hommikul enne koitu ärgata ja uksest välja astuda. Ta kavatses suuna valida ja kõndima hakata. Ta kavatses Shadbaghist nii kaugele kõndida, kui jalad kannavad. Ja kui ühel päeval mõnest laiuvast põllust üle minnes meeleheide temast võitu saab, jääb ta seisma, paneb silmad kinni ja mõtleb pistrikusulele, mille Pari oli kõrbest leidnud. Ta kujutab ette, kuidas sulg maast kõrgemal pilvedes linnu küljest pudeneb, ägedates tuulehoovustes keerleb ja pöörleb, kuidas tormituul seda pikalt üle kõrbete ja mägede lennutab, et siis viimaks juhuslikult maanduda kivirahnu jalamil, kust tema õde selle leiab. Siis tunduks see talle ime ning temas tärkaks lootus, et selliseid asju juhtub. Ja kuigi mõistus ütleks muud, võtaks ta südame rindu, teeks silmad lahti ja kõnniks edasi.