Читать книгу Ja mägedelt kajas vastu - Khaled Hosseini - Страница 7

Kõige heategevama ja armulisema allahi nimel, ma tean, et olen läinud selleks ajaks, kui te seda kirja loete, härra Markos, sest kui ma selle teile andsin, palusin, et te teeksite selle lahti alles pärast minu surma. Lubage nüüd mul öelda, milline rõõm mul on olnud teid viimase seitsme aasta jooksul tunda, härra Markos. Seda kirjutades meenutan heldimusega meie iga-aastast tomatite istutamise rituaali aias, teie hommikusi külaskäike minu väikestesse eluruumidesse, et seal teed juua ja vestelda, meie improviseeritud vastastikuseid farsi ja inglise keele tunde. Ma tänan teid teie sõpruse, hoolivuse ja töö eest, mida olete selles riigis ette võtnud, ja usun, et annate minu tänu edasi ka oma lahketele kolleegidele, eriti minu sõbrale preili Amra Ademovicile, kes on suuteline suureks kaastundeks, ning tema vaprale ja armsale tütrele Roshile.

Ma peaksin ütlema, et see kiri ei ole vaid teile mõeldud, härra Markos, vaid ka kellelegi teisele, kellele te selle loodetavasti edasi annate, nagu ma hiljem selgitan. Andestage mulle siis, kui kordan mõnda asja, mida te ehk juba teate. Ma lisan need vajadusest, tema pärast. Nagu te varsti näete, sisaldab see kiri rohkemat kui ülestunnistust, härra Markos, aga mind sunnivad kirjutama ka pragmaatilised põhjused. Kardan, et nende pärast palun ma teie abi, mu sõber.

Olen pikalt mõelnud, kust seda lugu alustada. See ei ole lihtne ülesanne, mehele, kes on ilmselt kaheksakümnendates eluaastates. Minu täpne vanus on mulle teadmata nagu paljudele minu põlvkonna afgaanidele, aga ma olen oma oletuses kindel, sest mäletan üsna eredalt rusikakaklust oma sõbra ja hiljem õemehe Sabooriga päeval, kui kuulsime, et Nadir-šahh oli maha lastud ning Nadir-šahhi poeg, noor Zahir, on troonile tõusnud. See juhtus 1933. aastal. Võiksin ilmselt sealt alustada. Või mingist muust hetkest. Lugu on nagu liikuv rong: ükskõik, kus sa peale hüppad, varem või hiljem jõuad sa ikka oma sihtkohta. Aga ma pean vist seda lugu alustama sama asjaga, millega see lõpeb. Jah, ma arvan, et mõistlik on seda lugu alustada ja lõpetada Nila Wahdatiga.

Ma kohtusin temaga 1949. aastal, kui ta abiellus härra Wahdatiga. Tol ajal olin ma juba kaks aastat härra Suleiman Wahdati heaks töötanud, olles 1946. aastal Kabuli kolinud Shadbaghist, külast, kus ma olin sündinud – olin aasta aega töötanud samas naabruskonnas ühes teises majapidamises. Minu Shadbaghist lahkumise põhjused ei ole asi, mille üle ma uhke olen, härra Markos. Võite seda siis võtta minu esimese ülestunnistusena, kui ütlen, et tundsin, et mind lämmatab elu külas koos oma õdedega, kellest üks oli invaliid. Mitte et see mind süüst vabastaks, aga ma olin noor mees, härra Markos, valmis kogu maailmaga rinda pistma, tulvil unistusi, ehkki tagasihoidlikke ja ebamääraseid, ning ma kujutasin ette, et minu noorus on hääbumas ja väljavaated aina kärbuvad. Nii ma lahkusingi. Et õdesid toetada, jah, see on tõsi. Aga ka selleks, et põgeneda.

Kuna ma töötasin täiskohaga härra Wahdati juures, elasin ka alaliselt tema residentsis. Neil päevil ei meenutanud maja kuidagi kahetsusväärses seisus hoonet, mille eest leidsite, kui te 2002. aastal Kabuli saabusite, härra Markos. See oli kaunis, hiilgav paik. Maja oli neil päevil säravvalge, nagu see oleks briljantkestas. Värav avanes laiale asfalteeritud sissesõiduteele. Siseneti kõrge laega trepihalli, mis oli kaunistatud keraamiliste vaaside ja nikerdatud pähklipuust raamis ümmarguse peegliga, täpselt selles kohas, kuhu te mõneks ajaks riputasite vana isevalmistatud fotoaparaadiga rannas tehtud pildi oma lapsepõlvesõbrast. Elutoa marmorpõrand hiilgas ja oli osaliselt kaetud tumepunase Türkmeeni vaibaga. Nüüd on vaip läinud, nagu ka nahkdiivanid, käsitsi valmistatud kohvilaud, lasuriidist malekomplekt, kõrge mahagonist puhvetkapp. Suursugusest mööblist on vähe alles jäänud ja ma kardan, et see ei ole enam samasuguses seisus nagu kunagi varem.

Kui ma esimest korda kiviplaatidega kööki sisenesin, vajus mu suu ammuli. Ma arvasin, et see oli ehitatud piisavalt suur, et toita ära kogu minu koduküla Shadbagh. Minu käsutuses oli kuue plaadiga pliit, külmkapp, röster ning rohkelt potte, panne, nuge ja köögitarvikuid. Vannitubades, kõigis neljas, olid keerulise mustriga marmorplaadid ja portselanist valamud. Ja teate neid ruudukujulisi auke teie ülakorruse vannitoa tasapinnal, härra Markos? kunagi olid need täidetud lasuriidiga.

Siis veel tagaõu. Härra Markos, te peate ühel päeval ülemisel korrusel oma kabinetis istuma, alla aeda vaatama ja püüdma ette kujutada, milline see kunagi oli. Sinna siseneti osalt kinnise veranda kaudu, mida ümbritsesid roheliste väätidega kaetud piirded. Muru oli neil päevil lopsakas ja roheline, siinseal olid lillepeenrad – jasmiinide, pargirooside, pelargoonide, tulpidega–, mis olid ääristatud kahe viljapuude reaga. Inimene võis kirsipuu alla pikali heita, härra Markos, silmad kinni panna, kuulata, kuidas kerge tuuleke lehtede vahelt sisse poeb, ja mõelda, et maailmas ei ole olemas paremat kohta, kus elada.

Minu enda elukoht oli majake aia tagumises otsas. Seal oli üks aken, valgeks värvitud puhtad seinad ja piisavalt pinda, et ühe vallalise noormehe tagasihoidlikele nõudmistele vastata. Mul oli voodi, kirjutuslaud ja tool ning nii palju ruumi, et saaksin viis korda päevas oma palvevaiba lahti rullida. Toona sobis see mulle hästi ja sobib siiani.

Ma tegin härra Wahdatile süüa, selle oskuse olin omandanud, jälgides kõrvalt oma kadunud ema ja hiljem eakat usbekist kokka, kes töötas Kabulis majapidamises, kus ma olin aasta aega tema abina teeninud. Ma olin ka üsna rõõmuga härra Wahdati autojuht. Tal oli 1940. aastate Chevrolet, sinine, helepruuni katusega, samasugust sinist värvi vinüülkattega istmetega ja kroomitud velgedega ilus auto, mis tõmbas pilke kõikjal, kuhu läksime. Ta lubas mul autot juhtida, sest ma olin tõestanud, et olen mõistlik ja osav juht, ning pealegi oli ta sellist haruldast sorti mees, kes ei nautinud autojuhtimist.

Ärge palun arvake, et ma hooplen, härra Markos, kui ütlen, et olin hea teener. Ma olin hoolika jälgimise tulemusena endale selgeks teinud, mis härra Wahdatile meeldib ja ei meeldi, millised on tema kiiksud, mis teda ärritab. Olin õppinud hästi tundma tema kombeid ja rituaale. Näiteks meeldis talle igal hommikul pärast hommikusööki jalutamas käia. Aga talle ei meeldinud üksinda jalutada ning seetõttu tahtis ta, et ma teda saadaksin. Ma täitsin loomulikult tema soovi, kuigi ma ei näinud enda kohalviibimises mingit mõtet. Ta rääkis minuga nende jalutuskäikude ajal harva ning näis alati oma mõtetesse vajunud olevat. Ta kõndis kärmelt, käed seljal koos, noogutades möödujatele, läikimalöödud nahkkingade kontsad sillutisel kõpsumas. Ja kuna tema pikad jalad astusid samme, millele mina ei suutnud järele jõuda, jäin pidevalt maha ja olin sunnitud lausa jooksma. Ülejäänud päeva jooksul oli ta enamasti ülakorrusel oma kabinetis ning luges või mängis iseendaga malet. Ta armastas joonistada – kuigi mina ei taibanud tema oskusi hinnata, vähemalt toona mitte, sest ta ei näidanud kunagi oma kunstiteoseid mulle – ja ma leidsin ta sageli ülevalt kabinetist, akna alt või verandalt, kulm keskendumisest kortsus, söepliiats joonistusplokil kaari ja ringe tegemas.

Ma sõidutasin teda iga paari päeva tagant mööda linna ringi. Ta käis kord nädalas oma ema vaatamas. Samuti toimusid perekondlikud kokkusaamised. Ja kuigi härra Wahdati neid enamasti vältis, käis ta aeg-ajalt siiski kohal ja mina sõidutasin teda matustele, sünnipäevadele, pulmadesse. Ma viisin teda igal kuul kunstitarvete poodi, kus ta oma pastellide, söepliiatsite, kustukummide, teritajate ja joonistusplokkide varu täiendas. Mõnikord meeldis talle tagaistmele istuda ja lihtsalt sõitmas käia. Mina küsisin: Kuhu, sahib? tema kehitas õlgu ning mina ütlesin: Hästi, sahib, lükkasin käigu sisse, ja olimegi teel. Ma sõidutasin meid tundide viisi sihitult linnas ringi, ühest rajoonist teise, mööda Kabuli jõge, üles Bala Hissari kindluseni, mõnikord linnast välja Darulamani palee juurde. Mõnel päeval sõidutasin meid Kabulist välja Ghargha järve äärde, kus ma parkisin kaldale. Ma keerasin süüte välja ning härra Wahdati istus täiesti liikumatult tagaistmel, lausumata mulle sõnagi, olles pealtnäha rahul vaid sellega, kui ta sai akna alla kerida ning vaadata, kuidas linnud ühelt puult teisele sööstsid, päikesekiired järve puudutasid ja veepinnal tuhandeks tillukeseks hulpivaks täpiks laiali paiskusid. Ma jälgisin teda tahavaatepeeglist ja ta tundus mulle maailma kõige üksildasema inimesena.

Kord kuus lubas härra Wahdati mul heldelt oma autot laenata, siis sõitsin Shadbaghi, oma kodukülla, oma õele Parwanale ja tema abikaasale Saboorile külla. Alati, kui ma külla sõitsin, tervitas mind huilgav lastekari. Nad lippasid auto kõrval, patsutasid poritiibu ja koputasid aknale. Mõned jumbud püüdsid isegi katusele ronida ja ma pidin nad minema ajama, kartes, et nad kriibivad värvi ära või teevad poritiiba mõlgi.

Vaata aga, Nabi, ütles Saboor mulle. Sa oled kuulsus.

Kuna tema lapsed, Abdullah ja Pari, olid oma pärisema kaotanud (Parwana oli nende kasuema), püüdsin nende vastu alati tähelepanelik olla, eriti vanema, poisi vastu, kes paistis seda kõige rohkem vajavat. Ma pakkusin välja, et viin ta autoga sõitma, kuid tema nõudis alati, et ta saaks oma väikese õe kaasa võtta, ning hoidis teda süles, kui me Shadbaghis ringi tiirutasime. Ma lasin tal kojamehed tööle panna, signaali anda. Ma näitasin talle, kuidas lähitulesid kaugtulede vastu vahetada.

Kui elevus auto pärast oli vaibunud, istusin õe ja Sabooriga teed jooma ning rääkisin oma elust Kabulis. Katsusin härra Wahdatist vähe rääkida. Tõtt-öelda olin temasse üsna kiindunud ja ta kohtles mind hästi, nii et tema tagarääkimine tundus mulle reetmisena. Kui ma oleksin olnud vähem diskreetne töötaja, oleksin neile rääkinud, et Suleiman Wahdati on minu meelest salapärane olend, mees, kes on pealtnäha rahul sellega, et ta elab elupäevade lõpuni pärandina saadud rikkusest, mees, kellel pole ametit, mitte ühtegi selget kirge ja pealtnäha tungi endast midagi siia maailma maha jätta. Ma oleksin neile rääkinud, et tema elul puudus põhjus ja suund. Nagu neil sihitutel sõitudel, kuhu ma teda viisin. Ta elas oma elu tagaistmel ja jälgis, kuidas see hägusena mööda kihutas. See elu oli tühine.

Seda oleksin ma öelnud, aga ei öelnud. Ja hea oli. Sest kuidas ma oleksin eksinud!

Ühel päeval tuli härra Wahdati aeda, seljas kena triibuline ülikond, mida ma polnud varem näinud, ja käskis mul teda ühte rikkasse linnaossa sõidutada. Kui me kohale jõudsime, parkisin tema juhtnööride järgi ühe kõrge müüriga ümbritsetud ilusa maja ette tänavale ning vaatasin, kuidas ta värava taga kella lasi ja sisenes, kui teener värava lahti tegi. Maja oli hiiglaslik, suurem kui härra Wahdati oma ja veel ilusam. Sissesõiduteed ehtisid pikad saledad küpressid ja tundmatud lillepuhmad. Tagaõu oli vähemalt kaks korda nii suur kui härra Wahdatil ning müürid olid nii kõrged, et kui üks mees teise õlgadele oleks roninud, oleks ta ikkagi vaevu sellest üle saanud piiluda. Sain aru, et see oli hoopis teist laadi rikkus.

Oli ere varasuvine päev ja taevas säras päikesest. Soe õhk tungis sisse akendest, mille olin lahti teinud. Kuigi autojuhi töö on autot juhtida, veedab ta tegelikult suurema osa ajast oodates. Oodates poodide ees, mootor käimas, oodates pulmamaja ees, kuulates summutatud muusikat. Tol päeval mängisin aja veetmiseks paar kaardimängu. Kui ma kaartidest tüdinesin, tulin autost välja, astusin paar sammu ühes suunas, seejärel teises. Istusin uuesti autosse, mõtlesin, et võiksin enne härra Wahdati saabumist pisut tukastada.

Just siis avanes värav ning välja tuli mustajuukseline noor naine. Tal olid ees päikeseprillid ja seljas lühikeste varrukatega mandariinikarva kleit, mis ulatus põlvedest pisut kõrgemale. Tema sääred olid paljad ja jalad ka. Ma ei teadnud, kas ta oli mind autos istumas märganud, ja kui oli, ei andnud ta sellest millegagi märku. Ta toetas ühe kanna enda taha müürile, ning seda tehes kerkis kleidiserv pisut üles, paljastades nii pisut selle all olevat reit. Tundsin, kuidas mul puna põskedelt kaelani levis.

Lubage mul siinkohal veel üks ülestunnistus teha, härra Markos, pisut maitsetu ülestunnistus, mida ei saa just elegantselt edasi anda. Tol ajal olin ma vist peaaegu kolmekümnene noor mees, eas, mil soov naise seltskonnas olla on kõige suurem. Erinevalt paljudest meestest, kellega ma oma külas üles kasvasin – noortest meestest, kes polnud kunagi täiskasvanud naise paljast reit näinud, ning abiellusid osaliselt selleks, et neil oleks luba viimaks ometi pilk sellele heita –, oli mul pisut kogemusi. Ma olin Kabulis leidnud asutusi, kus noore mehe vajadustega nii diskreetselt kui ka mugavalt tegeldi, ning neid mõnel korral ka külastanud. Ma mainin seda ainult selleks, et öelda, et ühtegi hoora, kellega ma kunagi maganud olin, ei saanud võrrelda selle kauni, elegantse olendiga, kes oli äsja suurest majast välja astunud.

Naine nõjatus vastu müüri, pani suitsu põlema ning suitsetas kiirustamata, lummava graatsiaga, hoides sigaretti otsast kahe sõrme vahel, peopesa suu ette tõusmas iga kord, kui ta selle oma huultele tõstis. Ma jälgisin võlutud tähelepanuga. See, kuidas tema käsi saledast randmest paindus, meenutas mulle kord klantsivate lehtedega luuleraamatus nähtud illustratsiooni pikkade ripsmetega, voogavate tumedate juustega naisest, kes lebas armsamaga aias ja ulatas talle oma kahvatute õrnade sõrmede vahelt veiniklaasi. Mingil hetkel näis miski tänava teises otsas naise tähelepanu köitvat ning ma kasutasin põgusat võimalust, et tõmmata kiiresti sõrmedega läbi juuste, mis hakkasid kuumusega sorgu vajuma. Kui naine uuesti end keeras, tardusin jälle paigale. Ta tõmbas veel paar mahvi, kustutas sigareti seina vastu ära ja jalutas aeda tagasi.

Viimaks ometi sain ma hingata.

Tol õhtul kutsus härra Wahdati mind elutuppa ning ütles: „Mul on uudiseid, Nabi. Ma hakkan naist võtma.“

Ma olin tema üksildusearmastust vist siiski valesti hinnanud. Uudis kihlusest levis kiiresti. Ja kuulujutud ka. Ma kuulsin neid teistelt töötajatelt, kes härra Wahdati majast läbi käisid. Kõige häälekamalt pajatas neid Zahid, aednik, kes käis kolm korda nädalas, et muru eest hoolitseda ning puid ja põõsaid pügada, ebameeldiv tüüp, kellel oli vastik komme iga lause järel keelt naksutada, seda keelt, millega ta levitas kuulujutte niisama kergekäeliselt, kui ta loopis laiali peotäite viisi väetist. Ta kuulus eluaegsete tööliste sekka, kes, nagu mina, töötasid naabruskonnas kokkade, aednike ja jooksupoistena. Ühel või kahel õhtul nädalas, kui tööpäev oli läbi, pressisid nad end minu majakesse pärast õhtusööki teed jooma. Ma ei mäleta, kuidas see rituaal alguse sai, aga kui see oli juhtunud, ei suutnud ma seda peatada, kartsin näida ebaviisakana ja matsina või, mis veel hullem, et ma pean end omasugustest paremaks.

Ühel õhtul rääkis Zahid teejoomise ajal teistele meestele, et härra Wahdati perekond ei kiida abielu heaks tulevase pruudi kehva iseloomu pärast. Ta ütles, et Kabulis on hästi teada, et naisel puudub igasugune nang ja namoos, igasugune au, ja et kuigi ta on alles kahekümneaastane, oli teda juba „kogu linnas suksutatud“ nagu härra Wahdati autot. Mis kõige hullem, ütles ta, naine mitte ainult ei püüdnudki neid süüdistusi tagasi lükata, ta kirjutas neist veel luuletusi. Toas levis hukkamõistev pomin, kui ta seda ütles. Üks meestest märkis, et tema külas oleks naisel juba kõri läbi lõigatud.

Sel hetkel tõusin ma püsti ja ütlesin meestele, et olen piisavalt kuulnud. Ma pragasin nendega, et nad klatšivad nagu vanamoorid õmblusringis, ning tuletasin neile meelde, et härra Wahdati suguste inimesteta me peaksime tagasi oma külla minema ja seal lehmasõnnikut korjama. Kus on teie lojaalsus, teie austus? nõudsin ma.

Tekkis hetkeline vaikus, mille jooksul ma arvasin, et olin nendele puupeadele mingit mõju avaldanud, aga siis puhkes valla naer. Zahid ütles, et olen tallalakkuja ning et võib-olla kirjutab maja peatne perenaine luuletuse ja paneb sellele pealkirjaks „Ood Nabile, paljude taldade lakkujale“. ma kõndisin naerukõkutuste saatel nördinult majakesest välja.

Aga ma ei läinud kaugele. Nende klatš tekitas minus nii tülgastust kui ka põnevust. Ja hoolimata õiglustunde väljendamisest, sündsuse ja diskreetsuse jutlustamisest, jäin kuuldekaugusesse. Ma ei tahtnud ühestki rõvedast üksikasjast ilma jääda.

Kihlus kestis vaid mõni päev ja kulmineerus mitte suure tseremooniaga, kus oleks olnud elav muusika, tantsijad ja pidu, vaid mulla ja tunnistaja põgusa külaskäiguga ning kahe allkirja paberile kritseldamisega. Ja nii, vaevalt kaks nädalat pärast seda, kui ma olin teda esimest korda näinud, kolis proua Wahdati majja.

Lubage mul siinkohal väike paus teha, härra Markos, et öelda, et siit alates nimetan ma härra Wahdati naist Nilaks. On sõnadetagi selge, et toona mulle seda vabadust ei lubatud, ja ma poleks sellega ka nõustunud, isegi kui seda oleks mulle pakutud. Ma kutsusin teda alati bibi sahibiks lugupidamisega, mida minult oodati. Aga selle kirja puhul jätan etiketi sinnapaika ja kutsun teda nii, nagu ma temast alati mõtlesin.

Ma teadsin algusest peale, et abielu on õnnetu. Ma nägin harva paari vahel õrna pilku ja kuulsin lembesõnu. Nad olid kaks inimest, kes elasid samas majas, kuid kelle teed tundusid harva ristuvat.

Hommikuti serveerisin härra Wahdatile tema hariliku hommikusöögi: tüki röstitud naani, pool tassi pähkleid, suhkruta rohelise tee kübekese kardemoniga ning üheainsa keedetud muna. Talle meeldis, kui rebu oli muna katki tehes veidi vedel, ja minu esialgsed luhtunud katsed just sellist konsistentsi saavutada tegid mulle peavalu. Samal ajal kui ma saatsin härra Wahdatit igahommikustel jalutuskäikudel, magas Nila kaua, sageli keskpäevani või isegi kauem. Selleks ajaks, kui ta tõusis, olin mina peaaegu valmis härra Wahdatile lõunasööki serveerima.

Kogu hommiku, kui ma oma ülesannetega tegelesin, igatsesin hetke järele, mil Nila lükkab lahti võreukse, mis viis elutoast verandale. Ma mängisin oma peas mänge, püüdes ära arvata, milline ta tol päeval välja näeb. Huvitav, kas tal on juuksed kinni, kuklal krunni seatud, või näen neid lahtiselt õlgadelt alla langemas? kas tal on päikeseprillid ees? kas ta on rihmikute kasuks otsustanud? kas ta valib sinise siidist hommikumantli, millel on vöö, või lilla, millel on suured ümmargused nööbid?

Kui Nila viimaks verandale astus, leidsin endale aias tegevust, teeseldes, et auto kapott vajab pühkimist, või otsisin pargiroosi, mida kasta, aga ma jälgisin kogu aeg teda. Ma vaatasin, kuidas ta lükkas päikeseprillid üles, et silmi hõõruda, või tõmbas patsikummi peast ja heitis pea kuklasse, et lasta tumedatel läikivatel lokkidel vabalt alla langeda, ning ma jälgisin, kuidas ta istus, lõug põlvedele toetumas, ja vaatas ainiti aeda, tõmbas sigaretist loiult mahve, või kui ta pani jala üle põlve ja kõigutas seda üles-alla, mis andis mulle märku tüdimusest või rahutusest või äkki hoopis ulakusest, mida vaevu ohjes hoiti.

Härra Wahdati oli mõnikord tema kõrval, aga sageli mitte. Ta veetis päevi enamasti nii nagu varem, ülakorruse kabinetis lugedes ja joonistades, abielu ei olnud tema igapäevast rutiini eriti muutnud. Nila enamasti kirjutas, kas elutoas või siis verandal, pliiats käes, paberilehed sülest maha libisemas, ja alati suitsupakk ligidal. Õhtuti serveerisin neile eine ja nad mõlemad võtsid söögi vastu rõhutatud vaikuses, pilk langetatud riisitaldrikule, vaikust häirimas vaid pomisetud tänusõnad ning lusika ja kahvli kõlksumine portselani vastas.

Üks või kaks korda nädalas pidin sõidutama Nilat, kui ta vajas uut suitsupakki või uusi pastakaid, märkmikku, meigivahendeid. Kui ma teadsin ette, et pean teda sõidutama, kammisin alati pea ära ja pesin hambaid. Ma pesin nägu, hõõrusin sidruniviiluga sõrmi, et neilt sibulalõhna maha saada, kloppisin ülikonnalt tolmu ja lõin kingad läikima. Ülikond, mis oli oliivroheline, oli tegelikult härra Wahdati vana ülikond, ja ma lootsin, et ta polnud seda Nilale öelnud – kuigi kahtlustasin, et ehk oli. Mitte paha pärast, aga sellepärast, et härra Wahdati positsiooniga inimesed ei mõista sageli, kuidas sellised väikesed, tühised asjad võivad minusugusele mehele häbi teha. Mõnikord oli mul isegi kadunud isale kuulunud lambanahast müts peas. Seisin peegli ees ning lükkasin mütsi peas ühele ja teisele poole, olles niivõrd haaratud Nila silmis enda viisakaks tegemisest, et kui herilane oleks mulle nina otsa maandunud, oleks see pidanud mind nõelama, et oma kohaolekust teada anda.

Kui me olime teele asunud, otsisin sihtkohta sõitmiseks võimalusel pisut pikemaid teid, mis teekonna minuti võrra pikemaks venitaksid – või ehk kahe minuti võrra, aga mitte rohkem, sest muidu võis ta midagi kahtlustada –, et saaksin temaga kauem aega koos veeta. Ma sõitsin, mõlemad käed rooli pigistamas, pilk teel. Hoidsin end vaos ega vaadanud Nilat tahavaatepeeglist, vaatasin seda vaid siis, kui ta mind kõnetas. Olin lihtsalt rahul tõsiasjaga, et ta on tagaistmel, et ma hingasin sisse tema paljusid lõhnu: kalli seebi, ihupiima, parfüümi, närimiskummi ja sigaretisuitsu hõngu. Sellest enamasti piisas, et mulle tiibu anda.

Just autos toimus meie esimene vestlus. See tähendab meie esimene päris vestlus, jättes kõrvale musttuhat korda, kui ta oli palunud mul midagi tuua või kanda. Ma viisin teda apteeki ravimi järele ning ta küsis: „Nabi, milline sinu koduküla on? mis selle nimi oligi?“

„Shadbagh, bibi sahib.“

„Shadbagh, jah. Milline see on? Räägi.“

„Selle kohta pole palju öelda, bibi sahib. See on küla nagu iga teine.“

„Oi, kindlasti on seal midagi erilist.“

Väliselt säilitasin ma rahu, aga sisemuses olin paanikas, püüdsin meeleheitlikult midagi leida, mingisugust nutikat kummalist omadust, mis võiks teda huvitada, talle lõbu pakkuda. Tulutult. Mida võis minusugune külamees, tähtsusetu, tagasihoidlik mees, öelda, et pälvida temasuguse naise tähelepanu?

„Viinamarjad on oivalised,“ ütlesin ma, ning niipea kui ma olin need sõnad välja öelnud, tahtsin endale vastu vahtimist anda. Viinamarjad?

„Kas tõesti,“ sõnas naine tuimalt.

„Väga magusad.“

„Ah soo.“

Ma olin sisimas suremas. Tundsin, kuidas higi valgus kaenlaaukudesse.

„Seal kasvab üks teatud viinamarjasort,“ ütlesin äkitselt kuiva suuga. „Räägitakse, et see kasvab vaid Shadbaghis. Vaadake, see on väga habras, väga õrn. Kui püüda seda mõnes muus paigas kasvatada, kas või kõrvalkülas, taim närbub ja sureb. See hukkub. Shadbaghi inimesed ütlevad, et see sureb kurbusest, aga see pole muidugi tõsi. Asi on pinnases ja vees. Aga nii räägitakse, bibi sahib. Kurbusest.“

„See on väga armas, Nabi.“

Ma vilksasin tahavaatepeeglisse vaadata ning nägin, et Nila heitis pilgu oma aknast välja, kuid leidsin ka suureks kergenduseks, et tema suunurgad olid naeratades õige pisut üles kerkinud. Leidnud nüüd julgust, kuulsin end ütlemas: „Kas ma tohin teile veel ühe loo rääkida, bibi sahib?“

„Otse loomulikult.“ tulemasin klõpsatas ja tagaistmelt kandus minuni suits.

„Noh, meil Shadbaghis on üks mulla. Kõikides külades on muidugi mulla. Meie oma nimi on mulla Shekib ja ta teab palju lugusid. Ma ei oska öelda, kui paljusid jutte ta teab. Aga üks asi, mida ta meile alati rääkis, oli see, et kui vaadata mõne moslemi peopesa, ükskõik kus, näeb midagi rabavat. Nende käejooned on ühesugused. Mida see tähendab? see tähendab, et moslemi vasaku käe jooned moodustavad araabia numbri kaheksakümmend üks ning parema käe jooned number kaheksateistkümne. Kui kaheksakümne ühest kaheksateist lahutada, mis te siis saate? kuuskümmend kolm. Prohveti vanuse, kui ta suri, olgu rahu temaga.“

Kuulsin tagaistmelt vaikset naeru.

„Ühel päeval tuli linna rändur ja loomulikult istus ta mulla Shekibiga õhtustama, nagu kombeks. Rändur kuulis seda lugu, mõtles selle üle ja ütles siis: „Aga, mulla sahib, ma kohtusin kord ühe juudiga ja ma vannun, et tema peopesadel olid täpselt samasugused jooned. Kuidas te seda selgitate?“ Ja mulla kostis: „Sel juhul oli see juut südames moslem.““

Nila järsk naerupahvak nõidus mind kogu ülejäänud päevaks ära. See oleks mulle peale langenud nagu – Jumal andestagu mulle see pühaduseteotus – taevast endast, tõsiusklike aiast, kus voolavad jõed ning kus puud on alati vilju täis ja pakuvad varju, nagu raamatus on kirjutatud.

Saage aru, et mind ei lummanud pelgalt tema ilu, härra Markos, kuigi ka sellest üksinda oleks piisanud. Ma ei olnud kunagi elus kohanud sellist noort naist nagu Nila. Kõik, mida ta tegi – see, kuidas ta rääkis, kõndis, riietus, naeratas –, oli mulle uudne. Nila lükkas ümber kõik minu arvamused selle kohta, kuidas naine peab käituma. Teadsin, et sellist käitumist saatis kindlasti Zahidi-suguste inimeste jõuline hukkamõist – ja kindlasti ka Saboori ning kõigi teiste minu küla meeste ja naiste hukkamõist –, aga minu silmis tegi see tema niigi tohutu veetluse ja salapära suuremaks.

Niisiis helises tema naer mul endiselt kõrvus, kui ma tol päeval oma toimetusi tegin, ja hiljem, kui teised töötajad teed jooma tulid, ma naeratasin laialt, summutasin nende naerukõgina naise armsa heliseva naeruga ning tundsin uhkust teadmisest, et minu teravmeelne lugu oli pisut leevendanud abielust tingitud rahulolematust. Ta oli erakordne naine ja ma läksin tol õhtul voodisse, tundes, et olen ehk ise ka midagi enamat kui tavaline. Niimoodi ta mulle mõjus.

Peatselt ajasime iga päev juttu, Nila ja mina, tavaliselt hilishommikul, kui ta kohvi rüübates verandal istus. Ma lonkisin lähemale, tuues mõne toimetuse ettekäändeks, ja seal ma siis olin, toetusin labidale või tegin tassikese rohelist teed, rääkides samal ajal temaga. Ma tundsin, et mulle on osaks saanud privileeg, et ta oli minu välja valinud. Ma ei olnud ju ainuke teener. Ma olen juba maininud seda südametunnistuseta kärnkonna Zahidi, veel oli seal üks lõualotiga Hazara naine, kes käis kaks korda nädalas pesu pesemas. Aga Nila rääkis vaid minuga. Ma vist olin ainuke, isegi kui ma tema abikaasat arvesse võtsin, kellega tema üksindustunne kadus. Tavaliselt rääkis enamasti tema, mis sobis mulle hästi. Ma olin rahul, et sain olla anum, millesse ta oma lugusid valas. Näiteks rääkis ta mulle jahiretkest Jalālābādi, kus ta oli koos isaga käinud, ja kuidas ta oli nädalaid näinud luupainajaid surnud, klaasistunud silmadega hirvedest. Ta rääkis, et oli lapsena, enne teist maailmasõda, koos emaga Prantsusmaal käinud. Sinna minemiseks oli ta nii rongi kui ka laevaga sõitnud. Ta kirjeldas mulle, kuidas ta oli rongirataste rappumist oma roietega tajunud. Ja ta mäletas hästi konksude otsas rippuvaid kardinaid, mis kupeesid eraldasid, ning auruveduri rütmilist puhkimist ja sisisemist. Ta rääkis mulle kuuest nädalast, mis ta oli veetnud aasta varem koos isaga Indias, kui ta oli väga haige olnud.

Aeg-ajalt, kui ta ringi pööras, et tuhka alustassile raputada, heitsin kiire pilgu tema varbaküünte punasele lakile, tema raseeritud säärte kuldsele läikele, tema kõrgele jalavõlvile ning alati tema täidlastele, täiusliku kujuga rindadele. Ma imestasin, et sellel maamunal kõnnivad ringi mehed, kes on neid rindu katsunud ja suudelnud, samal ajal kui nad temaga armatsesid. Mida elus veel teha jäi, kui sa olid midagi sellist teinud? kuhu oli mehel minna, kui ta oli juba maailma tipus seisnud? ma suutsin vaid tugeva tahtejõuga pilku tagasi ohutusse suunda pöörata, kui ta näo minu poole keeras.

Kui Nila end mugavamalt tundma hakkas, kaebas ta mulle nende hommikuste vestluste ajal härra Wahdati peale. Ühel päeval ütles ta mulle, et tema meelest on mees kauge ja sageli ülbe.

„Ta on minuga väga helde olnud,“ ütlesin ma.

Nila rehmas käega. „Ma palun, Nabi. Sa ei pea seda tegema.“

Ma pöörasin viisakalt pilgu maha. See, mida ta ütles, ei olnud päris vale. Härra Wahdatil oli näiteks komme minu keelt parandada üleolevusega, mida võis ehk ka ülbusena tõlgendada. Mõnikord sisenesin ma tuppa, asetasin tema ette kandikutäie maiustusi, valasin talle värske tee, pühkisin laualt purukesi, ja ta pööras mulle niisama palju tähelepanu kui võreuksest sisse lennanud kärbsele, olin talle nagu õhk. Kuid lõppkokkuvõttes oli see tühine asi, arvestades, et ma teadsin, et naabruskonnas elasid inimesed – kelle heaks ma olin töötanud –, kes oma teenreid keppide ja rihmadega nüpeldasid.

„Tal puudub igasugune lõbu- ja seiklushimu,“ lausus naine loiult kohvi segades. „Suleiman on vana pahur mees, kes on vangis noorema mehe kehas.“

Ma olin Nila äkilisest avameelsusest pisut ehmunud. „On tõsi, et härra Wahdati on üksindusega tavatult rahul,“ laususin ma, otsustades ettevaatliku diplomaatia kasuks.

„Võib-olla peaks ta oma emaga koos elama. Mis sa arvad, Nabi? Nad sobivad hästi kokku, seda ma sulle ütlen.“

Härra Wahdati ema oli tüse, üsna võimas naisterahvas, kes elas teises linnaosas kohustusliku teenerkonna ja kahe kalli koeraga. Neid koeri ta hellitas ja pidas mitte teenritega võrdväärseks, vaid neist isegi ülemaks, ja kohe mitme astme võrra. Nad olid tillukesed, karvutud, jõledad olendid, kes ehmusid kergesti, olid närvilised ja kippusid kiledalt klähvima. Ma jälestasin neid, sest niipea kui ma majja astusin, hüppasid nad mulle jala külge ja püüdsid jalga mööda üles ronida.

Mulle oli selge, et iga kord, kui ma Nila ja härra Wahdati vana naise juurde viisin, oli tagaistmel õhk pingest paks ning ma sain piinatud kortsust Nila kulmude vahel aru, et nad olid tülitsenud. Ma mäletan, et kui minu vanemad tülitsesid, ei lõpetanud nad enne, kui keegi oli selgelt võitjaks kuulutatud. See oli nende viis ebameeldivust purki panna, kaant kohtuotsusega tihendada, nii et purk ei hakkaks lekkima ega rikuks edasist elu. Wahdatide puhul nii ei olnud. Nende tülid ei lõppenud, need pigem lahtusid nagu tilk tinti veekausis, jättes järele püsiva sinise värvi.

Polnud vaja väga ajusid ragistada, oletamaks, et vana naine ei olnud liitu heaks kiitnud ja et Nila teab seda.

Nila ja minu vaheliste vestluste ajal oli üks küsimus tema kohta üha uuesti ja uuesti minu pähe kerkinud. Miks ta oli härra Wahdatiga abiellunud? mul ei jätkunud julgust seda küsida. Selline kohatu pärimine ei olnud minu loomuses. Ma võisin vaid järeldada, et mõnede inimeste, eriti naiste jaoks oli abielu – isegi selline õnnetu – põgenemistee veel õnnetumast elust.

Ühel päeval, 1950. aasta sügisel, kutsus Nila mu enda juurde.

„Ma tahan, et sa mu Shadbaghi viiksid,“ ütles Nila. Ta ütles, et tahab kohtuda minu perekonnaga, näha, kust ma pärit olen. Ta ütles, et ma olin talle juba aasta aega toitu serveerinud ja teda mööda Kabuli ringi sõidutanud, aga ta ei teadnud minust peaaegu mitte midagi. Tema palve võttis mu leebelt öeldes pahviks, sest oli ebatavaline, et mõni tema positsiooniga inimene palub end viia kuhugi kaugele, et teenri perekonnaga kohtuda. Ma olin samas ka rõõmus, et Nila minu vastu nii suurt huvi tundis, ja ebakindel, sest teadsin, millist ebamugavust – ning jah, häbi – ma tunnen, kui näitan talle vaesust, millesse ma olin sündinud.

Me asusime teele pilvisel hommikul. Tal olid jalas kontsakingad ja seljas virsikukarva varrukateta kleit, aga ma arvasin, et pole minu asi talle midagi muud soovitada. Teel esitas ta küsimusi küla, minu tuttavate inimest, minu õe ja Saboori ning nende laste kohta.

„Mis nende nimed on?“

„Noh,“ ütlesin ma, „üks on Abdullah, tema on peaaegu üheksa-aastane. Tema pärisema suri eelmisel aastal, nii et ta on minu õe Parwana kasupoeg. Tema õde Pari on peaaegu kaheaastane. Parwana sünnitas eelmisel talvel poja – tema nimi oli Omar –, aga tema suri kahenädalasena.“

„Mis juhtus?“

„Talv, bibi sahib. See laskub neile küladele ja võtab igal aastal ühe või kaks last kaasa. Võib vaid loota, et see sinu kodust mööda läheb.“

„Jumal küll,“ pomises Nila.

„Aga kui millestki rõõmsamast rääkida,“ ütlesin ma, „siis mu õde ootab jälle last.“

Külas tervitas meid tavapärane paljasjalgsete laste summ, mis auto poole tormas, aga kui Nila tagaistmelt välja ilmus, jäid lapsed vait ja tõmbusid tagasi, võib-olla hirmust, et naine võib neid noomima hakata. Aga Nila ilmutas suurt kannatlikkust ja lahkust. Ta kükitas maha, naeratas ja rääkis igaühega, tervitas neid kättpidi, silitas laste määrdunud põski, sasis nende pesemata juukseid. Tundsin piinlikkust, kui inimesed hakkasid kogunema, et teda näha. Baitullah, üks minu lapsepõlvesõpradest, vaatas katuseservast, kükitades seal koos vendadega nagu varesed reas, kõik naswar’i tubakat närimas. Ja tema isa, mulla Shekib isiklikult, ning kolm halli habemega meest istusid müüri varjus, sõrmitsedes loiult palvehelmeid, eatud silmad hukkamõistva pilguga Nilale ja tema paljastele käsivartele suunatud.

Ma tutvustasin Nilat Saboorile ning läksime tema ja Parwana savionni poole, terve kari jälgijaid kannul. Uksel käis Nila peale, et ta võtab kingad jalast, kuigi Saboor ütles talle, et see ei ole vajalik. Kui me sisenesime, nägin, et Parwana kükitab vaikselt nurgas, tõmmanud end kerra. Ta tervitas Nilat häälega, mis oli vaevu sosinast valjem.

Saboor andis Abdullah’le kulmudega märku. „Too teed, poiss.“

„Oh ei, palun,“ sõnas Nila, istudes põrandale Parwana kõrvale. „Pole vaja.“ aga Abdullah oli juba kadunud kõrvaltuppa, mis, nagu ma teadsin, oli nii köök kui ka tema ja Pari magamistuba. Ukseavasse naelutatud tuhm kile eraldas seda toast, kuhu me kõik olime kogunenud. Ma istusin, mängisin autovõtmetega, soovisin, et mul oleks olnud võimalus õde külaskäigust ette hoiatada, anda talle aega pisut koristada. Pragulised saviseinad olid nõgist mustad, Nila istumise all oleval rebenenud madratsil oli tolmukord, toa ainuke aken oli kärbsemustast täpiline.

„See on imeilus vaip,“ lausus Nila rõõmsameelselt, libistades sõrmedega üle vaiba. See oli erkpunane, elevandi jäljemuster peal. See oli ainuke väärtuslik ese, mis Sabooril ja Parwanal oli – ja nagu hiljem välja tuli, müüdi see samal talvel maha.

„See kuulus minu isale,“ ütles Saboor.

„Kas see on Türkmeeni vaip?“

„Jah.“

„Mulle meeldib väga lambavill, mida nad kasutavad. Nende käsitööoskus on uskumatu.“

Saboor noogutas. Ta ei vaadanud kordki naise poole, isegi temaga rääkides mitte.

Kile laperdas, kui Abdullah tuli kandikuga, millel olid teetassid, ja selle Nila ette põrandale asetas. Ta valas naisele tassi ja istus rätsepaistes tema vastu. Nila püüdis temaga vestelda, pommitades teda mõne lihtsa küsimusega, aga Abdullah vaid noogutas oma pöetud pead, pomises ühe- või kahesõnalisi vastuseid ja vaatas talle valvsalt otsa. Ma panin endale mõttes kõrva taha, et mul tuleb poisiga rääkida, teda õrnalt kommete puudumise pärast kergelt noomida. Kavatsesin seda teha sõbralikult, sest mulle meeldis see poiss, kes oli loomu poolest tõsine ja asjalik.

„Kui kaua aega lapse sünnini veel on?“ küsis Nila Parwanalt. Pead maas hoides ütles mu õde, et laps sünnib talvel.

„Teid on õnnistatud,“ lausus Nila. „Sest te ootate last. Ja et teil on nii viisakas noor kasupoeg.“ ta naeratas Abdullah’le, kelle näoilme endiselt ei muutunud.

Parwana pomises midagi, mis võis olla aitäh.

„Ja kui ma õigesti mäletan, on siin üks väike tüdruk ka?“ lausus Nila. „Pari?“

„Ta magab,“ ütles Abdullah tõredalt.

„Ah soo. Kuulsin, et ta on imearmas.“

„Mine too oma õde,“ sõnas Saboor.

Abdullah viivitas, vaadates kord isa, siis Nila poole, kuid tõusis siis püsti, ilmselgelt ei tahtnud ta oma õde kohale tuua.

Kui ma sooviksin isegi nüüd, palju aega hiljem, kuidagi end süüst puhtaks pesta, ütleksin, et Abdullah’ ja tema väikese õe vahel oli tavaline side.aga see ei olnud nii. See oli mõistatuslik värk. Ma ei ole kunagi kahe olendi vahel seesugust tõmmet näinud. Tõtt-öelda oli Abdullah Parile nii isa kui ka vend. Kui tüdruk oli imik, kui ta öösiti nuttis, oli just Abdullah see, kes magamisasemelt üles tõusis, et temaga ringi kõndida. Tema oli see, kes võttis enda peale lapse määrdunud linade vahetamise, teki sisse mähkimise ja uuesti magama kussutamise. Ta oli õega lõputult kannatlik. Poiss käis temaga külas ringi, uhkeldades temaga, nagu oleks tüdruk maailma kõige ihaldusväärsem trofee.

Kui ta endiselt unesegase Pari süles tuppa tõi, palus Nila tüdrukut endale sülle. Abdullah ulatas õe talle ja heitis kahtlustava pilgu, nagu oleks tema sees mingisugune instinktiivne häirekell lööma hakanud.

„Oi, küll ta on armas,“ hüüatas Nila, aga tema kohmetu hüpitamine reetis, et tal puudus väikeste laste hoidmise kogemus. Segaduses Pari vaatas Nilat, heitis pilgu Abdullah’ poole ja hakkas nutma. Poiss võttis lapse kiiresti Nila sülest ära.

„Vaata neid silmi!“ lausus Nila. „Oi, ja neid põski! kas ta pole mitte armas, Nabi?“

„On küll, bibi sahib,“ ütlesin ma.

„Ja talle on antud täiuslik nimi: Pari. Ta on tõesti niisama ilus kui haldjas.“

Abdullah jälgis Nilat, kiigutades Parid kätel, nägu pilviseks tõmbumas.

Teel tagasi Kabuli lösutas Nila tagaistmel, pea aknaklaasi vastu toetumas. Ta ei öelnud tükk aega midagi. Ja siis, äkitselt, hakkas ta nutma.

Ma pidasin auto tee ääres kinni.

Nila ei rääkinud kaua aega midagi. Õlad vappusid, kui ta, käed silme ees, nuuksus. Lõpuks nuuskas ta nina taskurätikusse. „Aitäh, Nabi,“ lausus ta.

„Mille eest, bibi sahib?“

„Et sa mind sinna viisid. Mul oli rõõm sinu perekonnaga kohtuda.“

„Rõõm oli nendepoolne. Ja minupoolne. Meile tegi see suurt au.“

„Sinu õe lapsed on ilusad.“ Nila võttis päikeseprillid eest ja tupsutas silmi.

Ma kaalusin hetkeks, mida teha, otsustades alguses vaikida. Aga naine oli minu juuresolekul nutnud ja sellise hetke intiimsus nõudis lahkeid sõnu. Ma laususin hellalt: „Te saate varsti ka endale lapsed, bibi sahib. Inšallah, Jumal kannab selle eest hoolt. Oodake vaid.“

„Ma ei usu, et kannab. Isegi tema ei saa midagi teha.“

„Muidugi saab, bibi sahib. Te olete väga noor. Kui tema seda soovib, siis see juhtub.“

„Sa ei saa aru,“ lausus ta väsinult. Ma ei olnud teda kunagi nii väsinult, nii kurnatult näinud. „Seda pole. Indias roogiti see kõik minust välja. Ma olen seest tühi.“

Selle peale ei osanud ma midagi öelda. Ma tahtsin tema kõrvale tagaistmele pugeda, ta oma kaissu haarata ja teda suudlustega lohutada. Enne kui ma aru sain, mida ma tegin, olin käe taha sirutanud ja tema käe pihku võtnud. Arvasin, et ta tõmbub tagasi, aga tema sõrmed pigistasid minu kätt tänulikult ja me istusime seal autos teineteisele otsa vaatamata, silmitsedes enda ümber tasandikku, mis oli kollane ja kõrbenud, ulatudes silmapiirist silmapiirini, kuivanud kuivenduskraavidest vaoline, siin-seal põõsad, kivirahnud ja elumärgid. Ma vaatasin mägesid ja elektriposte, Nila käsi minu käes. Minu pilk järgis kauguses liikuvat veoautot, mille sabas oli tolmupilv, ja ma oleksin rõõmuga seal pimeduse saabumiseni istunud.

„Vii mind koju,“ ütles ta viimaks, lastes mu käest lahti. „Ma lähen täna vara magama.“

„Jah, bibi sahib.“ Ma köhisin hääle puhtaks ja lükkasin pisut väriseva käega esimese käigu sisse.

Nila läks magamistuppa ega lahkunud sealt mitu päeva. See polnud esimene kord. Mõnikord tõmbas ta tooli oma ülakorrusel asuva magamistoa akna alla ning istus seal suitsetades, ühte jalga kõlgutades ja tühja pilguga aknast välja vaadates. Ta ei rääkinud sõnagi. Ta ei võtnud magamisriideid seljast. Ta ei pesnud ennast ega hambaid ega kamminud juukseid. Seekord ta ka ei söönud ning just see tekitas härra Wahdatis ebaharilikku ärevust.

Neljandal päeval koputati väravale. Ma tegin selle korralikult pressitud ülikonna ja läikivate kingadega pikale eakale mehele lahti. Temas oli midagi aukartust äratavat ja üsna peletavat, mitte selles mõttes, et ta oleks seal ähvardavalt kõrgunud, vaid sellepärast, et ta vaatas minust otse läbi, hoidis oma poleeritud keppi mõlemas käes, nagu oleks see valitsuskepp. Ta ei olnud veel sõnagi lausunud, aga ma tajusin juba, et ta on mees, kes on harjunud, et talle kuuletutakse.

„Mu tütar ei tunne end vist hästi,“ sõnas ta.

Nii et ta oli Nila isa. Ma ei olnud temaga kunagi varem kohtunud. „Jah, sahib. Kardan, et see on tõsi,“ ütlesin ma.

„Siis astu kõrvale, noormees.“ Ta trügis minust mööda.

Leidsin endale aias tegevust, raiudes pliidi alla puid. Kohalt, kus ma töötasin, avanes mulle selge vaade Nila magamistoa aknale. Akna raamide vahel oli näha ettepoole kummardunud isa, kes oli Nilale lähemale läinud, üks käsi tütre õlale surumas. Nila näol oli selline ilme nagu inimestel, kui neid on ehmatanud järsk vali heli, näiteks ilutulestikurakett või äkilises tuuletõmbuses kinni prantsatanud uks.

Tol õhtul ta sõi.

Paar päeva hiljem kutsus Nila mind sisse ja ütles, et korraldab peo. Kui härra Wahdati oli vallaline, korraldati majas pidusid harva, kui üldse kunagi. Pärast seda, kui Nila sisse kolis, korraldas ta neid kaks või kolm korda kuus. Peole eelneval päeval andis Nila mulle alati üksikasjalikud juhtnöörid selle kohta, milliseid suupisteid ja roogi ma valmistama pean, ning mina sõitsin turule vajalikku kraami ostma. Nende seas oli peamine asi alkohol, mida ma polnud kunagi varem hankinud, sest härra Wahdati ei joonud – kuigi tema põhjused polnud kuidagi seotud usuga, talle lihtsalt ei meeldinud alkoholi mõju. Kuid Nila oli hästi tuttav teatud asutustega – apteekidega, nagu ta neid naljatledes kutsus –, kus sai minu kahekordse kuupalgaga võrduva summa eest osta pudeli ravimit. mul olid selle ülesande täitmise suhtes vastandlikud tunded, sest ma võimaldasin nii pattu teha, aga nagu alati, oli Nilale heameele valmistamine kõigest tähtsam.

Te peate aru saama, härra Markos, et kui meil Shadbaghis peod olid, olgu siis pulmad või ümberlõikuse tähistamiseks, toimusid need kahes majas, üks pidu oli naistele, teine meile, meestele. Nila pidudel suhtlesid mehed ja naised omavahel. Enamikul naistest oli nagu Nilalgi seljas kleit, mis laskis käsivartel tervenisti välja paista ja mille alt nägi ka suurt osa jalgadest. Nad suitsetasid ja jõid, klaasid olid pooleldi täidetud värvitu või punase või vasekarva alkoholiga, nad rääkisid nalju ja naersid ja puudutasid vabalt meeste käsivarsi, kes, nagu ma teadsin, olid abielus mõne teise ruumis viibijaga. Mina pakkusin väikestelt vaagnatelt bolani’t ja lola kabob’i, liikudes suitsuse ruumi ühest otsast teise, ühe külaliste seltskonna juurest teise juurde, samal ajal kui grammofoniplaat mängis. See ei olnud Afganistani muusika, vaid midagi, mida Nila nimetas džässiks, selline muusika, mida, nagu ma aastakümneid hiljem teada sain, ka teie väga hindate, härra Markos. Minu kõrvadele kõlasid suvalised klaverinoodid ja kummaline puhkpillide huilgamine harmooniata kaosena. Kuid Nila armastas seda ning ma kuulsin pidevalt, kuidas ta külalistele ütles, et nad kohe peavad seda või toda lindistust kuulma. Nila hoidis kogu õhtu klaasi peos ja tõstis palju rohkem seda, kui maitses toitu, mida ma serveerisin.

Härra Wahdati ei püüdnud eriti külalistega suhelda. Ta oli kohusetundlikult ringi käinud, aga enamasti hõivas ta ühe nurga, tühi pilk silmis, keerutas klaasis karastusjooki ning naeratas viisakalt, kinnise suuga, kui keegi temaga rääkis. Ja nagu talle kombeks, leidis ta ettekäände lahkumiseks, kui külalised hakkasid paluma, et Nila oma luuletusi ette loeks.

See oli minu kõige lemmikum osa õhtust. Kui ta alustas, leidsin alati mingi tegevuse, et lähedal olla. Seal ma siis seisin, paigale tardunud, käterätik käes, kikitades kõrvu. Nila luuletused ei meenutanud ühtegi neist, millega mina olin üles kasvanud. Nagu te hästi teate, armastame meie, afgaanid, oma luulet. Isegi kõige harimatumad meie seast oskavad peast Hafizi või Hajjami või Saadi värsse deklameerida. Kas mäletate, härra Markos, kuidas te rääkisite mulle eelmisel aastal, kui väga te afgaane armastate? Ja mina küsisin, miks, ja teie naersite ja ütlesite: Sest isegi teie grafitikunstnikud piserdavad seintele Rumi luulet.

Kuid Nila luuletused trotsisid traditsioone. Need ei järginud ühtegi olemasolevat värsimõõtu ega rütmipilti. Ega rääkinud tavapärastest asjadest, puudest ja kevadlilledest ja bülbülidest. Nila kirjutas armastusest ning armastuse all ei mõtle ma Rumi või Hafizi sufismilikke igatsusi, vaid kehalist armastust. Ta kirjutas armastajatest, kes sosistasid üle padja ja puudutasid teineteist. Ta kirjutas naudingust. Ma ei olnud kunagi varem kuulnud, et mõni naine oleks selliseid sõnu kasutanud. Ma seisin ja kuulasin, silmad kinni, kõrvad tulitamas, kuidas Nila kähe hääl mööda koridori edasi kandus, kujutades ette, et ta loeb seda mulle, et meie oleme luuletuse armastajad, kuni kellegi palve teed või praetud mune saada nõiduse katkestas ning Nila mind nimepidi hüüdis ja mina tegutsema jooksin.

Tol õhtul tabas luuletus, mida ta ette lugeda otsustas, mind ootamatult. See rääkis mehest ja naisest, kes elasid ühes külas ja leinasid imikut, kelle nad olid talvekülmale kaotanud. Luuletus näis väga meeldivat, kui võtta arvesse külaliste peanoogutusi ja heakskiitvat pominat ning aplausi, kui Nila pilgu leheküljelt tõstis. Mina tundsin siiski mõningast üllatust ja pettumust, et minu õe õnnetust oli kasutatud külaliste lõbustamiseks, ning ma ei suutnud endalt raputada tunnet, et mind on kuidagi reedetud.

Paar päeva pärast pidu ütles Nila, et tal on uut käekotti vaja. Härra Wahdati luges ajalehte laua ääres, kuhu ma olin talle lõunasöögiks läätsesuppi ja naani serveerinud.

„Kas sulle on midagi vaja, Suleiman?“ küsis Nila.

„Ei, azis. Aitäh,“ sõnas ta. Ma kuulsin harva, et ta pöördus naise poole mõne muu sõnaga kui azis, mille tähendus on „armastatu“, „kallis“, aga samas ei tundunud paar kunagi teineteisest kaugem kui siis, kui mees seda ütles, ja see hellitusnimi ei kõlanud kunagi nii jäigalt kui siis, kui see kostis härra Wahdati huultelt.

Teel poodi ütles Nila, et tahab ühe sõbra peale võtta, ja ütles, kuidas tema juurde sõita. Ma parkisin tänava äärde ning vaatasin, kuidas ta kõndis kvartali kaugusel asuva kahekorruselise maja juurde, millel olid erkroosad seinad. Alguses jätsin mootori tööle, aga kui viis minutit möödus ja Nila ei olnud tagasi tulnud, keerasin süüte välja. Oligi hea, sest nägin alles kaks tundi hiljem tema saledat keha mööda kõnniteed auto poole siuglemas. Ma tegin tagumise ukse lahti, ning kui ta end autosse libistas, tundsin tema enda tuttava lõhnaga koos mingit teist aroomi, milles oli õrnalt tunda seedripuud ja võib-olla õige veidi ka ingverit, aroomi, mida olin sisse hinganud kaks õhtut varem toimunud peol.

„Ma ei leidnud ühtegi, mis mulle meeldinuks,“ sõnas Nila tagaistmelt, kui ta huulepuna värskendas.

Ta tabas tahavaatepeeglist mu hämmeldunud ilme. Lasi siis huulepulgal alla langeda ja piidles mind ripsmete alt. „Sa viisid mind kahte poodi, aga ma ei leidnud käekotti, mis mulle oleks meeldinud.“

Tema pilk kohtus peeglis minu omaga, jäi mõneks ajaks sellele ootavalt pidama ja ma mõistsin, et mind oli saladusse pühendatud. Ta pani minu truuduse proovile. Ta palus mul valida.

„Ma arvan, et te käisite kolmes poes,“ laususin vaikselt.

Ta naeratas laialt. „Parfois je pense que tu es mon seul ami, Nabi.“

Ma pilgutasin silmi.

„See tähendab: „Mõnikord ma arvan, et sa oled mu ainuke sõber.““

Nila naeratas mulle säravalt, aga see ei parandanud mu halba tuju.

Kogu ülejäänud päeva täitsin oma tööülesandeid tavalisest poole aeglasemalt ja vaid murdosaga tavapärasest innukusest. Kui mehed tol õhtul teed jooma tulid, laulis üks neist meile, aga tema laul ei suutnud mind rõõmustada. Mul oli tunne, nagu oleks mulle sarvi tehtud. Ja ma olin kindel, et haare, mis naisel oli minu üle, oli viimaks ometi nõrgenenud.

Aga hommikul tõusin ma üles ja seal see oli, taas kord põrandast laeni minu eluruume täitmas, seintesse imbumas, küllastamas õhku, mida ma hingasin sisse nagu auru. Sellest polnud kasu, härra Markos.