Читать книгу Ja mägedelt kajas vastu - Khaled Hosseini - Страница 6

Parwana tunneb selle lõhna, enne kui ta teki pealt tõmbab ja seda näeb. See on laiali Masooma tuharatel, reitel, linadel, madratsil ja tekil ka. Masooma vaatab üle õla üles, pilgus arglik andestuse palumine ja häbi – pärast kogu seda aega, kõiki neid aastaid, endiselt häbi.

„Palun vabandust,“ sosistab Masooma.

Parwana tahab ulguda, kuid sunnib end napilt naeratama. Sellistel hetkedel tuleb tugevalt pingutada, et ühte kõigutamatut tõde meeles pidada ja seda mitte silmist lasta: see on tema enda tegu, kogu see segadus. Tema kaela pole midagi ebaõiglaselt ega teenimatult langenud. Ta on selle ära teeninud. Parwana ohkab määrdunud linu vaadates, peljates eesseisvat tööd. „Ma puhastan su ära,“ ütleb ta.

Masooma hakkab hääletult nutma, ilma et tema näoilmes midagi muutuks. Ainult pisarad kogunesid silmadesse ja nirisesid alla.

Väljas, varahommikuses jaheduses, teeb Parwana söögitegemiseks mõeldud tuleasemel lõkke üles. Kui leegid kerkivad, täidab ta pali Shadbaghi külakaevust pärit veega ja paneb selle soojenema. Ta näeb siit tuuleveskit ja külamošeed, kus mulla Shekib oli teda ja Masoomat lapsepõlves lugema õpetanud, ja mulla Shekibi maja ka, mis väikese nõlva jalamil seisab. Hiljem, kui päike on tõusnud, on selle katus tolmu taustal täiuslik erepunane ruut tomatite tõttu, mida mulla naine on päikese kätte kuivama pannud. Parwana heidab pilgu hommikuste haihtuvate ja kahvatute tähtede poole, mis tema poole ükskõikselt vilguvad. Ta kogub end.

Toas keerab ta Masooma kõhuli. Ta leotab pesemislappi vees ning hõõrub Masooma tuharad puhtaks, pühib väljaheite tema seljalt ja reite lõdvalt nahalt.

„Milleks soe vesi?“ ütleb Masooma patja. „Milleks vaeva näha? sa ei pea seda tegema. Ma ei ju ei taju vahet.“

„Võib-olla. Aga mina tajuksin,“ lausub Parwana, krimpsutades haisu peale nägu. „Ole nüüd vait ja lase mul töö lõpuni teha.“

Edasi jätkub Parwana päev nagu alati, nagu see on kulgenud neli aastat pärast vanemate surma. Ta toidab kanu. Ta raiub puid ja tassib ämbritega kaevust vett. Ta valmistab taigna ja küpsetab muldonni kõrval olevas tandoor’is leiba. Ta pühib põrandaid. Pärastlõunal kükitab ta oja kaldal koos teiste külanaistega ning peseb kividel pesu. Hiljem, kuna on reede, käib ta kalmistul vanemate haual ja lausub mõlema eest lühikese palve. Ja kogu päeva vältel, nende ülesannete vahel, leiab ta aega Masooma ühelt küljelt teisele liigutamiseks, toppides padja ühe, seejärel teise tuhara alla.

Tol päeval märkab ta kaks korda Saboori.

Ta näeb meest oma väikese muldonni juures kükitamas, söögitegemise lõkkes leekidele tuult lehvitamas, silmad suitsu ees kinni pigistatud, poeg Abdullah tema kõrval. Hiljem näeb ta Saboori vestlemas teiste meestega, meestega, kellel nagu Sabooril on nüüd oma pered, aga kes kunagi olid olnud külapoisid, kellega Saboor kakles, lohesid lennutas, koeri taga ajas ja peitust mängis. Neil päevil lasub Sabooril raskus, sünge tragöödia, tal on surnud naine ja järele jäänud on kaks emata last, kellest üks on imik. Ta kõneleb nüüd väsinud häälega, peaaegu hääletult. Ta komberdab külas ringi, olles kui omaenda kulunud ja kokkutõmbunud teisend.

Parwana jälgib teda kaugelt peaaegu halvava igatsusega. Ta püüab mehest möödudes pilku kõrvale pöörata. Ja kui nende pilgud eksikombel siiski kohtuvad, noogutab mees talle vaid ja veri sööstab naisele näkku.

Tol õhtul, selleks ajaks, kui Parwana magamaminekuks pikali heidab, suudab ta vaevu käsi tõsta. Pea käib väsimusest ringi. Ta lamab oma välivoodil, oodates und.

Seejärel, pimeduses:

„Parwana?“

„Jah.“

„Kas sa mäletad seda aega, kui me koos rattaga sõitsime?“

„Mhmhm.“

„Kui kiiresti me sõitsime! mäest alla. Koerad meid taga ajamas.“

„Ma mäletan.“

„Me mõlemad kiljusime. Ja kui me vastu seda kivi sõitsime…“ Parwana peaaegu kuuleb õde pimeduses naeratamas. „Ema oli meie peale nii kuri. Ja Nabi ka. Me lõhkusime tema ratta ära.“

Parwana paneb silmad kinni.

„Parwana?“

„Jah.“

„Kas sa magaksid täna minu juures?“

Parwana lükkab jalaga teki pealt, läheb teisele poole onni Masooma juurde ning lipsab tema kõrvale teki alla. Masooma toetab põse Parwana õlale, üks käsi ümber õe rindkere.

Masooma sosistab: „Sa väärid minust paremat.“

„Ära hakka jälle selle jutuga pihta,“ sosistab Parwana vastu. Ta mängib Masooma juustega, silitades neid pikalt ja kannatlikult, nagu Masoomale meeldib.

Nad lobisevad mõnda aega tasasel häälel väikestest, tähtsusetutest asjadest, soojendades hingeõhuga teineteise nägu. Need on Parwanale suhteliselt rõõmsad hetked. Need meenutavad talle aega, kui nad olid väikeste tüdrukutena ninapidi koos teki all keras olnud, saladusi ja kuulujutte sosistanud ja hääletult itsitanud. Varsti jääb Masooma magama, tema keel liigub häälekalt mingile unenäole kaasa ning Parwana vahib aknast mustaks kõrbenud taevast. Tema mõtted hüppavad ühelt killult teisele ning lõpuks jõuavad need kunagi vanas ajakirjas nähtud pildini, millel olid kaks sünge näoga siiami kaksikust venda, kes olid ülakehast pikalt seotud. Kaks olendit, kes olid lõplikult kokku seotud, ühe luudes moodustunud veri teise soontes voolamas, olles igaveseks ühendatud. Parwana tunneb midagi sisemuses kokku tõmbumas, meeleheidet nagu kätt rinnus pitsitamas. Ta hingab sisse. Ta püüab mõtteid uuesti Saboorile suunata, kuid avastab, et need kanduvad hoopis kuulujutule, mida ta on külas kuulnud: Saboor otsib uut naist. Ta sunnib mehe nägu peast kaduma. Ta viskab rumala mõtte peast.

Parwana oli üllatus.

Masooma oli juba väljas ja vingerdas vaikselt ämmaemanda kätel, kui nende ema karjatas ja veel üks pea paistma hakkas. Masooma saabumine oli sündmustevaene. Ta tuli ise ilmale, ingel selline, tavatses ämmaemand hiljem öelda. Parwana sünd venis pikale, olles emale piinarikas ja titale ohtlik. Ämmaemand pidi ta vabastama nabanöörist, mis oli Parwana kaela ümber keerdunud, püüdes teda nagu lahutamisärevuse tõttu tappa. Kõige hullematel hetkedel, kui teda tahes-tahtmata enesepõlguse tulv tabab, mõtleb Parwana, et võib-olla oli nabanöör targem. Võib-olla see teadis, kumb oli parem.

Masooma sõi kindla graafiku järgi, magas õigel ajal. Ta nuttis ainult siis, kui ta vajas toitu või puhastamist. Ärkvel olles oli ta mänguhimuline, heatujuline, rõõmustas kergesti, itsitas ja kilkas. Talle meeldis oma kõristit lutsutada.

Milline mõistlik laps, ütlesid inimesed.

Parwana oli türann. Ta näitas nende emale täie jõuga oma võimu. Nende isa, kelles imiku etendus hämmingut tekitas, võttis tüdrukute vanema venna Nabi ja põgenes oma venna koju magama. Öine aeg oli tüdrukute emale kohutavalt halb aeg, selle jooksul tuli ette vaid paar katkendlikku puhkehetke. Ema kussutas Parwanat ning kõndis temaga igal ööl muudkui ringi. Ta kiigutas tüdrukut ja laulis talle. Ta krimpsutas nägu, kui Parwana tõmbas tema ärritatud, punsunud rinna endale suhu ja imes nibu, nagu tahaks kas või luudest piima välja tõmmata. Aga imetamine ei aidanud: isegi tühja kõhuga Parwana halises ja röökis, kõrvad ema palvetele kurdid.

Masooma jälgis toanurgast mõtliku, abitu ilmega, nagu tal oleks emast selle täbara olukorra pärast kahju.

Nabi ei olnud üldse selline, ütles nende ema ühel päeval isale.

Iga laps on erinev.

Ta tapab mu ära, see laps.

See läheb mööda, ütles isa. Nagu halb ilm.

Ja läkski mööda. Võib-olla olid need gaasivalud või mõni teine tühine häda. Aga oli liiga hilja. Parwana oli oma märgi juba jätnud.

Ühel hilissuvisel pärastlõunal, kui kaksikud olid kümnekuused, kogunesid külaelanikud pärast ühte pulma Shadbaghi. Naised tegutsesid usinalt, kuhjasid taldrikutele kohevat valget riisi, millele oli raputatud safranit. Nad lõikasid leiba, kraapisid potipõhjadest krõbedat riisi, lasid ringi käia jogurti ja kuivatatud mündiga kaetud praetud baklažaanil. Nabi mängis väljas paari poisiga. Tüdrukute ema istus koos naabritega küla hiigelsuure tamme alla laiali laotatud vaibal. Aeg-ajalt heitis ta pilgu alla tütarde poole, kes kõrvuti varjus magasid.

Pärast söömaaega, teejoomise ajal, ärkasid beebid uinakust ning peaaegu kohe haaras keegi Masooma enda kätte. Teda anti rõõmsalt käest kätte, täditütrelt tädile ja siis onule. Teda hüpitati ühes süles, pandi teise inimese põlvele seisma. Paljud käed kõditasid lapse pehmet kõhtu. Paljud ninad puudutasid tema nina. Möirati naerda, kui laps haaras mängulustis mulla Shekibi habemest. Imestati tema sõbraliku, seltsiva olemuse üle. Tõsteti teda üles ning imetleti tema roosalt õhetavaid põski, safiirsiniseid silmi, tema graatsilist kulmukaart, mis kuulutas ette mõne aasta pärast ilmsiks tulevat rabavat ilu.

Parwana jäeti ema sülle. Samal ajal kui Masooma esines, jälgis Parwana teda vaikselt, natuke nagu jahmunult, olles ainuke hing jumaldava publiku seas, kes ei mõistnud, millest nii suurt numbrit tehti. Aeg-ajalt vaatas ema alla tema poole ning pigistas õrnalt tema tillukest jalga, peaaegu nagu vabandades. Kui keegi märkis, et Masoomal on kaks uut hammast tulemas, ütles Parwana ema hädaga, et Parwanal on kolm hammast. Aga mitte keegi ei märganud seda.

Kui tüdrukud olid üheksa-aastased, kogunes perekond Saboori pere koju varaõhtuseks iftar’iks, et pärast ramadaani paastu lõpetada. Täiskasvanud istusid toas patjadel ringis ja vestlus oli lärmakas. Tee, head soovid ja kuulujutud voolasid võrdsel määral. Vanad mehed sõrmitsesid palvehelmeid. Parwana istus vaikselt, olles rõõmus, et ta saab Sabooriga sama õhku hingata, tema tumedate öökullisilmade läheduses viibida. Õhtu jooksul heitis ta poisi poole pilke. Ta tabas Saboori suhkrutükki hammustamast, oma siledat laupa hõõrumast või mõne vanema onu öeldu peale lustlikult naermast. Ja kui Saboor tema pilgu tabas, nagu üks või kaks korda juhtus, pööras Parwana kiiresti silmad ära, tõmbudes häbist kangeks. Parwana suu läks nii kuivaks, et ta suutis vaevu rääkida.

Siis mõtles Parwana kaustikule, mis oli peidetud kodus tema asjade kuhja alla. Saboor mõtles pidevalt välja lugusid, jutte, mis olid täis džinne ja haldjaid ja deemoneid ja div’e. Sageli olid külalapsed tema ümber kogunenud ja kuulasid täielikus vaikuses, kuidas poiss neile muinasjutte välja mõtles. Ja umbes poole aasta eest oli Parwana pealt kuulnud, kuidas Saboor oli Nabile öelnud, et ühel päeval loodab ta oma lood kirja panna. Varsti pärast seda oli Parwana leidnud end koos emaga basaarilt ühes teises linnas ning seal, letil, kus müüdi vanu raamatuid, märkas ta imeilusat kaustikut, millel olid siledad joonitud lehed ja paksud tumepruunist nahast kaaned, mille servadesse oli muster sisse pressitud. Ta hoidis seda käes ja teadis, et ema ei saa selle ostmist endale lubada. Nii oli Parwana valinud hetke, mil poepidaja ei vaadanud, ning kaustiku kiiresti kampsuni alla libistanud.

Aga poole aasta jooksul, mis oli sellest möödunud, ei olnud Parwana ikka veel leidnud endas julgust kaustikut Saboorile anda. Ta tundis kabuhirmu, et poiss hakkab naerma või saab aru, mida ta oli teinud, ja annab klade tagasi. Selle asemel lebas tüdruk igal ööl oma välivoodil, kaustik salaja teki all pihku pigistatud, sõrmed nahka pressitud mustrit riivamas. Homme, lubas ta endale igal õhtul. Homme lähen ma sellega tema juurde.

Hiljem tol õhtul, pärast iftar’i söömaaega, tormasid kõik lapsed välja mängima. Parwana, Masooma ja Saboor kiikusid kordamööda kiigel, mille Saboori isa oli hiigelsuure tamme tugeva oksa külge riputanud. Oli Parwana kord, aga Saboor muudkui unustas teda lükata, sest ta rääkis järjekordset lugu. Seekord oli jutt hiigelsuurest tammest, millel oli tema sõnul võlujõud. Ta ütles, et kui sa midagi soovisid, pidid puu ette põlvitama ja seda sosistama. Ja kui puu nõustub seda andma, laseb ta täpselt kümnel lehel sulle pähe langeda.

Kui kiik peaaegu seisma jäi, pööras Parwana ringi, ütlemaks Saboorile, et ta veel hoogu annaks, aga sõnad jäid talle kurku kinni. Saboor ja Masooma naeratasid teineteisele ning Saboori käes nägi Parwana kaustikut. Tema kaustikut.

Ma leidsin selle kodust, ütles Masooma hiljem. Kas see oli sinu oma? Ma maksan selle sulle kuidagi kinni, ma luban. Ega sa ju pahaks pane? Ma mõtlesin lihtsalt, et see oleks tema jaoks täiuslik. Tema lugude jaoks. Kas nägid tema nägu? Kas nägid, Parwana?

Parwana ütles, et ei pane pahaks, aga sisimas oli ta kokku vajumas. Ta nägi vaimusilmas üha uuesti ja uuesti seda, kuidas tema õde ja Saboor olid teineteisele naeratanud, millise pilgu nad olid vahetanud. Parwana oleks võinud vabalt õhku haihtuda nagu mõni džinn Saboori lugudest, nad polnud tema kohalviibimist üldse märganud. See tegi südamepõhjani haiget. Tol õhtul nuttis ta oma välivoodis väga vaikselt.

Selleks ajaks, kui tema ja õde üksteist olid, oli Parwana varaküpselt mõistma hakanud poiste kummalist käitumist tüdrukute läheduses, kes neile salamisi meeldisid. Ta märkas seda eriti siis, kui ta koos Masoomaga koolist koju jalutas. Kool oli tegelikult küla mošee tagaruum, kus lisaks koraani lugemisele oli mulla Shekib igat külalast lugema ja kirjutama ning luuletusi pähe õppima õpetanud. Shadbaghil oli vedanud, et neil niivõrd tark mees malik’iks on, oli isa tüdrukutele öelnud. Nendest tundidest koju minnes kohtusid kaksikud sageli müüril istuva poistekambaga. Kui tüdrukud möödusid, hõikasid poisid mõnikord midagi, mõnikord viskasid kiviklibuga. Parwana hüüdis tavaliselt vastu ja vastas kiviklibule suurte kividega, samas kui Masooma sikutas teda alati küünarnukist ja ütles mõistlikul häälel, et tuleb kiiremini kõndida, mitte lasta poistel end vihaseks ajada. Aga ta sai asjast valesti aru. Parwana ei olnud vihane sellepärast, et poisid kivikesi loopisid, vaid sellepärast, et nad neid ainult Masooma pihta viskasid. Parwana teadis: nad tegid narrimisest suure etenduse, ning mida suurem etendus, seda sügavam oli nende iha. Ta märkas, kuidas poiste pilgud temalt eemale põrkasid ja Masoomal peatusid, täis meeleheitlikku imetlust, suutmata lahti lasta. Ta teadis, et oma jämedate naljade ja tiiraste irvete taga tundsid nad Masooma ees kabuhirmu.

Siis, ühel päeval, viskas üks neist kivi, mitte kiviklibu. See veeres õdede jalge ette. Kui Masooma selle üles korjas, itsitasid poisid ja togisid üksteist küünarnukkidega. Kummipael hoidis paberit kivi ümber. Kui nad olid kindlasse kaugusesse jõudnud, rullis Masooma kummi maha. Nad mõlemad lugesid kirja.

Rumi luuletus, üks mulla Shekibi õpetatutest.

Nad saavad targemaks, lausus Masooma itsitades.

Luuletuse alla oli poiss kirjutanud: Ma tahan sinuga abielluda. Ja selle alla oli ta kritseldanud järgmise lisalause: Mul on sinu õe jaoks üks sugulane olemas. Nad võivad koos mu onu karjamaal rohtu süüa.

Masooma rebis kirja pooleks. Ära pane neid tähele, Parwana, ütles ta. Nad on imbetsillid.

Kretiinid, nõustus Parwana.

Naeratuse näole manamine nõudis temalt suurt pingutust. Kiri oli isegi juba halb, aga tõeliselt haavas teda Masooma reaktsioon. Poiss ei olnud kirja kummalegi neist kindlalt saatnud, aga Masooma oli kohe oletanud, et poiss oli luuletuse talle kirjutanud ja sugulase-jutu Parwanale suunanud. Esimest korda nägi Parwana end õe pilgu läbi. Ta sai aru, kuidas õde teda nägi. Samamoodi nagu ülejäänud. Masooma öeldu ajas teda väga vihaseks. See hävitas ta.

Pealegi, lisas Masooma õlakehituse ja laia naeratusega, ma olen juba võetud.

Nabi on igakuisele külaskäigule tulnud. Ta on perekonna edulugu, võib-olla ka kogu küla oma, kui võtta arvesse seda, et ta töötab Kabulis, sõidab Shadbaghi oma tööandja suure läikiva sinise autoga, millel on hiilgav kotkapeakujuline kapotikaunistus, kuidas kõik tema saabumise nägemiseks kokku kogunevad ning külalapsed huilates autoga kaasa jooksevad.

„Kuidas läheb?“ küsib ta.

Nad on kolmekesi onnis, joovad teed ja söövad mandleid. Parwana meelest on Nabi väga nägus oma ilusate kõrgete sarnade, pruunikasroheliste silmade, põskhabeme ja üle pea kammitud paksude mustade juustega. Tal on seljas, nagu ikka, oliivikarva ülikond, mis tundub talle umbes numbri võrra liiga suur olevat. Parwana teab, et Nabi on ülikonna üle uhke, ta sikutab alati selle varrukaid, kohendab revääre ja näpistab püksiviike, kuigi tal pole õnnestunud lahti saada ülikonnaga kaasas käivast kõrbenud sibulate haisust.

„Noh, eile käis meil kuninganna Homaira teed joomas ja küpsiseid söömas,“ lausub Masooma. „Ta kiitis meie oivalist sisekujundust.“ ta naeratab sõbralikult vennale, paljastades kollaseks tõmbuvad hambad, ja Nabi naerab, vaadates oma tassi sisse. Enne kui ta Kabulis töö leidis, aitas Nabi Parwanal õe eest hoolitseda. Õigemini oli püüdnud seda mõnda aega teha. Aga ta ei suutnud. Talle oli see liig. Kabul oli Nabi pääsetee. Parwana kadestab oma venda, aga ei ole tema peale eriti pahane, isegi kui vend ise seda on – ta teab, et igakuise rahatoomise taga on peidus rohkem kui patukahetsus.

Masooma on juuksed ära kamminud ja silmad musta silmapliiatsiga ääristanud, nagu alati, kui Nabi külla tuleb. Parwana teab, et õde teeb seda ainult osaliselt venna pärast ja rohkem seetõttu, et vend on tema side Kabuliga. Masooma meelest on vend seos glamuuri ja luksusega, autosid, tulesid, peeni restorane ja kuninglikke paleesid täis linnaga, ükskõik, kui kauge see side ka polnud. Parwanale meenub, kuidas kunagi ammu tavatses Masooma öelda, et ta on külla lõksu jäänud linnatüdruk.

„Aga kuidas sul läheb? kas sa oled endale juba naise leidnud?“ küsib Masooma mänglevalt.

Nabi rehmab käega ja naerab ta välja, nagu vanasti, kui vanemad talle sama küsimuse esitasid.

„Millal sa mulle siis jälle Kabuli näitad, vend?“ küsib Masooma.

Nabi oli nad kord Kabuli viinud, aasta varem. Ta oli nad Shadbaghist peale võtnud, Kabuli viinud ja mööda linnatänavaid ringi sõidutanud. Ta oli neile näidanud kõiki mošeesid, ostupiirkondi, kinosid, restorane. Ta oli Masoomale näidanud kuppelkatusega Bagh-e-Bala paleed, mis linna kohal mäel seisis. Baburi aedade juures oli ta Masooma esiistmelt üles tõstnud ja ta oma kätel moguli valitseja haua juurde viinud. Nad kõik olid šahh Jahani mošees palvetanud ning siis, siniste mosaiikplaatidega kaetud basseini serval, söönud einet, mille Nabi oli neile kaasa pakkinud. See oli võib-olla olnud Masooma elu kõige õnnelikum päev pärast õnnetust ning selle eest oli Parwana vanemale vennale tänulik.

„Varsti, inšallah,“ ütleb Nabi sõrmega vastu tassi toksides.

„Kas sa võiksid seda patja mu põlvede all kohendada, Nabi? Oh, nii on palju parem. Aitäh.“ Masooma ohkab. „Kabul meeldis mulle väga. Kui ma saaksin, läheksin jalgsi hommepäev sinna.“

„Võib-olla ühel päeval see juhtub,“ ütleb Nabi.

„Mis, et ma kõndima hakkan?“

„Ei,“ kogeleb mees, „ma mõtlesin…“ ja naeratab siis laialt, kui Masooma naerma puhkeb.

Väljas annab Nabi Parwanale raha. Ta toetub ühe õlaga vastu seina ja paneb suitsu põlema. Masooma on toas pärastlõunast uinakut tegemas.

„Ma nägin ennist Saboori,“ ütleb ta sõrme nokkides. „Kohutav lugu. Ta ütles mulle beebi nime. Olen selle nüüdseks unustanud.“

„Pari,“ ütleb Parwana.

Mees noogutab. „Ma ei küsinud, aga ta ütles, et otsib uut naist.“

Parwana vaatab eemale, püüdes teeselda, et tal on ükskõik, aga ta kuuleb südame pekslemist. Ta tunneb, kuidas tema nahk läheb higiseks.

„Nagu ma ütlesin, ma ei küsinud ise. Saboor oli see, kes selle jutuks võttis. Ta viis mu kõrvale, ta viis mu kõrvale ja ütles mulle.“

Parwana kahtlustab, et Nabi teab, mida ta on kõik need aastad Saboori vastu tundnud. Masooma on tema kaksikõde, ent just Nabi on teda alati mõistnud. Aga Parwana ei saa aru, miks vend talle seda uudist räägib. Mis kasu sellest on? Saboor vajab naist, kes ei ole kinni, naist, keda miski tagasi ei hoia, kes on vaba, et pühenduda talle, tema pojale ja vastsündinud tütrele. Parwana aeg on juba hõivatud. Ära võetud. Kogu tema elu on hõivatud.

„Olen kindel, et ta leiab kellegi,“ ütleb Parwana.

Nabi noogutab. „Ma tulen järgmisel kuul jälle.“ ta kustutab koni jala all ja asub minekule.

Kui Parwana onni astub, näeb ta üllatusega, et Masooma on ärkvel. „Ma arvasin, et sa magad.“

Masooma viib pilgu aknale ja pilgutab aeglaselt, väsinult silmi.

Kui tüdrukud olid kolmteist, käisid nad mõnikord ema palvel lähedal asuvate linnade rahvarohketel basaaridel. Värskelt piserdatud roosivee lõhn sillutamata tänaval. Nad jalutasid kahekesi mööda teid, möödudes lettidest, kus müüdi vesipiipe, siidisalle, vaskpotte, vanu kelli. Tapetud kanad rippusid jalgu pidi, tehes aeglaselt lamba- ja veiseliha tükkide kohal ringe.

Igas vahekäigus nägi Parwana, kuidas meeste pilgud Masooma möödudes tähelepanelikuks muutusid. Ta märkas, kuidas mehed püüavad asjalikud näida, aga nende pilgud jäid tüdrukul pidama, nad ei suutnud seda temalt rebida. Kui Masooma nende poole vaatas, oli idiootidele otsekui mingi privileeg antud. Nad kujutasid ette, et nende vahel oli midagi olnud. Masooma pärast jäid vestlused poole lause pealt katki, suitsetajad jätsid mahvi pooleli. Ta pani põlvi värisema ja teetasse maha pillama.

Mõnel päeval oli see Masoomale liig, ta oleks otsekui häbi tundnud, ning ta ütles Parwanale, et tahab terve päev toas olla, et teda ei vaadataks. Neil päevil mõtles Parwana, et sügaval sisimas oleks õde nagu ähmaselt mõistnud, et ilu on tema relv. Laetud püstol, mille toru on tema enda pähe suunatud. Kuid enamasti näis tähelepanu talle meeldivat. Enamasti nautis ta oma võimu üheainsa põgusa, kuid strateegilise naeratusega mehe mõtteid kõrvale juhtida ja sõnu kurku kinni jääma panna.

Tema ilu kõrvetas silmi.

Ja tema kõrval lohistas jalgu järel Parwana oma lameda rinna ja kollaka jumega. Oma krussis juuste, raskepärase kurva näoga, jämedate randmete ja mehelike õlgadega. Hale vari, kes tundis ühteaegu kadedust ja elevust sellest, et teda Masooma seltsis nähti ja ta saab osa tähelepanust nagu umbrohi, mis joob ülesvoolu kasvavale liiliale mõeldud vett.

Parwana oli kogu elu vältinud koos õega peegli ees seismist. Nii ei olnud tal lootust näha oma nägu Masooma näo kõrval, et selgelt aru saada, millest ta oli ilma jäänud.aga avalikkuses oli iga võõra pilk otsekui peegel. Sellest polnud pääsu.

Ta kannab Masooma süles välja. Nad istuvad kahekesi võrkvoodil, mille Parwana on üles seadnud. Ta kuhjab sellele patju, et Masooma saaks mugavalt selja vastu seina toetada. Õhtu on vaikne, kui välja arvata ritsikate siristamine, ja pime ka, seda valgustavad vaid paar laternat, mis ikka veel akendel säravad, ja kolmandas veerandis oleva kuu pabervalge valgus.

Parwana täidab vesipiibu veega. Ta võtab kahe tikupea suuruse koguse oopiumihelbeid, näpuotsatäie tubakat ja paneb segu vesipiibu kaussi. Ta paneb söe metallist alusel põlema ja ulatab vesipiibu õele. Masooma tõmbab voolikust sügava mahvi, toetub vastu patju ja küsib, kas ta võib jalad Parwanale sülle panna. Parwana sirutab käed alla ja tõstab lõdvad jalad risti enda omadele.

Suitsetades läheb Masooma nägu lõdvemaks. Silmalaud vajuvad alla. Pea vajub ebakindlalt küljele ning hääl on kuidagi loid ja kauge. Suunurkadesse tekib õrn naeratus, kaval, laisk ja pigem enesega rahul olev kui küllastunud. Nad ei räägi teineteisega eriti, kui Masooma selline on. Parwana kuulab tuult ja vesipiibus lurisevat vett. Ta vaatab tähti ja temani kanduvat suitsu. Vaikus on meeldiv ning ei tema ega Masooma tunne soovi seda tarbetute sõnadega täita.

Kuni Masooma küsib: „Kas sa teeksid midagi minu heaks?“

Parwana vaatab tema poole.

„Ma tahan, et sa viiksid mu Kabuli.“ Masooma hingab aeglaselt välja, suits keerleb ja pöörleb, moodustades iga silmapilguga uusi kujundeid.

„Kas sa räägid tõsiselt?“

„Ma tahan Darulamani paleed näha. Eelmisel korral ei olnud meil selleks võimalust. Võib-olla veel kord Baburi hauda näha.“

Parwana kummardub ette, et Masooma näoilmest midagi välja lugeda. Ta otsib märke mängust, aga ta tabab kuuvalgel õe silmist vaid läike.

„Sinna kõnnib vähemalt kaks päeva. Tõenäoliselt kolm.“

„Kujuta ette Nabi üllatust, kui me teda uksel üllatame.“

„Me ei tea isegi, kus ta elab.“

Masooma teeb loiu käeliigutuse. „Ta ütles meile juba, millises piirkonnas ta elab. Koputame mõnele uksele ja küsime. See pole nii raske.“

„Kuidas me sinna saame, Masooma, sinu olukorras?“

Masooma tõmbab vesipiibu suust. „Kui sa täna väljas töötasid, astus mulla Shekib läbi ja ma rääkisin temaga tükk aega. Ma ütlesin, et läheme paariks päevaks Kabuli. Sina ja mina kahekesi. Ta andis mulle lõpuks oma õnnistuse. Ja muula ka. Nii et näed, kõik on korraldatud.“

„Sa oled hull,“ ütleb Parwana.

„Noh, ma tahan seda. See on minu soov.“

Parwana toetub pead vangutades vastu seina. Tema pilk rändab ülespoole, pilvedest kirjusse pimedusse.

„Ma olen igavusse suremas, Parwana.“

Parwana ohkab ja vaatab õe poole.

Masooma tõstab vooliku suhu. „Palun. Ära keela seda mulle.“

Ühel õhtupoolikul, kui õed olid seitseteist, istusid nad kõrgel tammepuu oksal, jalad rippus. Saboor kavatseb mind naiseks paluda! Masooma oli seda peenikese häälega sosistanud.

Sind naiseks paluda? küsis Parwana, saamata aru, vähemalt mitte kohe.

Noh, loomulikult tema ei palu. Masooma oli pihku naernud. Muidugi mitte. Tema isa palub.

Nüüd sai Parwana aru. Tema süda langes saapasäärde. Kust sa tead? küsis ta tuimade huultega.

Masooma hakkas rääkima, sõnad voolasid tal meeletu kiirusega üle huulte, aga Parwana vaevu kuulis teda. Ta kujutas hoopis ette õe pulmi Sabooriga. Lapsed uutes riietes, kandmas lilledesse mattunud hennakorve, nende järel šahnai ja dohol’i mängijad. Saboor avab Masooma rusikas käe, paneb talle henna peopesale ja seob selle valge paelaga kinni. Lausutakse palved, liitu õnnistatakse. Kingid antakse üle. Nemad kaks vaatavad teineteist kuldse niidiga tikitud loori all, söötes teineteisele lusikaga magusat šerbetti ja malida’t.

Ja tema, Parwana, on seal külaliste seas ning vaatab kõike seda pealt. Temalt oodatakse, et ta naerataks, plaksutaks ja oleks õnnelik, isegi kui tema süda on murdunud ja mõranenud. Tuul puhus puuvõrast läbi, pannes oksad nende ümber värisema ja lehed kahisema. Parwana pidi tasakaalu hoidma.

Masooma oli lõpetanud. Ta naeratas laialt, hammustades alahuult. Sa küsisid, kuidas ma tean, et ta kavatseb mind naiseks paluda. Ma räägin sulle. Ei. Ma näitan sulle.

Ta pöördus Parwanast eemale ja pistis käe taskusse.

Ja siis tuli hetk, millest Masooma midagi ei teadnud. Kui õde mujale vaatas ja taskust midagi otsis, surus Parwana peopesad oksale, kergitas tagumikku ja lasi sellel siis alla langeda. Oks vappus. Masooma ahhetas ja kaotas tasakaalu. Ta rapsis kätega metsikult. Ta kallutas end ettepoole. Parwana vaatas, kuidas tema enda käed liikusid. Ta just ei lükanud, aga Masooma selja ja Parwana sõrmeotste vahel oli kontakt ning põgusa hetke jooksul toimus kerge tõuge. Aga see kestis vaevu hetke, siis küünitas Parwana õe järele, tema särgipalistuse järele, enne kui Masooma paanikas tema nime hüüdis ja Parwana tema oma kisendas. Parwana krabas särgist, ning hetkeks näis, et ta on vist Masooma päästnud. Aga siis kangas rebenes ja libises tema haardest välja.

Masooma kukkus puu otsast alla. Kukkumiseks kulus näiliselt terve igavik. Tema ülakeha põrkus teel alla okste vastu, ehmatades linde ja raputades lehti vabaks, tema keha keerles ja põrkles, murdes väiksemaid oksi katki, kuni tema alaselg maandus vastiku, kuuldava raksuga ühele madalale jämedale oksale, sellele, mille külge kiik oli riputatud. Ta väändus tahapoole, peaaegu pooleks.

Veidi hiljem oli tüdruku ümber ring tekkinud. Nabi ja tüdrukute isa nuttis Masooma kohal, püüdes teda ärkvele raputada. Näod vaatasid alla. Keegi võttis tal käest. See oli ikka veel tugevasti rusikasse surutud. Kui tema sõrmed sirgu tõmmati, leiti tema peost täpselt kümme väikest kokkukägardatud puulehte.

Masooma ütleb pisut väriseva häälega: „Sa pead seda kohe tegema. Kui sa hommikuni ootad, lööd araks.“

Kõikjal nende ümber, kaugemal Parwana oksaraagudest ja kidura moega umbrohust üles tehtud tule tuhmist kumast, on kõle, lõputult laiuv liiv ja mäed pimedusest alla neelatud. Nad on peaaegu kaks päeva läbi võserikuga kaetud maastiku Kabuli poole rännanud, Parwana muula kõrval sammumas, Masooma sadula külge kinnitatud, Parwana tema käest kinni hoidmas. Nad on rühkinud mööda järske radu, mis käändusid ja viisid alla ning vonklesid piki kaljuseid mäenõlvu edasi-tagasi, maapind jalge all ookri- ja roostekarva rohust tähniline, täis ämblikuvõrguna igasse suunda ulatuvaid pragusid.

Parwana seisab nüüd tule lähedal ja vaatab Masoomat, kes on nagu tekiga kaetud madal küngas teisel pool leeke.

„Aga Kabul?“ küsib Parwana.

„Oh, sina pidid ju see tark olema.“

Parwana lausub: „Sa ei saa paluda, et ma seda teeksin.“

„Ma olen väsinud, Parwana. See pole elu, mis mul on. Minu olemasolu on meile mõlemale karistus.“

„Lähme lihtsalt tagasi,“ ütleb Parwana ja tema kõris hakkab pitsitama. „Ma ei suuda seda teha. Ma ei saa sul minna lasta.“

„Sa ei lasegi.“ Masooma nutab nüüd. „Mina lasen sinul minna. Ma lasen su vabaks.“

Parwana meenutab ühte õhtut kaua aega tagasi, Masooma on kiigel, tema lükkab õde. Ta oli vaadanud, kuidas Masooma oli iga kord, kui kiik oli üles liikunud, jalad sirgu lükanud ja pea täiesti taha viinud, nii et tema pikad juuksed laperdasid nagu pesu nööril. Talle meenusid kõik need väikesed nukud, mis nad olid koos maisitõlvikutest teinud, ja kuidas nad olid neile vanadest riideribadest pulmakleite selga pannud.

„Ütle mulle midagi, õde.“

Parwana hoiab silmi pilgutades tagasi pisaraid, mis nüüd tema nägemist hägustavad, ning pühib käeseljaga nina.

„Tema poeg, Abdullah. Ja pisike tüdruk Pari. Kas arvad, et suudaksid neid armastada nagu oma lapsi?“

„Masooma.“

„Kas suudaksid?“

„Ma võin proovida,“ sõnab Parwana.

„Hästi. Siis mine Saboorile mehele. Hoolitse tema laste eest. Saa ise lapsi.“

„Ta armastas sind. Ta ei armasta mind.“

„Küll ajapikku hakkab armastama.“

„See kõik on minu pärast,“ ütleb Parwana. „Minu süü. See kõik.“

„Ma ei tea, mida see tähendab, ega tahagi teada.antud hetkel on see ainuke asi, mida ma tahan. Inimesed saavad aru, Parwana. Mulla Shekib on neile sellest rääkinud. Ta ütleb, et andis mulle selleks oma õnnistuse.“

Parwana keerab näo pimedaks tõmbunud taeva poole.

„Ole õnnelik, Parwana, palun ole õnnelik. Tee seda minu pärast.“

Parwana tunneb, et ta tahab äärepealt kõik ära rääkida, öelda Masoomale, kui väga ta eksib, kui vähe ta teab õest, kellega ta üska jagas, kuidas Parwana elu on nüüdseks aastaid olnud üks pikk sõnatu vabandamine. Aga kellele see kasuks oleks? taas kord tunneks tema Masooma arvelt kergendust? ta neelab sõnad alla. Ta on õele piisavalt valu põhjustanud.

„Ma tahan nüüd suitsetada,“ lausub Masooma.

Parwana hakkab vastu vaidlema, aga Masooma katkestab teda. „On aeg,“ ütleb ta nüüd valjemalt, otsustavalt.

Sadulakaarele riputatud kotist toob Parwana vesipiibu. Ta hakkab värisevate kätega vesipiibu kaussi tavapärast segu valmistama.

„Rohkem,“ ütleb Masooma. „Pane palju rohkem.“

Nina löristades, põsed märjad, lisab Parwana veel ühe näpuotsatäie, siis veel ühe ja veel ühe. Ta paneb söe põlema ja asetab vesipiibu õe kõrvale.

„Nüüd,“ sõnas Masooma, leekide oranž kuma põskedel ja silmad säramas, „kui sa mind kunagi armastanud oled, Parwana, kui sa oled kunagi mu tõeline õde olnud, siis lahku. Ei ühtegi suudlust. Ega hüvastijätusõnu. Ära sunni mind anuma.“

Parwana hakkab midagi ütlema, aga Masooma toob kuuldavale piinatud, lämbuva heli ja pöörab pea kõrvale.

Parwana tõuseb aeglaselt jalule. Ta kõnnib muula juurde ja tõmbab sadulavöö tugevamini kinni. Ta haarab looma ohjadest. Äkitselt taipab ta, et ta ei pruugi osata Masoomata elada. Ta ei tea, kuidas ta sellega hakkama saab. Kuidas ta suudab taluda päevi, mil Masooma puudumine tundub raskema koormana, kui tema olemasolemine oli kunagi tundunud? kuidas ta õpib kõndima ümber suure haigutava augu, kus kunagi oli olnud Masooma?

Ole hea, ta peaaegu kuuleb Masoomat ütlemas.

Parwana sikutab ohje, pöörab muula ringi ja hakkab kõndima.

Ta kõnnib, läbides pimedust, samal ajal kui jahe öötuul talle näkku puhub. Ta hoiab pea maas. Ta pöörab hiljem veel vaid üks kord ringi. Läbi veeälevil silmade paistab laagrituli kauge, tuhmi, tillukese kollase häguse täpina. Ta kujutab ette, kuidas tema kaksikõde lamab tule kõrval, üksinda pimeduses. Varsti tuli kustub ja Masoomal hakkab külm. Instinkt käsib tal tagasi minna, õele tekk peale panna ja tema kõrvale pugeda.

Parwana sunnib end ümber pöörama ja taas kord minekule asuma.

Ja siis ta kuuleb midagi. Kauget, summutatud heli, mis meenutab halinat. Parwana jääb paugupealt seisma. Ta kallutab pea küljele ja kuuleb seda taas. Süda hakkab rinnus pekslema. Ta mõtleb hirmuga, kas see on Masooma, kes teda tagasi kutsub, olles ümber mõelnud. Või äkki pole see midagi muud kui šaakal või kõrberebane, kes kusagil pimeduses ulgus. Parwana ei tea kindlalt. Ta mõtleb, et see võib tuul olla.

Ära jäta mind, õde. Tule tagasi.

Ainuke viis kindlalt teada saada on tuldud teed mööda tagasi minna ning Parwana hakkab just seda tegema. Ta pöörab ringi ja astub paar sammu Masooma poole. Seejärel ta peatub. Masoomal oli õigus. Kui ta nüüd tagasi läheb, ei jätku tal julgust seda teha, kui päike tõuseb. Ta lööks araks ja jääks õega. Ta jääks igaveseks. See on tema ainus võimalus.

Parwana paneb silmad kinni. Tuul paneb salli tema näo vastu laperdama.

Mitte keegi ei pea teadma. Mitte keegi ei saagi teada. See oleks tema saladus, mida ta vaid mägedega jagaks. Küsimus on selles, kas ta suudab sellise saladusega elada, ja Parwana arvab, et ta teab vastust. Ta on kogu elu saladustega elanud.

Ta kuuleb kauguses taas halinat.

Kõik armastasid sind, Masooma.

Mind mitte keegi.

Ja miks, õde? Mida olin mina teinud?

Parwana seisab tükk aega liikumatult pimeduses.

Lõpuks langetab ta valiku. Ta pöörab ringi, laseb pea norgu ja kõnnib silmapiiri poole, mida ta ei näe. Pärast seda ta tagasi enam ei vaata. Ta teab, et kui vaatab, muutub ta nõrgaks. Ta kaotab otsusekindluse, mis tal on, sest ta näeb vaimusilmas vana jalgratast mäest alla kihutamas, kividel ja kruusal hüplemas, metall vastu mõlema tagumikku põrkamas, tolmupilved iga järsu lohinaga üles kerkimas. Tema istub raamil ja Masooma on sadulal, tema on see, kes täiskiirusel tagasipöördeid teeb ja ratta tugevasse kaldesse keerab. Aga Parwana ei karda, ta teab, et õde ei saada teda üle lenkstangide, et ta ei tee talle haiget. Maailm sulandub häguseks elevuse virvarriks, tuul tuhiseb nende kõrvus, Parwana vaatab üle õla õe poole ja õde vaatab talle otsa ning nad naeravad koos, samal ajal kui hulkuvad koerad neid taga ajavad.

Parwana kõmbib edasi oma uue elu poole. Ta kõnnib edasi, pimedus tema ümber on nagu emaüsk, ning kui see kerkib, kui ta tõstab koidu hämus pilgu ja näeb idast tulevat kahvatut valgusriba, mis kaljurahnule langeb, on tal tunne, nagu ta oleks sündinud.