Читать книгу Valede kütkes - Kimberly Belle - Страница 6

Õppemaks Atlanta rohelises äärelinnas asuvas eksklusiivses keskkoolis, Lake Forresti akadeemias, kus ma töötan koolinõustajana, on meeletu 24 435 dollarit aastas. Kui arvestada viieprotsendilise inflatsiooniga, läheb kolmteist aastat neis pühades koridorides maksma üle neljasaja tuhande dollari lapse kohta ja seda veel enne, kui nad jõuavad tõsta oma jala üle ülikooliläve. Meie õpilased on kirurgide ja ärimeeste, pankurite ja ettevõtjate, uudisteankrute ja elukutseliste sportlaste võsukesed. Nad kuuluvad privilegeeritud eliiti ja on kõige raskema iseloomuga lapsed, keda ette kujuta võib.

Astun pisut pärast kümmet läbi topeltuste – Willi pikale veninud „kähkuka” ja tee peal rehvi purustanud naela tõttu olen jäänud ligi kaks tundi hiljaks – ja lähen piki vaipkattega koridori edasi. Maja on vaikne: selline vaikus on siin ainult siis, kui lapsed on tunnis ja koogutavad oma uhiuute MacBookide taga. Ma olen saabunud keset kolmandat tundi, mistõttu mul ei ole kuhugi kiiret.

Kui ma ümber nurga pööran, ei üllata mind see, kui näen oma kabineti ukse taga paari üheteistkümnendikku, nina nutiseadmes. Õpilased teavad, et minu kabinetti võib alati sisse astuda ja nad teevad seda sageli.

Siis tuleb koridori teises seinas asuvast klassiruumist välja veel õpilasi, hääled elevusest valjud, ja korraga surun ma kannad nende häältest kostvate ärevusenootide peale vaiba sisse. „Mis lahti on? Miks te tunnis pole?”

Ben Wheeler tõstab pilgu iPhone’ilt. „Üks lennuk kukkus just alla. Väidetavalt tõusis see õhku Hartsfieldi lennujaamast.”

Hirm tungib mulle rindu ja süda jätab löögi vahele. Otsin kapilt tuge. „Mis lennuk? Kus kohas?”

Poiss kergitab oma kondist õlga. „Üksikasjad on alles segased.”

Trügin läbi õpilastesumma ja torman oma laua taha ning sirutan väriseva käe hiire järele. „Ära nüüd venita,” sosistan, kui arvutit sügavast uinakust elule turgutan. Mõtlen kõigile pisiasjadele, mida Willi lennu kohta tean. Ta on olnud nüüdseks õhus üle kolmekümne minuti, tõenäoliselt liugleb ta kusagil Florida piiri kohal. Kindlasti – kindlasti – ei saa alla kukkunud lennuk olla tema oma. Kui suur on tõenäosus, et see on tema lennuk? Atlanta lennujaamast tõusevad iga päev õhku tuhanded lennukid ja sugugi kõik neist ei kuku taevast alla. Olen kindel, et kõik said turvaliselt lennukist välja.

„Proua Griffith, kas kõik on korras?” küsib Ava, vibalik kümnenda klassi õpilane mu kabineti ukseavast ja tema sõnad tungivad vaevu läbi kohina, mis mu kõrvus möirgab.

Pärast igavikuna näivat ootamist avaneb mu interneribrauser ja ma toksin kangete kohmakate sõrmedega sisse CNN-i kodulehe aadressi. Ja siis ma palvetan. Armas jumal, palun ära lase sel olla Willi lennuk.

Paari sekundi pärast täitub mu kuvar kohutavate fotodega. Plahvatuses purunenud lennukitükid, söestunud põld, kaetud suitsevate rusudega. Kõige kohutavam õnnetus, selline, kus keegi ei saa ellu ei jääda.

„Vaesed inimesed,” sosistab Ava mu kõrval.

Mul läheb süda pahaks ja okse kõrvetab mu kõri ja ma kerin lehekülge allapoole, kuni jõuan lennu numbri juurde. Liberty Airlines, lend 23. Õhk tungib mu seest häälekalt välja ja kergendus muudab mu kondid nõrgaks.

Ava embab õrnalt mu õlgu. „Proua Griffith, mis lahti on? Kas ma saan teid kuidagi aidata?”

„Kõik on korras.” Need sõnad kõlavad poolikult, nagu oleks mul õhust puudus, nagu poleks sõnum veel mu kopsudeni jõudnud. Ma tean, et peaksin kurvastama lend 23 pardal olnud reisijate pärast ja olema mõttes nende lähedastega, valutama südant nende vaeste inimeste pärast, kes lendasid Missouri maisipõllu kohal tükkideks, ja tundma kaasa nende pereliikmetele ja sõpradele, kes pidid sellest teada saama nii nagu mina, sotsiaalmeedia ja nende kohutavate fotode kaudu. Aga mina tunnen ainult kergendust. Kergendus tulvab minust läbi nagu valuvaigisti – tugevalt, kiirelt ja rahustavalt. „See polnud Willi lennuk.”

„Kes on Will?”

Tõmban kätega üle põskede ja püüan paanika kehast välja hingata, kuid ärevus ei lase minust lahti. „Mu abikaasa.” Mu sõrmed värisevad ikka veel, mu süda taob endiselt, hoolimata sellest, kui palju kordi ma endale kinnitan, et see polnud Willi lennuk. „Ta on teel Orlandosse.”

Tüdruk ajab silmad pärani. „Kas te arvasite, et teie abikaasa oli sellel lennul? Issake, mõni ime, et te nii närvi läksite.”

„Ma ei läinud närvi, ma lihtsalt…” Surun käe rinnale ja tõmban sisse suure sõõmu puhastavat õhku. „Minu reaktsioon oli olukorda arvestades täiesti adekvaatne. Säärane kohutav hirm, mida ma kogesin, tõstab järsult adrenaliinitaset ja keha reageerib sellele. Aga nüüd on minuga kõik korras. Kõik on korras.”

Kui ma sellest niimoodi kõva häälega räägin, kui ma oma füsioloogilise reaktsiooni teaduslike terminitega lahti seletan, lõdvestab see midagi mu rinnas ja vasardamine mu peas taandub üksikuteks tukseteks. Jumal tänatud, et see polnud Willi lennuk.

„Ma saan teist aru. Olen teie abikaasat näinud. Ta on ülikuum.” Tüdruk viskab seljakoti põrandale, vajub nurgatoolile ja ristab oma koolivormireegleid rikkuvalt paljad jalad. Ava nagu kõik teisedki selle kooli tüdrukud rullib oma seelikuvärvlit senikaua, kuni seelik kerkib libulikult kõrgele. Tema pilk langeb mu paremale käele, mida ikka veel vastu pekslevat südant surun. „Ilus sõrmus. Kas see on uus?”

Lasen käel sülle langeda. Arvatagi, et Ava paneb sõrmust tähele. Ta teab kindlasti ka selle hinda. Ma ei pööra komplimendile mingit tähelepanu ja keskendun pigem tema esimesele kommentaarile. „Kus sa mu abikaasat nägid?”

„Teie Facebooki lehel.” Ava nägu lööb särama. „Kui mina igal hommikul tema kõrval ärkaksin, jääksin ma samuti tööle hiljaks.”

Saadan talle noomiva pilgu. „Mulle meeldib sinuga vestelda, aga kas sa ei peaks tundi tagasi minema?”

Tüdruku ilusad roosad huuled tõmbuvad krimpsu. Ava näeb isegi mossitades ilus välja. Ta on piinavalt, vapustavalt kaunis. Suured sinised silmad. Veatu hele nahk. Pikad läikivad kastanpruunid lokid. Ta on ka tark ja väga vaimukas, kui tal selleks tuju on. Ta võib saada endale siin koolis ükskõik missuguse kuti tahes… ja on saanud ka. Ava ei ole kuigi valiv ja kui uskuda Twitterit, siis on ta kerge saak.

„Ma teen kirjandusest poppi,” vastab ta tooniga, millega pöördutakse tavaliselt titade poole.

Naeratan talle oma psühholooginaeratatust, mis on sõbralik ega anna hinnanguid. „Miks?”

Ava pööritab silmi. „Sest ma väldin kõiki suletud ruume, kus ma pean hingama üht õhku Charlotte Wilbanksiga. Ta vihkab mind ja ma võin kinnitada, et see tunne on vastastikune.”

„Miks sa arvad, et ta sind vihkab?” küsin, kuigi tean vastust niigi. Kunagiste parimate sõbrannade Charlotte’i ja Ava tüli on kestnud pikka aega ja olnud väga avalik. Seda, mis tüdrukud aastaid tagasi tülli ajas, ei mäleta enam keegi, sest see on mattunud miljonite solvavate ja maitsetute säutsude alla, mis annavad „õelale tüdrukule” hoopis uue tähenduse. Selle põhjal, mis eilses uudisvoos mu silma eest läbi käis, tean, et nende viimase kokkupõrke põhjus on klassivend Adam Nightingale, kantrilegendi Toby Nightingale’i poeg. Möödunud nädalavahetusel ilmusid internetti fotod Avast ja Adamist, kes kohalikus mahlabaaris kudrutasid.

„Kes, kurat, seda öelda oskab? Küllap seepärast, et ma olen ilusam.” Ava nokib oma veatut küünelakki, erekollast geeli, mis näeb välja, nagu oleks see peale kantud alles eile.

Nagu enamiku selle kooli laste vanemad, nii annavad ka Ava omad talle kõik, mida tema hing ihkab. Uhiuus kabriolett, esimese klassi reisid eksootilistesse paikadesse, Amexi plaatinakaart ja luba osta kõike, mida ta tahab. Aga tütre kingitustega üle külvamine pole võrdne tähelepanuga, mida ta vajab, ja kui minu vastas oleksid istunud nemad, julgustaksin ma neid andma paremat eeskuju. Ava ema on Atlanta seltskonnadaam, kellel on märkimisväärne oskus kõrvale vaadata iga kord, kui Ava isa, ilukirurg, keda kutsutakse linnas „rinnameheks”, jääb seltskonnas vahele endast poole noorema tüdruku näperdamisega. Seda, muide, juhtub tihti.

Kool on õpetanud mind, et inimese kaasasündinud omadused ja hilisem kasvatus on võrdsed väärtused, aga töö on mulle näidanud, et kasvatusel on alati suurem mõju. Eriti kui see on puudulik. Mida segasemad on vanemad, seda segasem on laps. Nii lihtne see ongi.

Aga ma usun ka, et kõigil, isegi kõige hullematel vanematel ja kohanematutel lastel on selleks vähemalt üks hea vabandus. Ava oma on, et ta lihtsalt ei oska teisiti käituda. Tema vanemad on ta selliseks muutnud.

„Kui sa veidi järele mõtleksid, jõuaksid kindlasti paremale järeldusele, miks Charlotte…”

„Kop-kop.” Mu ukseavast pistab pea sisse keskkoolidirektor Ted Rawlins. Ted on pikk ja kiitsakas, paksude tumedate lokkidega, ja meenutab mulle suurt puudlit, kes suhtub tõsiselt kõigesse peale oma lipsude. Tal peab neid jõletisi olema sadu ja need on alati kooliteemalised ja alati naeruväärsed, aga tema kaelas näevad need välja kuidagi armsad. Täna kannab ta erekollast polüesterlipsu, mis on kaetud füüsikavõrranditega. „Ma näen, et sa oled juba lennuõnnetusest kuulnud.”

Noogutan ja pööran pilgu piltidele kuvaril. Need vaesed inimesed. Vaesed pered.

„Keegi meie koolist tunneb kindlasti kedagi, kes oli sellel lennul,” teatab Ava. „Pange mu sõnu tähele.”

Ava sõnad ajavad mulle judinad peale, sest tal on õigus. Atlanta on suur linn, aga samas ka väike, sest siinsed inimesed on omavahel tihedalt seotud. Võimalus, et keegi meie koolist on seotud mõne ohvriga, on suur. Parim, mida ma saan loota, on see, et lennukis polnud kellegi pereliikmeid ega lähedasi sõpru.

„Õpilased on ärevil,” ütleb Ted. „See on muidugi arusaadav, aga õppetööst ei tule täna vist küll midagi välja. Aga ma tahaksin selle tragöödia taustal sinu abiga kõigile pisut teistsuguse õppetunni anda. Loo õpilastele turvaline ümbrus, kus saate juhtunust rääkida ja küsimusi esitada. Ja kui preili Campbellil on õigus ning keegi Lake Forresti õpilastest kaotas lennuõnnetuses lähedase, oleme juba valmis pakkuma vajalikku moraalset tuge.”

„See kõlab nagu hea plaan.”

„Suurepärane. Mul on hea meel, et see mõte sulle meeldib. Annan kõigile käsu suurde saali koguneda ja meie sinuga hakkame vestlust juhtima.”

„Sobib. Anna mulle lihtsalt minut või paar, et saaksin end koguda, ja kohtume seal.”

Ted koputab sõrmenukiga uksele ja lahkub. Et kirjanduse tund on ametlikult ära jäetud, võtab Ava oma seljakoti ja sorib selles paar sekundit, kuni ma lauasahtlist puudritoosi võtan.

„Võtke,” ütleb Ava, visates laua peale peotäie hinnaliste firmade kosmeetikavahendeid. Chanel, Nars, YSL, Mac. „Ärge pange pahaks, aga mulle tundub, et teil läheb neid vaja palju rohkem kui minul.” Ta pehmendab oma sõnu särava naeratusega.

„Tänan sind, Ava, aga mul on endal ka kosmeetikat.”

Aga Ava ei võta potsikuid laualt. Ta niheleb jalalt jalale ja rullib ühe käega seljakotirihma. Ta hammustab huulde ja piidleb oma Oxfordi kingi ja mulle näib, et kogu oma tormilisuse ja bravuuri all võib ta tegelikult olla hoopis uje. „Mul on väga hea meel, et teie abikaasa polnud selles lennukis.”

Seekord voogab kergendus minust läbi aeglaselt, muutes mu ihu soojaks samamoodi, nagu seda oli teinud magav Will alles täna hommikul. See on soe nagu päiksepaiste alasti nahal. „Minul ka.”

Niipea, kui Ava on läinud, võtan telefoni ja valin Willi numbri. Tean, et ta ei saa vastata veel ligi tund aega, aga ma tahan kuulda tema häält, olgu see siis pealegi lindistatud. Mu lihased lõtvuvad tema maheda tuttava hääle peale.

See on Will Griffithi kõnepost…

Ootan signaali ja vajun tooli seljatoele.

„Hei, kallis, mina siin. Tean, et oled ikka veel õhus, aga just praegu kukkus alla üks Hartsfieldist õhku tõusnud lennuk ja ma mõtlesin viisteist õudset sekundit, et see võis olla sinu oma ja mul on lihtsalt vaja… noh, mul on vaja kuulda, et sinuga on kõik korras. Tean, et olen tobe, aga helista mulle niipea, kui sa maandud. Okei? Lapsed on mõnevõrra endast väljas ja ma lähen vestlen nendega saalis, aga ma luban, et võtan kõne vastu. Olgu, ma pean ruttama, aga räägime peagi. Sa oled mu kõige lemmikum inimene ja ma juba igatsen sind.”

Ma pistan telefoni taskusse ja lähen ukse poole ning jätan Ava kosmeetikavahendid sinna, kuhu ta need viskas: lauale hunnikusse.