Читать книгу Valede kütkes - Kimberly Belle - Страница 7

Ted istub laval minu kõrval, silub lipsu ja räägib saalitäie keskkooliõpilastega. „Nagu te teate, kukkus veidi enam kui tunni aja eest alla lennuk, Liberty Airlinesi lend 23, mis oli teel Hartsfield-Jacksoni rahvusvahelisest lennujaamast Washingtoni osariiki Seattle’isse. Kõik 179 pardal olnud reisijat arvatakse olevat hukkunud. Mehed, naised ja lapsed, inimesed nagu meie teiega. Kutsusin teid siia, et saaksime rääkida sellest kõik koos, avatult ja ausalt, hinnanguid andmata. Sedasorti tragöödiad tuletavad meile meelde, missugused ohud meid ses maailmas varitsevad. Need näitavad meile kätte meie nõrkused, selle, kui habras võib olla elu. See saal on turvaline koht, kus saate esitada küsimusi ja nutta ja teha kõike seda, mida teil on vaja teha, et juhtunuga toime tulla. Lepime kokku, et kõik, mis siin saalis sünnib, jääb selle saali seinte vahele.”

Iga teine keskkool oleks võtnud leinaminuti ja käskinud lastel õppetöö juurde tagasi minna. Ted teab, et teismeliste jaoks kaalub katastroof igasugused koolitunnid üles, ja õpilased järgnevad talle küsimusi esitamata just seepärast, et ta näeb kõiges, olgu tegemist hea või halvaga, õppimisvõimalust.

Silmitsen ligi kolmesadat õpilast, kes käivad Lake Forresti keskkoolis, ja mulle näib, et nad jagunevad enam-vähem võrdselt kaheks: pooled õpilased on šokis lennukifotodest, mis on täis alla kukkuvaid inimesi, kes võisid olla nende naabrid, ja pooled rõõmustavad, et poole päeva tunnid ära jäävad. Nende ärev sumin kajab läbi õõnsa ruumi.

Ühe tüdruku hääl kostab teistest üle. „Kas see on nagu mingi rühmateraapia?”

„Noh…” Ted vaatab mind küsiva pilguga ja ma langetan noogutades pea. Teraapia, rühma oma või mõni muu, on kahtlemata üks maailm, milles Lake Forresti õpilased hästi orienteeruvad. Meie lapsed on sedasorti, kellel on terapeut telefoni kiirvalikus. „Jah. See on täpselt nagu rühmateraapia.”

Nüüd, kus nad teavad, mis neid ees ootab, paistavad õpilased rahunevat: nad ristavad käed rinnal ja vajuvad pehmetel toolidel lösakile.

„Ma kuulsin, et seda tegid terroristid,” hüüab keegi saali tagumisest otsast. „ISIS olevat juba selle eest vastutuse võtnud.”

Jonathan Vanderbeek, kaheteistkümnendik, kelle jaoks koolilõpetamine ripub juuksekarva otsas, niheleb esireas. „Kes sulle seda ütles? Kas Sarah Palin?”

„Kylie Jenner jagas seda just Twitteris.”

„Fantastiline,” ironiseerib Jonathan turtsatades. „Kardashianid on nüüd siis meie riigi turvalisuse küsimuses suured asjatundjad.”

„Rahu, rahu,” sekkub Ted, koputades paar korda mikrofonile ja kutsudes kõiki korrale. „Ärme hakkame asja kuulujuttude levitamise ja oletamistega hullemaks ajama. Ma olen teraselt uudiseid jälginud ja võin kinnitada, et praeguseks on teada ainult fakt, et lennuk kukkus alla. Keegi pole öelnud, miks lennuk alla kukkus või kes õnnetuse juhtudes pardal viibisid. Seda ei avalikustata enne, kui on ühendust võetud hukkunute omastega.” Viimane sõna – omaksed – mõjus nõnda, nagu oleks saalis plahvatanud pomm. See jäi mitmeks sekundiks raske ja rõhuvana õhku rippuma. „Ja enne, kui me oma jutuga edasi läheme, lepime kokku, et on palju tõsiselt võetavamaid uudistekanaleid kui Twitter.”

Esireast kohtab naeru.

Ted vangutab vaikses halvakspanus pead. „Ja nüüd on proua Griffithil teile paar asja öelda ning pärast seda hakkab ta meie vestlust juhtima. Senikaua vaatan mina oma sülearvutist CNN-i uudiste kodulehte ja niipea, kui selgub midagi uut, katkestan ma vestluse ja loen info valjusti ette, et oleksime kõik võrdselt asjaga kursis. Kas see mõte sobib teile?”

Kõik noogutavad. Ted ulatab mikrofoni minule.

Soovin, et saaksin öelda, et veetsin viimased paar tundi oma telefoni vaadates ja Willi kõnet oodates, kuid seitsekümmend kuus minutit pärast lennuõnnetust, kui meie vestlus oli kestnud vaid kümme minutit ja lennufirma ametliku avalduseni oli jäänud ligi viisteist minutit, teatab CNN, et 179 hukkunu hulgas oli Wells Academy keskkooli kahvpallimeeskond, kõik kuusteist mängijat ühes treeneritega. Tuleb välja, et nad olid teel turniirile.

„Issake. Uskumatu! Me ju mängisime nende vastu alles eelmisel nädalal.”

„Eelmisel nädalal, idikas, nagu sa ise just nii tabavalt ütlesid. Neil oli selle mängu ja tänase hommiku vahel piisavalt aega, et lennukile jõuda.”

„Ise oled idikas, idikas. Ma räägin sellest, et selle mänguga võttis Wells meilt turniirikoha. Arvuta ise.”

„Rahu,” ütlen ja mu hääl lõikab läbi saali, enne kui sõnasõda jõuab kasvada. „Uskumatus on sõbra kaotanud inimese jaoks täiesti normaalne reaktsioon, aga viha ja sarkasm ei ole just parimad meetodid sellega toime tulla ja ma olen üsna kindel, et te kõik teate seda.”

Lapsed vahetavad pilke, mis reedavad süümepiinu, ja vajuvad toolil veel rohkem kössi.

„Ma saan aru, et negatiivsete emotsioonide taha pugeda on lihtsam kui mõelda sellele, kui kohutavast sündmusest meie sõbrad ja kaasõpilased pääsesid,” ütlen leebemalt. „Aga segaduses, kurb ja šokis olla või end isegi haavatavana tunda on täiesti loomulik. Kõik need reaktsioonid on selliste šokeerivate uudiste valguses täiesti normaalsed ning avatud ja aus vestlus aitab meil oma tunnetega toime tulla. Nii. Ma usun, et Caroline pole meie hulgas ainus, kes mõtleb viimasele korrale, kui ta Wellsi mängijaid nägi. Kas keegi teist viibis veel sellel mängul?”

Käed tõusevad ükshaaval ja õpilased hakkavad rääkima. Enamik neist ei räägi muud kui seda, et jagasid Wellsi omadega väljakut, kuid on selge, et lapsed on vapustatud sellest, kui lähedalt see õnnetus neist mööda läks, eriti kahvpallimeeskonna liikmed. Kui selle mängu oleksid võitnud nemad, kui Lake Forrest oleks võidelnud välja turniirikoha, oleksid võinud selles lennukis olla meie õpilased. Vestluse juhtimine nõuab kogu mu tähelepanu, kuni kell saab viimaks üks läbi ja me teeme hilise lõunapausi.

Õpilased lahkuvad saalist ja ma võtan taskust telefoni ning kortsutan endiselt tühja ekraani poole kulmu. Willi lennuk maandus enam kui tunni eest ja ta pole ikka veel helistanud, sõnumit saatnud ega minuga kuidagi muud moodi ühendust võtnud. Kus kuradi kohas ta on?

Ted paneb käe minu omale. „Kas midagi on pahasti?”

„Mida? Ei, kõik on hästi. Ma lihtsalt ootan Willi kõnet. Ta lendas täna hommikul Orlandosse.”

Ted ajab silmad pärani ja tema põsed värisevad kaastundest. „Noh, see selgitab su näoilmet, mida ennist su kabinetti tulles nägin. Sa said kindlasti paraja šoki.”

„Sain. Ja Avakene andis mulle veel kõige suurema hoobi.” Lehvitan telefoniga. „Ma püüan Willi kätte saada.”

„Muidugi, muidugi. Mine.”

Ma kiirustan lavalt maha ja keskmisesse vahekäiku ning otsin Willi numbri välja veel enne, kui jõuan astuda läbi topeltuste. Lake Forrest näeb välja nagu ülikoolilinnak, sest ühel aakril seisab pool tosinat rohelist hoonet, ja mina astun kiviplaatidega sillutatud rajale, mis viib keskkoolihoone juurde. Sadu on lakanud, kuid tinahallid pilved ripuvad ikka veel madalal ja jäine tuul toob mulle kananaha ihule. Tõmban kampsuni tihedasti ümber rinna ja kiirustan trepist üles topeltuste poole ning astun sooja fuajeesse just sel hetkel, kui Willi telefon mu tema kõneposti suunab.

Persse.

Julgustan end mõttes sel ajal, kui signaali ootan. Ütlen endale, et muretseda pole tarvidust. Et tal on väga hea põhjus, mis pole lasknud tal mulle helistada. Viimased paar kuud on olnud tööl väga stressirohked ja ta on halvasti maganud. Vahest on ta uinunud. Ja tema tähelepanu hajub ülikiiresti; ta on tüüpiline tehnikafriik, kes ei suuda iial keskenduda ühele asjale korraga. Kujutlen, kuidas ta toksib sisse mu numbrit ja unustab siis helistamisnuppu vajutada. Kujutlen, kuidas ta hotelli basseini ääres konverentsile tulnud tähtsate ninadega napsitab ega pane käes surisevat telefoni üldse tähelegi. Aga vahest on asi lihtsalt selles, et tema telefoni aku on tühjaks saanud või et ta unustas telefoni lennukisse. Mõtlen kõigile neile võimalustele ja peaaegu tunnen rõõmu maitset.

„Hei, kallis,” ütlen telefoni, püüdes muretooni häälest tõrjuda. „Tahtsin lihtsalt teada, kas kõik läks hästi. Sa peaksid selle aja peale juba hotellis olema, aga küllap on asi selles, et sinu toas on halb levi. Helista mulle, kui mahti saad. See lennuõnnetus on mind pisut rahutuks teinud ja ma tahan väga su häält kuulda. Okei, kuulmiseni. Sa oled mu kõige lemmikum inimene.”

Kabinetis lähen ma otsekohe oma arvuti juurde ja võtan lahti e-postkasti. Will saatis mulle konverentsikava juba mitu kuud tagasi, aga minu postkastis on üle kolme tuhande kirja ja see programm ei võimalda kirju korralikult organiseerida. Pärast põgusat otsimist leian kirja üles:

Saatja: w.griffith@appsec-consulting.com

Saaja: irisgriffith@lakeforrestacademy.org

Teema: FW: Tähtsate asutuste küberturvalisus: luureagentuuri tippkohtumine

Vaata! Ma teen neljapäeval plenaarettekande. Loodame, et keegi magama ei jää nagu sina, kui ma tööst räägin. Musi-kalli

Will M. Griffith

Vanem tarkvarainsener

AppSec Consulting, Inc.

Mu nahk hakkab kergendusest kihelema ja ma tunnen, et kiri annab mulle kindlust. Sõnad on must valgel kirjas. Will on Orlandos ja temaga on kõik korras.

Klõpsan manusele ja minu ees avaneb lehekülg kogu konverentsikavaga. Willi pilt on lehekülje alumisel poolel ja selle kõrval on isikututvustus, mis räägib temast kui küberturvariskide spetsialistist. Vajutan printimisnuppu, kritseldan konverentsihotelli nime märkmepaberile ja otsin brauserist telefoninumbrit. Kirjutan seda parasjagu üles, kui mu telefon helisema hakkab ja ema nägu ekraani helendama paneb.

Tunnen rinnus rahutusetorget. Logopeedina teab mu ema hästi, mida tähendab töötada koolis. Ta teab, et mu päevakava on hullumeelne, ja ta ei sega mind iial töö ajal, kui tegemist pole just elu ja surma küsimusega. Nagu see kord, kui isa jalgrattaga sõites esirattaga löökauku takerdus ja lendas üle lenksu asfaldile nii suure pauguga, et murdis oma rangluu ja tema kiiver läks keskelt pooleks.

Seepärast vastangi ema kõnele sõnadega: „Mis lahti?”

„Oh, kullake. Ma nägin just uudiseid.”

„Õnnetuse kohta? Ma tean. Oleme koolis selle teemaga päev otsa tegelnud. Lapsed on üsna endast väljas.”

„Ei, ma ei pidanud silmas seda. Noh, mitte täpselt seda… Kullake, ma räägin Willist.”

Miski ema hääles, selles ettevaatlikus ja uurivas toonis, millega ta justkui küsiks Willi kohta, aga ei küsiks ka, ajab kõik mu ihukarvad turri. „Mis temaga on?”

„Noh, ütle mulle alustuseks näiteks, kus ta praegu on.”

„Orlandos konverentsil. Miks sa seda küsid?”

Ema ohe on nii vali, et paneb mu kõrva valutama, ja ma tean, kui palju ta enda teada hoiab. „Oh, jumal tänatud. Ma teadsin, et see ei saa olla sinu Will.”

„Millest sa räägid? Kes ei saa olla minu Will?”

Ma ei kuule ema vastust, sest üks õpilane segab meie vestlusele valju häälega vahele. „Härra Rawlings palus mul teile öelda, et äsja tehti teatavaks hukkunute nimekiri.” Tüdruk lausub need sõnad karjudes, justkui ei istukski ma seal, oma kabinetis, temast paari sammu kaugusel ega räägiks telefoniga. Ma käsin tal vait jääda ja annan käega märku, et ta lahkuks.

„Ema, alusta otsast. Kes pole minu Will?”

„See William Matthew Griffith, kes väidetavalt sellel lennul oli.”

See pole minu abikaasa, on sõnad, mis minu tuumast, mingist ürgsest sügavusest üles kerkivad. Minu Will oli teise lennuki peal, ta lendas hoopis teise firmaga. Ja isegi kui ta oleks olnud sellel lennul, oleks Liberty Airlines mulle juba helistanud. Nad poleks ju tema nime avaldanud, teavitamata sellest enne mind, tema lemmikuimat inimest siin planeedil.

Aga enne kui ma jõuan seda kõike emale öelda, piiksub mu telefon, andes märku teisest kõnest, ja ekraanile ilmuvad sõnad seiskavad mu südame.

Liberty Airlines.