Читать книгу Valede kütkes - Kimberly Belle - Страница 8

Katkestan ema kõne väriseva käega ja võtan vastu Liberty Airlinesi oma.

„Halloo?” Mu kõri on pinges ning hääl kõlab käheda ja nõrgana.

„Tere, kas ma räägin Iris Griffithiga?”

Ma tean, mille pärast see naine mulle helistab. Ma tean sellest, kuidas ta ütleb mu nime, tema hoolikalt neutraalsest toonist ja töisest viisakusest ja mul jääb hing kinni.

Aga ta eksib. Will on Orlandos.

„Will on Orlandos,” kuulen end ütlemas.

„Vabandage… Kas see on Iris Griffithi number?”

Mis juhtuks, kui ma vastaksin eitavalt? Kas see naine jätaks sellisel juhul ütlemata sõnad, mille pärast ta mulle helistas? Kas ta paneks toru ära ja helistaks teise William Matthew Griffithi naisele?

„Mina olen Iris Griffith.”

„Proua Griffith, mina olen Carol Manning Liberty Airlinesist. William Matthew Griffith märkis teid oma kontaktisikuks.”

Will on Orlandos. Will on Orlandos. Will on Orlandos.

„Jah.” Surun käe vastu kõhtu. „Ma olen tema naine.” Olen tema naine. Olen.

„Proua, mul on südamest kahju seda teile öelda, aga teie abikaasa oli tänasel lennul 23, mis kukkus alla, olles teel Atlantast Seattle’isse. Eeldatavasti ei jäänud keegi pardal olnuist ellu.” Ta kõlab nagu robot, nagu loeks ta käsikirjast maha. Mul on tunne, nagu helistaks Siri¹* mulle, ütlemaks, et mu abikaasa on surnud.

Mu lihased lõpetavad töötamise ja ma vajun kokku. Mu ülakeha vajub alla mu enda sülle, mu keha paindub pooleks nagu katki murtud oksaraag. Ma olen sellest hoobist hingetu ja viimane õhk lahkub minust valju oigena.

„Mõistan, et see tuleb teile suure šokina, ja kinnitan, et Liberty Airlines pakub teile oma abi ja tuge. Oleme avanud otseliini ja e-posti aadressi, et saaksite meiega ühendust alati, kui soovite, nii päeval kui öösel. Täiendame regulaarselt infot oma veebilehel, www.libertyairlines.com.”

Kui ta ka midagi veel ütleb, ei kuule ma seda. Telefon kukub kolinaga põrandale ja mu segamini kabineti ukseava täitub õpilastega, kes vaatavad mind, silmad pärani, samas kui ma oma toolilt maha libisen ja nutan valju häälega ning surun mõlemad käed suule, et nuukseid vaigistada.

Mu vaatevälja ilmuvad kaks suurt kinga. „Oh, Iris. Ma kuulsin just. Mul on väga, väga kahju.”

Vaatan läbi juuste Tedile otsa, vaatan tema mures kulmu nende koeralokkide all ja nutan kergendusest. Ted oskab kõike parandada. Tema teab, mida teha. Ta helistab kellelegi, kes ütleb talle, et tegemist on vale Williga, vale lennukiga, ma olen vale naine.

Püüan end koguda, aga ei suuda, ja märkan alles siis, et mu kabinet on täis keskkooliõpilasi. Olin juba kuulnud neid koridoris mu ukse taha kogunemas, olin kuulnud vaikseid hääli ja sosinaid, mis polnud mõeldud minu kõrvu jõudma. Sõnu nagu „abikaasa, lennuk, surnud” ja ma tean, et nad on uudistega kursis.

Ei. Alles täna hommikul, kui ma kohvi reisitassidesse valasin, uuris Will telefonist Orlando ilmateadet. „Täna tuleb palav, kolmkümmend kraadi,” ütles ta pead vangutades. „Ja pole isegi veel suvi. Seepärast ei hakka me kunagi Floridas elama.”

Ava vaatab mind pisarsilmil. „Will on Orlandos,” ütlen talle ja üle tema näo vilksatab haletsus.

Mul on häbi, et ta peab mind sellises olukorras nägema, mul on häbi nende kõigi ees, sest olen kössis, nutune käkk põrandal. Tahan, et nad mu lihtsalt üksi jätaksid. Mu avatud ukse põhimõte võib seenele sõita.

„Tule, las ma aitan su püsti.” Ted tirib mu põrandalt üles ja paneb istuma.

„Kus mu telefon on? Ma tahan proovida uuesti Willi kätte saada.”

Ted kummardub, võtab põrandalt telefoni ja ulatab mulle. Üheksa vastamata kõnet. Tunnen suus oksemaitset, kui näen, et need kõik on mu emalt. Ükski, mitte üksainuski pole Willilt.

„Noored, palun jätke meid omavahele.” Ted heidab pilgu üle õla. „Viimane paneb ukse kinni.”

Lapsed lahkuvad üksteise järel kabinetist, pomisedes kaastundeavaldusi. Ava tõmbab möödudes õrnalt sõrmega üle mu käe ja ma võpatan. Ma ei taha tema kaastunnet. Ma ei taha kellegi kaastunnet. Kaastunne tähendaks, et selle naise sõnad vastavad tõele. Kaastunne tähendaks, et minu Will on surnud.

Kui kõik on lahkunud ja me oleme omavahele jäänud, võtab Ted mul õlgade ümbert kinni. „Kas tahad, et helistaksin kellelegi?”

Helistada! Ma olin just hotelli helistamas. Mu pilk langeb konverentsikuulutusele ning ma haaran paberi printerist ja vehin sellega Tedi nina all. „See! See siin tõestab, et Will on Orlandos. Ta on homne peaesineja. Ta ei olnud Seattle’i lennul. Ta oli teel Orlandosse.” Mu rinnas tärkab lootus.

„Kas ta registreeris end hotelli?” küsib Ted, aga mehe hääl reedab, et tema küsimus on mõeldud vaid mulle meelehead tegema.

Otsin värisevi käsi üles märkmepaberi ja toksin sellele kritseldatud numbri telefoni. Saan aru, et Ted ei looda kuulda midagi head, et ta peab seda mõttetuks aja raiskamiseks, ja ma ei suuda kauem tema ilmetut, rahulikku nägu vaadata. Pööran pilgu hoopis oma lauale, keskendun sälkudele ja kriimudele, mis seda katavad. Telefon kutsub, see kutsub veel.

Pärast igavikku vastab rõõmus naishääl. „Tere päevast! Olete helistanud Westin Universal Boulevardi. Kuidas saan teile abiks olla?”

„Palub ühendage mind Will Griffithi toaga.” Sõnad tulvavad minust välja nagu paisu tagant, need on rabedad ja toored, ma vuristan nagu kräkki suitsetanud oksjonipidaja.

„Kohe,” vastab administraator mulle rõõmsa häälega. Olen kindel, et ta peab sageli vastama hullunud abikaasade kõnedele, naistele, kes ajavad taga oma reetlikku elukaaslast või petisest abikaasat. Westinil on kindlasti oma käsiraamat selle kohta, kuidas minusuguste helistajatega ümber käia. „Kas te ütlesite Griffith?”

„Jah, Will. Aga ta võib olla end hotelli kirjutanud ka Williami nime all, teise eesnime initsiaal on M.” Tõmban sügavalt hinge ja püüan end rahustada, aga mu jalg põntsub ja ma värisen.

Ted ajab kuue seljast ja paneb mulle õlgadele. Tean, et ta tahab head, aga see žest on kuidagi liiga isiklik ja kangas lõhnab nagu Ted, see on lõhnastatud ja võõras. Tahan selle õlgadelt rebida ja aknast välja visata. Will on ainus mees, kelle rõivaid ma soovin oma ihu vastas tunda.

Naine klõbistab veidi aega klaviatuuril. „Hmm. Andke andeks, aga ma ei leia ühtki tuba, mis oleks registreeritud härra Griffithi nimele.”

Nuukse paneb mu lämbuma. „Vaadake uuesti. Palun.”

Järgneb pikk paus, mida täidab taas klaviatuuriklõbin, veel meelehead. Mu naha alla hakkab aeglaselt roomama hirm nagu mõni parasiit, kes hävitab tasapisi mu veendumust.

„Kas olete kindel, et ta peab olema selles Westini hotellis? Meil on hotell ka Lake Marys, see jääb linnast veidi põhjapoole. Võin anda teile hotelli telefoninumbri, kui soovite.”

Raputan pead ja pilgutan pisarad silmist, et lugeda konverentsikuulutuse alumisest servast hotelli aadressi. „Ma vaatan just praegu konverentsikuulutust. Siin on kirjas Universal Boulevard.”

Naise hääl läheb rõõmsamaks. „Kui ta on siin konverentsil, siis saan ehk temaga ühendust korraldaja kaudu. Mis konverents see on?”

„Tähtsate asutuste küberturvalisus: luureagentuuri tippkohtumine.”

Naine vaikib vaid sekundi või paar, kuid paus on piisavalt pikk, et mulle jõuaks klimp kurku tõusta. „Andke andeks, proua, aga sellenimelist konverentsi meie hotellis ei peeta.”

Lasen telefonil kukkuda ja oksendan prügikasti.

Claire Masters, kolleeg vastuvõtuosakonnast, mis asub minu kabineti vastas, sõidutab mu koju. Saame Claire’iga kenasti läbi, aga me pole sõbrad. Sellegipoolest saan ma hästi aru, miks ma istun turvavööga kõrvalistmele aheldatult just tema Ford Exploreris ja mitte kellegi teise autos. Möödunud aasta algul kaotas Claire oma abikaasa Hodgkini tõvele ja pole vahet, kas ta pakkus end ise või palus teda Ted, sest põhjus on mulle selge. Vaid teine lesk suudab mõista, mida ma läbi elan.

Lesk. Oksendaksin uuesti, kuid mu magu on tühi.

Pööran pilgu aknast välja ja vaatan, kuidas tuttavad Buckheadi kaubanduskeskused mööda tuhisevad. Claire sõidab aeglaselt, käed kümne ja kuue peal, ega lausu sõnagi. Ta hoiab suu kinni ja pilgu enda ees liiklusel ja kuigi ma jälestan seda, et olen langenud tema kurba kategooriasse, teab ta vähemasti seda, et ma tahan üle kõige, et mind üksi jäetaks.

Telefon mu süles suriseb. Ema helistab vist juba sajandat korda. Tunnen sisimas süütundetorget. Tean, et minust pole õiglane ema vältida, aga ma ei suuda praegu temaga rääkida. Ma ei suuda rääkida kellegagi.

„Kas sa seda vastu ei võtagi?” Claire’i hääl on kõrge ja plikalik ja lõikab läbi vaikuse nagu sakiline nuga.

„Ei.” Kivimürakas, mis mu rinda rõhub, on nii raske, et vastamine nõuab minult viimase energiaraasu.

Ta vaatab mind, mu telefoni ja liiklust. „Usu mind, su ema on praegu hulluks minemise äärel.”

Ma kirtsutan tema kõiketeadva tooni peale nina, selle peale, kuidas ta ennast ja mind kõige vastikumasse kampa liigitab. „Ma ei suuda.” Mu hääl katkeb ja lõhestab viimase sõna pooleks, sest emaga rääkida tähendaks, et pean need sõnad valju häälega välja ütlema. Will on läinud. Will on surnud. Kui neid sõnu ütleksin, muutuks see reaalsuseks.

Telefon lõpetab surisemise ja alustab kahe sekundi pärast uuesti.

Seekord võtab Claire telefoni mu sülest ja kõne vastu. „Tere, siin Claire Masters. Olen Irise kolleeg Lake Forresti koolist. Ta istub siinsamas minu kõrval, aga ta pole praegu valmis suhtlema.” Vaikus. „Jah, proua. Ma kardan, et see vastab tõele.” Teine paus, seekord pikem. „Teeme nii. Ma ütlen talle edasi.” Ta lõpetab kõne ja asetab telefoni mu sülle tagasi. „Su vanemad on teel sinu juurde. Nad jõuavad enne pimedat.”

Tänaksin teda, kuid ei suuda leida endas selleks energiat. Vaatan aknast välja ja püüan seda ette kujutada, oma Willi suitsevas vrakis, keset kohvreid ja rususid, kesk kõikjal vedelevaid söestunud ja väändunud metallitükke, aga ei suuda. See on minu jaoks hoomamatu, sama abstraktne kui doktor Drukkeri ülikooliks valmistujate füüsikatund. Will pidi minema Orlandosse, mitte Seattle’isse. Ta ei saa olla surnud. See pole lihtsalt võimalik.

Claire pöörab rambile, mis viib Georgia 400 maanteele, ja vajutab gaasi põhja ning me kihutame lõunasse õndsas, jumalikus vaikuses.

1 Apple’i digitaalne assistent.