Читать книгу Valede kütkes - Kimberly Belle - Страница 9

Pole tähtis, kui palju kordi ma Claire’ile kinnitan, et ta ei pea mind saatma – ta tuleb ikka koos minuga mööda kiviplaatidest rada ukseni. Otsin kotist võtme ja pistan lukku. „Tänan, et mu koju tõid. Ma saan hakkama.”

Avan ukse ja astun sisse, aga kui ma hakkan seda sulgema, surub Claire peopesa ukse vitraažaknale ja takistab mind. „Kullake, ma jään siia. Ainult senikauaks, kui su vanemad siia jõuavad.”

„Palun ära saa valesti aru, Claire, aga ma tahan üksi olla.”

„Palun ära sina valesti aru saa, Iris, aga ma ei lähe kuhugi.” Claire’i peenike hääl on üllatavalt järsk, aga ta pehmendab oma sõnu naeratusega. „Sa ei pea minuga rääkima, kui sa ei taha, aga ma ei jäta sind üksi ja jutul lõpp.”

Astun sammu tagasi ja lasen tal sisse tulla.

Claire vaatab esikus ringi ja silmitseb meekarva seinu, läikivat männipuust põrandat, mis on peaaegu mustaks õlitatud, nikerdatud originaaltrepikäsipuud. Ta kiikab ümber nurga külalistuppa, mis on tühi, kui arvata välja beež tepitud diivan, mille eest me ikka veel järelmaksu tasume – see on jõulukink, mille ostsime endile Room & Boardist –, ja näitab näpuga maja sügavusse. „Kas köök jääb sinnapoole?”

Noogutan.

Ta viskab koti ukse juurde maha ja astub koridori. „Ma teen meile teed.” Ta kaob nurga taha ja läheb kööki.

Niipea, kui ta on läinud, otsin ma tuge trepikäsipuu postist, sest hommikused mälestused ründavad mind halastamatult. Willi keharaskus mu kehal, see, kuidas ta mind oma käte ja kuuma ihuga soojendas. Tema huuled mu kaelal ja sealt alla liikumas, see, kuidas tema hommikune habe mind rinnalt, kõhult ja veel madalamalt kriipis. Mu sõrmed tema juustes. Vesi voolamas alla mööda Willi rinda, kui ta duši alt välja astus, tema sõrmede puudutus, kui ma talle rätiku ulatasin. Tema pehmed, soojad huuled, mis tulid veel viimase suudluse järele, hoolimata mu rohketest hoiatustest, et ta jääb oma lennust maha. See viimane käeliigutus, kui ta oma kohvri majast välja veeretas, abielusõrmus hommikuvalguses helkimas, enne kui ta autoga minema sõitis.

Ta peab tagasi tulema. Meil on kokku lepitud külaskäigud ja kinni pandud hotellituba ja meil on sünnipäevapeod plaanida. Me läheme järgmisel nädalal mere äärde, see on mälestuspäevareis ainult meile kahele, ja suvel peame minema mu perekonnaga Hilton Headi. Alles eile õhtul surus ta mu kõhule suudluse ja ütles, et ei jõua ära oodata, kuni ma tema lapsega nii paks olen, et ta ei ulata mul enam ümbert kinni võtma. Will ei saa olla läinud. See lõplikkus on liiga ebareaalne, see ei mahu mulle pähe. Mul on vaja tõendeid.

Viskan asjad põrandale ja lähen läbi koridori maja teise otsa, kööki, mis avaneb söögituppa ja sahvrisse. Võtan puuviljakorvist puldi ja pärast paari nupuvajutust lööb ekraanil helendama CNN. Tumedapäine reporter seisab maisipõllu ees, tuul peksmas juukseid silmile, ja intervjueerib üht hallipäist puhvjopega meest. Ekraani allosas on kirjas, et ta on lennukirusude ja inimjäänustega kaetud maisipõllu omanik.

Claire astub nurga tagant välja, käes teekarp, ja ajab silmad pärani. „Sa ei peaks seda vaatama.”

„Kuss.” Hoian häälenuppu all, kuni nende jutt muutub nii valjuks, et see teeb mu kõrvadele haiget sama palju kui nende sõnad. Reporter kuhjab mehe küsimustega üle, samas kui mina otsin taustalt Willi. Pruune juukseid, sinise fliisi varrukat. Hoian hinge kinni ja pingutan, et midagi näha, kuid ekraanil ei hakka silma midagi peale suitsu ja tuule käes kõikuvate maisikõrte.

Reporter palub vanal mehel kirjeldada, mida ta nägi.

„Ma tegin parasjagu põllu kaugemas, läänepoolses servas tööd, kui kuulsin seda tulemas,” jutustab vanamees, näidates käega selja taha, lõputute maisiridade poole. „Lennukit. Kuulsin seda enne, kui nägin. Oli selge, et lennuk on kontrolli alt väljas.”

Reporter segab mehele vahele. „Kuidas te aru saite, et lennuk on kontrolli alt väljas?”

„Noh, mootorid vilisesid, aga ma ei näinud tuld ega suitsu. Need tulid alles siis, kui lennuk põllule kukkus ja plahvatas. See oli suurim tulekera, mida minu silmad eales näinud. See juhtus minust umbes poolteise kilomeetri kaugusel, aga ma tundsin maad värisemas ja siis tuli niisugune kuumalaine, mis oleks võinud mul juuksed peast kõrvetada.”

Kui kaua kulub lennukil taevast alla kukkumiseks aega? Minut? Viis? Ma mõtlen, millisena oli see aeg tundunud Willile, kummardun kraanikausi kohale ja oksendan.

Claire võtab minult puldi ja paneb hääle kinni. Ma hoian kramplikult kapiäärest kinni ja vaatan ainiti kraanikausi kriimustatud põhja, ootan, et mu magu rahuneks, ja mõtlen. Mis nüüd edasi saab? Mida kuradit ma nüüd pean peale hakkama? Kuulen, kuidas Claire köögis mu selja taga askeldab, kappe avab ja seal sees sobrab. Külmkapiuks avaneb vaakumtihendi sisinal ja sulgub. Ta tuleb tagasi kreekeripaki ja pudeliveega. „Võta. Vesi on külm, nii et joo väikeste lonksudega.”

Ma ei võta kumbagi, astun ümber kapiserva ja vajun pukile. „Eitamine, viha, kauplemine, depressioon, leppimine.” Claire vaatab mind küsivalt. „Need on leina staadiumid, Kübler-Rossi järgi. Mina olen ilmselgelt eitamisfaasis, sest see kõik on mulle täiesti arusaamatu. Kuidas satub Orlandosse minev mees läände suunduvale lennukile? Kas konverents viidi üle Seattle’isse?”

Ta kergitab mõlemat õlga, kuid tema ilme ei reeda kübetki segadust. Mina võin ju eitada, aga on selge, et Claire seda ei tee. Ta ei ütle küll seda valju häälega välja, kuid ta võtab tõena Liberty Airlinesi väidet, et Will on üks 179-st Missouri maisipõllu kohal tükkideks rebitud inimesest.

„See lihtsalt pole võimalik. Will oleks mulle öelnud ja ta poleks rääkinud minuga aina Orlandosse minekust. Alles täna hommikul seisis ta sealsamas, kus sina praegu, ja rääkis sellest, kui väga ta seda linna vihkab. Palavust, liiklust, neid neetud lõbustusparke, mis on iga nurga peal.” Raputan pead ja meeleheide muudab mu hääle valjuks nagu sireeni. „Ta on olnud nii suure pinge all, vahest ta ei teadnud, et konverentsi kohta on muudetud. Võib-olla ta on kõik see aeg seal olnud, uidanud palavatel Orlando tänavatel, püüdes uut toimumispaika üles leida. Aga miks ta pole siis mulle tagasi helistanud?”

Claire surub huuled kokku, aga ei vasta midagi.

Sulgen paariks värelevaks südametukseks silmad ja tunded plahvatavad mu rinnas nagu pomm. Mida teha? Kellele helistada? Mu esimene mõte on helistada Willile nagu alati, kui mul on probleem, mille lahendamisega ma üksi hakkama ei saa.

„Sa peaksid telefonirakenduse tegema,” ütlesin talle kord, kui ta oli aidanud mul terve semestri jagu narkootikumide ja alkoholiteadlikkuse ainekava paika panna. „Sa saaksid rikkaks. Selle nimi võiks olla Mida Will ütleks?”

Will oli oma põlve patsutanud ja naeratanud mu lemmiknaeratust. „Praegu ütleb ta, et sa oled armas ja pead siia tulema ja teda suudlema.”

Surun sõrmed huultele ja käsin endal rahuneda, et saaksin mõelda. Peab olema keegi, kellele ma saan helistada, kes ütleks mulle, et see kõik on üks suur arusaamatus.

„Jessica!” Hüppan toolilt püsti ja jooksen telefoni juurde, mis seisab mikrolaineahju kõrval laadimisalusel. „Jessica teab, kus ta on. Ta teab, kuhu konverents üle viidi.”

„Kes on Jessica?”

„Willi assistent.” Ma toksin numbri peast sisse ja pööran Claire’ile selja, et ei peaks vaatama tema kortsus kulmu, ära pööratud pilku, seda, kuidas ta huuli närib. Ta teeb mulle meelehead, just nagu Ted tegi.

„AppSec Consulting, Jessica kuuleb.”

„Jessica, siin Iris Griffith. Oled sa…”

„Iris? Ma arvasin, et te olete puhkusel.”

Tema kommentaar on nii kaugelt teisest seinast, et mul kulub enda kogumiseks mitu sekundit. Jessica võib olla meister telefonile vastama ja hajameelsete tehnikageeniuste päevakavasid korraldama, aga ta pole just kõige teravam pliiats.

„Khm, ei ole. Mis paneb sind arvama, et me peaksime puhkusel olema?”

„Sest te peate väidetavalt olema Mehhikos, Riviera Mayas last tegemas, kõik pidi olema hinna sees. Will näitas mulle selle kuurordi pilte ja see näeb välja ime…“ Ta neelab sõna lõpu alla ja tõmbab hinge. „Armas jumal, Iris, ma vist eksin. Ma ajasin kindlasti nädalad segamini.”