Читать книгу Viimane hingetomme - Kimberly Belle - Страница 7

Humanitaarabitöötajate jaoks võib kodul palju tähendusi olla. Kahe magamistoaga rantšo, mis piirneb teivasaiaga. Neljanda korruse korter linnas. Mudahütt banaanipuu all. Riik passis. See võib olla suur või väike või kõik, mis sinna vahele jääb.

Üks, mis kõigil neil kodudel siiski ühine on, on see, et abitöötajad igatsevad neid. Nad ihkavad sinna minna. Nad tunnevad koduigatsust.

Mitte mina. Ma olen veetnud viimased kuusteist aastat, põgenedes kodu eest ja selle eest, mis seal juhtus. Oleksin võinud elada kogu ülejäänud elu, naasmata kohta, kus mind tuntakse alati kui mõrvari tütart.

Ja ometi istun ma siin meie vanal sissesõiduteel, üüriautos, mis on pargitud särava uue Buicki taha. Rohkem kui kolm­kümmend kuus tundi alates sellest uuest katastroofist – minu ­katastroofist – ja ma pole saavutanud muud kui kuivanud kohviplekk teksastel ja kohutav ajavahest tingitud väsimus.

Emba kaost, Gia. Viimase seitsme tuhande miili jooksul oli sellest minu mantra saanud.

Onu Cal ronib oma autost välja, seljas tema tavaline riietus: terava ninaga läikivad ussinahaga kaetud kauboisaapad, Brooks Borthersi peenetriibuline hall ülikond, must nahkjakk, mis oli kantud pehmeks ja nõtkeks. Siin, Apalatši mägedes, on see täiesti sobilik välimus kirikusse, uhkesse restorani või kohtusaali minemiseks. Ühe paremini tasustatud kriminaaladvokaadina oli Cal seda kõigis kolmes kandnud.

Ma järgnen talle ja astun üüriautost välja. On veebruari keskpaik ja Rogersville – väike vilgatus Ida-Tennessee kaardil – on talve surmahaardes. Minu igivana fliis ei ole piisav selleks, et tõrjuda Apalatši mägede külma, ja ma igatsen oma talvemantlit, mis on ikka veel Londoni äärelinnas koitõrjepallikeste vahel. Cal sirutab käed välja ja ma astun nende soojusesse, hingates sisse tema tuttavat lõhna, kombi­natsioon nahast, hinnalisest tualettveest ja puuviljanätsust.

„Tere tulemast koju, kullake,” ütleb ta mu juustesse.

Kodu.

Ma pööran pead, et vaadata maja, mida ma pole kuusteist aastat näinud, ja mingi ebameeldiv värin tabab mind abaluude vahel. Kord oli see koht, mis sisendas minusse kindluse- ja mugavus­tunnet, ent nüüd kutsub see maja esile täpselt vastu­pidist. Leina. Hirmu. Õudu. See maja pole kodu. Kodu ei tohiks inimesele hirmujudinaid peale ajada.

Cali käed tarduvad mu turrituvatel abaluudel ja ta astub sammu tagasi, mõõtes mind pilguga pealaest jalatallani. Tänu eriti jubedale toidumürgitusele eelmisel kuul olen tubli kümme ­naela kergem, kui viimasel korral, mil ta mind kallistas, kui ma olin niikuinii juba kõhn nagu keskkoolitüdruk. „Ma arvasin, et sa püüad seal näljahädale lõppu teha, mitte ei alistu sellele.”

„Kui sa peaksid kunagi Aafrika Sarvele sattuma, siis võiksid ilmselt hoida eemale Dadaabi tänavakioskitest. See, et nad väidavad, nagu oleks nende liha värske, ei tähenda veel, et see nii on. Või et see üldse liha on.”

„Hea nõuanne.” Ta tõmbab hambaorgi purihammaste vahelt välja ja heidab mulle üksnes talle omase viltuse pilgu, ent ta toonis kõlab naeratus. „Ma püüan seda meeles pidada.”

Cal oli seda vedamiseks nimetanud, kui ta mu lõpuks Keeniast üles leidis. Seal peitus enamatki, midagi valetunnistuse andmisega seotud skandaali kohta ja diagnoosi kohta, mis nõudis täisajaga kodust hooldust, aga ma ei kuulanud eriti. Ma olin liialt hõivatud sellega, et leida vastust küsimusele, millisel planeedil peetakse vedamiseks punkti panemist kuusteist aastat kestnud vangistusele kinnises vanglas, selleks et koju surema tulla.

Ma neelatasin äkitselt kurku tõusnud klombi tõttu. „Kas ta on suurtes valudes?”

Cal ei pea küsima, keda ma silmas pean, meeldetuletus ta ainsa venna kõhunääret pigistava vähi kohta tõmbab mehe näoilme süngeks. „Mitte veel. Aga üsna pea.”

Klomp naaseb ja kinnitab end.

„Et süütu mees peab oma vanglakaristuse sel moel lõpe­tama...” Ta ohkab ja ta hingeõhk moodustab veebruarikuises õhus kohevaid sagaraid. „Mul on selle kohta palju mitmesuguseid sõnu öelda, ükski neist pole sobilik sinu kõrvadele.”

Hetkest, mil Cal sündmuskohale saabus – enne seda, kui mu isa oli kahtlusalune, enne kui ta end mu isa advokaadiks määras, isegi enne kui Ella Mae keha oli pildistatud, kotti pandud ja ­minema viidud –, oli tema usk minu isa süütusesse olnud kõikumatu.

Minu jaoks pole olukord kunagi nii selge olnud. Kui ma ­arvaksin, et isa on võimeline mõrvaks, et ta kavatses ette ja viis täide plaani lämmatada Ella Mae Andrews, tema naine ja minu kasuema, siis ma poleks kindel, et suudaksin andestada talle või tema käitumist. Tegelikult ma pole kindel, kas ma üldse siin oleksin, et ma oleksin reisinud kogu selle maa viimaseks hüvasti­jätuks.

Aga ma läbisin selle vahemaa, sest ma pole kindel. Minu isa puhul on süütõendid ebaselged, tunnistused vastuolulised. Minu kahtlusevarjud langevad mõlemas suunas.

Ma topin oma jäised käed teksade esitaskutesse ja värisen, mitte ainult külmast.

Cal võtab seda vihjena ja paneb käe taskusse, kus kõliseb võtmekimp. „Kas oled valmis sisse minema, enne kui surnuks külmud?”

Ei. Mu süda puperdab ja iga tilluke karvake tõuseb kuklal püsti, käskides mul põgeneda. Mitte iial enam. Ei.

„Nii valmis kui võimalik.”

Ma järgnen Calile ja ronin viis astet maja ümbritsevale verandale jõudmiseks, keskendudes võimekusele, mis on teinud minust rahvusvahelise abiorganisatsiooni ühe parima päästeeksperdi. Ma ei suuda olla kübetki objektiivne. See katastroof on mulle liiga lähedane, selle tagajärjed on endiselt liiga valusad. Ma ei suuda end selle reaalsusest eraldada.

Reaalsus, mis arstide sõnul võib kesta kolmest nädalast kolme kuuni.

„Üürnikud kolisid umbes kuue kuu eest välja,” ütles Cal pead pööramata, otsides võtmekimbust õiget. Uksematt ta jalgade all narrib mind oma rõõmsa sõnumiga: „Tere tulemast, külalised.” Nagu astuks sellele veel keegi peale minu ja Cali, oodates, et neid kutsutaks viimast austust avaldama. Tõenäoliselt ei juhtuks seda ka miljoni aasta jooksul.

„Hea ajastus, vist.”

„Ma lasin maja üle värvida. Ja kogu mööbel on uus. Kodumasinad samuti.”

„Mis isa vanadest asjadest sai?”

„Ma annetasin suurema osa mööblist ja riietest pärast kohtuotsust heategevuseks. Ülejäänu on Morristownis laoruumis. Ma annan sulle aadressi ja uksekoodi, kui sa sinna minna tahad.”

„Ma kahtlen, et mul selleks aega on.” Või tahet. Vanades mälestustes sobramine kõlas mulle piinarikkalt.

Onu Cal keerab võtit lukuaugus ja uks lendab kägisedes lahti, heli, mis kõlab mulle kõhedakstegevalt kohasena. Cal astub ­sisse, nagu oleks see tema maja, mis praeguseks ilmselt nii ongi, ent ma ei järgne. Ma ei saa. Keegi vahetas mu tennised tinasaabaste vastu. Mu põlved võbelevad ja ma haaran uksepiidast, et mitte maha kukkuda.

Kummaline asi juhtub siis, kui kodust saab mõrvapaik. Selle sisu märgistatakse siltidega, kataloogitakse ja pildistatakse. Seintest saavad sündmuspaiga piirid, ustest ja akendest kurjategija sisse- ja väljapääs. Pealtnäha tavalised esemed – tolmurullid diivani taga, kulumisjäljed trepiastmetel, tuhmunud münt vaiba all – omandavad hoopis uue tähenduse. Ja inimesed, kes seal elavad, kohas, mis nüüd on segunenud halbade mälestuste ja veelgi hullema õhustikuga, ei pea seda enam koduks.

Aga kuidas jääb selle kohaga, kus ohver viimast korda hingas, kus tema süda viimast korda palavikuliselt lõi? Mida sa selle kohaga teed? Kas ehitad selle kohale pühamu, lehvitad selle kohal suitseva salveikimbuga või teeskled, et seda pole?

Cal peatub trepijalamil ja pöördub, eirates sihilikult mu ahastust. Mu pilk langeb võltsile Pärsia vaibale ta jalgade all ja ma tunnen sügaval kõhus iiveldust. See, et ma seda kohta ei näe, ei tähenda veel, et oleksin unustanud, mis seal juhtus.

Või et ma sellele kunagi astuksin.

„Sulge palun uks, Gia.”

Ma hingan sügavalt sisse, ajan õlad sirgu ja järgnen Calile majja.

„Minu abiline Jennie ostis kõik asjad,” ütleb ta võtmetega elutoa poole viibates. Kui üles tegemata haiglavoodi toanurgas välja arvata, siis sisekujundus – ülisuur mööbel, kunstsõnajalad tumedates pottides, seintel raamitud pildid eksootilistest maastikest – näeb välja nagu mõne sisustusajakirja lehtedelt võetu. „Ma loodan, et see sobib.”

Ma sõrmitsen plastmassist käbi kummutil seisvas puidust kausis ja piilun köögi poole esiku teises otsas. Siin pole põhimõtteliselt midagi, mida ma ära tunneksin. Nii ongi ilmselt parem. „Ta sai suurepäraselt hakkama.”

„Magamistoad on ülakorrusel valmis. Mõtlesime, et anname suure toa põetajale. Sul pole ju midagi selle vastu, et minuga nädalavahetustel vannituba jagada?”

Ma naeratan ja loodan, et see ei paista nii sunnituna välja, nagu tundub. „Ma olen kuid läbi ajanud vaid ämbri, seebi ja mudase ojaga. Ma arvan, et tulen vannitoa jagamisega toime.”

Üks Cali suunurkadest kerkib, peaaegu uhkelt. „Sinust saaks kellelegi hea luurekaaslane.”

Ta annab mulle käega märku, et järgneksin talle kööki maja tagaosas, kus ta osutab krediitkaardile ja iPhone’ile Formica köögikapil. „Jennie varustas köögi esmavajalikuga, aga sellel arvel on piisavalt raha, et saaksid osta kõike muud, mida sa vajad. Paari päeva jooksul pole sul seda ilmselt siiski vaja.”

Ma piilun külmkappi, vaatan kappidesse kohvimasina kohal, kiikan nurga taha avatud sahvrisse. „Siin on piisavalt kraami, et toita nädalaid poolt Hawkinsi maakonda.”

Cal naeratab. „See ongi Jenny juures suurepärane. Ta ületab end alati.” Cal napsab kapilt iPhone’i ja ulatab selle mulle. „Ta salvestas ka kõik numbrid, mida sul vaja läheb. Selle juurdluse juhtivametnik helistab, et homme hommikuks kohtumine kokku leppida. Hooldaja saabub homme hommikul kell kaheksa ning autokolonn ja kiirabi sinu isaga jõuavad pisut enne keskpäeva. Kohalikke arste, haiglaid ja matusebürood on teavitatud.”

„Kõlab, nagu oleks kõige eest hoolt kantud.”

Cal naeratab ja ta hääl pehmeneb. „Ma püüan vaid seda kõike sinu jaoks piisavalt kergeks teha, kullake. Ma tean, et sa oleksid pigem ükskõik kus mujal.”

Ma mõtlen kõige hullemate kohtade peale, kuhu mind on saadetud. Ülerahvastatud Dhaka, kus õhk su tapab, kui vesi seda ei tee. Abidjani agulid pärast seda, kui uputused ja mudalihked on liiga palju sealseid lapsi minema pühkinud. Dadaabi tolmused tänavad, maailma suurim põgenikelaager, kus peamise surma­põhjusena võistlevad alatoitlus ja koolera.

Onu Cali jutus on iva.

„Ja ära arva, et sa oled siin täiesti üksi,” ütleb ta pärast pikaleveninud vaikust. „Ma olen vähem kui tunni kaugusel nagu ka su vend ja õde. Tee mulle teene ja ära lase neil kõrvale hoida. See puudutab ka nende isa.”

Ma pooleldi noogutan, pooleldi kehitan õlgu. Kui asi puudutab meie isa, siis Bo mataks end enne töösse, kui tunnistaks, et olukord teda mõjutab, ning Lexi eelistab teeselda, et isa on juba surnud. Kuidas ma saan lasta neil mitte kõrvale hoiduda, kui kumbki neist olukorda ei tunnista? Paistab, et ainus inimene, kellel ei õnnestu siin kõrvale hoiduda, olen mina.

Cal kallistab mind ja suudleb pealaele. „Helista mulle ükskõik millal, eks? Päeval või öösel. Ma võtan vastu, ükskõik, kus ma olen või mida teen.”

„Lubad?”

„Ma luban.” Tema hääl on lohutav, ent ta taganeb juba, liikudes ukse poole. „Näeme laupäeva hommikul.”

Ta pigistab mu õlga veel viimast korda ja kaob koridori ning mind tabab paanikalaine. Ma tulen toime globaalsete katastroofide ja hävingutega. Üksi isaga kohtumisega, mitte nii väga.

Ma kiirustan talle koridori järele. „Onu Cal?”

Meeleheitlik noot mu hääles peatab ta uksel ja ta pöördub mulle otsa vaatama.

„Selgita mulle uuesti, miks sa jääda ei saa. Miks sind homme siin pole, kui isa jõuab.”

Ta sasib juukseid, mis on nüüd hallikirjud, ent endiselt paksud ja säravad. „Sest ma olen hõivatud kohtuasja edasilükkamisega. Kui jumal annab ja kõik hästi läheb, siis ei veeda su isa sekunditki oma ülejäänud elust kohtusaalis ega vangikongis.”

Kirst tundub mulle küll lõpliku vanglana.

Mõni sekund hiljem on ta läinud, jättes mind mõtisklema selle üle, kuidas ma siia sattusin. Linna, kuhu olin tõotanud mitte ­kunagi naasta. Majja, mis on täidetud vaimude ja mälestustega, mille eest mul kunagi põgeneda ei õnnestu. Ellu, mille eest olen püüdnud viimased kuusteist aastat pageda.

Kuid kõige enam juurdlen selle üle, kuidas ma siia üksinda sattusin.