Читать книгу Viimane hingetomme - Kimberly Belle - Страница 9

Ella Mae Andrews, september 1993

Ella Mae lasi tühjal kruusil puidust põrandalaudadele kukkuda ja tõukas kannaga verandakiigele uue hoo sisse. Metallketid kääksusid liikumise rütmis. Tagasi. Edasi. Tagasi...

Kusagil kauguses undas muruniiduk ja Ella Mae kadestas nii selle entusiasmi kui eesmärki. Saatnud kaks kasulast kolledžisse, kolmandal sama tee järgmisel sügisel jalge all, leidis ta, et tal on üha rohkem vaba aega täita juba niigi piinlikult puhtas majas, üha sihitumas päevas. Ta vaatas kella. Kümme ja tal oli juba pagana igav.

Roheline veoauto ronis Ella Mae suunas mäkke ja selle nägemine tekitas temas soovi tantsida. Isegi kui autojuht vaid ringi keerab, võib ta ehk temaga vestlust alustada. Selleks ajaks, kui ta on juhile täpsed, üksikasjalikud suunised andnud, on ta tubli viisteist minutit surnuks löönud, võib-olla rohkemgi. Kas see oleks lõplikult hale, kui ta juhile tassi kohvi pakuks?

Armas jumal. Millal oli elu nii üksluiseks muutunud? Ta peaks endale ilmselt hobi hankima.

Ella Mae tõusis püsti ja läks veranda äärele, oodates ja vaadates, kuni veoauto oli piisavalt lähedal, et lugeda kirja kabiini kohal: Golani Kolimine ja Hoiustamine. Uued naabrid ja oli ka juba aeg. Vana Bennetti maja oli nüüd juba üle kuu aja tühjana seisnud, kuu aega, mille vältel Ray polnud teinud muud kui kaevelnud, kuidas see valdus alla käib. Kaks herilasepesa katuseviilu all, valkjas kile akendel ja lapike ronirohtu, mis ohtlikult Ray auhinnatud lõikeheina poole roomab. Nagu Ella Maele läheks hein korda.

Aga nüüd. Nüüd, pagana päralt, võib see küll talle korda minna – ta süda tegi lootusrikka lisalöögi mõttest uutele naabritele, uuele sõbrannale, uuele ükskõik millele.

Must sedaan Illinoisi numbrimärgiga peatus teeservas ja sellest ronis välja neljaliikmeline perekond. Kaks blondi last – mõlemad kiitsakad tüdrukud varajases teismeeas – tormasid üle majaesise, kiljudes ja itsitades teatud ülemeelikusega, mis pika sõidu lõpuks paratamatult tekib.

Nende ema oli märkimisväärselt vähem rõõmus. Ta ronis autost välja, silus kortsunud kleiti ja kissitas uut kodu vaadates päikese poole silmi.

„See on kena,” ütles ta. Tema toonist oli aru saada, et maja välimus teda tegelikult ei huvitanud.

Isa, pikk mees, tütardele sarnaste linakarva juustega ja endise sportlase kehaehitusega, tegi pakiruumi lahti. „Ma tean, et see on pisut väiksem, kui me harjunud oleme, aga vaata vaid seda vaadet.” Tema aktsent oli põhjapoolne ja ninahäälne, ent Ella Mae kõrvus kõlas see elektrilise, erutava, eksootilisena. „Midagi sellist poleks me Chicagos iial leidnud.”

Chicaaago.

Naine ei paistnud märkavat lahtirulluvaid heinapõlde ja metsalilli suitsuste mäetippude all, vaade, mis esimesel korral, kui Ella Mae seda nägi, rahustas ta hinge ja näpistas südant iluga. Kuid naine hoopis ohkas, ilme muutumatu, hääletoon niisama hiirhall kui tema välimuski. „Kena.”

„Tule,” ütles ta abikaasa. Mees kõndis ümber auto ja heitis käsivarre naise kahtlevate õlgade ümber. „Kas sa võiksid vähemalt proovida tahta siin elada?”

„Ma just ütlesin sulle, et siin on kena.”

Ella Mae teadis, et ta kuulas pealt. Ta teadis, et nad märkavad teda varsti, käed ümber verandapiirde klammerdunud ja näevad, et ta kuulab häbitult pealt iga nende sõna, ent ta ei läinud tuppa. Ta tahtis veelgi lähemale minna ja kõike kuulda, kummarduda ja paremini näha.

Teda ei huvitanud, kui nad teda näevad. See oli kõige põnevam, mis viimase kuu jooksul juhtunud oli, pärast seda, kui ta Bill Almaroadi lehma luuvarrega oma begooniate vahelt minema peletas.

Mees vaatas oma naist. „Me olime ju nõus, et see kolimine teeb meile head, mäletad? Uus töö, värske algus.” Ta suudles naist kiiruga põsele ja naine vajus veelgi rohkem kössi. Mees lasi lahti, viibates käega maja suunas. „Tere tulemast meie uude seiklusesse.”

Ja sel hetkel märkas ta Ella Maed. Jõnksatus, mida Ella Mae juba ammu polnud tundnud, läbistas teda teravalt varvasteni ja põrkus nahal nagu neljanda juuli säraküünal. Hiljem meenutab ta just seda hetke ja mõtleb, kui kohane see oli, et nende silmad just siis kohtusid, kui see viimane sõna mehe keelelt rullus. Seiklus. Ent praegu ta vaid naeratas ja lehvitas.

„Tere kõigile.” Ella Mae jooksis trepist alla uute naabrite poole. „Mina olen Ella Mae Andrews. Tere tulemast Rogersville’i.”

Hiljem sel õhtul märkas Ella Mae, et Ray vaevu naeratas, kui ta maja ette sõites leidis kaks võõrast oma verandalt, naeratamas ja headest klaasidest veini rüüpamas, nendest, mida nad peaaegu kunagi ei kasutanud, välja arvatud sünnipäevade ja jõulude ajal. Ta vaevu naeratas, kui Ella Mae talle martiini ulatas, eriti külma ja eriti kuiva, ja ütles, et oli valmistanud mehe lemmiksööki – piprane böfstrooganov küüslauguleivaga. Ta vaevu naeratas, kui Dean kurtis oma muru kehva seisu üle ja rääkis, kuidas tal tuleb teha palju tööd, enne kui seda saab võrrelda muruga, mis tal Naperville’is oli, mis oli võitnud Cedar Gleni parima esiaia tiitli viis aastat järjest.

Oh, Ray oli piisavalt sõbralik. Tema kombed olid liiga rafineeritud, et ta oleks saanud olla ebaviisakas. Ta lobises linna ajaloost ja headest koolidest ja küsis nende tütarde kohta. Ent ta vaevu naeratas ja Ella Mae abikaasa polnud tavaliselt seltskonnas sugugi selline.

Pärast pearooga, kui Ray ja Ella Mae köögis magustoitu valmis panid, sel ajal kui külalised neid söögitoalauas ootasid, lendas kogu ta meeldivus tuulde ja ta valas oma teise martiini jäägid kraanikaussi.

„Täna on tööpäev,” märkis ta pisut kõvemini, kui Ella Maele meeldinud oleks.

Ella Mae oli täiesti teadlik, et tegemist oli kolmapäevaga ja et külalised häirisid Ray kolmapäevaõhtust rutiini – õhtusöök, mõttetu komöödiasarjade hägu, voodi. Ta oli ka teadlik sellest, et kolmapäeva õhtu oli samasugune nagu iga teine õhtu selles majas.

„Shh, ole vaiksemalt, palun? Ma jätsin sulle apteeki teate.”

„Sa oleksid mind võinud vähemalt ette hoiatada,” ütles Ray.

„Ma püüdsin.” Ella Mae hakkas lihanoaga oma kuulsat rabarberi- ja maasikakooki suurteks kolmnurkadeks jagama. „Ma pidin otsuse langetama, nii et lõpeta mossitamine. Sul polnud ju täna õhtuks midagi tähtsat planeeritud.”

„Mäng käib.”

Need sõnad lausus mees, kes arvas, et kobamine tähendas käte pistmist Ella Mae püksikutesse. Ella Mae tõmbas silmad kissi ja asetas rusika puusale. „Kes mängib?”

Ray kehitas õlgu, tema kõhklus venis hetke võrra liiga pikaks. „Vahet pole, nüüd, kui ma seda nagunii ei näe.”

Ella Mae asus uuesti koogi juurde. „Ma ei arvanudki.”

„Pealegi, me ei tea nendest inimestest mitte midagi. Nad võivad olla sotsiopaadid või sarimõrvarid.”

„Ära ole naeruväärne. Mees on keskkooli uus asedirektor ja naine on kahe imearmsa tüdruku kodune ema. Nad on täiesti normaalsed, tavalised kodanikud. Nad on naabrid. Me oleme heanaaberlikud.”

„Mida iganes. See mees ei meeldi mulle.”

See ei üllatanud Ella Maed. Ta oli Deani alles mõne tunni tundnud, aga ta nägi juba, et tegemist polnud meestele meeldiva mehega. Ta oli liiga hoolitsetud, tema riided olid liiga stiilsed, tema välimus läbinisti liiga playboy’likult kena. Oo jaa. Cherokee keskkooli uusim asedirektor saab linnas kindlasti populaarseks meheks, aga mitte meeste hulgas.

„Lähme külaliste juurde tagasi, sobib?” Ella Mae libistas viimase tüki taldrikule ja osutas kahvlitele, et Ray need võtaks. „Ja ole kena. Ma loodan uue sõbra leida.”

Ella Mae püüdis järgmise tunni jooksul. Jumala nimel, ta püüdis. Ta küsis Allisonilt laste kohta ja kas tüdrukud tegelevad mõne spordialaga. Ta küsis Allisonilt lemmikraamatute kohta ja kas Allison oleks huvitatud raamatuklubiga ühinemisest. Ta pakkus isegi, et viib Allisoni linnaga tutvuma ja näitab talle parimaid poode. Allison oli valulikult uje, öeldes terve eine jooksul kõige rohkem kümme sõna. Selleks ajaks, kui nad läksid välja, et verandal kohvi ja brändit juua, kahetses Ella Mae oma pakkumist ja kartis tunde, mis tal Allisoniga üksi autos viibida tuleb.

Ta pilk maandus Deanil, kes Ray parimat brändit rüüpas ja paistis tundvat end mugavamalt kui väljast tulnud poolvõõrale kohane. Räägi veel, et vastandid tõmbuvad. Dean oli jumalik ja naljakas ja võluv ja Ella Mae ei suutnud elu eest välja mõelda, mida selline mees vaikses, hiirhallis Allisonis nägi.

Kolm tundi temaga kahekesi autos, teisest küljest...

Ohtlik. Juba Deanist sellisel moel mõtlemine oli ohtlik. Ella Mae punastas kõrvaotsteni ja nahutas end selle eest korralikult. Abielunaised ei tohiks mõelda riivatud mõtteid oma samuti abielus naabrist, hoolimata sellest kui seksikas mees võib olla.

Ja siis Dean naeris, madal ja kare heli, mis võnkus kusagil sügaval Ella Mae kõhus.

Oh, jumal. Ta mõtles taas Dean Sullivanist riivatuid mõtteid.

„Tänan veel kord õhtusöögi eest,” ütles Dean, pilk peatumas Ella Mael üürikese hetke võrra kauem kui vajalik. „Ma ei oskaks tahta täiuslikumat tervitust meie esimesel õhtul siin linnas.”

„Te olete igal ajal teretulnud.” Kananahk tõusis Ella Mae ihule ja ta keeras pilgu kõrvale, üle tagahoovi, pilgutades tintjasse pimedusse silmi. Nii. Palju parem.

„Ja tänan, et sa palusid Gial täna tüdrukutega aega veeta. Ma räägin Allisonile kogu aeg, et nad on piisavalt vanad, et...” Dean vaikis, nähes naise teravat pilku. „Nojah, me lihtsalt muretseme.”

„Meie nooremal tütrel diagnoositi eelmise aasta juunis esimese tüübi diabeet.” Allisoni hääl oli vaikne nagu ikka, ent esimest korda kuulis Ella Mae ta hääletoonis tuliseid noote. „See ehmatas meid korralikult.”

Ella Mae tundis tuttavlikku müksu, nagu mingisugune fantoomjäse ta emakas, märgates emalikku muret Allisoni pilgus. Ta armastas Ray kolme last palavalt, tõesõna, ent see polnud samasugune armastus, mida ta tundis enda lihast ja luust lapse vastu.

„See oli kindlasti hirmutav,” ütles Ella Mae.

„On ikka veel,” ütles Dean. „Alati, kui me mõtleme, et meil on asjad kontrolli all, jääb Caroline grippi või teeb kasvuspurdi ja me peame kohandama ta dieeti ja insuliini.” Dean pöördus Ray poole ja naeratas talle kahetsevalt. „Mul on tunne, et meist saavad apteegi uued parimad kliendid.”

Lõpuks ometi teema, mis tõi Ray näole naeratuse, tõelise naeratuse, ja ta lükkas rinna kummi. „Rõõm kuulda. Kuigi sinu õnneks ei tule see raha sinu taskust. Kool vaatas hiljuti töötajate kindlustusplaani põhjalikult üle, nagu sa kindlasti tead. Mina olin operatiivgrupi nõuandja.”

„Siis ma peaksin sind tänama, kuna nende plaan on üks põhjustest, miks me siia kolisime. Praegu ei leia just palju plaane, mis oleksid piisavalt jõulised, et katta midagi enamat kui pelgalt insuliini miinimum.” Dean raputas pead ja manas näole hapu ilme. „Hoolimata sellest, mida tema abikaasa poliitikast arvatakse, on Hillary Clintonil õigus. Tervishoiusüsteem on siin riigis sõna otseses mõttes katki.”

Ella Mae võpatas. Oh ei. Dean oli öelnud ohtliku sõna.

Ray kasvas korvtoolis umbes nelja tolli võrra pikemaks ja ta hääl muutus tigedamaks. „Ma tean küll, et Chicago poliitikas on palju rohkem demokraate kui siin lõunas, aga las ma kinnitan sulle kahtlusteta. Hillary plaan on katastroof. Liiga tippu koondunud, liiga reguleeritud. See, kes arvab, et see võiks reaalses maailmas toimida, ei ela reaalses maailmas.”

Erinevalt naabrist ei paistnud Dean vähimalgi määral ärrituvat. Ta kergitas sõbralikult naeratades suunurki, ristas ükskõikselt pahkluude kohal jalad. „Mina elan reaalses maailmas, Ray. Ja minu maailm on muutunud palju kallimaks sellest ajast, kui meie kindlustusplaan eelmises kodus lõpetas ülalpeetavate kulude katmise. Kas sa tead, kui kallis on leida kindlustust lapsele, kellel on diabeet? Ma ei ütlegi, nagu poleks ta iga senti väärt. Kuid tema ravi on kallis ning kliinikud ja haiglad paistavad hoolitsevat selle eest, et ta jääks haigeks, selle asemel et tema tervisest hoolida.”

Ella Mae hüppas toolilt püsti. „Ray, kullake, kas sa sooviksid veel viskit?”

Ray tõstis klaasi õhku ja loksutas seda. Neetud. Tubli kaks sõrme oli veel alles.

Ella Mae keeras pea kähku Allisoni poole. „Veel jäävett?”

Kuid Ray ei lasknud end segada ja pöördus taas Deani poole, hääletoon ja kehahoiak viimseni pingul. „Ma ei väidagi, et kindlustus­süsteem pole katki, Dean. Hoopis seda, et tervishoiusüsteem toimib juba piisavalt hästi ja Clintonid peaksid keskenduma sellele, mis riiki tegelikult vaevab – majandusele.”

„Mida sa siis sellistele peredele nagu meie oma soovitad?” Deani hääl oli meeldiv nagu ikka. „Nendele, kelle tööandjad võtavad ülalpeetavad kindlustusplaanist välja, kui ühel nende töötaja pereliikmetest diagnoositakse krooniline või eluohtlik haigus.”

Enne kui Ray vastata jõudis, astus Ella Mae tema ette, varjates Deani ta vaateväljast ja sirutades käe abikaasa endiselt täis klaasi järele ning heitis mehele pilgu, mis ei jätnud kahtlustki, kui ruttu ta peab lõpetama naabriga tüli norimise. „Kuidas oleks, kui ma tooksin kõigile uued joogid?”