Читать книгу Viimane hingetomme - Kimberly Belle - Страница 8

Tagasi majas, panen kannu tulele ja sobran teed otsides kappides. Cali abilisele on kas antud valed andmed või on tal tõsised luulud leinajate arvu kohta, keda me ootame, sest ta on ostnud 312-pakilise, tööstusliku suurusega karbi Liptoni teed. Kui me suudame juua siit ühe reagi, on see ime. Ma kisun kilepakendi hammastega lahti, tõmban koti välja ja pistan selle kollasesse keraamilisse kruusi.

Terav, kirbe lõhn meenutab mulle briti kolleege, kes on veendunud, et natuke teed ravib kõik emotsionaalsed vaevad. Minu ülemus Elsie, elukogenud tüüp, joob seda kraami piisavalt palju, et oma maks mürgitada... tänu heldele viskisortsule, mille ta lisab siis, kui olukord eriti karmiks muutub. Kui vaid elu oleks nii lihtne.

Erinevalt satelliittelefonist, mida ma tööl kaasas kannan, on Cali iPhone’is vaid käputäis kontakte, enamik neist inimesed, keda ma pole kunagi kohanud ja kellele ma pärast isa matmist ilmselt enam kunagi ei mõtle. Mul ei lähe kaua, et Bo üles leida.

Mu kõne läheb otse kõneposti, seega ma jätan juba viienda sõnumi viie päeva jooksul, sundides end rahulikuks. Vend, kes on minust viis aastat vanem ja valgusaastaid tõsisem, on alati eelistanud, et inimesed hoiaksid oma agaruse tagaaias ­toimuvate ilutulestike ja looduskanali tarbeks ning ta ei reageeri hästi ülevoolavale tundelisusele.

Mul veab Lexiga rohkem, ta vastab pärast teist kutsumist. Ma jätan oma tee ja kiljatan: „Lexi!”

Erinevalt Bost tervitab õde mind entusiastlikult. Isegi nõuab seda.

„Kas see on tõsi? Kas see on tõesti tõsi?” küsib Lexi tuttav hääl, seesama sügav ja kare hääl, mis tekitas märgi unenägusid poistele kõikjal Hawkinsi maakonnas. „Kas mu heategijast väike õde tuli lõpuks jumal teab kust koju?”

„Kas see vastab tõele, et ma olen siin, jah. Ent neil päevil on koduks Keenia.”

„Nojah, kas pole tore.” Ta venitab sõnu, lisades neile eriliselt tugeva Tennessee ninahääle. „Kas see ei kõla mitte uhkelt.”

Ma turtsatan, sest tean, et see on nali. Lexi pole mingi lollike. Tal on magistrikraad rahanduses Stanfordi ülikoolist, ta juhib kohalikku pangaketti ja võiks isegi Alex Trebekile „Kuldvillakus” ära teha. Ta pole mitte ainult teadlik minu viimasest asukohast, ta teab ka, et Dadaab on uhke täielik vastand. Mu südant haarab äkitselt kiindumus õe vastu, keda ma pole saanud kallistada... kuus aastat? Kas sellest on tõesti nii kaua möödas?

„Kus sa oled?” küsin teemat vahetades. „Sest ma tulen kohe sinna, kui olen maja lukku pannud.”

„Mul läheb pisut rohkem aega vaja.” Ta toon muutub tõsiseks, kohandudes minu omaga, ta hääl ja täishäälikud pehmenevad üldisemaks tämbriks, mille ta ülikoolis täiuslikult omandas. Vähem maakoha matslikkust, rohkem lõuna esikaunitari. Erinevalt minust oskab Lexi oma aktsenti nagu kraani kinni ja lahti keerata. „Ma hakkan juhatuse koosolekule minema, aga ma võiksin pärast seda sinuga hiliseks õhtusöögiks kokku saada. Ütleme, pool kaheksa?”

Ma vaatan kella. Ma võin kolm ja pool tundi täita uinaku ja dušiga, selles järjekorras. „Suurepärane. Kus siis neil päevil kolma­päeva õhtuti käiakse?”

„Täna on tegelikult neljapäev, mitte et see oluline oleks. Ja on ainult üks koht, kus igal õhtul käia, ja see on Maanteemõrva Baar ja Grill linnas.”

Maanteemõrv. Ma pööritan silmi. „Kas ma pean närilise kaasa võtma või ajavad nad ise selle minu eest alla?”

Lexi naerab, kurguhäälne laulev heli, mis paneb mind soovima, et helistaksin talle tihemini. „Ära ütle, et sa oled oma juured unustanud, noor daam.”

„Ma pole unustanud. Mu maitsemeel eelistab nüüd peenemaid olendeid kui hulkuvad loomad. Eelmisel kuul proovisin ma Filipiinidel asja nimega balut, viljastatud pardiembrüo, mida keedetakse elusalt ja süüakse koore ja kõigega.”

Lexi teeb öökimise häält. „Ma arvan, et nälgiksin pigem surnuks.”

Nüüd on minu kord naerda. Kuigi ma olen alati toidu osas seiklushimuline olnud ja mu õde on Apalatši valivaim sööja, on Lexi jutus iva. Balut maitseb esimesel korral täpselt sama halvasti kui teisel, mil see tagasi üles tuleb.

„Tüdruk peab ju sööma. Ja pealegi on minu reegel kõikjal reisides, et ma söön ja joon kõike, mida mulle pakutakse, isegi kui see lõpuks mu sisikonna vulisevaks veeks muudab. Eine jagamine, ükskõik kui vastik see on, loob usalduse minu meeskonna ja inimeste vahele, keda me seal aitame.”

„Armas taevas. Sinu töö on hullem kui minu oma.”

„Enamjaolt on mu töö üsna äge, eriti minusuguse seikleja jaoks. Ma olen lennanud ümber maailma rohkem kordi kui keegi teine minu meeskonnas ja ma olen käinud rohkem kui saja kahekümne viies riigis. Konsulaat on pidanud mu passi lehekülgi juurde lisama, kaks korda.”

„Ma arvasin, et sinu töö on muuta maailm paremaks.”

„Nojah. See on ütlematagi selge.”

Lexi katab telefonitoru käega, summutades häält, ja ütleb kolleegile, et ta räägib telefoniga, aga tuleb kohe.

„Kas sa pead minema?” küsin.

„Kahjuks küll. Me räägime ülejäänust täna õhtul, sobib?”

„Hea küll. Ja Lex?” Ta vaikib, ent ma kuulen pabereid ta laual kahisemas ja kuigi ma tean, et olen ta praeguseks juba ilmselt kaotanud, ütlen seda ikkagi: „Ma olen sinust puudust tundnud.”

„Sama siin. Näeme pool kaheksa.” Ja siis on ta läinud.

Ma viskan telefoni kapile kruusi kõrvale ja lähen välja kohvri järele, mis on ikka veel üüriauto pakiruumis. Viimase tunni jooksul on temperatuur järsult langenud ja õhk muutunud metalseks, paksuks nähtamatust härmatisest ja kristallidest. Ma heidan pilgu tumeneva taeva poole. Pilvi veel pole, aga ma tean, mida see lõhn tähendab. Ma hingan sisse nii palju õhku, kui tarvis, et oma kopse jääga põletada. Jumal, kuidas ma olen igatsenud kohe sadama hakkava lume lõhna.

Tänavaotsas võtab hoogu maha hõbedane Escort, kummid krudisemas teeäärsel poril ja kruusal. Ükskõik millisel teisel päeval, ükskõik millises teises kohas poleks ma ilmselt autole suuremat tähelepanu pööranud. Kuid ma olin Maple Streetil elanud piisavalt kaua, teadmaks, et võõrad ei satu tavaliselt kogemata siiakanti. Ma jälgin autot silmanurgast, kõndides mööda betoonist sissesõiduteed.

Auto peatub järsult läbilõikava pidurikrigina saatel ja ma kangestun, pilk liimitud kõrvalistuja aknale. See suriseb ja avaneb, paljastades tumedate juustega umbes minuvanuse mehe. Ta kummardub üle istme, kallutades pead, et aknast paremini välja näha.

Ja kuigi tal oli näol sõbralik naeratus, ei vastanud ma samaga.

„Vabandan tülitamise pärast.” Ta juuksesalgud vajuvad silmade kohale ja ta lükkab need peopesaga eest. „Aga kas te oskate ­mulle öelda, kus on lähim bensiinijaam?”

Hingeõhk, mida kinni olin hoidnud, moodustab tiheda ­pilve, enne kui õhku hajub. Ma astun kaks sammu üle külmunud muru ta auto poole, hoides ettevaatlikult vahemaad ja osutades vastassuunda. „Te peate tagasi linna poole minema, aga see pole kaugel. Umbes kaks miili ainult.”

„Kaks miili?” Mees venitab viimast sõna, ajades suu pärani, et täishäälikud ära mahutada. Ma kohtan seda tööl olles sageli, inimesed püüavad jäljendada mu Tennessee venitatud kõnemaneeri,­ nagu oleks aktsendi juures midagi naljakat või veidrat. Ent ­nende narrimine mõjub vaid üleolevalt või parimal juhul üllatuvad nad, et ma polegi nii rumal, kui kostab.

Sellepärast ma liialdangi praegu sellega. „Kaks miili, jaa. ­Pööra ristmikul vasakule ja bensiinijaam jääb siis paremat kätt. Seda pole võimalik märkamata jätta.”

„Ega siinkandis juhuslikult mõnda viisakat hotelli pole?”

Ma silmitsen ta pikavõitu juukseid ja kulunud nahkjakki. ­Räpakas elegants või ihnuskoi? Ma ei oska öelda. „Linnas on Hale Springsi võõrastemaja, aga see on üsna peenutsev. Aga ükskõik kummas suunas kiirteele minnes leiab linnast pisut kaugemal taskukohasemaid kohti.”

Ta naeratab mulle tänulikult, aga ma taban midagi varjatut – ta otsib midagi enamat kui vaid kütust ja peavarju. Külmavärin, mil pole midagi pistmist veebruarikuise õhuga, riivab mu õlgu ja ma mõtlen oma mobiilile, mis kasutuna köögikapil vedeleb. Ma heidan pilgu selja taha, silmitsedes vahemaad välisukseni, meeled ärevil.

Ta osutab üle mu õla. „Kena maja. Kas sa elad siin?”

„Ainult ajuti...” Ma neelatan viimase silbi alla, taibates hetk liiga hilja, et ma poleks pidanud tunnistama, et elan poolhüljatud majas poolhüljatud tänava lõpus.

Ta venitab kaela, et paremini vaadata, ja seejärel pöörab taas pilgu mulle. Ta naeratab taas ja ma taganen sammu võrra. „Sa oled Gia Andrews, kas pole?”

Mind valdas midagi kergenduse sarnast, et ta pole vägistaja ega relvastatud röövija, kuid see asendus kiiresti vihaga. ­Ajakirjanik. Neetud ajakirjanik. Võiks arvata, et pärast kõiki tööalaseid kokkupuuteid nendega tunneksin ma ajakirjaniku hetkega ära.

Ma pöördun ja marsin oma auto juurde. „Ma ei räägi ajakirjanikega.”

„Minugi poolest, sest ma pole ajakirjanik.” Ma ei võta hoogu maha ja ta sööstab Escortist välja, hääl üle kapoti kõmisemas. „Ma olen kirjanik. Ma kirjutan raamatut Ameerika kõige šokeeri­vamatest valedest süüdimõistmistest.”

Ta sõnad on elektrilised, paisates halvava hoovuse mu pealaest varbaotsteni ja sulatades mu tennised jäise kõnnitee külge. Vale süüdi­mõistmine? Ma keeran pead, et talle otsa vaadata. „Kuidas, ­palun?”

Ta tõmbab hammastega käpiku käest ja sobrab jakitaskus, ületab siis sissesõidutee ja ulatab mulle kaardi. „Minu nimi on Jeffrey Levine, muide.”

Ma vaatan silmi pilgutades paberit oma sõrmede vahel, tihe valge linane tõstetud tähtedega ja kõrgreljeefne sinine äär. „Siin on kirjas, et sa oled õigusteaduse õppejõud.”

Mees libistab oma palja käe tagasi käpikusse ja noogutab. „Emory ülikoolis. Ma võtsin semestri akadeemilist puhkust, et oma raamatut kirjutada. Selle pealkiri on „Tõelised kuritööd, valed süüdimõistmised: Kriminaalne ülekohus Ameerikas”.” Kui ma ei vasta, kehitab ta õlgu. „Nojah, ma alles kaalun pealkirja.”

„Ja sa arvad, et mu isa juhtum on üks neist?”

Mehe pea jõnksatas otsustava noogutusega ja see ­naeruväärne tukk kukkus ühe silma ette. „Las ma sõnastan selle nii – sinu isa juhtum on õpikunäide selle kohta, mida mitte teha. Kuidas ­eirata juhtlõngu. Kuidas huvide konflikt kalevi alla panna. Kuidas õiglus nurjata ja süütu mees trellide taha saata.”

„Aga neil oli tunnistaja.” Ma pöördun, et talle otsa vaadata, mängides nüüd meelega saatana käsilast. Üks asi on öelda, et mu isa mõisteti valesti süüdi, hoopis teine asi on seda uskuda. Vastupidise tõestamiseks oli liiga palju tõendeid.

„See, kes arvas, et nägi teda oma majja sisse murdmas kaks tundi pärast surmahetke, mitte suitseva relvaga surnukeha juures seismas.”

„Ella Mae lämmatati.”

Ta heidab mulle pilgu. „See oli kõnekujund. Ja omavahel öeldes ja ka kõigi teiste jaoks, kes mu raamatut tulevikus loevad, arvan ma, et Dean Sullivani tunnistus oli välja pressitud. Kas sa teadsid, et politsei hoidis teda kuus ja pool tundi kinni? Minu arvates oli see tohutu möödalaskmine.”

Kuus ja pool tundi? Kas see on üldse lubatud? Ent siiski. „Kohtunik ja vandekohus uskusid teda.”

„Muidugi uskusid. Härra Sullivan oli eeskujulik, jumalakartlik kodanik.” Ta osutab mu selja taga olevale lagunenud rantšole, kus Sullivanid kunagi elasid. „Vaata seda nüüd.”

Ma kiikan naaberkrundile, nii hooletusse jäetud, et ma arvasin selle hüljatud olevat. Majaesine trepp oli logisev ja mädanev, viies verandani, kus oli hunnikutes prügi ja rebenenud pruun sohva. Õu, narri välimusega maalapp, mis on kaetud mulla ja kividega, pole näinud ei väetist ega muruniidukit kusagilt eelmise sajandi keskpaigast alates. Isegi Deani auhinnatud roosipõõsad on kangestunud pruunideks ja kidurateks oksteks, mis turritavad välja külmunud maapinnast okste ja okaste sasipuntras.

„Kas inimesed elavad veel siin?” küsisin ma.

„Dean Sullivan elab siin. Üksi. Pere ei taha temaga midagi tegemist teha. Tema ainus sõber on Jack Daniel’s. Tema maja, tema aed, tema kogu elu on täielik segadus.”

Sõna segadus on siinkohal ehk planeedi suurim alahindamine. Deani maja kõrval on mõned Dadaabi hurtsikud kui paleed.

„Mille eest ta ennast sinu arvates peidab?” küsib Jeffrey.

Ma ei tea, mida selle peale öelda. Ma polnud kordagi mõelnud võimalusele, et Dean võiks ikka veel siin elada, veel vähem end millegi eest peita.

Ma mõtlen hetke. Kui Jeffrey jutt tõele vastab, siis miks ei võinud ta seda mulle kohe öelda, kui ta peatus, et teed küsida. Või veelgi parem, miks mitte onu Calile rääkida? Ma olin vaevu kaheksateist, kui Ella Mae mõrvati, ja mul pole selle juhtumiga pärast seda praktiliselt ühtegi kokkupuudet.

„Mida sa minust tahad? Sa peaksid rääkima minu onu Caliga. Tema on see, kes on kõige eest hoolitsenud.”

„Ma räägiksin temaga hea meelega, aga kahjuks ei taha ta minust midagi teada.” Mees naeratab mulle virilalt. „See on ehk seotud sellega, et ma ütlesin talle, et pühendan terve peatüki tema viletsale kaitsele sinu isa juhtumi puhul.”

Ta sõnad kajavad mu kõrvades, hüplevad ajus, tunduvad keelel võõrkeelsed. Ma ei taipa. Onu Cal on tuntud Tennessee tiigrina, kohtusaalis niisama järjekindel ja väsimatu nagu oma tüdruksõpradegagi, lõputu jada kullakaevajate ja sotsiaalsete tõusikutega. Pole mingit võimalust, et minu isa – tema enda venna, jumal hoidku – kaitse oli vilets. Millest see tüüp siin räägib?

Jeffrey kergitab kulmu, olles peaaegu lõbustatud mu reaktsiooni nähes. „Kas see üllatab sind?”

„Jah, see üllatab ja ka vihastab mind. Cal on hiilgav advokaat ja ta rügas meeletult, et mu isa kaitset kokku panna. Ta vaevalt sõi, ta ei maganud ja mitte keegi – mitte keegi – polnud rohkem endast väljas kui Cal, kui tema vend, see, keda ta kaitses, vangi läks.”

Jeffrey kergitab õlgu ära-süüdista-sõnumitoojat stiilis. „Miks ta siis ei püüdnud edasi kaevata?”

Ja siinkohal, ma arvan, on ta mul pihus. Advokaat või asi. Tal pole isegi kogu informatsiooni. „Sa peaksid oma allikaid kontrollima, sest ma tean kindlalt, et ta kaebas edasi.”

„Üks kord.” Jeffrey osutab käpikuga taevasse. „Vaid ühel korral, apellatsioonikohtusse.”

„Ja see lükati tagasi.”

„Keelduti.”

„Sama asi.”

„Aga miks ta sellega piirdus? Miks ta edasi ei üritanud?”

„Ma ei...” Ma astun kaks sammu auto pakiruumi poole, peatun ja pöördun uuesti. „Kas ta oleks võinud seda teha?”

„Muidugi oleks võinud. Ta oleks pidanudki, aga ei teinud seda.”

Mu süda jätab umbes viis lööki vahele. Cal jättis isa juhtumi soiku? Ma ei usu seda ikka veel. Isa on ta ainus vend. Pole mingit võimalust.

Jeffrey osutab oma kaardile, mis endiselt mu sõrmede vahele on surutud, ja pöördub minekule. „Mõtle sellele ja helista, kui oled valmis kuulma, mis mul veel öelda on. Ja ma loodan, et sa oled varsti valmis, sest täieliku avalikustamise vaimus, sa peaksid teadma, et ma kirjutan selle raamatu sinu perekonna abiga või abita. Sa võid aidata mul seda kirjutada või siis istuda ja oma eksemplari oodata.”

Ta lehvitab veel viimast korda ja ma vaatan, kuidas ta autosse ronib ja minema sõidab, mu meel on keerlemas, ümisemas, takerdumas ta sõnade tõttu. Cali kehva kaitse pärast, Dean Sullivanilt välja pressitud tunnistuse pärast, end kõige enam Jeffrey Levine’i kõikumatu usu pärast minu isa süütusesse. Kuidas on võimalik nii vankumatult uskuda inimesse, keda ta pole kunagi kohanud? Kuidas võib täielik võõras olla nii ühemõtteliselt kindel, et Ray Andrews ei mõrvanud oma naist, kui mina – tema enda tütar – seda ei suuda?

Läksin uuesti üüriauto juurde ja libistasin ta kaardi teksade esitaskusse ning lükkasin selle kahe sõrmega nii sügavale kui võimalik, otse alumise õmbluseni.

Võib-olla suudan millalgi varsti võtta julguse kokku, et helistada Jeffreyle ja küsida.