Читать книгу Terendus 38 - Kjell Westö - Страница 1

(kolmapäev, 16. november)

KUI PROUA WIIK hommikul tööle ei ilmunud, ärritas see teda algul.

Võib-olla oli ta ikka veel tujust ära pärast eelmise õhtu äpardunud sõitu Kopparbäcki. Ta oli oma mõtteid vaka all hoidnud, et mitte haavata Jaryt, ja seejärel öö läbi üleval olnud ja asja üle juurelnud ning läinud kontorisse tavapärasest peaaegu kaks tundi varem.

Ta oli väsinud, nii lihtne see oligi. Klubiõhtu rõhus nagu raske koorem ja töökohustused üha kuhjusid. Kahe nädalaga kolm uut klienti, üks ebameeldiv juhtum raekohtus, maksmata kaubaarved, Rolle vallandamise ebaselged formaalsused, kirjad, mida oli vaja dikteerida, kirjutada ja ära saata: ilma proua Wiikita oli ta omadega jännis.

Ta oli jõudnud kontorisse juba pool kaheksa. Tavaliselt ei tulnud ta tööle enne üheksat, vaid eelistas õhtuti kauem töötada. Kuid ta teadis, et proua Wiik saabus kontorisse iga päev, ka laupäeviti, täpselt kell kaheksa.

Ärritus ei lahtunud, kui ta proua Wiiki ilmumist ootas, ja see näris teda ikka veel, kui kell sai pool üheksa ja ta tuli mõttele, et ilmselt peaks proua Wiikile koju helistama ja kindlaks tegema, ega ta ei ole jalaluud murdnud või angiini jäänud ja hääle kaotanud, mine sa tea.

Kui ta esimest korda numbrit valis, oli ta hajevil. Vastamist oodates mõtles ta eelmise õhtu kohtumisele ja sellele, millest ta oleks tahtnud teistega nelja silma all rääkida. Ta oleks palunud Areliust, et see lõpetaks ema Estheri kuuldes tema poliitiliste vaadete arvustamise. Ja ennekõike oleks ta tahtnud Lindemarkiga rääkida Jogi Jaryst, midagi oli ju ometi võimalik ette võtta.

Kui proua Wiik ei vastanud, mõtles ta, et kindlasti on naine teel kontorisse. Iga hetk pidi ta kuulma tema samme trepil ja võtit lukuaugus.

Aga proua Wiiki ei tulnud. Ja kui ta oli kolm korda helistanud ning naine ei vastanud, muutus ta rahutuks.

Proua Wiik oli ülimalt täpne. Ja ta küsis alati luba, kui soovis kauemaks lõunale jääda või hommikul hiljem tulla.

Kell ei olnud veel üheksa, kuid ta otsustas Tölösse sõita ja ukse taga kella anda. Kui otsus oli langetatud, tegutses ta kiiresti. Ta tõmbas mantli selga ja kindad kätte, haaras riiulilt kaabu ning sammus trepist alla ja peaaegu jooksis trammipeatusse.

Alles siis, kui ta juba trammis istus, sai ta aru, kui rumalasti ta oli toiminud. Auto seisis ju Kasarmuväljakul. Miks ta ei olnud sellega otseteed Mechelingatanile sõitnud? Nii oleks saanud palju kiiremini.