Читать книгу Terendus 38 - Kjell Westö - Страница 3

POOL TUNDI PÄRAST lõunat oli Matilda väljaminevad kirjad ümber kirjutanud, need ümbrikku pannud ja neile margi peale kleepinud. Ta tõstis pilgu ja vaatas üle Kasarmuväljaku: udu oli tihenenud, nii et ta hädavaevu nägi teisel pool väljakut raadiomaja.

Ta tõusis ja tahtis koputada advokaadi uksele, et küsida, kas ta tohib juba kell kolm lahkuda. Thunel oli ennelõunal olnud mitu klienti, kelle ta oli kabinetti juhatanud, aga üldiselt ei olnud ta Thunet eriti näinud, mees oli dikteerinud talle kaks kirja, see oli kõik. Kirjad oli lühikesed ja jahedad, peaaegu ebasõbralikud. Thune oli lõunastanud kontoris, paar pasteedi- ja marineeritud kurgi võileiba oli hooletult keeratud pärgamentpaberisse, Matilda oli näinud, kui ta need juba hommikul portfellist välja võttis. Võileivad paistsid kuivad ja kärbatanud ning ta oli endamisi mõelnud, et mida Thune nende kõrvale joob. Vahest kalja, mis oli akna kõrval külmkapis, ta oli näinud seal pruune pudeleid. Ta teadis, et Thune oli äsja lahku läinud, näis, et ta ei olnud oma uue eluga veel harjunud.

Uks avanes ja sealt ilmus nähtavale advokaadi piklik peaaegu kiilas pea. Matilda istus kiiresti tagasi oma kohale ja ootas, mida advokaadil öelda on. Thune meenutas natuke Peenikest, Stan Laureli, seda oli Matilda juba töövestlusel tähele pannud. Nüüd nõjatus ta vastu uksepiita, käed püksitaskus, ning tema kõhetu kuju paistis suisa ussilik. Ussiga sarnasus on silmapete, mõtles Matilda, see oli Milja-mõte, peas tekkinud terendus. Thune ülikond istus halvasti nagu alati, täna oli see sinine ja kortsus.

Ta pidas Thunest päris palju lugu. Aeg-ajalt oli mees üleolev, ilma et oleks seda ise tähele pannud, riietus lohakalt ja ütles mõnikord kummalisi asju. Aga ta oli sõbralik ja tundus õiglane. Intelligentne ja kena, see ei olnud endastmõistetav kombinatsioon. Igatahes mitte nende klientide puhul, kes käisid Thune kontoris. Matilda meelest olid nad lärmakad ja teeseldult rõõmsameelsed. Osa neist vaatas temast läbi, nagu oleks ta tühi koht, teised tegid häbitult silma.

Proua Leimu on tõsiselt külma saanud, ütles Thune, ja tema hääles oli tunda närvilisust, kui ta jätkas: ta on kodus voodis. Paari minuti pärast on mul kohtumine Grönroosiga ja kolmapäevaklubil on täna õhtul siin kontoris kokkusaamine. Kas proua Wiik ei oleks nii kena ja käiks ära poes ning tooks minu arvel head ja paremat?

Proua Leimu oli Thune majapidajanna ja pärast lahutust tema parem käsi, ilma temata oleks Thune igapäevaste asjadega jänni jäänud. Ja Leopold Grönroos oli kolmapäevaklubi liige, ilmselt kõige rikkam. Korterite üürileandja, rantjee, spekulant, ihnuskoi, elumees, Matilda oli kuulnud kõiki neid nimetusi Grönroosi kohta kasutatavat, kuigi töötas Thune juures alles teist kuud.

Grönroos: täpselt kohal iga nädal ühe ajal, kolmapäeva pärastlõunal kell pool kolm. Ilmselt istuksid nad Thunega jälle kõige kaugemas ruumis, kabinetis, ning arutaksid kaua ja põhjalikult Grönroosi investeeringuid. Grönroos vehiks aeg-ajalt ärritatult kätega, tema töntsakad pöidlad trummeldaksid närviliselt vastu lauda. Iga kord, kui Thune rahuliku häälega tootluse vähenemise ohule viitas, tekkis Grönroosi ninajuurele kurd. Kui kohtumine oli kestnud umbes tunni, kutsus Thune tavaliselt Matilda ja palus tal baarikapist tuua portveini ja viskit ning sobivad klaasid. Siis tegi ta ettepaneku teha üks väike naps ning Grönroos ütles algul ära ja viitas oma podagrale, mis iga aastaga hullemaks läks. Aga siis muutis Grönroos meelt ja nad tegid teise ja kolmandagi napsu. Sel ajal ei rääkinud nad enam rahast, vaid olid üle läinud pikamaajooksjate ja sümfoonikute teemale, ning neljanda ja viienda napsu ajal olid nad juba svipsis. Kõike seda oli Matilda näinud, kui ta neile toimikuid ja arveraamatuid tassis ning jooke serveeris. Kabinetis oli alati hämar, ahjus põles tuli ja süüdatud oli ainult väike laualamp. See oli Thune soov. Kuid Matilda oleks saanud neid märkamatult uurida ka siis, kui tuba olnuks palju valgem, sest nad olid nii süvenenud oma vestlusse, et peaaegu ei märganudki tema tulekuid ja minekuid.

Ta oli pettunud, et päev oli sellise pöörde võtnud, aga varjas oma tundeid nii hästi nagu oskas. Kolmapäevaklubi oli Thune joomavennaskond, kes kogunes iga kuu kolmandal kolmapäeval mõne liikme juurde, midagi rohkemat Matilda klubi kohta ei teadnud. Aga ta sai aru, et kui proua Leimu on haige ja kui märtsikohtumine toimub Thune kontoris, siis varem ta minema ei pääse.

Mida ma peaksin poest tooma? küsis ta.

Maksapasteeti, mis soovitatavalt oleks kreftine, selgitas Thune. Paari sorti juustu, küpsemat. Soolaküpsiseid, võtke neid Inglise omi. Ja kivita rohelisi oliive. Itaalia, mitte Hispaania omi. Võtke kaks purki.

Thune nihutas prillid nina otsa ja vaatas Matildat sõbalikult: ja ma olen teile öelnud, et ei maksa mind kogu aeg härratada. Piisab vähemast.

Ta tõmbas kortsus pintsaku taskust rahakoti, lehitses rahatähti ja tõmbas välja viiekümnemargase. Mõtles siis ümber, suskas viiekümnese tagasi ja võttis selle asemel sajamargase:

Kas saaksite ka viinapoest läbi käia? Kaks pudelit portveini ja kaks viskit. Küsige kaupluse juhatajat Lehtost. Tema võtab tellimusi vastu, neil ei ole kaup välja pandud.

Matilda võttis rahatähe ja uuris seda. Esiküljel oli rühm paljaid atleetlikke inimesi, tagaküljel paar tossavat vabrikukorstnat. Ei tea, kas Thune oli tähele pannud, et vasakult kõige äärmisel naisel on ümar tagumik? Küllap ta oli, vastas Matilda ise hääletult oma küsimusele.

Hiljem meenuks talle, et tolle päeva udu oli suitsjas ja üsnagi sõbralik. See ei olnud tavaline märtsikuu hallus, vinge ja läbilõikav, mil sadamabasseinide ikka veel mustas vees hulpisid jääpangad ja väiksed jäätükid. Hallus oli mahedam, tekk, millesse ennast mähkida. Nagu septembris, kui soojalained olid läbi ja viimased äikeseilmad taandunud.

Linna kohal valitses ebatavaline õhkkond. Elu kui uni, piirjoonteta terendus. Taas see sõna, miks just see teda ikka ja jälle kummitas. Siis meenus talle Konni. Vend oli kirjutanud talle veebruaris Turust, kus ta elas ja kus Arizona oli palgatud terveks talveks Hamburger Börsi mängima. Ta oli rääkinud oma loodud uutest lauludest, üks neist kandiski pealkirja „Terendus”.

Konni kirjutas, et tahab Arizonaga „Terenduse” salvestada, aga raha oli vähe, ja ta kaalus laulu müümist Dallapéle või Ramblersile. Ta oli ennegi laule müünud, kui Arizona plaatidel ei olnud erilist minekut. Armas väikevend Konni. Nad ei olnud juba peaaegu aasta kohtunud, ja Matilda tundis temast puudust. Nad olid aastaid elanud eri paigus ega teadnud, kuidas teisel läheb, see oli siis, kui Matilda hakkas täiskasvanuks saama ja Konni oli ikka veel laps. Ometi olid nad lähedased, kirjutasid kirju, kui ei olnud võimalik kokku saada. Kuid Konni kirjutas harva oma tunnetest või salajasematest mõtetest. Konnil ja Tuulikkil oli sündinud novembris veel üks laps, see oli juba kolmas, ja algusest peale olid nad rahapuuduses vaevelnud. Matilda oli mõnikord mõelnud, et kuidas Konni üldse toime tuleb.

Ta peletas mõtted vennast eemale ja täitis kõik ülesanded mehhaaniliselt. Teda ei häirinud, et pidi oma plaanidest loobuma. Ta oli harjunud oma elu teiste järgi seadma ja just seetõttu tegigi ta oma tööd nii hästi. Pealegi oleks õhtu vaevalt kujunenud nii pidulikuks, nagu ta oli kavandanud. Kõhtu ja kubemesse lõi nüri valu, kui ta üle Kasarmuväljaku tõttas. Varsti pidi algama kuupuhastus, võib-olla juba õhtul, ja tavaliselt valutas tal kõht kogu esimese ööpäeva.

Oli hakanud sadama ja korraga tekkisid igale poole järjekorrad, poeskäik võttis loodetust rohkem aega, ja kui ta kontorisse tagasi jõudis, ei olnud Thune ja Grönroos enam üksi. Kolmapäevaklubi oli kohale jõudnud, ta kuulis juba trepikotta läbi naeru meeste hääli, jutuvada oli elav. Maja oli pärit sajandi algusest ja seal ei olnud lifti, ta ronis vaevaliselt trepist üles, ühes käes proua Leimu laastkorv ja teises pudelitega võrkkott. Nüüd kuulis ta hääli selgelt, ilmselt seisid mehed esikus kobaras ja välisuks oli lahti. Ta kuulis Thune ja Grönroosi häält ning teisi tundmatuid hääli: nad vestlesid valjusti ja liialdatud joviaalsusega nagu meestel kombeks, kui nad ei ole üksteist mõnda aega näinud.

Ta kangestus.

Tundmatute häälte hulgast tundis ta ühe ära. Ta ei osanud seda kohe määratleda, aga see võttis tal tuju ära, ja peagi ta juba aimas, kelle hääl see on. Ja kui ta kuulis meest lausuvat midagi lõbusat – Matilda ei saanud aru, mille kohta see käis ja kellele see oli mõeldud – ja naermas omaenese sõnade üle, siis ta juba teadis. Hääl oli ehk veidi madalamaks muutunud, aga naer oli täpselt seesama.

Meeste hääled kajasid trepikojas, valgusid talle pidurdamatu hooga vastu. Mõttes liikus ta teise aega. Lahtine aken. Suvi. Akna taga liivaväli, avar, päikeseline, tolmune harjutusväljak. Väljaku üksluisust rikkus üksnes üksik kõrge mänd, vana pedajas. Ta oli kuulnud, et seda kohta kutsutakse Saharaks. Tal oli halb olla ja ta tahtis välja. Kuigi teadis, et iga päev sureb seal keegi tööd tehes näljast või kurnatusest. Ta kuulis hääli, need olid sealsamas toas ja kõlasid eri keeltes. Pilk kangekaelselt aknast välja suunatud, iste kintsude külge kleepumas, paljad jalad külmetasid.

Ta seisatas trepijalamil. Kuulis kiireid samme ja siis suleti ülal uks. Hääled sumbusid tasaseks üminaks ja jäid veel nõrgemaks, kui mehed liikusid esikust edasi Thune kabinetti. Matilda seisis liikumatult, vaikus oli kume ja kõmisev. Kogu ta keha külmetas, jalad värisesid ja läksid nõrgaks, nagu ei jaksaks teda enam kanda.

Siis võttis ta end kokku, haaras võrkkoti ja laastkorvi juustude ja muu kraamiga kindlamalt pihku ja sammus trepist üles.