Читать книгу Terendus 38 - Kjell Westö - Страница 6

KUS NAD ALLES jutustasid ja lärmasid!

Just niisugune tunne Matildale jäi.

Thune oli palunud ta esimeseks tunniks appi lauda katma ja koristama ning lubanud lisaraha. Matilda oli jäänud nõusse – ta vajas kogu raha, mis tal õnnestus hankida, ja kui ta piisava summa kokku saab, siis saab natuke saata Konnile – ning ühest tunnist oli saanud kaks ja pool tundi.

Pikad tiraadid käputäielt meestelt, kes olid endast väga heal arvamusel. Pidulikud toonid, kohati kõlas see nii, nagu oleksid kehvad näitlejad laval deklameerinud. Ei mingit vaoshoitust, naljad eranditult tahumatud ja armetud.

Thune ei olnud nii jutukas ja suurustlev kui teised. Matilda oli kuulnud Thune häält õige harva, ja see kõlas ükskõikselt ja hajameelselt.

Aga ülejäänud! Miks nad küll aru ei saa, et targaks saadakse teisi kuulates? Mitte ise lõputult rääkides, armununa omaenese häälde, vanu arvamusi ja mõtteid korrates.

Seal kasarmualal oli meest kutsutud Kapteniks. Nii oma meeste kui ka vangide seas.

Tegelikult ta muidugi Kapten ei olnud, üksnes kapral, ja sellekski hiljuti ülendatud. Võitjad ei olnud kohe pärast sõda edutamise suhtes eriti nõudlikud, nad võisid sõjaväeliste auastmete üle isegi nalja visata. Hiljem suhtumine muutus, isamaa oli liiga tõsine asi, et seda naeruvääristada.