Читать книгу Terendus 38 - Kjell Westö - Страница 5

KUI TEISED OLID lahkunud, jäi Thune veel kontorisse.

Tuba hakkas külmaks minema, seepärast võttis ta paar halgu, avas ahjuukse ja tegi uuesti ahju tule.

Akna taga valitses paks ja rõske udu. Kasarmuväljak oli hüljatud, hääletu veealune maailm: tänavalaternate valgussõõrid olid laialivalguvad nagu kahvatud millimallikad.

Thune tundis end tõelise idioodina.

Ta oli paraja pinge all olnud juba enne kokkusaamist, oli ta ju kõvasti vaeva näinud, et oma kibestumusest ja üksindusest hoolimata näidata Robi Lindemarki suhtes üles head tahet.

Nüüd oli ta meel kurb ja rõhutud, nagu oleks keegi pitsitava metallvõru talle pea ümber kinnitanud.

Vestlus oli käinud Euroopa ja poliitika üle. Meeldiv see igatahes ei olnud. Toit, mis pidi leevendama alkoholi mõju, oli juba esimese tunniga nahka pistetud. Siis sai napsitamine veel hoogu juurde, kuid see ei olnud vana sõprust üles sulatanud, nagu Thune oli lootnud. Koos joobumusega lõid lõkkele hoopis vastuolud, mis olid juba kaua tuha all hõõgunud.

Thune oli istunud Robi Lindemarki vastas ja tundnud end ebamugavalt. Ta oli püüdnud mitte mõelda Gabile.

Ja muidugi oli ta mõelnud Gabile.

Oli mõelnud tema peale terve õhtu.

Paaril korral oli tema ebamäärane seisukoht põletavas Saksamaa küsimuses teda ilmselgelt paljastanud. Esimest korda kolmapäevaklubi kümneaastases ajaloos lõi välja nii suur erimeelsus, et pani proovile klubiliikmete vastastikuse austuse. Nad taipasid esimest korda, et ka kõige ühtekuuluvam sõpruskond võib laguneda, kui poliitika kasvab üle sõjaks. Ja mida õigusteaduse litsentsiaat Claes Thune siis teeb?

Istub laua ääres, tema keha on kohal, aga hing mitte.

On vajunud mõtteisse, mis keerlevad endise naise ümber, tema eeliste ja ihade ümber.

Talle oli meenunud nende viimane suvi Rootsis.

Kolmekümne kuuenda aasta juuli. Gabi oli paari Rootsi sõbrannaga läänerannikule sõitnud. Kaheks nädalaks jalga lasknud. Purjetamine Marstrandi kandis, rannaelu ja meresuplus Tylösandis, Thune ei teadnud päris täpselt. Ise oli ta jäänud Stockholmi, tal oli vaja paar ettekannet kirjutada. Siis pidi ta välja võtma oma puhkusenädalad, nad kavatsesid sõita Gabiga Soome, Gabi sugulaste suvilasse, Esbo Suvesaarestikku.

Thune oli andnud majapidajanna Elsale vabad päevad, söönud Sturehofis ja Anglais’s, teinud igapäevaseid toimetusi suviselt tühjas saatkonna kantseleis Strandvägenil, joonud Säckenis paari ajakirjanikuga õlut, tundnud rahuldust selle üle, et nii tema kui ka Gabi tunnevad end hästi. Põhiliselt oli ta viibinud umbses ja kitsas korteris üleval Johannese kiriku lähedal, kirjutusmasin seisis väikese söögitoa laual, ta toimetas kodus tennisepükstes, särgivarrukad üles kääritud, paljajalu, töötas hajameelselt ettekannete kallal, kastis lilli, korrastas asju pärast kevade ja varasuve kiireid töid. Otsis kadunud linast kuube, kui pidi sõitma Bellmansrosse kohtumisele, ja avas hajameelsushoos oma riidekirstu asemel Gabi oma.

Gabi oli praktilistes asjades sama lohakas kui Thune: ta oli unustanud oma riidekirstu lukku panna. Thune oli jõudnud juba hakata riietes sobrama, enne kui oma veast aru sai. Aga juba torkasid päevik ja vihikud silma. Ja ta oli üksi korteris, kuhu ükski teine oma jalga ei tõstnud, enne kui Elsa pidi järgmisel esmaspäeval koristama tulema.

Kiusatus oli suur.

Vahest tulenes see vähesest eneseväärikusest või paljast armukadedusest. Pärast kolme aastat Stockholmis elamist tundis Thune end ikka veel ebakindlalt. Gabil käis sõprade leidmine palju kergemalt, tema nutikus ja sarm niitis inimesi nagu loogu.

Ta mäletas seda närivat tunnet, mis lugemise ajal tekkis, jõuetust, mis haaras kogu keha, nõrkust, nagu ei jaksaks ta enam kunagi kätt ega jalga tõsta, reipal sammul astuda, nagu ei jätkuks tal enam kunagi otsustavust naist kallistada ja suudelda, et ta ei saa enam kunagi kogeda seda erutust, kui riist aluspükstes kikki läheb.

Äkki meenus talle, et ta elab Hjalmar Söderbergi kvartalis. Seal kirikuaias oli seisnud Söderbergi piinatud Arvid Stjärnblom ja vahtinud Lydia Stille aknasse.

Tõsised mängud: juba esimesel lugemisel oli Thune leidnud pika päevikukirjelduse erutusest, mis oli tekkinud eelmisel suvel Soomes käigu ajal Grankulla aiapeol. Meest, kes oli Gabis huvi äratanud, nimetas ta R-iks, Gabi meelest oli ta šarmantne, meeldiva käitumisega ja hea kuulaja. R-i mainiti sel aastal veel ainult ühe korra, möödaminnes, seoses minister Erichi juures toimunud suure novembrikuise õhtusöögiga.

Kirglikke kirju ei olnud. Kirju ei olnud üldse. Ei olnudki nagu õieti põhjust midagi kahtlustada. Aga Thunele meenus, et Robi Lindemark oli tookord novembris istunud saadiku lauas ja et ta oli just sel nädalal osalenud Stockholmis arstide kongressil.

Thune oli nagu ära vahetatud, kui Gabi läänerannikult oma suvereisilt koju tagasi jõudis. Ta tujutses. Heitis Gabile ette raiskamist ega olnud rahul nende korteriga. Ta oli nagu tige herilane, ja ta ei saanud isegi endast aru.

Elsa kattis mööbli linadega ning Thune ja Gabi lendasid Helsingisse. Nad maandusid Skatuddeni lähedale Kronbergsfjärdenile ja sõitsid edasi Suvesaarestikku, nagisevate põrandate ja nikerdustega suvilasse, kus valitses patriarh Boris Fahlcrantz ning Borisi tütar Gabriella koos õdede-vendadega kuulas sõna ja oli jälle nagu väike laps.

Seal suguvõsaparadiisis oli üha pahuram Thune hakanud voodis esitama uusi nõudmisi. Üks neist oli seotud valge pitskindaga, aga Gabi oli keeldunud. Nõudmine tulenes sellest, et Thune oli salaja lugenud tema novelli „Siidpadi”, aga seda Gabi ei teadnud.

Viiendal korrusel asuv Claes Thune advokaadibüroo, selle kaugeimas ruumis, mida kutsuti kabinetiks, tol 1938. aasta märtsikuu kolmapäeval, kui õhtust sai öö: oli tülitsemist, vihaseid väljaütlemisi, karme sõnu. Kuid Thune pilk oli suunatud kaugusse, kaotsi läinud suvedesse, Gabisse. Öeldud sõnad jõudsid tema teadvusse üksnes kildudena, tema enda kommentaarid jäid hämaraks, mittemidagiütlevaks. Õhtu oli jõudnud juba kaugele areneda, kui Lorens Arelius esitas talle küsimuse:

Kas pole tõsi, Klabben? Sinagi ju tunned Berliini, see oli ju tollal niisugune, nagu ma räägin, kas oled nõus?

Thune vaatas ringi ja paari hetke jooksul oli ta Gallen-Kallela maali „Sümpoosion” keskel. Meeste silmad olid sama tumedad ja torkivad nagu Sibeliuse ja Kajanuse silmad sellel kuulsal maalil. Zorro Arelius oli meeldiva välimusega, mis äratas patsientides tema vastu usaldust, kuid nüüd olid näojooned alkoholi mõjul lõtvunud, pilk oli metsik ja udune, suule oli tardunud ülbe ja üleolev muie. Arelius oli Thunest aasta vanem ja oma hüüdnime oli ta saanud tudengipõlves: noorena oli ta sarnanenud Douglas Fairbanksiga, kes oli mänginud filmis Don Diego de la Vegat ehk kättemaksjat Zorrot. Nüüd meenutas ta rohkem mõnd olendit doktor Caligari kabinetist, kedagi, keda meelsasti silitad pärikarva, et ta ei ärrituks, ja küsimusest üllatatud Thune vastas:

Jah, ma ei tea … võib-olla.

Areliuse kõrval istuv sama purjus Robi Lindemark raputas vihaselt pead ja pahvatas:

Pagana pihta, Klabben, sa ei arva ju ometi nii! Kas sa kinnitaksid seda ka siis, kui siin toolil istuks Jogi?

Thune tundis igatsuskihvatust, kui Joachim Jaryt mainiti. Jary oli viimastel aastatel viibinud ikka ja jälle Lindemarki haiglas, tema tervis jäi üha nõrgemaks. Ta oli alati olnud närviline, unistaja ja fantaseerija, kelle vibu oli nii pingul, et iga päev katkes nöör või kaks. Teda oli noorest peale vaevanud lavahirm, paar aastat tagasi oli see kasvanud nõnda suureks, et ta pidi teatris töötamise lõpetama. Samal ajal oli üleüldse tasakaalutus temas kasvanud. Ta oli hakanud märkama juudiviha ka tavalistes olukordades, kus selle üle lihtsalt nalja visati, nagu visatakse nalja iga teise rassi või rahvuse üle.

Thune tundis taas kihvatust: ta tundis end halvasti, et oli nii kergekäeliselt suhtunud Areliuse küsimusse, tundmata huvi, mille kohta see käib. Ta mõistis, et võib jätta endast pealiskaudse ja kohtlase mulje, ja tuhnis nüüd meeleheitlikult oma mälusoppides.

Terve õhtu oli vaieldud Saksamaa, Austria ja Hitleri üle. Lindemark oli pidanud pika monoloogi ajastu ideoloogiatest, rääkinud, kui manipuleeritav on nende pseudoklassitsism ja ihalus uhkete dekoratsioonide ja välise võltshiilguse järele. Ta oli rõhutanud, et natsism on ideoloogiana kõigist teistest kõige hullema loomuga: „Lasime metsalise aastaid tagasi lahti, ja nüüd ei saa keegi teda puuri tagasi, see lihtsalt irvitab taltsutaja üle, naerab nii porgandi kui ka piitsa välja.”

Arelius ja Grönroos, kes teadsid, et Lindemark oli viimastel valimistel hääletanud sotsiaaldemokraatide ja mitte soomerootslaste poolt, avaldasid selle vastu protesti. Arelius süüdistas Lindemarki odava retoorika kasutamises, ja küsis talt, kas ta on tõesti valmis kaitsma säärast tapahimulist intriigipunujat nagu Stalin, samal ajal kui ta mõistab hukka Saksa juhi, kes rakendab võib-olla karme võtteid, kuid kes on selgelt oma riigi jalule tõstnud.

Thune oli tähele pannud, et Areliuses oli tärganud kange tahtmine Lindemarki veelgi ägedamalt rünnata ja tuua oleviku hindamiseks esile uus, saksameelne vaatenurk.

Ja Lindemark ei jäänud oma ägeduses temast maha. Austerlastel tuli hääletada Suur-Saksamaaga ühinemise poolt või vastu, ja hääletussedeli sõnastus oli avaldatud ajalehtedes. Lindemark vahutas raevust:

Kas toetad meie juhti Adolf Hitlerit ja sellega ka Austria taasliitumist Saksamaaga, mis sai teoks 1938. aasta 13. märtsil? Mis pagana hääletussedel see on? Kus on vaba valik, kui küsimus on nii püstitatud?

Vaba valik seisneb muidugi selles, et sa võid vastata „ei”, oli Arelius talle kuivalt sähvanud.

Lindemark: Võin vastata „ei”! Mis hinnaga, Zorro? Et keegi maalib minu maja seinale suure musta E? Et mind saadetakse aastaks Dachau töölaagrisse härra Loritzi sõbraliku järelevalve alla?

Guido Römer oli püüdnud vaidlust maha rahustada:

Miks te nii ägestute? Kas te ei näe, et Hitler on väike mees? Üsna varsti on keiser armetu ja paljas, ja siis ei aita mingid sõjaväemarsid ega öised spektaaklid Nürnbergis.

Arelius, nüüd juba teravama tooniga: Ega nende paraadid mindki pimesta. Aga vaadake töötust – see on peaaegu kadunud!

Ja rasketööstuse näitajad on üsna fantastilised, oli Polle Grönroos talle appi tulnud.

Kuidas te võite rääkida natsismist, nagu oleks see pelgalt majandusküsimus! oli Lindemark hüüatanud vihast väriseva häälega. Ta oli köhatanud ja õhku ahminud, nii et aadamaõun hüples – paistis, nagu oleks ta oma ärrituse sõna otseses mõttes alla neelanud – ja jätkas:

Natside tegevus toob kasu üksnes tööstusele ja parteile. Kodanikud saavad või asemel margariini, tõelise heaolu asemel saavad nad ersatsi!

Grönroos oli kergelt irvitades vastanud:

Kas sa, Robi, ei peaks selle üle mitte rõõmu tundma, et inimestel on tööd? Kas halvad ajad on juba meelest läinud? Kui igal maal on miljoneid noori tegevuseta ja nälgivaid mehi, siis on ju nende juhil imelihtne neid sõtta saata. Sõjaoht on pärast Hitleri võimuletulekut vähenenud.

Lindemark oli taas pead raputanud:

Mis siis viga, kui see nii oleks! Kuid liikvele on lastud tohutud jõud. Jumaldamise tung ja vihkamise tung kuuluvad meie tugevaimate tungide hulka.

Mina ei toeta tagakiusamist! katkestas Arelius teda. Ja mul ei ole midagi juutide vastu. Nad on ülbed, aga neil on selleks ka põhjust. Juba meie armas Jogi tõendab, et see on veider, kuid andekas rahvas. Aga ma olin noorest peast Berliinis praktikal, ja iga teine arst ja iga teine advokaat oli juut. Rääkimata sellest, kuidas ülikoolis asjad olid.

Ja just sel hetkel oli Arelius oma küsimusega hajameelse Thune poole pöördunud. Ja kui Thune oli vastanud ja Lindemark selle peale protesti avaldanud, oli Polle Grönroos astunud Areliuse kaitseks välja:

Te olete veli Lorensi vastu ebaõiglased. Ta väidab ju tegelikult üksnes seda, et teistele rahvastele on pinnuks silmas, et juudid on nii edukad. Nad on paremad kui teised, see on tõsi. Vaadake kasvõi filosoofiat, teadust, kauneid kunste, ärielu. Igal pool need juudid! Üksnes spordis ei kuulu nad edukamate hulka.

Pärast seda kasvas vaidlus üle punetava näoga üksteisest ülerääkimiseks, mille käigus halvustati ja arvustati kõiki rahvusi ning vaatenurki – venelasi, sakslasi, juute, fennomaane ja rootsluse pooldajaid. Viimaks oli keegi, Thune mäletas justkui, et see oli Lindemark, püsti tõusnud ja teatanud, et homme on jälle tööpäev ja et parem on hakata kodu poole liikuma. Peagi võtsid nad oma palitu ja keerasid salli tihedalt kaela ümber, et end rõske udu eest kaitsta, taarusid trepist alla ja välja tänavale ning edasi väljaku serva üüriautopeatusse.

Aga enne kui nad nii kaugele jõudsid, kui ülejäänud alles ähkides ja vandudes kalosse jalga tõmbasid, oli Robi Lindemark astunud Thune juurde, ja kuigi jommis, näis ta ikkagi kohmetu, kui ütles:

Asi on nii, et paari nädala pärast ilmub Gabi raamat. Schildti kirjastuses.

Thune silmitses teda külma pilguga.

Või nii? Ja mis minul sellega pistmist?

Lindemark oli närviliselt köhatanud.

Jah … eks igaüks saa ju vabalt valida oma nom de plume’i.5 Ja Gabi valik on, jah, Linde.

Thune kergitas paremat kulmu.

Tahad öelda nom de guerre’i.6 Sest see ju tähendab, et te kavatsete peagi abielluda? Et ta justkui kompab maad?

Oh ei, seda me küll ei plaani, oli Lindemark vilava pilguga pomisenud. Õieti palus Gabi mul seda öelda. Ta arvas, et … noh, et võib-olla see pakub sulle huvi.

Põrgusse, ega ikka ei paku küll.

Thune oli lausunud seda vaikselt endamisi, kuid Lindemark oli ikkagi ära kuulnud ja otsis innukalt lepitust:

Klabben … Ma ei saa sinna midagi parata. Ma armusin. Ta võitis mu südame. Nii lihtne see ongi. Aga sinu sõprus on olnud mulle asendamatu. Loodan väga, et ühel päeval saad sa …

Thunele meenus kuskilt ladinakeelne ütlus, võib-olla normaallütseumi kaugetest aegadest, kui tolmulõhnaline ja sotsialismi kaldunud õpetaja Grandell oli teda utsitanud, ja ta katkestas Lindemarki kibestunult:

Tahad öelda, et amor vincit omnia? Et kõik peavad just sind nii väga armastama, et sulle antakse kõik andeks?

Lindemark oli pettunud näoga, peaaegu nagu lühijalgne peni, kes on talle visatud kepi ära kaotanud. Ta oli jätnud rutuga hüvasti ja kiirustanud enne teisi uksest välja ja trepist alla.

Thune jäi tükiks ajaks kontorisse.

Ahjus olid puud ära põlenud. Kõik lambid olid kustutatud, põles ainult väike rohelise sirmiga kirjutuslaualamp.

Viimane pisike viski poolhämaruses.

Ta kaalus, kas kuulata mõnd plaati. Vahest Mozartit? Või midagi moodsamat. Stravinskit? Või hiljuti surnud Raveli?

Naabrid võivad üles ärgata ja vihaseks saada. Ta valis vaikuse.

Istus ja põrnitses selle asemel tagahoovi.

Kõik aknad olid pimedad, kardinad ette tõmmatud. Sulavad lumehunnikud ristkülikukujulises õues. Paks udu.

Märtsikuine Helsingi. Linn, mille maailm on unustanud.

Thune silme ette ilmusid pildid. Gabi sel aastal, kui nad abiellusid. Robi Lindemark ja tema lapsena. Noor ja paljulubavalt andekas Jogi Jary kahekümnendate aastate algul, enam kui viisteist aastat tagasi. Zorro Arelius, kui ta meenutas veel Douglas Fairbanksi. Guido Röman, kui ta sai Hufvudstadsbladeti sporditoimetusse oma esimese asenduskoha. Polle Grönroos džässiaastail, kui ta domineeris Helsingi ööelus, pahur, kahvatu ja inetu, aga alati ilusate ja seiklushimuliste naiste seltskonnas.

Kõik need elud.

Siis äkki uus pilt. Inimesest, kes ei olnud kunagi tema sisepilgu ette jäänud.

Proua Wiik, kui ta oli äsja võrkkoti ja korvi maha pannud. Proua Wiik, juuksed vihmast märjad, seljas mantel, mis lõhnas kergelt naftaliini järele, kuidas ta kolmapäevaklubi liikmeid tervitas. Tema sõbralikult ilmetu nägu, aga siis mõne sekundi jooksul arvas Thune nägevat tema silmis hoopis midagi muud, tahtejõudu, mis välgatas ja kustus – või kustutas ta selle tahtlikult – hetk hiljem?

Aga küllap ta oli seda üksnes ette kujutanud.

Sest kas proua Wiik ei istunud mitte kokkusaamise kaks esimest tundi kuulekalt eesruumis laua taga?

„Jah, ma võin täiesti vabalt jääda, mul on kes teab kui palju tegemata töid, mida ma saan teha!”

Ja tuli ta ju pärast seda kabinetti ning viis minema taldrikud ja söögiriistad, kui klubiliikmed olid vaagnad tühjendanud? Misjärel oli ta eesruumist paremat kätt jäävas väikeses köögis nõud ruttu ja korralikult nii pesnud kui ka kuivatanud.

Proua Matilda Wiik. Alati tasane, leplik ja meeldiv kuus päeva nädalas. Aga mida ta võis teha seitsmendal?

Veel üks elu. Kellega tal tuli arvestada. Vähemalt teatud määral. Võib-olla.

Thune mõistis, et on väga purjus ja et see muudab ta sentimentaalseks. Ja nõrgaks. Das Ewig-Weibliche.7 Põrgusse kõik! Ta kummutas viimased viskitilgad, läks eesruumi, tõmbas kalossid jalga, mantli selga ja kindad kätte, surus karakullmütsi pähe ja läks koju. Koju, kus voodi oli tühi ja kus Gabi enam ei elanud.