Читать книгу Terendus 38 - Kjell Westö - Страница 4

PAARI LÜHIKESE HETKE jooksul, enne kui ta oli proua Wiiki kõnetanud või end talle näidanud, kui ta oli pisut ust paotanud ja näinud teda kõhklevalt seismas eestoas kirjutuslaua ees, kui ta ise seisis veel toahämaruses, meenusid Thunele tööintervjuu reserveeritud laused. Ta leidis, et proua Matilda Wiik on intelligentne, aga ka mõistatuslik. Tema masinal kirjutatud avaldus ei rääkinud palju. Ta oli kolmekümne kuue aastane ja Thune, kes hiljuti oli saanud nelikümmend, oleks tegelikult tahtnud palgata kedagi nooremat. Ja ilusamat, aga tal oli raske seda endale tunnistada: see ei puudutanud ju kontoritööd.

Proua Wiik ei olnud kaugeltki ebameeldiv. Tal olid selged näojooned, riietus oli lihtne, kuid stiilne, ta oli ilusa kehaga ja nägi oma aastate kohta noorem välja. Ja tema teenistuskäik oli laitmatu: ta oli lõpetanud kaubandustehnikumi, oskas masinakirja ja stenograafiat, valdas suurepäraselt rootsi ja soome keelt, oli töötanud tükk aega mainekas ekspediitorfirmas Hoffman & Laurén. Aga temas oli midagi nurgelist, mingi jäisus, mis tegi Thune töövestlusel ettevaatlikuks ja tähelepanelikuks.

Thune: Teie nimi on Milja Matilda Aleksandra Wiik?

Proua Wiik: Jah.

Aga te eelistate kasutada nime Matilda?

Jah, seda küll.

Miks?

Ma ei tea. Lihtsalt nii on jäänud. Matilda on ilusam.

Ja te olete rootsikeelne?

Minu isa oli. Ema rääkis üksnes soome ja vene keelt.

Kas teie oskate vene keelt?

Kahjuks ei oska. Tean ehk sadakond sõna. Aga nendest aru saada ei ole sama mis rääkida.

Thune oli naisele naeratanud ja öelnud: Ja mingil teemal rääkimine ei tähenda veel sellest arusaamist.

Proua Wiiki suunurgad värelesid pisut, kui ta vastas: Jah, seda küll.

Thune: Ja kus teie vanemad praegu on?

Proua Wiik: Nad on surnud.

Ta oli oodanud jätku, aga seda ei tulnud. Uudishimu sai võitu:

Mis nendega juhtus? Kui tohib küsida?

Nad surid varakult. Haigusse. Ma kasvasin üles … sugulaste juures. Kas see on oluline?

Naise otsekohene vastuküsimus oli Thunet jahmatanud. Ta tahtis oma taktitust heaks teha ja küsis:

Miks te Hoffmani & Lauréni juurest lahkusite?

Sellest ma ei tahaks eriti rääkida.

Kuid teile on antud hiilgav soovitus. Kui teid nii väga hinnati, siis miks …?

Naine vaatas teda niisuguse näoga, millega mõni inimene kuulab kiuslikku ja rumalat last.

Ja vastas: Kas te ei taha siis uskuda, et kõik, mis seisab soovituses, on tõsi?

Thune oli ära näinud: naist ümbritseb üksindus. Aga tema nappides ja täpsetes vastustes oli ka mingi võlu. Ta oli riskinud ja võtnud naise tööle ning too ei olnud talle pettumust valmistanud. Ta tegi oma tööd laitmatult ja möödunud seitsme nädala jooksul ei olnud Thune pidanud naise oskusi kordagi kahtluse alla seadma.

Tol kolmapäeval võttis Thune kolm klienti vastu juba enne lõunat. Ta palus proua Wiikil tellida paar välismaakõnet, üks neist oli Soome Moskva saatkonda Stankevitši tänaval ja teine ühte Stockholmi panka. Ta dikteeris kaks kirja. Need olid karmi tooniga, ja ühe eriti terava sõnastuse puhul märkas ta, kuidas proua Wiiki vasak kulm pisut kerkis. Muidu oli kõik tavaline. Ta kasutas proua Wiiki teeneid, vaevamata pead selle üle, kes ta on ja mis tema sees toimub.

Proua Wiik oli kiire taibuga.

Ja tubli.

Aga ta oli palgaline. Oli käepärast, tegi seda, mis Thunel oli vaja, ja kogu lugu.

Kui Thune uksel seisis ja sajamargase rahatähe välja tõmbas ning proua Wiiki toidu- ja viinapoodi saatis, ei mõelnud ta enam ka oma tööülesannetele. Nende lihtsate harjumuspäraste asjadega oleks ta ka unes hakkama saanud.

Ta mõtles sellele, et juba paari tunni pärast koguneb kolmapäevaklubi tema kabinetti.

Ja sellele, et enne seda tuleb tal taas rahustada Polle Grönroosi, kes nii kohutavalt muretseb, et varandus enam ei kasva. Kui Thune ei oleks Robert Lindemarki peale nii hirmus vihane olnud, oleks ta Grönroosi juba ammu Robi juurde saatnud. Grönroos vajas närviarsti, mitte majandusnõunikku.

Õhtu vestlusteemaks kujuneb Saksa vägede sissemarss juubeldavasse Austriasse, selles oli ta kindel. Sellest oli möödunud nüüd paar päeva, aga keegi muust ei rääkinudki. Thune oli seisnud oma üksildase magamistoa akna all ja mõelnud Gabile ning kuulnud, kuidas kirikukellad kutsusid pühapäevasele jumalateenistusele, kui Soome uudisteagentuuri esindaja edastas raadios Hitleri võidukõnet. Suur-Saksamaa, Rooma keisririigi pärija, Maailmariik, mida ootas tuhat kuldset aastat. Selline kõne esindas aja vaimu: Thunel oli kolleege, kes pärast advokaatide liidu lõunasööki purju jäädes maalisid pilte Suur-Soomest, mille idapiir ulatub Uurali taha.

Thunel oli käsil oma elu ümberhindamine. Mõnikord, nagu nüüd, mõtles ta neile kuuele noorele mehele, kes asutasid kolmapäevaklubi, ja neile kuuele keskealisele mehele, kes nad olid praegu. Esimesed kuus ei olnud samad mis hilisemad, aastate jooksul oli kaks ära kukkunud ja kaks tulnud asemele.

Nad olid klubi asutanud kahekümne seitsmenda aasta sügisel, vaevalt paar kuud pärast Thune ja Gabi abiellumist, kõrgkonjunktuuri ajal, kui linn kubises vast avatud džässikõrtsidest ja Fabiansgatani Lidos esines tantsijanna Ida Bedrich sama hästi kui alasti. Nad olid tudengielu selja taha jätnud – kõik peale laisa Guido Römani – ja saanud koha soliidsetes firmades ja asutustes. Kolmapäevaklubi põhikirjas seisis punkt, et selle tegevuse siht on „toetada rootsikeelse poliitilise ja kultuurilise keskustelu jätkamist ja süvendamist Helsingi linnas”, kuid tegelik eesmärk oli pakkuda oma liikmetele napsitamise võimalust. Klubi tegevus oli olnud vilgas kuni 1933. aasta alguseni, jäänud siis soiku, kui Thune oli tööl Stockholmi ja Moskva saatkonnas, ja elavnenud nüüd taas.

Thune ei olnud loomult hoopleja. Aruteludes ei üritanud ta kunagi vastu vaielda ega õli tulle valada, ja võõrastele jättis ta mulje, et tema roll ei ole oluline. Aga ta teadis, kui tähtis ta kolmapäevaklubile on.

Vaene Bertel Ringwald oli langenud juba kolmekümne esimese aasta suvel Turu saarestiku kapriisse Vidskäri väina ohvriks, ta püüdis tormisel merel taltsutada suurt purjekat, kuid kukkus vette ja uppus. Aasta hiljem abiellus Hugo Ekblad-Schmidt pariislannaga ja sai oma äia agentuuris, Marais’ kõrvaltänava kontoris direktori asetäitja koha.

Klubi asutajaliikmetest olid alles psühhiaater Robert Lindemark, ajakirjanik Guido Röman, poeet ja näitleja Joachim „Jogi” Jary ja Thune.

Ärimees Leopold Grönroos ja arst Lorens „Zorro” Arelius olid võetud klubisse vastu hiljem, Arelius alles 1936. aastal.

Kirju seltskond. Aga neid ühendasid tugevad sidemed.

Seegi kord ei olnud kõiki kohal.

Küll aga oli Robi Lindemark, esimest korda pärast seda Gabi lugu. Lindemarki oli pro forma kutsutud eelminegi kord, aga ta oli ära ütelnud. Ei teatud, kas ta oli keeldunud taktitundest Thune vastu, hirmust või häbist. Ei olnud aga kahtlustki, et see oli Gabiga seotud.

Gabi ja Robi. Gabi ja Robi ning armas pime tobu Klabben. Thune tundis ikka veel vähemalt kord nädalas enda sees armukadeduse sähvatusi, see torkis nagu haljas terasnuga. Aga ta oli otsuse teinud. Oli aeg ilmutada suuremeelsust. Ta oli helistanud Lindemarkile ja teda isiklikult kutsunud. Jutt eriti ei edenenud, kuid Thune jäi endale kindlaks, ja kohmetu Robi oli nõustunud.

Kui mõni liige klubisse naasis, siis jäi mõni teine ära. Joachim Jary oli teatanud takistusest. Või õigemini öelda: peaarst Lindemark oli rääkinud Jary takistusest Thunele. Jary oli saanud uue närvivapustuse ja ta oli jälle viidud Kopparbäcki haiglasse, mis asus linnast põhja pool.

*

Thune ei saanud muidu, kui pidi mõtlema oma sõprusele Robi Lindemarkiga.

Kuidas nad olid gümnaasiumi ajal teinud jalutuskäike läbi Brunnsparkeni ja mööda Meresadama randa Sandvikeni poole, kõndinud eredas kevadvalguses ja pikkadel pimedatel sügisõhtutel ning vestelnud filosoofiast ja kirjandusest. Bergsonist ja Barbusse’ist, Kiplingist ja Tolstoist, Ahost ja Schildtist. Thune pikk, kõhetu ja blond ning Lindemark jässakas, tugeva kondiga ja tume. Uljad kutid, kes talvel hüppasid hüppemäel ja suvel ujusid kuni Rönnskärini, kutsusid neid küll Pataks ja Patassoniks, Põieks ja Õlekõrreks, Maksiks ja Mooritsaks. Aga Robi ja Klabben ei teinud pilkamisest välja. Nad olid lapsepõlvesõbrad, elasid mõlemad Parkgatanil ja olid kõik aastad rootsi normaallütseumis pinginaabrid. Nad olid parimad sõbrad, jah, enamgi veel, verevennad. Suvel, kui nad olid kaksteist, olid nad piduliku rituaaliga lõiganud taskunoaga pöidlasse ja vahetanud verd.

Sõlminud liidu.

Aga sellest oli palju aega möödas.

Thunele meenus tuuline reede poolteist aastat tagasi, kui kõik oli tundunud nagu operetis.

Kolmekümne kuuenda aasta oktoober. Mõni kuu pärast Thune ja Gabi naasmist Stockholmist, paar nädalat enne Thune kolimist Moskvasse. Gabi oli juba öelnud, et tahab jääda Helsingisse, tal ei olevat enam jaksu välismaal elada. Ja ta ei usaldanud bolševikke, eriti selliseid nagu Stalin.

Aasta varem oli Thune juhuslikult avastanud peidukoha, kus Gabi hoidis oma päevikut. Ja novelle, mida ta oli hakanud kirjutama Thune teadmata.

Nende lugemine vapustas teda, kuid algul ei olnud ta nõus midagi kahtlustama.

Kohe pärast Helsingisse tagasitulekut ja Högbergsgatani korterisse kolimist oli ta kindlaks teinud, et naine hoiab päevikut ja vihikuid samas kohas. Ja ta oli jätkanud lugemist, kui võimalus avanes.

Ühel oktoobrikuu neljapäeval oli ta teatanud kantseleiametnikule, et järgmisel päeval ta ministeeriumisse ei tule: ta töötab kodus ega soovi, et teda telefonikõnedega häiritaks.

Reede ennelõunal pool üksteist oli ta kohtunud Lindemarkiga Brobergi kooli juures. Thune oli istunud närviarsti metallhalli Opel Olympiasse ja nad sõitsid uude ja moodsasse Kopparbäcki vaimuhaiglasse, mille üle Lindemark oli nii uhke.

Sõidu ajal vestlesid nad vähe. Raevukad tuulehood raputasid väikest terasautot ja sundisid Lindemarki rooli kindlamalt pihku haarama ja juhtimisele keskenduma. Aga see vähene, mida räägiti, oli kaalukas. Kui nad olid Tusbyst möödas ja lähenesid lõuna poolt juba Kopparbäckile, ohkas Thune alistunult ning lausus pead pööramata ja sõbra poole pilku heitmata:

Gabi kavatseb mu maha jätta. Näib nii, et tal on tõsine armulugu.

Lindemarki näole ilmus osavõtlik grimass, kuid tema pilk püsis teel. Mis seal ikka, mõtles Thune, sest Olympia vappus tuule käes.

See kõlab dramaatiliselt, Klabben. Ja ebausutavalt. Kellega?

Sinuga, Robi, oli Thune rahuliku häälega vastanud. Ta imestas isegi, miks ta ei olnud end samal hetkel vasakule pööranud ja tugevasti roolist haaranud, see ei oleks olnud raske ja tagajärjed oleksid kindlasti olnud rängad, sest kiirus oli 75‒80 kilomeetrit tunnis.

Aga ta oli üksnes lausunud: Kas mitte sellest ei tahtnudki sa minuga lõuna ajal rääkida?

Kõrvalisele inimesele oleks kindlasti tundunud koomiline, et nad ikkagi koos lõunat sõid. Koos lõunatamise mõte oli neil tekkinud siis, kui elu oli hakanud neid eri suunda kandma, ja neil oli kujunenud traditsiooniks, et korra aastas tegi kumbki teisele lõuna välja. Kui Lindemark sai Kopparbäcki peaarstiks, hakkas ta Thunet sinna kutsuma. Kui oli Thune kord, pani ta laua kinni mõnes Helsingi südalinna restoranis, Kämpis või Royalis või Monte Carlos.

Olukord tegi lõuna mõlemale mõistagi piinarikkaks. Nad ei leidnud ühtki sobivat viisi, kuidas päevateemale konstruktiivselt läheneda. Istusid ja vaikisid. Toit oli suurepärane – kukeseenesupp, keedetud koha, vaniljepuding ja kohv konjakiga –, kuid seda saatis üksnes söögiriistade klõbin ja kahe ettekandja diskreetsed, kuid nobedad sammud ametikorteri serveerimisruumi ja salongi vahel, kus mehed istusid.

Hetkel, kui nad just olid asunud supi kallale, tõstis Robi klaasi ja kuulutas: „Terviseks! Kõigest hoolimata tere tulemast!” Thune kergitas vastuseks ka oma klaasi. Seejärel tühjendas ta selle ühe sõõmuga, hoidis seda siis kolmanda pintsakunööbi kõrgusel ja pahvas valjusti: „Ahhh!” Samal ajal mõtles ta endamisi, miks nad käituvad nagu kaks Munksnäsi kadetikooli aspiranti. Nad ei olnud kumbki sõjamehelikud, isegi siis mitte, kui nad olid olnud kahekümneaastased ja riik oli muudetud põrguks, kus kõik kahtlustasid kõiki.

Söögisaali akna taga paistis päike, kuid põhjatuul oli endiselt tugev ja toostile järgnenud vaikuses oli selgelt kuulda selle vihinat. Thune kuulatas ja unistas vanaaegsest püstolitega duellist. Siis taipas ta, kui naeruväärne see mõte on. Ta ei osanud ju lasta, ei püstoli ega püssiga, ta ei kuulunud isegi kaitseliitu, ja tema teada ei kuulunud sinna ka Robi.

Aga hiljem, kui nad sõid juba pudingit, mis oli heledat värvi ja paks, tungis Thunele pähe mõte, kuidas Robi karvane tagumik liigub nagu kolb Gabi kohal, naise harali reite vahel, Gabi oli ilmselt alasti või siis oli ta tõmmanud öösärgi lihtsalt tuharate alla ja kõhu peale, nagu ta tegi siis, kui oli Thunega. Haaranud magustoidulusika tugevamalt pihku, nägi ta vaimusilmas, kuidas ta tohutu lihanoaga ühtesoodu endise sõbra paljasse tagumikku virutab. Aga kui Lindemark Thunele silma vaatas ja väikese magusa veini klaasi kolmanda pintsakunööbi kõrgusele tõstis, manas Thune naeratuse näole, tänas lõuna eest ning kinnitas kindla häälega, et koha oli väga õnnestunud. Ta tahtis Lindemarkilt küsida, millele too mõtleb – a penny for your thoughts4 –, sest talle tundus, et võõrustaja mõtleb Gabile ka seal ja praegu, sel näiliselt rahulikul ja tähtsusetul hetkel. Ei tea, kas Gabi oli seal käinud, kas ta oli koos Lindemarkiga olnud ka ametikorteris? Kindlasti oli. Aga Thune ei esitanud küsimusi, ja Lindemark eelistas pudingit süües hoopis aknast välja vaadata – tema pilk oli naelutatud suurele haiglavahtrale, mis juba leegitses punakuldsetes toonides, ja tema näost ei olnud võimalik midagi välja lugeda.

Ja nüüd oli udune ja hall märtsikuu kolmapäev, poolteist aastat oli mööda läinud, Gabi oli üürinud kahetoalise korteri Albertsgatani tagumises otsas, kuid veetis enamiku ajast Robi avaras korteris Villagatanil, ning Thune ja Gabi abielulahutus edenes tasapisi.

Thune oli keeldunud esitamast süüdistust truudusetuses, seetõttu tuli neil Gabiga elada kaks aastat eri aadressil, enne kui abielulahutus sai jõustuda.

Olen moodne inimene ja moodne jurist, oli Thune Gabile sähvanud, ma tõesti ei kavatse viidata millelegi nii vanatestamentlikule nagu hooramine.

Niisiis poole nelja paiku helistas kolmapäevaklubi liikmetest esimesena (peale Grönroosi, kes hakkas juba vinti jääma) uksekella mees, kes oli Thunelt naise üle löönud. Thune pidi ise ukse avama, sest proua Wiik ei olnud veel tagasi jõudnud.

Tere tulemast, armas Robi, lausus Thune lühidalt ja taganes paar sammu, et Lindemark saaks sisse astuda.

Kui kaua me ei ole näinud, Klabben, suur tänu kutse eest, vastas Lindemark. Thunele tundus, nagu oleksid sõnad pähe õpitud. Lindemarki nägu väljendas muretut heasoovlikkust ja suurt rahu, kuid tema käeliigutused olid ebatavaliselt rabedad, kui ta vihmavarjult piisad maha raputas ja selle trepikotta kuivama jättis.

Proua Wiik jõudis delikatesside ja pudelitega tagasi alles pärast kella nelja. Siis olid ka Röman ja Arelius juba kohal. Proua Wiiki oli üllatanud lörts, tema mantel oli märg ja ta näis muretsevat selle pärast, kuidas tema soeng välja näeb. Thune teadis, et lisapudelid olid hädakaitse liialdus. Ta oli juba varem piisavalt veini ja kangemat kraami muretsenud, aga ta ei tahtnud kõige vähematki riskida – alkoholi otsasaamine oli kõige hullem asi, mis sai juhtuda.

Thune esitles proua Wiikile peale Grönroosi kordamööda kõiki klubiliikmeid. Robert Lindemarki tutvustas ta kui peaarsti, aga ei saanud jätte lisamata „ja elumees”. Thune hääles oli kerge iroonia.

Teised mehed, kes olukorda tundsid, panid seda tähele ja vahetasid omavahel vargsi pilte. Lindemarki nägu ei reetnud midagi, ja proua Wiik ei paistnud midagi märkavat.

Seejärel tutvustas ta meestele proua Wiiki, hääles teatud uhkus: Meie suurepärane uus abijõud siin kontoris. Proua Wiik on meil töötanud alles seitse nädalat, aga on jõudnud saada juba asendamatuks.

Guido Röman turtsatas naerda ja küsis: miks sa räägid meist, Klabben? Kõik ju teavad, et te olete siin kahekesi.

See on ajutiselt nii, kulla Guido. Suvel on Rolle tagasi.

Thune õepoeg Rolf-Åke Hansell oli hoidnud büroo töös neil aastail, kui Thune töötas ministeeriumis. Oma noorusele vaatamata oli 28-aastane Rolle Hansell juba parem jurist ja majandusnõunik kui onu. Rolle valmistus Uppsalas doktorikraadi kaitsma. Thune, kes tööasjus endale kunagi ei valetanud, soovis väga, et õepoeg büroosse tagasi tuleks.

Ta heitis pilgu proua Wiikile, kelle näos ei olnud jutuajamise jooksul liikunud ükski lihas. Ta oli tervitanud Aureliust, Lindemarki ja Römanit viisakalt, kuid vaoshoitult, ja teinud kerge kniksu. Thune meelest paistis ta kahvatu ja väsinud. Kas oli selle põhjuseks udu, raske hall päev? Või oli ta teda liigselt koormanud ning peaks ta mõni päev varem ära lubama?