Читать книгу Looduslikud antibiootikumid - Клаудия Риттер - Страница 8

8

Antibiootikumid meditsiinis

Sageli arvatakse, et organismi tunginud mikroobidega võitlemiseks tuleb kindlasti neelata antibiootikume, sest muidu ei suuda keha haigust tõrjuda. Kuid kas igast infektsioonist jagusaamiseks peab ikka antibiootikume tarvitama? Kas mõnel juhul poleks parem pöörduda hoopis taimsete ravivahendite poole?

Revolutsioon meditsiinis

Järgnevatel aastatel meditsiinis toimu-nut võib nimetada tõeliseks revolutsioo-niks. Sõda bakterite vastu oli alanud. 1940. aastatest alates hakati kasutama penitsilliini ja teisi sarnaseid antibioo-tikume kõigi nakkushaiguste ravis kui imeravimit. Edu saavutati nii süüfilise, põletikuliste sõjahaavade, kopsupõle-tike, ajukelmepõletike kui ka paljude teiste, senini surmaga lõppenud haiguste ravis. Kuna selliseid arstimeid oli lihtne ja mugav tarvitada, hakati neid 1960. aas-tatest peale kasutama ka mitteohtlike haiguste, tänapäeval isegi paljude viirus-haiguste korral (mille puhul antibiootiku-mid kindlasti ei toimi). Peagi asusid aga hoopis bakterid ravimitega võitlema.

Bakterid on targad

Bakterid on elanud meie planeedil juba umbes kolm miljardit aastat ja nad jää-vad siia ilmselt ka siis, kui inimesi enam pole. Kui palju on bakteriliike, seda ei tea päris täpselt keegi. Oma välimuse poo-lest võib neid pidada pigem igavateks – eristatakse kerabaktereid, pulkbaktereid ja spiraalseid baktereid. Baktereid võib leida igalt poolt, kuid ainult väike osa

TAVAPÄRASED ANTIBIOOTIKU-MID

Antibiootikumid on ravimid, mis surma-vad mikroorganisme või pärsivad nende arengut. Esimene antibiootikum, penit-silliin, avastati tänu juhusele ning sellest sai imeravim võitluses bakteriaalsete haigustega. Kuid ajapikku muutusid pal-jud bakteritüved antibiootiliste ravimite suhtes resistentseks, s.t, et nad enam ei allunud antibiootikumidele, ja antibioo-tikumide esialgne mõjujõud vähenes tunduvalt.

Penitsilliini avastamine

1920. aastate lõpus avastas šoti bakte-rioloog Alexander Fleming katseid tehes juhuslikult, et stafülokokisöötmele oli kinnitunud hallitus, mis peatas bakterite paljunemise. Ta mõistis, et oli avastanud antibiootiliste omadustega aine.

Kuna tegemist oli pintselhalliku pere-konda kuuluva liigiga Penicillium chryso-genum (varasem nimetus P. notatum), nimetas Fleming selle aine ladinakeelse nime järgi penitsilliiniks.