Читать книгу Kuidas ärevushäiretest igaveseks lahti saada - Klaus Bernhardt - Страница 6

Toetudes kõikidele kogemustele, mida olen viimastel aastatel oma praksises töötamisega omandanud, on esmase paanikahoo tekke peamiseks algpõhjuseks allasurutud või tähelepanuta jäetud hoiatussignaalid.

Mis need hoiatussignaalid siis on? Enamasti algab kõik sellest, et te pole juba liiga kaua oma kõhutunnet kuulanud. Kõhutunne on teie alateadvuse kõnetoru, võiks ka öelda: teie psüühe. Ja mida sagedamini te oma teadlikku mõistust tülitate sellega, et leida veel üht argumenti, miks te ka seekord ei või oma kõhutunnet kuulda võtta, seda selgemalt proovib alateadvus jutule pääseda. Mitmesuguste hoiatussignaalidega, mis võivad olla nii psüühilise kui ka kehalise loomuga, püüab psüühe teid mõjutada muutma oma elus midagi, mis juba ammu ei tee teile head. Psüühilisteks hoiatussignaalideks loetakse näiteks järsku langenud taju- ja keskendumisvõimet, aga ka vähenenud algatusvõimet, jõuetust ja näiliselt põhjuseta kurvameelsust. Paanikahoog ise on alles viimane aste ja seega psüühilise hoiatussignaali kõige ägedam vorm.

Kehalisteks hoiatussignaalideks võib lugeda kõige muu kõrval nii mao- ja soolestikuprobleeme, nägemisvõime järsku halvenemist, nahaärritusi, tahtmatuid tõmblusi lihastes (nn tics’id) kui ka suurenenud urineerimistungi. On kindlaks tehtud, et isegi selgroohädad ja vöötohatis on sageli psühhosomaatilise aluspõhjaga ja kuuluvad seetõttu samuti nende hoiatussignaalide hulka. Kuidas need asjad kõik kokku käivad ja mida peaksite tegema teie, et oma psüühet sellest kõigest säästa, selle võtan ma põhjalikult käsile 2. peatükis.