Читать книгу Kuidas ärevushäiretest igaveseks lahti saada - Klaus Bernhardt - Страница 8

On inimesi, kes hakkavad pärast haruharva ette tulnud paanikahoogu kohe juurdlema, mis see nüüd ikkagi olla võis. Võib-olla on süda haige või on ajukasvaja või hoopis mõni muu paha haigus? Täis muret ja hirmu on nad siis sõitnud haiglasse vältimatu abi osakonda, et lasta ennast läbi vaadata. Sealt saadetakse nad enamatel juhtudel koju teatega, et arvatavasti oli tegemist „vaid“ paanikahooga ja kehaliselt on neil kõik korras.

Enamikul on seda väga raske uskuda, sest nad tundsid ju väga selgelt, et kehas miski ei klapi. Niisiis jätkub juurdlemine. Uuesti konsulteeritakse arstidega, et edasiste uuringutega ometigi ka selle häire „esilekutsuja“ üles leida.

Just selline käitumine tingib seda, et taolisest ühekordsest elamusest võib saada pidevalt korduv paanikahoogude jada, sest regulaarne murelik mõtlemine koos tugevate negatiivsete emotsioonidega muudab teatavasti meie aju struktuuri. Hirm hirmude ees muutub mõne nädalaga – või isegi vaid mõne päevaga – täiesti automaatselt kulgevaks mõttemustriks, mis kinnistub sünaptiliste seoste abil sügavale ajju. Kuidas midagi sellist on üldse võimalik?

Kui te midagi mõtlete, siis järgnevalt suudate seda mõtet ka meenutada. Niisiis peab see mõte olema teie peas kusagil salvestatud. Aga meie peas ei ole praegu veel mingit kõvaketast, mille võiksime täis kirjutada, nagu see arvutite puhul toimub. Vastupidi arvutitele salvestame meie oma mõtteid bioloogiliselt ja just sünapside kujul. Nimelt kasvatab iga teie mõte uue neuronaalse seose ja täpselt siis, kui teie seda mõtet mõtlete. Seda avastust pärjati Nobeli meditsiinipreemiaga aastal 2000 ja see on andnud suure panuse selleks, et lõpuks sai võimalikuks välja töötada ka uued ja efektiivsed meetodid hirmude kõrvaldamiseks. Teadlane, kellele selle eest tänu võlgneme, on professor dr Eric Kandel ja tema ongi tänapäeval üks kõige mõjukamatest aju-uurijatest. Professor Kandel^[2.] suutis üheselt ära tõestada, et kõik meie mõtted ja muljed salvestatakse ajusse sünaptiliste seoste vormis. Mida tugevamad on seejuures emotsioonid, mis on nende mõtete aluseks, ükstapuha, kas need on positiivsed või negatiivsed, seda töökindlamad on meie peas need neuronaalsed võrgustikud. Seetõttu loob sage negatiivne mõtlemine niinimetatud neurobioloogilise vundamendi selleks, et paanikahood üldse tekkida saaks. Niisiis, kes küllalt kaua negatiivseid mõtteid mõlgutab, see ehitab paratamatult oma ajus informatsiooni kiirtee, mis viib otse halbade mõtete ja hirmu poole. Rõõmude ja muretuse poole jääb sellisel juhul alles vaid kitsas põlluvaheline tee.

Sageli on patsiendid minult küsinud, et miks neil tekib hirm alati siis, kui rahulik aeg kätte jõuab. Õhtul diivanil vedeledes, puhkust veetes või siis ka täites pikemat aega mingit rutiinset ülesannet, nagu näiteks sõites mööda igavat kiirteed. Vastus sellele küsimusele on täitsa lihtne: inimaju ei reageeri mitte üksnes stressi ajal, vaid reageerib samal viisil ka puhkeajal, nagu oleks enamuse ajast ühendatud infovõrku. Sellele lisandub veel üks raskendav asjaolu: meie pea tahab ikka ja alati midagi teha. Niikaua kui oleme intensiivselt rakkes mingi sihipärase tegevusega, näiteks hõivatud vaid telefonivestluse või mõne keeruka ülesande lahendamisega, aga ka ajahädas olles, on meie teadlikul mõistusel tegemist küllaga ja me oleme igati vabad igasugustest muredest ja hirmudest. Aga niipea kui saabub rahu ja vaikus, hakkame tahes-tahtmata millegi üle juurdlema. Niisiis otsib meie aju endale rakendust nii kähku kui vähegi võimalik. Ja kust ta siis kiiremini kohale jõuab – kas mööda laia kiirteed negatiivsete mõtete ja hirmu juurde või mööda kitsast põlluvaheteed rõõmude ja muretuse juurde? Õige, eks ikka mööda kiirteed, sest juba moodustunud infovõrgustiku tõttu on palju lihtsam luua hirmu kui muretuse tunnet.

See viis, kuidas teie mõtlete, loob peas üha uusi infovõrke. Iga päev tekib peas enam kui sada tuhat uut ühendust, kusjuures kõik see, mida olete mõelnud, ka salvestatakse. Mõtted, mida sagedasti korrutate, muutuvad niimoodi üha tugevamaks, samas kui juurdepääs mõtetele ja ideedele, millega pole juba ammu tegemist teinud, neuronaalselt järjest kahaneb. See ongi põhjus, miks teil koolis õpitud matemaatika valemid pole just käepärast võtta. Sest te ei ole seda teadmist enam kaua aega kasutanud, pole sellega ammu tegelenud isegi mõttes ja seetõttu olete kaotanud sellele informatsioonile otsese sünaptilise juurdepääsu. Täpselt samamoodi on toimunud ka teie positiivsete mõtetega.

Meie aju reageerib täisautomaatselt nii, nagu seda on sageli kasutatud ja kuidas sellesse on infovõrgustikke loodud. Niisiis sobib see kokku ka bioloogiliselt tema kasutamise viisiga. Nii ehitatakse seal üles automatismid (liigutuste iseeneslikkus), mis millalgi hoolitsevad selle eest, et mitte teie ei juhi oma aju, vaid aju juhib hoopis teid. Eriti salakaval on selles sõltuvuses niinimetatud eesmärgi pessimism. Selle asemel et teid pettumuse eest kaitsta, on teie aju järjekindlalt treenitud tajuma pigem negatiivselt kui positiivselt. Või siis teisisõnu: te muutute sõna tõsises mõttes pimedaks nii kõigele ilusale, mis teid ümbritseb, kui ka kõigile saadaolevatele võimalustele, mis teie elu meeldivamaks kujundaks. Mis teie peas täpsemalt toimub, seda selgitan ma põhjalikult 4. peatükis.

Kas nüüd need kindlad kogemused, mis teil on olnud, põhjustavad ka seda, et keskendute vaid halvale ja puudustele, või olete sellise mõttelaadi üle võtnud oma vanematelt, ei oma üldiselt teie tervenemisel otsustavat tähtsust. Tähtis on üksnes see, et alustaksite ühe lihtsa trikiga, juhtimaks oma aju uuesti õigele teele. Selleks on loomulikult vaja harjutada, kuid see vaev tasub ennast igati ära! Niipea kui olete kõiki siin raamatus kirjeldatud võtteid tundma õppinud ja nendest enda jaoks kõige sobivamad välja valinud, võite kohe peale hakata ja oma aju uuesti ümber programmeerida elule, mis on täis rõõme ja kus puuduvad hirmud ning paanika.