Читать книгу Roomlaste teod - იაკობ ცურტაველი - Страница 5

Maria-Kristiina Lotman, Kristi Viiding

Ehkki ladina keelt ei kasutata enam ligi kolmsada aastat aktiivselt ilukirjanduse loomiseks, ei ole ei antiikaegsest, keskaegsest ega ka varauusaegsest ladinakeelsest kirjandusest eestindatud rohkem kui murdosa. Viimasel viieteistkümnel aastal on keskaja kirjanduse tõlkimine küll hoogustunud, vt. kas või TLÜ kirjastuse sarja „Bibliotheca Medievalis“, TÜ kirjastuses ja Avatud Eesti Raamatu programmi raames ilmunud teoseid ning ka kirjastuses Varrak välja antud „Keskaja kirjanduse antoloogiat“, ent siiski on eesti keelde tõlgitud kesk- ja varauusaegse ladinakeelse kirjanduse hulk väga väike. Ometi on selle tundmine Euroopa hilisemate rahvakeelsete kirjanduste mõistmiseks möödapääsmatu.

Seepärast on hea meel, et Eesti kirjanike liidu tõlkijate sektsioon kuulutas 2018. aastal iga-aastase noorte tõlkijate võistluse raames esmakordselt välja võimaluse proovida oma oskusi ilukirjandusliku ladinakeelse teksti tõlkimisel. Tõlkevõistluse statuut ütleb, et võistlustööks peab olema lühike, terviklik ja keskmise raskusastmega proosatekst. Seetõttu valiti võistluseks 57. looke hiliskeskaegsest anonüümsest jutukogumikust „Roomlaste teod“ (Gesta Romanorum).

Võistlusele saabus märkimisväärne hulk hea kvaliteediga tõlkeid innustunud noortelt tõlkijatelt, mis viis 2018. a. augustis tõlkijate sektsiooni suvelaagris ideeni vahendada eesti lugejatele esinduslikum valik sellest kogumikust, mis oli alates varaseimatest käsikirjadest ja esimestest trükkidest terves Euroopas bestseller. Nii valmisid suvelaagris osalenud viiest nooremast ja kahest kogenumast tõlkijast koosneval seltskonnal tõlkijate sektsiooni kureeritava meistri-selli programmi raames aasta jooksul viiekümne lookese tõlked.

Ehkki nii mõnestki „Roomlaste tegude“ kogumikku kuuluvast loost on teada paralleelne ladinakeelne ning rahvakeelne versioon, on kõik käesolevasse valimikku koondatud tõlked tehtud ladina keelest. Kasutatud on Hermann Oesterley 1872. aastal ilmunud tekstikriitilist väljaannet – sellel põhineb ka siinne lugude numeratsioon.1 Loobunud oleme vaid Oesterley väljaande põhimõttest esitada tekst keskaegsetele käsikirjadele ja varauusaegsetele väljaannetele omaselt lõigupiirideta.2 Selle asemel jaotasime teksti vastavalt loo struktuurile lõikudesse ja tõime dialoogide puhul kergema jälgitavuse huvides eri kõnelejate repliigid esile taandreaga. Lisaks Oesterley editsioonile kasutasime mõningaid uusaegseid tõlkeid teistesse keeltesse, eeskätt Ch. Swani tõlget „Gesta Romanorum or Entertaining Stories invented by the monks as a fire-side recreation and commonly applied in their discourses from the pulpit. With an introduction by Thomas Wright“ (London, 1874–1875), J. G. T. Grässe ja H. Rübesameni tõlget „Gesta Romanorum. Die Taten der Römer. Ein Geschichtenbuch des Mittelalters“ (München, 1962), Sofia Poljakova vene tõlget „Средневековые латинские новеллы XIII в.“ (Leningrad, 1980) ning Christoph Stace’i uustõlget inglise keelde „Gesta Romanorum. With an Introduction by Nigel Harris“ (Manchester, 2016).

Loomingu Raamatukogu formaat seab teksti mahule kindlad piirangud, mistõttu ei olnud kogumikku võimalik eestindada terviklikult, vaid tuli teha valik. Siin oli kõigepealt meie sihiks tuua eesti lugeja ette lood oma märkimisväärses sisulises ja stiililises vaheldusrikkuses. Nõnda hõlmab käesolev väljaanne nii antiikaegseid, keskaegseid, piibellikke kui ka idamaiseid süžeid. Ka valitud lugude žanrid ja eesmärgid on väga mitmekesised: lood võivad olla nii didaktilised, moraliseerivad kui ka puhtalt meelelahutuslikud. Viimasel juhul tuleb nende sümboolne tähendus esile alles lisatud allegoorilistes tõlgendustes. Teiseks tahtsime näidata ka kogumiku retseptsiooniloolist tähtsust, hõlmates selliseid lugusid, mis olid inspiratsiooniallikaks Shakespeare’ile, Boccacciole, Schillerile, Chaucerile jt. suurtele kirjameestele. Kolmandaks oli meie eesmärgiks tuua eesti keelde nii palju uusi lugusid kui võimalik, mistõttu jätsime välja peaaegu kõik seni eestindatud „Roomlaste tegude“ jutud. Erandiks on 102. lugu, mille eestindus sisaldus küll 2018. aastal ilmunud kogumikus „Maailma kõige ilusam naine. Lumivalgukeste lood“ (koostanud ja tõlkinud Urmas Sutrop), kuid ei olnud tehtud ladinakeelsest originaalist, vaid XIX sajandi saksakeelsest tõlkest. 102. loo pidasime seetõttu vajalikuks uuesti tõlkida.

Suurem osa „Roomlaste tegude“ lugudest on kaheosalised, koosnedes narratiivsest eksemplumist ja enamjaolt loole järgnevast, kuid aeg-ajalt (nt. 166. loos) ka narratiivi osade vahele põimitud moralisatsioonist (lad. moralisatio, nimetatud mõnikord ka sõnaga reductio või applicatio). Moralisatsioonis, mis on sageli pikem kui narratiiv, tõlgendatakse loo tegelasi ja süžeed kristlikust vaatenurgast, näidates, kui raske on armetul surelikul püsida õigel teel, ent ka seda, kuidas alati on võimalik meelt parandada ja patust pöörduda. Ehkki moralisatsioon võib vahel näida üsna üllatav ja konkreetse looga pigem lõdvalt seotud, on nüüdisaegsete uurijate arvates narratiivsed osad kirjutatudki just moralisatsioonis leiduvate ideede näitlikustamiseks (ja mitte vastupidi).3 Euroopa kirjandusloo ja jutuvaramu seisukohast on seevastu esmatähtsad just narratiivsed osad ja moralisatsioone on mõnigi uurija pidanud hilisemaks lisanduseks, mistõttu narratiivsed eksemplumid võivad funktsioneerida ka sootuks iseseisvalt.4 Valimiku tõlkijate arvates kaotab mitmete seniste tõlgete lahendus loobuda moralisatsioonidest lugude olulise tähendustasandi.5 Et tuua kogumik lugeja ette keskaegse kirjakultuuri näitena oma paljukihilisuses ja kontekstirikkuses, otsustasime ka moralisatsioonid edasi anda, kuid piiratud mahu tõttu teha seda siiski vaid lühikokkuvõttes. Üksnes 166. loo puhul esitame moralisatsiooni kursiivkirjas narratiivi osade vahele põimituna.

„Roomlaste tegude“ stiil on oma ebaühtluses ja varieeruvuses üsna omanäoline. Selles kihistuvad erinevad väljenduslaadid, sh. juriidiline, klerikaalne, militaarne, poliitiline, kõnekeelne ja poeetiline register. Seda stiililist mitmekesisust püüdsime oma tõlkeski edasi anda, pidades seejuures silmas nii leksikat kui ka muid struktuurseid komponente. Nii näiteks tõlkisime luuleread alati vastavasse värsivormi: olenevalt sellest, kas tegu oli kvantiteeriva, rõhulis-silbilise ja/või riimilise värsiga, valisime tõlkeks vastava ekvivalendi. Kuna ühe hüpoteesi järgi olid „Roomlaste teod“ mõeldud jutlustajatele käsiraamatuks, siis proosatõlke puhul haruldasema strateegiana jälgisime ka lugude esitatavust, sõnastades ja rütmistades teksti nii, et see oleks selge ja ladus ka valjusti ette kandes.

Erilist tähelepanu pöörasime eestindamisel tsitaatidele ja korduvatele stereotüüpsetele väljenditele, mille rohkus on „Roomlaste tegudele“ iseloomulik. Tsitaatide tõlkimisel võtsime võimalusel aluseks olemasolevad eestindused, kasutades nt. piibliväljendite puhul vajadusel mitmeid erinevaid tõlkevariante, kui standardtõlkes mõni oluline tähendusvarjund kaotsi kippus minema. Loost loosse korduvaid väljendeid, mis enamjaolt paiknevad narratiivi struktuuri seisukohalt olulistes kohtades (loo algul ja lõpus, sõlmituses ja pöördes jne.) ning aitavad kaasa loo rütmi kujunemisele, eestindasime kõigis lugudes läbivalt ühtmoodi või minimaalse variatsiooniga. Sagedasemate hulka kuuluvad „ilmatuma vägev“, „Ja nõnda sündiski“, „lausa uskumatul kombel/moel“, „kullakene / kulla mees / kulla kaimud“, „mine rahus“ jne.

Üks suuremaid väljakutseid sedavõrd mitmekesiste ajaliste ja kultuuriliste kihistustega teksti eestindamisel on vastuolude, anakronismide ja anatopismide tõlkimine. Sisaldab ju originaaltekst nii antiikseid, idamaiseid kui ka keskaegseid reaale, millele eesti keeles ei pruugigi väljakujunenud vastet leiduda. Tõlkimise teeb veelgi keerulisemaks sõnade tähendusväljade nihkumine, mida näeme sageli nt. ameti- ja seisusenimetuste puhul. Nii tähendab miles antiikaegses kontekstis sõjameest või jalaväelast, keskajal aga rüütlit või väljendis miles Christi ka Kristuse sõdurit ehk ristisõdijat. Magister võib antiikajal tähendada õpetajat või juhatajat, keskajal aga vabade kunstide magistrit või hoopis võluväega isikut. Antiikajal kodanikuõigusteta võõramaalast märkinud peregrinus sai keskajal palveränduri tähenduse jne. Püüdsime sellisel juhul lähtuda varasemast tõlketraditsioonist (sh. nii 1962. aastal „Keskaja ja vararenessansi kirjanduse antoloogias“ Ülo Torpatsi eestinduses ilmunud 15., 126. ja 273. loo ning ka Kalle Kasemaa 1988. aastal ilmunud Petrus Alfonsi teose „Elutarkusest“ tõlkest, samuti ülevaateteoseist „Keskaja inimene“ ja Jacques Le Goff „Keskaja Euroopa kultuur“), ent kui termin puudus või ei olnud loo tähendusega päris kooskõlas, tuli teha ka ad hoc otsuseid. Näiteks 50. loos, kus ühe ja sama valitseja kohta on ladina tekstis kasutatud eri ajastuist pärit sõnu consul, imperator ja rex, oleme otse tõlkinud vaid „kuninga“ ja kahe esimese vasteks andnud mõistetavuse huvides ühtlustatult „valitseja“.

Eraldi kihistusena esineb teoses, eriti lugude pealkirjades6, terve rida kristlikke termineid ja reaale, mida tõlkides püüdsime võimalusel lähtuda olemasolevast traditsioonist, abiks sageli Fanny de Siversi leksikon „Kristliku kultuuri sõnu prantsuse keeles“ ning Marju Lepajõe „Kreeka-eesti Uue Testamendi õppesõnastik“. Kuid seegi ei olnud alati võimalik, sest väljakujunenud vaste võis puududa või ei sobinud stilistilistel või sisulistel põhjustel antud konteksti (nii näiteks asendasime mõnel korral kõige suurema surmapatu superbia tavapärase tõlkevaste „uhkus“ hoopis „kõrkusega“).

Ehkki kogumiku tegelaskujud esindavad sageli inimtüüpe, mitte individualiseeritud isikuid, kannavad paljud neist kas mõne ajaloolise isiku nime või siis sõnamängulist nimekuju, nn. kõnelevat nime. Viimasel juhul jätsime nimed läbivalt tõlkimata, kommenteerides nende sõnamängulisust pelgalt joone all. Ajalooliste isikute puhul oleme juhtumitel, kus tegelane on eri keelte traditsioonides tuntud erineva nime all, kasutanud tema ajaloolises tegutsemispiirkonnas levinud nime (nt. Pärsia kuninga nimena on kasutusel variant Daarjaves, mitte Dareios, nagu teda kreeka traditsiooni kaudu ehk Eestis rohkem tuntakse).

Ent lugude endigi stiil erineb vahel märgatavalt, sest „Roomlaste tegude“ pealkirja alla on koondunud keskaegse Euroopa eri piirkondadest, eeskätt Lõuna-Saksamaalt ja Inglismaalt pärit tekste, millest osa on vahetult loodud kogumiku jaoks, osa neist on aga teistest kogumikest üksikult või gruppidena ümber kohandatud. Samuti tingib lugude erineva stiili nende struktuur. Kataloogi tüüpi lugude, nt. nr. 34, 144 jt. väljenduslaad on veidi kujundivaesem ja dotseerivam, sest põhirõhk on neis allegoorilise tõlgenduse ootamatusel. Ühe sündmuse anekdoodilaadsed lühikäsitlused (nr. 11, 33, 40, 48, 50, 76 jt.) võivad olla üles ehitatud kas sõnamängule (nt. nr. 34, 42 jt.) või situatsioonikoomikale või -traagikale, mis tuleneb ühe või mitme tegelase teadmatusest, millele vastandub omakorda teis(t)e tegelas(t)e silmapaistev nutikus. Et selliste antiteetiliste lugude dominantseks võtteks on sageli dialoog, on tõlkeski püütud selgelt eristada eri tegelaste kõnelemisregistreid ning otsekõne ja jutustavate osade stiilikontrasti. Kolmandas ehk pikemas lootüübis, mis tugineb järjestikuste sündmuste ahelal, on olulised kordustega seotud võtted (nt. Guido-lugude tsüklis: nr. 17, 119, 172). Need ja mõningad muud lugude loomupärased stiilierinevused viisid otsusele, et kogumiku tõlkijate erinevast murdetaustast ja põlvkondlikust kuuluvusest tingitud keelekasutust ei ole otstarbekas täielikult ühtlustada, vaid jätta see tähistama ladinakeelsele kogumikule omast kirevust.7

Loomingu Raamatukogu raamatute väikese mahu tõttu piirdume kommentaariumis üksnes kõige vajalikumate märkustega: ühelt poolt selgitame isiku- ja kohanimesid ning mõningaid reaale, nt. raha- ja pikkusühikuid, teisalt toome välja paralleelkohti „Roomlaste tegudes“ endas, aga ka Piiblis ja järgnevas Euroopa kirjandustraditsioonis. Nimede ja terminite kirjaviisis lähtusime võimalusel varasemates eesti leksikonides ja tõlkeantoloogiates pakutud kujust.

Suur tänu noortele tõlkijatele, kes osalesid kogumiku lugude eestindamisel, kommenteerimisel ning kaastõlkijate lugude aruteludel. Oleme tänulikud kõigile, kes andsid meile head erialast nõu eri stiiliregistrite ja terminite tõlkimisel: Meelis Friedenthalile ja Hesi Siimets-Grossile, kes lugesid käsikirja enne trükkiminekut, aga ka Risto Järvele, Kaspar Kolgile, Elvis Kollomile, Alar Laatsile, Ivar Leimusele, Krisztina Tóthile, Ellen Niidule, Silvi Saluperele jt.

1 Teine ja veidi erinev lugude numeratsioon, mida võib leida Herrtage’i väljaandest, esindab Inglismaal levinud nn. insulaarkäsikirjade traditsiooni. Mõnes väljaandes on aga esindatud mõlemad lugude numeratsioonid.

2 H. Oesterley väljaanne põhines „Roomlaste tegude“ esimestel trükiväljaannetel: dateeringuta Utrechti väljaandel, milles leidus 150 lugu, ning 1472/73. aasta Kölni trükisel, mille väljaandjaks oli Ulrich Zell ja milles leiduvad 181 lugu moodustasid järgmisteks sajanditeks käibiva variandi (nn. kanoonilise teksti). Oesterley väljaande lisa koosneb lugudest, mida Oesterley erinevatest „Roomlaste tegude“ käsikirjadest oli leidnud – tänaseks on paljude nende puhul näidatud algset kuuluvust hoopis teistesse keskaegsetesse jutukogumikesse (Weiske 1992 I: 10). Seetõttu piirdume ka käesolevas tõlkekogumikus valdavalt 181 loo seast tehtud valikuga ja esitame lisast vaid üksikuid lugusid, mille süžeel on kas märkimisväärne kirjanduslik retseptsioon või tihe kokkukuuluvus mõne põhiosa looga.

3 Nt. Weiske 1992 I: 5.

4 Näide selle kohta on 143. lugu, mille juurde moralisatsiooni polegi.

5 Nii on jäetud moralisatsioonid tõlkimata kõigis saksa keelde tehtud tõlgetes alates 1842.a. Grässe tõlkest.

6 Lugude pealkirjad ei pärine keskaegsest traditsioonist, vaid on lisatud Hermann Oesterley poolt XIX sajandil (Weiske 1992 I: 10). Nüüdisaegsed narratiiviuurijad kasutavad lugude kesksest sündmusest või motiivist tulenevaid kokkuleppelisi pealkirju, nt. 76. lugu „Kitsesilm“, 109. lugu „Varandus puutüves“ jne.

7 Eestindamiseks valitud lugude hulka kuulub nt. 144. lugu, mille originaalis on ladinakeelsesse teksti põimitud saksakeelne lause. Sel juhul kasutas tõlkija erineva lähtekeele markeerimiseks Kihelkonna murrakut. („Roomlaste tegude“ käsikirjatraditsioonis leidub veel mõningaid mitmekeelseid tekste. Nt. on 68. loos valdavalt ladinakeelsesse teksti põimitud keskinglise värsis kukkede vastused, 166. loos aga prantsuse või keskinglise maleterminid jne. Mitmekeelsust peetakse lugudele algusest peale omaseks, mitte hilisemaks lisanduseks; vt. Weiske 1992 I: 30–41). Tõlgetest võib leida ka tänapäeva eesti kirjakeelele võõraid vorme (nt. eila, paraviisi jms.), millega oleme markeerinud enamasti lihtrahva kõnelemisviisi.