Читать книгу Roomlaste teod - იაკობ ცურტაველი - Страница 7

Valitsenud kord kuningas, kelle valdustes vangistasid piraadid ühe nooruki. See kirjutas isale, et too ta vabaks ostaks, isa aga keeldus väljaostmisest, mistõttu jäi poeg pikas vangistuses päris otsa.

Vangistajal oli kaunis ja meeste silmadele armas tütar, keda oli kasvatatud kodus ja kes oli nüüd juba kahekümneaastane. Sageli läks kaunitar vangi vaatama ja lohutama, aga too oli sedavõrd meeleheitel, et ei suutnud vastata mitte ühelegi lohutuskatsele, vaid ainult ohkis ja oigas.

Juhtus nii, et ühel päeval, kui neiu teda taas külastas, ohkas nooruk: „Ah, hea neiu, kui sa vaid prooviksid mind vabastada!“

„Mismoodi ma küll saaksin seda teha? Su isa, kes sulle elu andis, ei taha sind vabaks osta – kuidas võiksin siis mina, kes ma sulle võõras olen, seda kaaluda? Liiati, kui ma su vabastaksin, teeniksin ära isa pahameele, sest ta kaotaks lunaraha, mida lootis sinu eest saada. Samas tõesti... kui sa mulle üht asja lubad, siis lasen su vabaks.“

„Hea neiu, palu vaid, mis sulle heameelt teeb. Ja kui see on minu võimuses, täidan selle,“ sõnas ta.

„Sinu vabastamise eest ei palu ma mitte midagi muud, kui et sa sobival ajal minuga abielluksid.“

„Seda tõotan ma ustavalt,“ teatas nooruk.

Sedamaid vabastas neiu ta oma isa teadmata ahelatest ning põgenes temaga nooruki kodumaale. Kui too oma isaga kohtuma läks, ütles isa talle: „Mu poeg, rõõmustan su saabumise üle! Aga ütle mulle, kes on see neiu, kelle sa endaga kaasa tõid?“

„Kuningatütar, kellega kavatsen abielluda,“ kostis too.

„Ma keelan sul temaga abielluda või jääd karistuseks pärandusest ilma!“ teatas isa.

„Oh, isa, mis sa räägid? Ma võlgnen talle rohkem kui sulle. Kui ma olin vaenlase käes vangis ja kõvasti kinni aheldatud, kirjutasin sulle, et sa mu vabaks ostaksid, aga sina keeldusid sellest. Tema päästis mind nii vanglast kui ka surmaohust, mistõttu kavatsen temaga abielluda.“

„Poeg, tõendan sulle, et sa ei tohi teda usaldada ega temaga seetõttu mitte mingil juhul abielluda. Ta pettis omaenda isa, kui su salamisi vangistusest päästis. Selle teo tõttu kaotas tema isa paljugi, mida ta oleks muidu su lunarahana saanud. Niisiis nähtub, et sa ei saa neiut usaldada, ning seetõttu sa ei tohigi temaga abielluda.1 Siin on teine põhjendus. Olgugi et ta su vabastas, oli see vaid tema kire tagajärg – ta himustas sind endale meheks. Ja kuna tema kirg oli see, mis sind vabastas, ei paista mulle, et ta sinu naine tohiks olla.“

Neid põhjendusi kuulnud, kostis neiu: „Esiteks selle kohta, et ma olevat oma isa petnud, ütlen ma nii: see ei ole tõsi. Petetakse seda, kelle kukru kallal käiakse. Aga minu isa on sedavõrd rikas, et tal ei ole kellegi teise abi vaja. Selle kaalutlusega vabastasingi nooruki vanglast – kui mu isa võtnuks vastu sinu lunaraha, ei oleks ta selle tõttu rikkamaks saanud, küll aga oleksid sina lunaraha makstes vaesemaks jäänud. Järelikult päästsin ma selle teoga sinu, sest sa ei pidanud lunaraha andma, ja samal ajal ei olnud ka oma isa vastu ülekohtune. Teiseks selle kohta, et ma kire tõttu olevat nõnda talitanud, ütlen ma nii: mu teo ajendina poleks see sugugi võimalik olnud, sest kirge võib tekitada ainult kaunis välimus, rikkus või vaprus. Aga sinu pojal ei ole neist ühtegi, sest vangisolek on tema ilu hävitanud. Samuti ei ole ta rikas, sest ta ei suutnud end vabaks osta; pole ta ka vapper, sest sellegi omaduse on vangistus temas hävitanud. Järelikult ärgitas mind teda vabastama ükspäinis halastus.“

Seda kuuldes ei olnud isal pojale enam midagi vastu väita. Nõnda siis nais poeg suure pidulikkusega selle neiu ning elas rahus oma elupäevade lõpuni.

<MORALISATSIOON>. Piraatide poolt vangistatud poeg sümboliseerib inimkonda üldiselt ning vangla saatana võimu all olemist. Poja isa tähistab ilmalikku maailma, mis ei ole huvitatud inimese päästmisest saatana käest. Neiu tähistab Jeesus Kristust. Neiu ei soovinud nooruki päästmise eest ühtegi teist tasu peale temaga abiellumise – samal kombel taotleb kristlus inimese liitu Jumalaga [vrd. Ho. 2, 21].

1 Vt. William Shakespeare, Othello. Rmt.: William Shakespeare, Kogutud teosed, V kd. Eesti Raamat, 1966, lk. 423, tlk. Jaan Kross: „Pea silm tal peal. Kes näeb ta hinge seest: nüüd pettis isa, kord võib petta meest.“