Читать книгу Põhja-Ameerika indiaanlaste legendid - Koostanud Varje Varmis - Страница 2

Maa hulbib vees nagu suur saar ja ripub nelja nahkse köie otsas, mis on kinnitatud mäekristallidest taevalae külge. Kui köied katkevad, kukub Maa kolinal alla ning kõik elusolendid kukuvad koos sellega ja hukkuvad. Siis on kõik jälle nii, nagu poleks Maad mitte kunagi olemas olnud. Kõikjal on vaid vesi.

Jah, aegade alguses oligi kõikjal vaid vesi. Elusolendid elasid vikerkaare kohal ja neid oli seal väga palju.

„Meid on siin liiga palju,“ ütlesid loomad. „Me vajame rohkem ruumi.“

Nad saatsid Veepõrnika uurima, mis vee all on, ning Veepõrnikas libiseski üle vee, kuid ei leidnud killukestki maismaad. Siis ta sukeldus ja tõi põhjast väikese tükikese pehmet muda, mis imelisel moel nelja ilmakaare suunas laiali valguma hakkas. Nii tekkiski suur saar nimega Maa, millel me nüüd elame ja mille Keegi Kõikvõimas köitega taevalae külge kinnitas.

Alguses oli Maa tasane, pehme ja mudane. Kõik loomad tahtsid kiiresti sellel elama hakata ning seepärast saadeti linnud vaatama, kas maa hakkab juba kuivama ja kõvemaks muutuma, kuid linnud teatasid, et nad ei leidnud ikka veel kohakestki, kuhu jalga toetada.

Siis saadeti Vanaisa Hiireviu asja uurima. Ta lendas väga madalalt ja nägi, et maapind on ikka veel pehme ja mudane, kuid kohas, millest hiljem sai Cherokee maa, märkas ta, et pinnas on hakanud pisut kuivama. Selleks ajaks oli aga Hiireviu väsinud ning kui ta oma tiibu lehvitas, puudutasid need maapinda ja sinna tekkisid orud. Kohtades, kus tema tiivad üles tõusid, tekkisid mäed. Vikerkaare kohal elavad loomad vaatasid seda ja ütlesid: „Kui ta samas vaimus jätkab, on varsti kõikjal vaid mäed.“ Ja nad kutsusid Hiireviu tagasi.

Lõpuks muutus maa kõvaks ja kuivaks ning loomad laskusid Maa peale. Nad ei näinud eriti midagi, sest Kuud ja Päikest ei olnud, kuid siis ütles keegi: „Haarame Päikesest kinni ja tirime tema ka vikerkaare pealt alla!“ Ja kui nad seda tegid, ütlesid nad Päikesele: „See on tee, mida mööda sa idast läände liikuma pead.” Nüüd oli valgus küll olemas, kuid et Päike oli Maale liiga lähedal, oli väga, väga palav. Kõik palusid šamaane, et need Päikese kõrgemale lükkaksid ja nad lükkasidki Päikese ühe mehe kõrgusele, kuid ikka oli liiga palav. Siis lükkasid nad Päikese veel ühe mehe pikkuse jagu kõrgemale, kuid ikka oli palav. Alles siis, kui Päike oli nelja mehe kõrgusel, olid kõik rahul, ning sinna see Päike jäigi.

Enne inimeste loomist lõi Keegi Kõikvõimas taimed ja loomad ning käskis neil seitse päeva ja seitse ööd ärkvel püsida. Kuid enamik taimi ja loomi ei suutnud seda: mõned jäid juba esimesel õhtul magama, mõned teisel, mõned kolmandal. Ainult öökull ja puuma suutsid seitse ööd ja seitse päeva magamata olla. Neile kingiti selle eest võime öösel näha ja seepärast saavad nad ka öösel jahti pidada.

Taimedest olid kaheksandal hommikul ärkvel ainult seeder, mänd, astelpõõsas ja loorber. Keegi Kõikvõimas ütles neile: „Kuna te olite üleval nii kaua kui kästud, ei kaota te talvel oma lehestikku.“ Ja nii ongi need neli taime igihaljad.

Peale taimede ja loomade loomist lõi Keegi Kõikvõimas mehe ja tema õe. Mees suskas õde kalaga ja käskis tal lapse ilmale tuua. Seitsme päeva pärast sündiski laps ja veel seitse päeva edasi sündis teine laps ning igal järgmisel seitsmendal päeval sündis jälle laps. Inimesi sai juba nii palju, et Keegi Kõikvõimas hakkas kartma, et varsti ei ole Maal enam ruumi, ning korraldas asjad nii, et naised saavad lapse vaid kord aastas. Nii see siis oli.

Kuid maa all on veel üks teine maailm. Sinna pääseb allika kaudu, kuid teejuhiks peab olema mõni allilma inimene. Allilm on täpselt selline nagu meie oma, ainult kui meil on suvi, siis seal on talv, ja kui seal on talv, siis meil on suvi. Seepärast ongi allikavesi talvel soojem kui talvine õhk ning suvel külmem kui suvine õhk.