Читать книгу Põhja-Ameerika indiaanlaste legendid - Koostanud Varje Varmis - Страница 8

Aegade alguses sündisid kaks tüdrukut. Maa oli juba olemas, kuid mitte keegi ei teadnud, kui kaua see oli juba nii olnud. Need kaks inimlast sündisid maa all, kohas, mida kutsutakse Cipapu. Seal ei olnud valgust, kuid suuremaks sirgudes õppisid õed teineteist kompides tundma. Nad kasvasid seal pimeduses väga aeglaselt, kuid ühel päeval, kui nad olid täiskasvanuks saanud, ilmutas neile end üks vaim, Tsitctinako, kes kõneles nendega ja andis neile süüa. Peagi hakkasid naised iseenda peale mõtlema.

Ühel päeval palusid nad vaimul ennast ilmutada ja öelda, kas ta on mees või naine. Kuid Tsitctinako vastas vaid, et ta ei tohi nendega kohtuda. Naised aga küsisid, miks nad peavad elama pimedas ja ei tohi teineteise nime teada. Vaim vastas, et nad elavad maa all ning nad peavad olema kannatlikud ja ootama seni, kuni kõik on nende jaoks valmis ja nad võivad valguse kätte minna.

Selle pika aja jooksul, mil naised ootasid, õpetas Tsitctinako nad inimkeeli kõnelema. Ühel päeval aga leidsid õed kaks kingitustega täidetud korvi. Neis olid erinevad seemned ja erinevate loomade väikesed kujukesed. Tsitctinako ütles õdedele, et korvid saatis neile nende isa, kelle nimi on Utc’tsiti, ja ta tahab, et kingitused jõuaksid valguse riiki. Tsitctinako ütles: „Siin on nelja liiki puu seemned. Istutage need maa sisse ning te saate neid mööda üles ronida.“ Kuna õed elasid pilkases pimeduses, kompisid nad korvis olevaid asju ning küsisid: „Kas see on see?“ Ja Tsitctinako vastas jah või ei. Sel moel tegid nad kindlaks nelja puu seemned ja matsid need maa sisse.

Kõik seemned läksid kasvama, kuid pimedas kasvasid taimed väga aeglaselt. Naised ise magasid aga sel ajal väga palju ning iga kord kui nad ärkasid, kompisid nad puid, et teada saada, kui suureks need on juba kasvanud. Üks mändidest kasvas kiiremini kui teised puud ning kui see oli väga kaua aega kasvanud, purustas ta maapinna ning sellest august hakkas sisse paistma valgus. Kuid auk ei olnud ikka veel nii suur, et naised maa peale oleksid pääsenud. Tsitctinako abiga leidsid nad ühest korvist loomakuju ja seda looma kutsuti mägraks (Dyu’p). Nad käskisid kujul ellu ärgata ning palusid tal mändi mööda üles ronida ning auk suuremaks kaevata. Nad hoiatasid mäkra, et ta ei tohi valguse kätte minna, ja nii roniski too üles, kaevas augu suuremaks ja tuli kohe alla tagasi. Õed tänasid teda, öeldes: „Tänutäheks tehtu eest võid sa meiega kaasa tulla ja õnnelikult valguse käes elada.“

Järgmisena aitas Tsitctinako korvist ritsika (Tawai’nu) üles leida. Õed äratasid kuju ellu ja palusid tal augu serva tasandada, kuid keelasid tal valguse kätte minna. Kuid ritsikas oli uudishimulik ning pärast augu serva tasandamist piilus ta august välja. Naised küsisid temalt kolm korda, kas ta oli valguse käes käinud, kuid kolm korda vastas ritsikas ei. Kui nad temalt neljandat korda küsisid, tunnistas ritsikas tõde. „Milline seal on?“ uurisid naised. „See on väga sile, väga tasane,“ vastas ritsikas. „Nüüdsest kutsutakse sind Tsi’k’a,“ ütlesid naised. „Sa võid meiega koos üles tulla, kuid et sa ei kuulanud meie sõna, näed sa valgust väga lühikest aega. Sinu kodu saab olema maa all ning sa sured kiiresti ning sünnid igal aastal uuesti.“

Nüüd langes õdede elukohta piisavalt valgust ja Tsitctinako ütles: „Teie aeg on kätte jõudnud. Kui te üles jõuate, oodake seni, kuni Päike tõuseb. Seda ilmakaart, kust Päike tõuseb, nimetatakse idaks (ha’nami). Ohverdage Päikesele püha maisirooga, mille te leiate korvist, ning tänage teda valguse toomise eest. Paluge pikka iga ja õnne ning edu selles, milleks teid loodi.“ Tsitctinako õpetas õdedele palveid ja maailma loomise laule. Naised ronisid koos mägra ja ritsikaga männipuud pidi üles ning astusid valguse kätte. Nad panid korvid maha ning nägid esimest korda, mis nende sees oli.

Lõpuks hakkas taevas heledamaks minema ja Päike tõusis taevasse. Kui naised seda vaatasid, hakkasid nende silmad valutama, sest nad ei olnud ereda valgusega harjunud. Enne palvetamist ütles Tsitctinako, et ilmakaar, mis jääb neist paremale, kannab nüüdsest nime lõuna, ning vasakule jääb põhi. Nende selja taga on aga lääs, ilmakaar, kuhu Päike loojub. Palvetamise algust oodates liigutas üks õdedest oma paremat kätt ja seepärast sai ta nimeks Ia’tik, mis tähendab ’elu andja’. „Nüüd anna ka oma õele nimi,“ ütles Tsitctinako. Alguses oli too pisut segaduses, kuid siis ta märkas, et tema õe korv oli rohkem täis, nii ta andis õele nimeks Nao’tsiti, mis tähendab ’korvis kõike rohkem’. Nad palvetasid ja laulsid loomise laulu ning esimest korda küsisid nad Tsitctinako käest, miks neid oli loodud. „Mitte mina, vaid teie isa lõi teid,“ vastas Tsitctinako. „Ta lõi maailma, päikese, taeva ja palju teisi asju, kuid ta ei ole ikka veel rahul. Seepärast lõi ta teid. Te hakkate maailma valitsema ning saate korvides leiduva loojateks.“

„Ja kes oled sina?“ küsisid nad Tsitctinakolt. „Ja miks ei muutu sina nähtavaks ja ei hakka koos meiega elama?“

„Olen naine nagu teiegi,“ vastas Tsitctinako. „Ja ma ei tea, kuidas inimesena elada. Teie isa saatis mind ainult teid õpetama ning ma vaatan nüüd ja edaspidi teie järele.“

Kui esimese päeva õhtul pimenes, hakkasid õed kartma. Nad arvasid, et Tsitctinako oli neid petnud, kuid ta selgitas: „Nii hakkabki see kogu aeg olema. Päike loojub ja järgmise päeva hommikul tõuseb jälle idast. Puhake ja magage seni, kuni on pime.“

Õed jäid magama ning järgmisel hommikul tõusiski Päike uuesti. Nad olid õnnelikud, et said selle soojust nautida ning palvetasid Päikese poole, nagu neid oli õpetatud. Tsitctinako küsis Nao’tsitilt, millisesse suguharusse ta tahaks kuuluda, ja Nao’tsiti vastas: „Ma näen Päikest, minu suguharu saab olema Päikese suguharu.“ Tsitctinako küsis Ia’tikilt, millisesse suguharusse tema sooviks kuuluda, ja Ia’tik vastas: „Minu suguharu saab olema Punase Vilja suguharu.“

„Tänasest alates valitsete te kõikjal, nii idas, läänes, põhjas kui ka lõunas. Äratage kõik, mis on teie korvides, ellu, sest teid loodi selleks, et te aitaksite maailma loomise lõpule viia. Nüüd on aeg seemneid külvata.“ Kuni selle ajani ei olnud naised toitu söönud ning nad ei teadnud, milleks seemneid vaja on. „Kõigepealt istutage maisi ja kui see suureks kasvab, kõlbab üks osa sellest süüa,“ ütles Tsitctinako.

Naised vaatasid iga päev maisi kasvamist ning Tsitctinako näitas neile, kuidas koguda õietolmu, mida nad siis igal hommikul Päikesele annetada said. Nii tegid nad igal hommikul, kuigi Nao’tsiti oli pisut laisem. Mõne aja pärast kasvasid maisile tõlvikud ja need valmisid. Ia’tik korjas ettevaatlikult, taime vigastamata, kaks maisitõlvikut. Ja kui Nao’tsiti püüdis liiga järsu tõmbega ka maisi korjata, manitses Ia’tik teda ettevaatlikum olema. Tsitctinako ütles, et maisi tuleb küpsetada, kuid naised ei teadnud, mida küpsetamine tähendab. Sama päeva õhtul tuli aga taevast alla punane tulejoon ning Tsitctinako seletas, et see on tuli, ning õpetas, kuidas leeke kinni püüda ja neid toidu valmistamisel kasutada. Naised küpsetasidki maisi ja riputasid sellele peale korvist võetud soola. Nao’tsiti võttis pisut valminud rooga, sõi seda ja kiitis selle head maitset. Siis andis ta seda ka Ia’tikile ja nii sõidki naised oma esimese eine. Tsitctinako aga lausus: „Olete väga pikka aega pidanud paastuma, kuid nüüdsest alates peate sööma, sest vaid nii püsite elus.“

Siis õpetas Tsitctinako õdedele esimese laulu, millega nad äratasid ellu esimese looma – hiire. Laulu lõppedes ütlesid õed: „Hiir, hakka elama.“ Ja hiire kuju hakkaski liigutama ja hingama. „Mine ja paljune,“ ütlesid nad ning hiir jooksiski minema ning peagi sündis tal palju järglasi. Tsitctinako õpetas õdedele, kuidas hiir uuesti kinni püüda, kuidas ta tappa ning soola ja maisiga küpsetada. Enne söömist palvetasid õed isa poole ja ohverdasid talle väikese tükikese valminud rooga. Kuigi hiirest ei saanud eriti suurt suutäit, maitses see hästi ning naised hakkasid otsima korvist suuremaid loomi. Nad leidsid roti, muti ja rohtlahaukuri.

„Enne, kui te neile elu annate, peate istutama taimi, mida need loomad süüa saaksid,“ ütles Tsitctinako. Õed võtsid korvist taimede seemneid ning külvasid neid idasse, läände, põhja ja lõunasse ning silmapilkselt hakkas kõikjal rohi haljendama. Siis äratasid nad loomad ellu ning ütlesid igaühele tema nime. Enne, kui nad neil minema käskisid joosta, ütlesid nad, et need loomad peavad maa all elama, sest maa peal ei ole neil kuskil varju leida.

„Nüüd hakkame mägesid looma,“ teatas Tsitctinako ning viskas korvist võetud kivi teatud sõnade saatel põhja poole. Sinna, kuhu kivi kukkus, tekkisid suured mäed. Nad viskasid kive iga ilmakaare suunas ning kõikjale kerkisid mäed.

„Nüüd, kui mäed on olemas, peate te need puudega katma,“ selgitas Tsitctinako. Maa all istutatud puudelt said õed seemneid ning nad viskasid need kõikjale laiali. „Neist kasvavad suured puud, millest saab teha palke ja palkidest saab ehitada maju,“ kõneles Tsitctinako. Kuid korvis oli veel palju seemneid. Õed istutasid need maha ja Tsitctinako selgitas ja näitas neile, mida nendega teha, millist osa ühest või teisest taimest süüa. Kuna õed kasvasid järjest suuremaks, oli neil vaja ka rohkem toitu ning nad hakkasid suuremaid loomi ellu äratama: esmalt jänese ja siis antiloobi, hirve, põdra, mägilamba ja piisoni. Igale loomale juhatati kätte koht, kus ta elama asub: piisonid juhatati tasandikele, hirved ja põdrad mägedesse ning mägilambad kõrgmäestikku. Õed sõid liha ning alati enne söömist palvetasid isa poole. Õed lõid ka puuma, hundi, metskassi ja karu – kiskjad, kes pidasid jahti samadele elukatele, keda nemad ise ka toiduks püüdsid. Nad lõid linnud – kotkad ja kullid, kes jahtisid väiksemaid loomi, ning väikesed eredavärvilised linnud, kes kaunistasid maailma. Nad lõid metskalkuni ja ei lubanud tal lennata. Nad lõid maod, kilpkonnad ja kalad ning nad proovisid kõiki ka toiduks kasutada. Mõned maitsesid hästi, mõned mitte, kuid iga kord enne söömist palvetasid nad oma isa poole.

Ia’tik kasutas alati lahkesti oma korvis leiduvaid seemneid ja kujukesi, kuid Nao’tsiti oli olnud kitsim. Tema korvis oli ikka veel palju asju ning nüüd tahtis ta need ellu äratada.

„Mina olen vanem,“ ütles Ia’tik. „Sina oled noorem kui mina.“

„On see tõesti nii?“ imestas Nao’tsiti. „Ma mõtlesin, et meid loodi täpselt ühel ja samal ajal. Vaatame, kas see on tõesti nii. Vaatame, kumb meist näeb esimesena päikesetõusu.“

Ia’tik nõustus katsega, kuid hakkas kartma, et tema õde võib temast parem olla. Seepärast läks ta valge linnu juurde (keda kutsuti harakaks) ja palus sellel kiiresti idasse lennata ning tiibadega päike kinni katta. Harakas lendaski kiiresti ja kaugele, kuid peagi hakkas teda nälg näpistama. Kui ta ühte tapetud saaklooma silmas, ei suutnud ta kiusatusele vastu panna ning laskus maha, et süüa. Kui ta uuesti lendu tõusis, ei pannud ta tähele, et tema suled olid mudased ja verised. Ta jõudis enne päikesetõusu idasse, sirutas tiivad laiali ning kattis päikese vasaku külje kinni, nii et Nao’tsiti jäi varju. Päike hakkas esimesena Ia’tiki peale paistma ja kui Nao’tsiti seda taipas, oli ta väga pahane. Ia’tik sosistas aga harakale, et too ei tohi juhtunust midagi rääkida. Ja kui ta nägi haraka määrdunud sulestikku, ütles Ia’tik: „Kuna sa peatusid ja sõid, siis tänasest alates sööd sa ainult raipeid ning su sulestik ei ole enam mitte täiesti valge, vaid mustakirju.“

Siis aga kohtas Nao’tsiti madu, kes küsis: „Miks sa kurb oled? Kui sa sünnitad endasarnase, ei pea sa enam üksik olema, isegi mitte siis, kui sa oma õega eriti hästi läbi ei saa.“

„Mida ma peaksin tegema?“ küsis Nao’tsiti.

„Mine vikerkaare juurde, tema näitab sulle.“

Mõne aja pärast, kui Nao’tsiti üksinda kivil istus, hakkas vihma sadama. Nao’tsiti heitis pikali ja vihm kastis ta märjaks. Vesi valgus temasse ja enese teadmata jäi ta lapseootele. Peagi märkas Ia’tik, et tema õde on väga paksuks läinud ja mõne aja pärast sündisidki kaksikud, mõlemad poisid.

Tsitctinako sai seda nähes väga kurjaks. „Miks te oma isa ei kuulanud?“ küsis ta. „Sinu patu pärast kutsub ta mind teie juurest ära ning te jääte üksinda.“

Tsitctinako lahkuski, kuid selle asemel et kurvastada, tundsid õed hoopis, et nad on õnnelikumad kui varem. Kuna Nao’tsitile ei meeldinud üks tema lastest, võttis Ia’tik lapse endale ja kasvatas üles. Kaks naist ei saanud ikka veel hästi läbi, kuid neil oli laste kasvatamisega nii palju tegemist, et sellest polnud suurt lugu. Kui lapsed olid juba peaaegu täiskasvanud, ütles Nao’tsiti õele: „Me ei ole koos eriti õnnelikud. Jagame korvides olevad asjad ära ning hakkame eraldi elama. Mul on veel palju asju järel, kuid nendega peab palju vaeva nägema.“

Nao’tsiti võttis välja lambad ja lehmad, tera- ja köögiviljade seemned ning palju metalle. Kuid Ia’tik ei võtnud neid vastu, öeldes, et need vajavad liiga palju hoolt. Nao’tsiti vaatas jälle oma korvi ja leidis sealt mingi kirja. Ta pakkus sedagi Ia’tikile, kuid viimane ei tahtnud ka seda kingitust.

„Sa oleksid pidanud midagi, mis ma pakkusin, vastu võtma,“ lausus Nao’tsiti. „Me kohtume kunagi veel ja siis ihaldad sa seda, mis minule kuulub. Me oleme endiselt õed, kuid mul on midagi paremat, midagi, mida sinul ei ole.“

Nao’tsiti võttis poisi, kelle ta oli üles kasvatanud, ja suundus itta. Ia’tik ütles teisele poisile: „Meie elame siin edasi, kõigega, mis meie isa meile andis.“

Aastad möödusid ning Tia’muni, nagu poiss ennast kutsus, sirgus suureks ning temast sai Ia’tiki abikaasa. Ia’tik sünnitas talle tütre, kellest sai samuti Päikese suguharu liige. Kui tüdruku sünnist oli möödunud neli päeva, puistas Ia’tik tüdruku kätele õietolmu ja püha maisi ning palvetas Päikese poole. Sama tegi ta ka kõigi teiste lastega, kes hiljem järgemööda sündisid, sest nii oli ta teinud ka ise, kui ta maa alt välja tuli. Ia’tiki lapsed elasid koos ja kasvasid hoogsalt suuremaks. Nende ema valitses nende üle, sest pärast Tsitctinako lahkumist oli võim tema käes.

Kuid Ia’tik soovis luua veel teisi valitsejaid, nii et ta võttis oma korvist mulda ning muutis selle aastaaegade jumalateks. Esmalt lõi ta talve jumala, kellele ta ütles: „Sina elad põhjas asuvates mägedes ja annad talvel kõigele elu.“ Järgmisena lõi ta kevade ja saatis selle läänes asuvatesse mägedesse. Suve jumala saatis ta lõunas asuvatesse mägedesse ning sügise jumala idas asuvatesse mägedesse. Need neli olid inetud olevused, mitte sellised nagu tema lapsed, kelle ta oli sünnitanud. Ta õpetas kõigile, mida nad tegema peavad: talv pidi lund tooma, kevad pidi maailma üles sulatama, suvi pidi maailma soojendama ning sügis pidi vihkama taimede ja viljade lõhna ning need ära hävitama. Ning Ia’tik õpetas oma lastele, kuidas nende jumalate poole palvetada, et sula, soojus, küpsemine ja külm aset leiaks.

Siis võttis Ia’tik oma korvist veel mulda ning lõi veel jumalaid. Esimesele andis ta nimeks Tsitenuts. „Sa oled väga nägus,“ ütles ta. „Kuid ma annan sulle maski, mis muudab sind inimestest erinevaks.“ Ta meisterdas maski piisoninahast, värvis selle värviliste muldadega kirevaks ja kaunistas sulgedega. Ta riputas Tsitenutsi kaela ümber metskassinaha ning kehale tegi värvilised maalingud. Ta andis talle seeliku, vöö ja mokassiinid; randmete ümber põimis nöörid ja käsivarte ümber värviliseks maalitud piisoninahad. „Nagu sa näed, olen ma loonud palju jumalaid. Sina oled nende valitseja, sina juhid neid,“ ütles Ia’tik. „Kanna kostüüme, mis ma sinu jaoks valmistasin. Sina oled Vihma Jumal, kes kutsub tantsides vihma kohale. Nad kummardavad sind aegade lõpuni.“

Ja kui ta oli kõigile jumalatele õpetused jaganud, neile kostüümid ja palved andnud, ütles ta, et neil kõigil on igas ilmakaares mägedes üks püha kambrike ning nii saigi kõik korda ja valmis.