Читать книгу Põhja-Ameerika indiaanlaste legendid - Koostanud Varje Varmis - Страница 9

Kord võttis üks suurepärane jahimees naise. Nad armastasid teineteist ja olid õnnelikud. Kuid mehe ema vihkas noort naist ja ühel päeval, kui mees oli jahil, pani ta terava ora kohta, kus noor naine tavaliselt istus, ning tappis sel moel oma poja kalli kaasa.

Inimesed kogusid otsekohe suure hunniku oksi, asetasid naise keha selle peale ja põletasid ta tuhaks. Kui mees õhtul koju jõudis, oli lõke juba kustumas.

Mees läks lõkkeaseme juurde ja jäi liikumatult seisma. Tuhahunniku kohal hõljusid ja keerlesid tuhapilvekesed. Ta vaatas neid kogu öö ja päeva. Õhtul muutusid need suuremaks ning lõpuks hõljus õhus üks teistest märgatavalt suurem tuhapilveke, mis keerles ja keerles ümber lõkkeaseme. Siis liikus see teeraja suunas ning mees järgnes sellele. Kui väljas juba päris pimedaks läks, nägi ta, et tuhapilv, millele ta järgnes, oli tema naine. Kuid naine ei saanud kõnelda.

Ta viis mehe kivi juurde, millest kõik surnud pidid mööduma. Kui nad olid olnud halvad, kutsus kivi nad enda juurde ja purustas nad. Kui nad kivi juurde jõudsid, ütles naine: „Me lähme sinna, kuhu surnud lähevad. Ma võtan su enda selga, sest siis ei nähta sind ja ei saada teada, et sa oled elus.“

Siis rändasid nad mõnda aega edasi, kuni jõudsid jõeni, millest kõik surnud läbi pidid kahlama. See oli mehe jaoks väga ohtlik ettevõtmine, kuid naine kandis teda seljas ja nad pääsesid viperusteta teisele kaldale. Naine läks otsekohe omade juurde, oma surnud vanemate ja vendade ja õdede juurde. Naine palus mehe nimel ja mehel lubatigi jääda. Mehele pidi iga päev aga eraldi süüa valmistama, sest ta ei saanud süüa seda, mida surnud sõid. Ja päeval ei näinud ta midagi ja näis, nagu oleks ta päev läbi täiesti üksi olnud. Ainult öösel nägi ta oma naist ja teisi inimesi.

Kui surnud jahile läksid, võtsid nad mehe kaasa ja panid ühe raja äärde valvama. Varsti kuulis mees nende hõikeid: „Hirv! Hirv!“ Ja ta arvas, et hirv tuleb tema suunas, kuid ta ei näinud kedagi. Siis vaatas ta uuesti terasemalt ja nägi kahte põrnikat, kelle ta pikali lükkas. Kui kõik tema juurde olid jõudnud, kiitsid nad meest tema osavuse eest.

Siis aga hakkasid surnud talle kaasa tundma ja leidsid, et tema aeg ei olnud veel tulnud. Nad arvasid, et naine peab mehega koos tagasi minema, ning nad õpetasid, et nad ei tohi kolm päeva pärast maa peale tagasi jõudmist teineteist puudutada. Kuid kolm päeva surnute maailmas oli sama, mis kolm aastat elavate maailmas. Kuna mees ja naine seda ei teadnud, juhtus nii, et kolm päeva ja ööd ei puudutanud nad teineteist, kuid siis kallistas mees naist ja järgmisel hommikul, kui ta ärkas, oli ta üksinda.