Читать книгу Põhja-Ameerika indiaanlaste legendid - Koostanud Varje Varmis - Страница 3

Maailma loomine (Iroquois)

Оглавление

Kaua, kaua aega tagasi, kui veel maismaad olemas ei olnud, oli kõikjal vaid vesi ja veeloomad. Kuid kõrgel üleval oli koht, mida kutsuti Taeva Maailmaks. Seal elasid olendid, kes olid mõnes mõttes nagu inimesed, kuid ei olnud ka, sest neil olid teistsugused võimed. Näiteks see, mida nad vaid mõttes ette kujutasid, sai ka tegelikkuses teoks.

Taeva Maailma keskel kasvas puu, mis oli Elu Puu. Sellel puul kasvas palju erinevaid vilju. Sellel puul oli ka palju helendavaid õisi, mis valgustasid Taeva Maailma.

Taeva elanikud ei tohtinud seda puud häirida. Kuid ühel päeval palus üks lapseootel naine, kelle nimi oli Atsi’tsiakaion (Õitsev Lill), Elu Puu juurtest valmistatud teed. Kui tema abikaasa hakkas juurte hankimiseks puu ümbert mulda ära kaevama, andis pinnas järele ning puu kukkus alla. See oli kohutav. Naine läks vaatama, mis juhtus, ning nagu räägitakse, kaotas ta tasakaalu ja kukkus ka alla või hoopis hüppas alla, sest arvas, et see on tema kohus, või siis hoopis lükati ta alla. Kuidas asjalood ka ei olnud, igatahes haaras ta kukkudes kaasa mõned Elu Puu küljes kasvanud seemned. Ja kuna ta kukkus läbi taevasse tekkinud augu, nimetavad paljud teda ka Taeva Naiseks.

All vee kohal lendas samal ajal ringi parv luiki. Üks lindudest vaatas üles ja nägi kukkuvat Taeva Naist. Ta ütles seda ka teistele lindudele ja nad koondusid suureks vaibaks ning püüdsid naise kinni.

Linnud püüdsid naist taevasse tagasi viia, kuid ta oli liiga raske, nii et nad pidid veepinnale laskuma. Hiigelsuur kilpkonn ütles, et linnud võivad naise tema selga tõsta ja seda nad ka tegid. Seepärast nimetatakse mõnikord kohta, kus me elame, ka Kilpkonna saareks.

Taeva Naine tänas loomi, kuid ellujäämiseks vajas ta maad. Üksteise järel sukeldusid loomad vee alla ja püüdsid põhjast muda tuua, kuid vaid saarmas sai sellega hakkama. Taeva Naine asetas muda kilpkonna seljale ja tõusis siis püsti. Ta laulis ja tantsis ning kilpkonna kilp hakkas kasvama ja muda, mis oli muutunud mullaks, tekkis järjest juurde ja juurde. Ta puistas maha Elu Puu küljest kaasa haaratud seemned ning need hakkasid otsekohe kasvama. Kui ta tantsimise ja laulmise lõpetas, oli kõikjal, nii kaugele kui silm nägema ulatus, maa ja sellel kasvasid kõikvõimalikud taimed.

Mõne aja pärast sündis Taeva Naisel tütar, kes sirgus peagi neiuks. Tüdrukule oli küll öeldud, et ta ei tohi lääne suunas minna, kuid ühel päeval tegi ta seda ometigi. Niipea, kui ta läände suundus, hakkas puhuma väga tugev tuul ja taevas kattus tumedate pilvedega. Neiu nägi pilvede sees meesterahva kujutist ja minestas. Kui ta uuesti teadvusele tuli, olid tema kõhu peale risti asetatud kaks noolt. Temast oli saanud Läänetuulte Jumaluse pruut ja mõne aja pärast tõi ta ilmale kaksikud poisid.

Need poisid olid väga erilised, sest eks oli ju nende vanaema Taeva Naine ja isa Läänetuulte Jumalus. Poisid suutsid kõnelda juba siis, kui nad olid alles ema kõhus, ning nad ei olnud just mitte alati teineteisega päri.

Kui kätte jõudis sündimise aeg, tuli paremakäeline poiss ilmale tavalisel moel, kuid vasakukäeline otsustas välja tulla ema kaenla alt. Nii ta siis sündiski, kuid see tappis nende ema. Poisid matsid ema maha ja tema pea kohal hakkasid kasvama mais, oad ja kõrvitsad, mida hakati kutsuma Kolmeks Õeks. Tema südame kohal hakkas kasvama püha tubakas, mida kasutatakse siis, kui soovitakse Loojaga suhelda. Tema jalgade kohal hakkasid kasvama metsmaasikad, mis said Suureks Ravimiks ja mille lõhna järgi lähevad surnute hinged tagasi Taeva Maailma. Seega hoolitses ema oma poegade eest isegi pärast oma surma ja nii hakati teda nimetama Emakeseks Maaks, kes tänase päevani kõiki inimesi, loomi ja taimi toidab ning abistab.

Kaksikud kasvasid suureks ja jätkasid loomist. Nad lõid jõed, lilled, loomad ja lõpuks ka inimesed. Vasakukäelisest sai öö valvur ja paremakäelisest päeva valvur. Kui nad olid loomisega ühele poole saanud, oli kõik ideaalses tasakaalus.

Kui Taeva Naine suri, visati tema pea taevasse ja see on tänaseni seal ja tema nimi on Vanaema Kuu. Ta peegeldab öösel valgust, aitab inimestel aega arvutada, kontrollib vete tõusu ja mõõna, pakub seltsi tähtedele ja vasakukäelisele kaksikvennale, öö valvurile. Ta on kõigi naiste juht, kontrollib naiste elu ja tagab selle, et sünniks uus elu.

Põhja-Ameerika indiaanlaste legendid

Подняться наверх