Читать книгу Neli on rohkem kui ainult neli - Krista Frech - Страница 2

Sügaval südamesopis tundsin, et Armini lahkumine peaks minus kahetsuse ja vähemalt ühe padjatäie pisaraid esile kutsuma. Aga ei midagi taolist. Ju vist karastub meie hing iga lahkuminekuga üha enam. Või olin ma Arminiga koos ainult seetõttu, et mu elamises ka veidi vastassugupoole hõngu oleks?

Lizzy arvas, et üks rulluisutamiseretk värskes õhus peaks mulle antud olukorras soodsalt mõjuma.

Sellist luksust, et juba veebruaris sai rulluiskudega sõita, võimaldas meie pehme kliimaga Saksamaa Toskaanaks nimetatud Lõuna-Baden. Tohtisin elada sellises suurepärases, suhteliselt kõrgete temperatuuridega kohas ehk niinimetatud kolmemaanurgas. Lõunapiiriks Šveits, läänes Prantsuse Elsassi piirkond. Tihedalt külg-külje kõrvale ehitatud külade, asulate ja provintslike linnakestega. Basel oli ehk veidi enam tuntud City, kuid see paiknes Šveitsis.

Rulluiske jalga ajades, viskasin pilgu üksikute pilvedega kaetud sinisesse taevasse. Tajusin päikesekiirte paitust kätel, tõmmates kinni rulluiskude nööre. Õhk oli küll karge, aga päike muutis vabas õhus sportimise naudinguks.

„Arminiga polnud vist raske koos elada, ta on nii tasane?“ küsis Lizzy, kui me rulluisud jalga olime ajanud ja sõitma hakkasime.

„Seda arvad sina, seda arvavad kõik… – no ütle ausalt, kas sina suudaksid koos olla mehega, kellele meeldib üle kõige Bob Marley laul No woman, no cry?“ Rääkimise ajal silmitsesin viinamarjaistikutest täispikitud, kilomeetreid pikka mäeaheliku nõlva, mille äärt mööda kulges sportimiseks mõeldud asfaltkattega teeke.

„Raske öelda, seda peab vist ise kogema.“

„Ja kogesingi. Ta raskemeelsus tegi mu peaaegu haigeks.“

„Sandra, kas sa ei arva, et peaksid nüüd, kus sa üksi oled, rohkem tegevust leidma. Ma ei usu, et üks lahkuminek päris jälgi jätmata möödub,“ seletas Lizzy katkendlikult, sõnade vahel õhku ahmides.

Lizzy oli ainus sõbratar, kes mind õige nime järgi hüüdis. Teised sõbrad-tuttavad kutsusid mind Sannyks.

Mõte, et mu põhjakõrbenud suhe võiks Lizzys haletsuse esile kutsuda, ei meeldinud mulle kohe kuidagi. Seetõttu sõnasin hooletult:

„Mu tunnid on täidetud vägagi sisukalt, milleks on, tead ju küll, seesamune töö, mis väidetavalt tegi kord ahvist inimese.“

“Ega ma tööalast eneseteostust ei mõelnud. Ma pidasin silmas rohkem meelelahutusi.”

Huvitav, missugust teraapiat kavatseb Lizzy minu peal praktiseerida?

“Me võiksime rohkem kohtuda, välja minna,” jätkas ta innukalt.

Juba liivakastist alguse saanud sõprus Lizzyga pidas vastu kõikvõimalikud katsumused, nagu aeg ja mehed. Rääkimata faktist, et meie elud väga erinevat rada käisid.

Õbluke, blond Lizzy Glaser oli oma koduperenaise staatusega ülimalt rahul. Kuna Lizzyl ja ta mehel lapsi veel polnud, rahuldus Lizzy majapidamise ja aia kallal kõpitsemisega, täites pühendunult rutiinseid igapäevatöid.

Mina seevastu, ka juba kolmekümnele eluaastale lähenev, paljude arvates üsnagi talutava väljanägemisega, ei osanud selleks ajahetkeks ühtegi normaalset suhet vastassugupoolega üles lugeda. Lohutuseks võis öelda, et tööga oli mul vähemalt vedanud. See, et ma elu erinevaid vorme üles kirjutasin ning need meie mitte just suuretiraažilises ajakirjas avaldati, oli mulle pigem hobiks.

Mõlgutasin veidi mõtteid Lizzy poolt väljapakutud lõbusama eluvormi üle, kui mulle meenus üks hiljuti loetud artikkel.

“Tead mis, me asutame Naeruklubi!”

“Naeruklubi? Mida sa selle all silmas pead?”

“Ma lugesin hiljuti internetist, et Indias kohtuvad inimesed grupiti, eesmärgiga ühiselt naerda, kuna see tervisele positiivselt mõjub. Ise nimetavad nad seda üritust Naeruklubiks. Miks ei võiks ka meie Naeruklubi luua? Karini ja Burgiga annab kindlasti mõningadki tujutõstvad üritused organiseerida,” laususin, oma ideest üha enam vaimustudes, nii et katkestasin isegi rullimise.

Ka Lizzy peatus elegantse piruetiga. “Arvad, et nad löövad kampa?”

“Ega me enne teada ei saa, kui nende käest ei küsi.”

Kodanikunimega Melanie Burgerit kutsusid kõik, kes teda tundsid, lihtsalt Burgi. Ainult ta šeff, kellega tal aastaid afäär kestis, pöördus Burgi poole rõhutatult – preili Burger. Burgi stoilist rahu kiirgavast kogukast välimusest õhkus iseendaga suuremat rahulolu kui nii mõnestki laitmatute kehamõõtmetega sookaaslasest. Meist ainsana oli ta kirglik suitsetaja ja hoidus kõrvale igast füüsilisest pingutusest.

Burgi töötas ühes väikeses eksportfirmas sekretärina. See tähendas, et kogu büroo tööjõud koosnes ülemusest, Burgist ja ülemuse naisest. Burgi töötas oma tunnid täis ning tegi aeg-ajalt ülemuse kirjutuslaua all või peal ületunde.

Kui meid ei seoks Karin Feigeniga ühine lapsepõlv, ei kuuluks ta tõenäoliselt meie sõpruskonda. Ta oli sale, pikemat kasvu, alati hoolitsetud väljanägemisega brünett ning teadis juba varakult, mida ta elult nii soovis ning ronis järjekindlalt karjääriredelit pidi üles. Meist ainsana suutis ta kahekümne kaheksandaks eluaastaks iseseisvalt omale maja üles lüüa. Ja mitte mingi keskpärase uberiku, vaid peaaegu villa mõõtmetes, kaasaegse disaini pühakoja.

Kui tundsin huvi tõsiasja vastu, et milleks Karin ainult oma tarbeks nii uhket elamist vajab, kus ta pealegi nii harva viibib? Vastas ta kolm sõna – see on elustiil.

Tegelikult oli Karini „pind“ meile igati soodne nähtus, sest selles disainiparadiisis oli nii mõnigi korralik pidu maha peetud. Ja järgmisel päeval oli alati meeldiv tõdeda, et kogu party jäljed eemaldab ju koduabiline. Ma soovisin isegi oma tunduvalt tagasihoidlikumate mõõtmetega korterisse aeg-ajalt abistavat kätt.

Karini eraelu kulges ka igati moodsates rööbastes. Nimelt oli tal sõber, kellega ta vajadusel kohtus. Vastuseks küsimusele – kooselu?, teatas ta, et ta ei suudaks oma elamises päevast-päeva ühte ja sama nägu välja kannatada.

„Mismoodi meie Naeruklubi toimida võiks?“ küsis Lizzy peale mõned sekundid kestnud vaikimist.

„Kui me tavapärase kohvi-klatši kõrvale sihipäraselt amüsantseid noote sisse tooksime, täidaks see ka juba eesmärgi. Ja kui muud paremat pähe ei tule, ajab ühine komöödiafilmi vaatamine ka asja ära,“ seletasin järelemõtlikult.

Kuigi vettpidav tegevuskava mul momendil puudus, teadsin et meie ettevõtmisi on vaja senisest sisukama koosolemise suunas pisut organiseerida.

„Ega sa seda ometi tõsiselt ei mõtle? India pärismaalased võivad grupiti itsitada, aga mitte meiesugused, mõistlikud Saksa inimesed. Mul pole küll plaanis oma aega mingi mõttetu jama peale raisata.” reageeris Karini mitte just julgustavalt mu telefonikõne peale.

Teadsin, et Karini jaoks on kõik tegevused, mis pole rahateenimise või enesearendamisega seotud, kasutud ja aegaraiskavad. Omades pisut kogemusi Karini vallas, ei kavatsenud ma ka niisama lihtsalt alla anda.

“Naeruklubi loomine ei muuda meie tavalist, omavahelist läbikäimist, vaid nii distsiplineerime me ise ennast, sihipäraselt lõbusamaid noote koosolemistele juurde andma,” kirusin mõttes, et ma üldse Indiat mainisin. Karin reageerinuks kindlasti teisiti, pärineks Naeruklubi-idee Ameerikast ning kuuluks soovitavalt yuppie-seltskonna harrastuste hulka.

“Kui me just koos mediteerima või muud taolist jama harrastama ei hakka, võid sa ju oma noote praktiseerida,” lausus Karin juba leplikumalt, kuid siiski skeptiliselt.

“Oh ei, mis sa nüüd! Mediteerimisega pole siin tõesti pistmist,” kinnitasin agaralt, ning et asi veenvam oleks, lisasin, “Pealegi on sellelaadne tegevus, nagu ma kuulnud olen, ka Ameerikasse jõudnud.”

Muidugi polnud ma selle väite õigsuses üldse kindel. Samas, eesmärk pühendab abinõu.

“Hea-küll, kuna on esimene termin?” küsis Karin lõpuks mu veenmise peale.

„Termin? Kui sa mõtled, millal leiab avaüritus aset?, siis järgmise nädala reedel, Giovanni juures.”

Karin kasutas ka väljaspool tööaega bisnis-väljendeid. Mina ei suutnud kiusatusele vastu panna ja manasin teinegi kord imestunud näo ette, nagu ei mõistaks ma tema poolt kasutatud anglismide tähendust.

Giovanni juures einestasime me meelsasti ja tihti. Märkamatult kujunes see Itaalia bistroo meie lemmikkõrtsiks.

Reede õhtul oli nais-Naeruklubi täies koosseisus kohal. Burgit polnud selle klubi vajalikkuses üldse tarvis veenda. Oma tavalist, häälekat naeru lagistades teatas ta, et igasugune labrakas on tema poolest teretulnud.

Aperoks tellisime proseccot, peale mida vaatasid kõik kolm naist mulle küsivalt otsa. Pidasin vajalikuks häälde pidulik kõla anda, enne kui nagu kord ja kohus avatoosti väljalaususin:

“Kallid kaaskondlased! Täna on meil põhjust tähistada uut vormi meie tavaks saanud kohtumistele. Meie kõigi panuste najal muudame oma elu ehk veelgi toredamaks. Terviseks!”

Peale sõpruse, sidus meid, igatühte omal moel, armastus väärt köögi vastu. Seetõttu õhtustasime tihti, kas heas söögikohas või säras keegi meist ise toiduvalmistamisoskusega.

Giovanni juures tasus mereelukad proovida. Asusin hoogsalt grillitud merekoletise kallale (huu, mis nimi!, maitseb aga väga-väga hästi). Samas ei unustanud ka teiste taldrikute poole kiikamast. Lizzy spagetid mereandide ja parmesani juustuga nägid igal juhul isuäratavad välja, nagu Karini valitud krevetid safraniriisiga. Õhtuse aja kohta ehk liiga rammus, kuid seda kindlasti väärt, oli Burgi lambaküljetükk, mis lõhnas hõrgult rosmariini järele.

Magusroast loobusin, kartes et muidu jääb veini jaoks liiga vähe ruumi. Ka teised olid sama meelt. Väljaarvatud Burgi, kellel leidus alkoholi jaoks alati vaba sopike.

Nõnda einestades ja seda kõike punase Chianti veiniga alla loputades, vahetasime uuemaid uudiseid.

Minu ämbrisse kukkunud suhet konstateeris Burgi:

“Mehed on sead.”

Karin küsis, et kas ma pole huvitatud ühest ta kolleegist, kes olevat hea partii?

Karini kolleeg? Hea partii? Tänan, ei.

Viskasin kiire pilgu Lizzy poole ja nägin, et ta püüab turtsatust maha suruda. Viskasime teineteisele vandeseltslaslikud pilgud ja kummardusime sügavamale, toidu kohale.

Seda märkamata, targutas Karin õpetlikul toonil edasi:

“Kui sul nendest suvalistest vennikestest kõrini saab ja sa mõistuse pähe võtad ning lõpuks ka midagi normaalset oma ellu soovid, võid teada anda.”

Ma ei pidanud vajalikuks sellise osatamise peale midagi vastata. Nähtavasti arvas Karin, et jutlusest polnud küll, sest ta lisas rõhutatult, “Mida ma väga loodan.”

“Ah, Karin! Ma mõistan su muret, kuid ma vajan aega. Ei saa ju kohe ühest suhtest teise joosta.”

Tüüpiline Karinile arvata – nii kuidas elab tema, on hea ka teistele. Ja hoolitseva sõbrannana püüdis ta meid sõna ning teoga “õigele” rajale juhtida.

Kui olime espressoga õhtusöögile punkti pannud, küsis Burgi kärsitult: „Hei, naised, kas tuleb jaht või ei tule? Nagu ma aru saan, asutasime me Naeruklubi, mis tähendab, et peaks ka pisut nalja tegema, või mis?“

„Sul on õigus, Burgi. Mis te arvate, kui läheksime tänase õhtu jätkuks Sterni tantsima?“

Selle ettepanekuga olid kõik päri ja nõnda seadsime sammud selle kandi ühte kuumemasse ja trendikamasse diskoteeki.

Vähemalt kord kuus võtsime aja maha, et tantsida-suhelda-napsitada varajaste hommikutundideni. Tagajärjeks oli maha kriipsutatud järgmine päev, mis möödus enamuses horisontaalasendis. Ainsaks teekonnaks kööki komberdamine, et lõhkuva peavalu leevendamiseks mullivesi aspiriiniga sisse kaanida. Tõele au andes, peab ütlema, et jäädes ühele alkoholimargile truuks, säilis siiski veel lootust, et hommikune olemine enam-vähem kristlik saab olema. Seetõttu tellisime elutargalt Lizzy ja Kariniga pudeli proseccot. Burgi ei pidanud hommikusest kristlikust olemisest lugu ja võttis ligi õlle-koola segu.

Õhtu algas tavapärase stsenaariumi järgi – nõjatusime mugavalt baaripukkidele, rüüpasime alkohoolseid jooke ja arendasime kerget vestlust ning suundusime aeg-ajalt kutsuvate muusikarütmide saatel tantsupõrandale.

Burgi meie tantsupõranda-aktsioonides ei osalenud, sest enese presenteerimist “lihaletis” tal vaja polevat. Ning istus edasi baaripukil, et peategevusest – alkoholi manustamisest, mitte kõrvale kalduda.

Vürtsi lisasid meie lõbutsemistele põgusamad või sügavamad tutvused vastassooesindajatega. Ega seegi kord polnud erandlik.

Keset lustlikku olemist ilmusid meie juurde kaks üsnagi meeldiva olemisega noormeest.

„Hei tütarlapsed, ega teil ilma meieta igav ei ole?“ küsisid nad otsekoheselt.

„Meil on ilma teieta surmigav,“ vastasin.

Kui meiega meesterahvad tutvust sobitada püüdsid, pidin lähtuvalt kogemustele, suhteloomise enda peale võtma. Vastavalt tujule, võisid Karin ja Burgi kaunis mürgiselt reageerida. Nende käitumisest tulenevalt oleme nii mõningadki õhtud kaunis igavalt möödasaatnud.

Tegelikult ei muuda paar flirti vähem või rohkem midagi elu tavapärases kulgemises, aga siiski on need ni vajalikud vitamiinid.

Karini kriitilise pilgu all sättisid minu vastusest julgust saanud noormehed end meie vahele.

„Mida me teile tellida võime?“ küsis pikemat kasvu, šatäänide juuste ja rohekashallide silmadega, kes ennast Andyna esitles.

Kui soovid valikud alles jätta, loobu viisakalt dringist, selline meie väljakujunenud elutarkus.

„Tänan väga, kuid meie pool pudelit vajab ka joomist,“ vastasin.

„Mulle üks õlu koolaga!“ hõikas Burgi eneseteadvalt.

Eelpoolmainitud reegel ei laienenud muidugi Burgile, kes ei jätnud kunagi kasutamata võimalust tasuta juua. Nii mõnigi kord pidin naerupahvaka maha suruma, kui keegi Karinile, Lizzyle või mulle ilmsete lähenemiskatsetega küsimuse dringi soovist esitas. Selle asemel, et südamedaam pehmeks joota, oli see tegelane sunnitud Burgi janu kustutama. Ja Burgile võis uskumatult palju alkoholi sisse mahtuda.

Teiseks noormeheks oli Sven, kes oli Andyst veidi lühem, kuid tõmmum ja pruunide silmadega. Arendasime vestlust maast ja ilmast. Tuju tekkides suundusime tantsupõrandale, kus nii Andy kui Sven meiega sammu pidasid.

„Andy, vaata, ka teised on siia jõudnud,“ osutas Sven korraga ühe seltskonna poole.

Ka need – kolm meest ja üks nooremapoolne naisterahvas, märkasid Andyt ja Sveni ning tulid meie juurde.

„Me oleme siin nii normaalsete naiste otsa komistanud!“ seletas Andy neile vaimustatult.

Tundus, et meie ülevoolav hea tuju kõigile ei istunud. Nii irdusid Sibylle ja üks meestest (oli see nüüd Sergio?), meie grupist.

Vanemapoolne härra, keda hüüti Blackiks (arvatavasti ta tõmmu väljanägemise pärast), ei suutnud Karinilt pilku kuidagi lahti kiskuda ning varsti suubusid nad ainult omavahelisse keskustellu. Ja kuna Lizzyl ning Svenil jätkus palju ühiseid jututeemasid, moodustasimegi lõpuks neljase pundi – Andy, Burgi ja järelejäänud neljast juurdetulnust, Christiani nimelise meesterahvaga.

Christiani vanust oli esmapilgul raske määrata. Ta võis vabalt olla kolmkümmend, aga samahästi neljakümnene. Kui tema kõnepruuk poleks olnud nii tüüpiliselt šveitslaslik, võinuks teda vabalt mõne muu maa esindajaks pidada. Välimuselt üsnagi atraktiivne, kuid kahjuks mitte eriti suhtlusaldis. Seetõttu fokusseerisin tähelepanu Andyle, kuulates tema rohkem või vähem kohatuid nalju.

Aga miski Christiani olekus ei andnud mulle rahu. Tabasin juba pahatihti, kuidas ma tema poole varjatud pilke viskasin. Ta kõigutamatu olek tekitas minus peaaegu jahiinstinkti saamaks teada – mis tema peas liigub, millele ta mõtleb, kuidas ta meisse suhtub?

Ootamatult haaras Andy Burgi käest ja ütles, et Burgi pidavat täna vähemalt ühe korra temaga tantsima. Nii otsekohese lähenemise peale oli isegi Burgi relvitu ja suundus Andy juhtimisel tantsupõrandale.

Vaatamata vindisele olekule, tundsin ebamugavust selle Christiani nimelise meesisikuga kahekesi jäämise ees. Kohmetuse varjamiseks suunasin pilgu otse tema poole ja talle silma vaadates küsisin: – ega teda juhuslikult konnasilm ei vaeva, et ta tantsida ei taha?

Kahjuks ei kohmetunud ta ootuste kohaselt, vaid vaatas mulle muigamisi otsa ja teatas, et ma polevat ettepanekut tantsima minemise osas veel teinud.

“Selliseid ettepanekuid ootan ma vastassoolt,” laususin poolihääli.

Järgnevalt sekkus meie vestlusse Sven.

„Ah Sanny, meie Christian ei tantsi just tihti.“

Sõnasin selle peale tasa: „Ah soo! “

Otsustasin jutukusega tagasi tõmmata, et mitte jälle minu jaoks puändiga lõppevasse dialoogi laskuda. Selle kinnituseks imesin ruttu prosecco sisse, mille peale ilmus Christiani abistav käsi koos pudeliga, et mu pokaali täita.

“Mille pärast on sul vaja mind purju joota?” küsisin masinlikult, katsudes samal ajal sõnadevoolu kuidagi peatama.

“Tead, mille pärast?” mulle lähemale kummardudes, nii et huuled peaaegu mu kõrva puudutasid, lausus ta, “Ma ootan kannatlikult, millal sa mulle ettepaneku teed, – tantsima minna.”

Kuna mulle ei tulnud mitte ühtki cooli repliiki pähe, sõnasin kõhklevalt:

“Kui see on sinu püha soov, siis selle väikese asja saab ikka lahendatud.”

Pidin kõvasti vaeva nägema, et aina kasvavat sisemist rahutust varjata. Parim moodus selleks oli vähene rääkimine. Kuna ka Christian just jutukusega ei hiilanud, tantsisime mõnda aega vaikides.

Minu sees möllasid kaksipidised tunded, mis ei olnud füüsikaseaduste järgi üldse loogilised – samaaegselt esinev tõmbe- ja tõukejõud, mis mind uskumatult närviliseks muutsid.

Tõenäoliselt oleksime me vaikides tantsimise lõpetanud, kui Karin Blackiga poleks mööda tuuritanud.

“Kaunile naisterahvale tuleb enam tähelepanu pöörata,” paristas Black, ise rõõmsalt Christianit müksates.

Sealtpeale Christian otsekui vabanes tardumusest ja me arendasime isegi teatavat vestlust. Sain teada, et see seltskond tuleb Zürichist ning neid seob ühine spordiklubi, kus nad paar korda nädalas tennist mängivad ning ka vabal ajal koos üht kui teist ettevõtavad.

Karin, kes oli sõiduvees, teatas peale viimase loo väljakuulutamist:

“Kõik siinviibijad on oodatud after-partyle Schifferweg 15,” ning vaiksemal häälel lisas ta selgituseks, “mis on ühtlasi minu kodu.”

Tõdesin üllatunult, et kõik, isegi Sibylle ja Sergio, võtsid küllakutse vastu.

Suurt, kahekorruselist, valget maja Reini kaldal tohtis Karin oma koduks nimetada. Maja asus mäekünkal, mille nõlvu katsid erinevad, rohkem ja vähem eksootilised taimed. Mäejalamilt viis trepp üles, maja juurde. Sellest üleskõndimine pani vähemtreenitud inimesed küll hingeldama (mis oli Burgile küllaldane põhjus Karinit ja ta maja põhjata – kui juba selline villa üles lüüa jõutakse, ei peaks nagu lifti arvelt koonerdama!).

Maja oli moodsalt sisustatud: avar, heledates toonides, Skandinaavia kasinas stiilis disainimööbliga (otseloomulikult ei pärinenud ükski ese Ikeast) ning muidugi ei puudunud swimming-pool. Ainuüksi majast avanevat vaadet võis miljoni euro vääriliseks pidada. Karin oli selle maja väärilise elustiili visaduse ja nutikusega ning mis kõige tähtsam, ainuüksi iseenda jõul saavutanud.