Читать книгу Neli on rohkem kui ainult neli - Krista Frech - Страница 4

“Soovid sa tõesti koos teistega hommikust süüa?” küsis Christian, särki selga ajades.

“Miks mitte? Või on sul midagi Karini-Blacki seltskonna vastu?”

Tegelikult oleksin ma meelsamini Christianiga kahekesi mõnusalt voodis einestanud, kui poleks olnud tõsiasja, et Karin hm… – just Karin poolsalaja Blackiga kõrvaltoas viibis.

Juba helistas Christian Blackile ning küsis, mida nad ühisest einestamisest arvavad? Black pidas mugavamaks, et meie nende juurde läheksime. Sel puhul ei saanudki ju Karin protesteerida.

Haarasin tooli seljatoelt püksid ja asusin neid jalga ajama. Samal ajal seiras Christian mind teravalt ja küsis:

“Oled sa kindel, et sul varjatud tagamõtet ei ole?”

“Mis sa nüüd, ma armastan seltskonda,” vastasin, kelmikalt naeratades.

„Meil on täpselt viisteist minutit aega,” ütles Christian kella vaadates ning haaras minust sellise hooga kinni, et me tagasi voodisse kukkusime, „See aeg tuleb mõistlikult ära kasutada.“

Mulle meeldis sedasorti mõistlikkus.

„Hallo Karin! Magasid sa hästi?“ küsisin süütul häälel, Karini ja Blacki numbrituppa sisse astudes.

„Jah, ma magasin hästi,” vastas Karin neutraalsel toonil, nagu poleks tal seljataga kuuma ööd värske armukesega.

“Musi, milleks nii tagasihoidlikult. Me magasime ju vapustavalt,” andis Black möödunud öö kohta täpsema selgituse.

Ah juba musi? Nii kaugel on siis asjalood.

Seirates Karinit ja Blacki mõtlesin, et kui muud kasu sellest afäärist Karinile ei tõuse, siis näeb ta välja vähemalt elujaatavam ja õnnelikum.

Ju on Karin karjääri eest ka teatud hinda maksnud. Kui naine ärivallas tahab edasi jõuda, siis muudab see teda paratamatult tundevaesemaks. Ja seda hinda polegi võimeline igaüks tasuma.

„Kiisu, kas sul ei olegi isu?” küsis Christian, mu pead sasides.

Kiisu? Olen ma nüüd siis uue nime saanud?

“Muidugi on,” ning asusin hoogsalt võid poolekslõigatud kuklipoolele määrima. Isu oli mul tõesti hea.

“Christian, ma ei tule täna sinuga kaasa. Võid üksi tagasi sõita,” ütles Black, marmelaadi poole küünitades.

“Ega minulgi enne homset kiiret ole,” mulle otsa vaadates küsis Christian: “Kui sul Sandra, on aega, võiksime ju tänase päeva koos veeta.”

Neelasin kuklitüki alla ning vastasin: “Ei ole, aga leian.”

Tegelikult pidin tõepoolest ühe kiireloomulise töö valmis kirjutama, mille jaoks planeerisin pühapäeva ohverdada. Otseloomulikult võlus mind Christianiga päeva veetmine rohkem ja lõppude lõpuks eksisteerisid ka teised päevad.

Kuna keegi meist neljast ei soovinud üleliigset stressi tekitada, otsustasime kindla programmita läbi ajada.

Käisin kodust läbi ning vahetasin õhtuse tualeti kulunud teksade ja lõhekarva t-särgi vastu.

Mehed ajasid pakilised asja joonde, mille järel kohtusime Karini juures. Õnneks oli ilm ilus. Istusime verandal ja püüdsime varakevadisi päikesekiiri. Segasime Kariniga värskendava pooli maasikatest, melissilehtedest ja sektist, mille juurde serveerisime mõned soolased ja magusad snäkid. Juttu veeretades ning booli rüübates, möödus aeg teadagi kiiresti. Black ja Christian otsustasid kella kaheksa paiku õhtul tagasi sõitma hakata.

Ma vihkan hüvastijätte, olgu need siis lühikeseks või pikaks ajaks.

“Sandra, me näeme kindlasti veel. Ma helistan sulle,“ ütles Christian hüvastijätuks, olles mind pikalt kallistanud ja suudelnud.

Ja mitte vähem ei vihka ma repliiki – ma helistan sulle. Paluks ajalimiit täpsustada, kas see toimub nädala, kuu või aasta möödudes? Vähemkogenud tütarlaps võib selle peale pikki päevi telefoni juures kõõluda ning pikisilmi lubatud kõnet oodata.

Kariniga omavahele jäädes, aitasin tal nõud kokku korjata ja nõudepesumasinasse panna.

“Kui tõsine seis teil Blackiga on?” küsisn peale mõned minutid vaikides töötamist.

“Ma teen ühed cappuccinod, soovid ka?” pani Karin ette, küsimust eirates.

Istusime piimavahu, kohvi ja kakaopulbri järgi hõrgult lõhnavate cappuccinodega Karini ümmarguse köögilaua äärde.

“Ma ei oska sulle öelda, kui tõsine suhe meil Blackiga on. Ma tunnen teda kõigest paar nädalat ning ma ei saa ju nii lühikese aja jooksul otsustada, kas meil on tõsine suhe või lühiajaline afäär? Samas ei näe ma põhjust selle pisikese vahepala tõttu kohe Reneega suhet äralõpetada,” seletas Karin, hajameelselt lusikaga piimavahtu suskides.

“Arusaadav. Saad sa suhet Blackiga Renee eest varjata?”

“Ma ei varjagi. Ma lihtsalt ei räägi talle sellest.”

“Aga kui see välja tuleb?” ei jätnud ma usutlemist.

Karin ei vastanud midagi. Jälgisin, kuidas ta närviliselt küpsisepuru näppis ning ilmselt järele mõtles.

Karin ei pidanud ei ühele, ega teisele mehele midagi selgitama, sest paari nädala pärast algasid lihavõtted ja me sõitsime Tessini. Lizzy kaasa ei tulnud, kuna ta veetis need pühad Albertiga.

Vahepeal toimus veel üks Naeruklubi üritus, mille organiseeris Burgi. Niinimetatud Ameerika õhtul, Burgi korteris, sõime usa-teemalist menüüd – Caesari-salatit, burgereid, friikartuleid ning mustikamuffineid (mis kuidagi mu kaalualandamis programmiga kokku ei sobinud). Joodava kraamina oli saadaval koola, millesse soovikorral tohtis törtsu viskit sisse kallata. Oma kahetoalise korterigi oli Burgi dekoreerinud ameerika-pärase kitšiga. Õhtu naelaks osutusid Burgi sõbrad, kes pidid lõbustusprogrammi eest hoolt kandma. Need kolm meesterahvast tegid tuju tõesti rõõmsaks, kuid viisil, millest nad tõenäoliselt ka ise aru ei saanud.

Ametlikku programmi kuulus Hollywoodi komöödiaklassika – ,Jazzys ainult tüdrukud, vaatamine koos popcorniga, mida serveeriti XXL suurustes paberkottides. Kokkuvõtlikult oli vähemalt meil Lizzy ja Burgiga lõbus.

“Burgi, ma ei kujuta ette, et sa nii nõmedate meestega tegemist teed, nagu need kolm tüüpi,” avaldas Karin arvamuse, kui istusime minu hõbekarva A-klassi Mercedeses ning Tessini poole sõitsime.

Ma poleks teist reaktsiooni oodanudki. Imestasin vaid, et Karin nii hilja oma seisukohaga lagedale ilmus.

Ja loomulikult kostus selle peale burgilik vastus:

“See pole minu probleem, kui sulle minu kodus midagi ei meeldinud. Pealegi on nendel kolmel tüübil ka nimed, mille järgi paluks neid nimetada.”

Igivana probleem Burgi ja Karini vahel – vastastikune soovimatus teise maailmavaadet aktsepteerida. Ka minu silmis olid Burgi sõbrad mitte just mehe tüüp, kellega ma vabatahtlikult läviksin. Samas ei häirinud mind ka nende kohalolek ning pealegi oli Burgi juures just nende tõttu meeleolukas.

Tundsin, et see vaidlus tuleb eos lämmatada. Vastasel juhul saan pool teed aina teravnevat sõnavahetust kuulata.

“Burgi, kindlasti ei tahtnud Karin sinu tuttavaid solvata. Meeldis ju tallegi sinu korraldatud õhtu.”

“Jah, sa olid palju vaeva näinud,” möönas Karin, näidates niimoodi valmisolekut konflikti leevendada.

Vaatamata Karini leppimiskatsele, valitses autos pikka aega pinev vaikus.

Jõudsime Tessini, kui juba hämarduma hakkas. Nii palju, kui ma selles imekaunis Lõuna-Šveitsi kantonis viibinud olen, on mind alati võlunud selle koha ilu. Tundub uskumatu, et teisel pool Gotthardi tunnelit, Alpide rüpes, avaneb hoopis teistsugune maailm. Siin kasvavad palmid, kameeliad, värvikad asalead ja hortensiad.

Meenutades pigem merd, laiub Tessini keskel Lago Maggiore nimeline järv. Suurem osa Tessini asustatusest ongi kogunenud selle järve kallastele. Hoonete ehitusstiil on Itaalia-pärane. Nende värvikombinatsioonid ja vormid pakuvad silmadele tõsist rõõmu. Siin võib kohata maju erinevatest ajastutest – rustikaalsetest mägionnidest, kuni moodsate elumajadeni.

Meie peatoimetaja suvekodu asus järve kaldal, hõivates ühte osa restaureeritud, vanemast majast. Maja fassaad oli värvitud vanaroosaks, mida ehtisid kaarjad aknad ja sepistatud võred. Katus oli laotud punastest, rohmakatest, kuid dekoratiivsetest katusekividest.

Elamine koosnes kaasaegselt sisustatud kahest magamistoast ja ühest suurest ruumist, kus elutuba oli oskuslikult kööginurgaga ühendatud. Maja taga laius muruplats, mida kaunistasid sellele kandile nii iseloomulikud taimed.

Ilusa ilmaga polnud midagi mõnusamat, kui istuda palmi all, hommikusöögiks värskeid kukleid maasikamarmelaadiga või õhtusel ajal ciabatta leiba salaamiga süüa, sinna juurde punast veini rüübata ning nautida vaadet järvele.

Viibisime siin kolmandat korda samas koosseisus. Ka seekord sättisime sisse juba tavakskujunenud tubadesse. See tähendas, et meie Kariniga jagasime suuremat magamistuba ning Burgi hõivas omaette toa. Lähtuvalt tüliohust Karini ja Burgi vahel, oli sellel jaotusel ka oma praktiline külg. Pealegi tõusime me Kariniga hommikuti üsna vara üles, et jooksma või rulluiskudega sõitma minna. Selle aja sees magas Burgi oma uneaja täis ning vastupidiselt ootustele, et ehk ootab meid ees värskelt kaetud hommikusöögilaud?, tuli meil koos ennast käimasaanud Burgiga hommikueine organiseerida.

Lubatud artikli tarvis einestasime võimalikult eripalgelistes toidukohtades. Tessinlaste söömisharjumused pärinevad põhiliselt Itaalia köögist. Kuigi teatud road on omased ainult sellele kandile. Kiire snäki leidmisega tekib tõsiseid probleeme, sest kebabid, burgerid ja sändvitšid ei kuulu sealsesse tänavapilti. Küll aga võib promenaadil, pizzeerias värske salati, hõrgult lõhnava pizza või pastaroa süüa ning ühtlasi vaadet järvele imetleda ja möödakäijaid silmitseda. Promenaadil vahitakse põhiliselt teisi ja näidatakse ennast.

Pizzeeriade kõrval klass kõrgemal asuvad ristoranted ja grotod. Varasematel aegadel pakkusid grotod lihtsaid roogi ja olid pigem kohaliku tähtsusega külakõrtsid. Täna kuuluvad taskukohaste grotode kõrval suurem osa hinna ja kvaliteedi poolest pigem kõrgemasse klassi.

Tessini eelroad on nii geniaalsed, et unustasime sedapuhku igasuguse kehakaalujälgimised. Proovisime peaagu kõik traditsioonilised ja moodsamad eelroad läbi – nagu näiteks melon õhu käes kuivatatud singiga, vitellotonnato, loomaliha-carpaccio, puravikuravioolid. Pearoogadest kujunes meie vaieldamatuks lemmikuks punaseveinikastmes mooritud loomaliha. Tegelikult hautati konventsionaalselt punaveinis rohkem küülikut. Kuid meist keegi ei suutnud nii armsat loomakest konsumeerida, nagu polnud me võimelised grillitud Mistkratzerl-le ehk väljakasvamata noorkanale hambaid sisse lööma. Või siis lihavõttevasikas, kellest tehtud praadi siinmail munapühade ajal sisse vitsutati. Kui väljajätte need perverssed kulinaaria eripärad, mille tõttu kaalusin juba tõsiselt taimetoitlaseks hakkamist, pidasin Tessini kööki igati suurepäraseks. Pearoa juurde pakuti polentat, rosmariinikartuleid, puravikurisotot või isevalmistatud pastat.

Magusad road olid nii ahvatlevad, et raske oli peale tegelikult üsna rikkalikku söömaaega desserdile ei öelda. Tavalise jäätise kõrval kaunistasid toidukaarti koogid söödavast kastanist, mascarponega kaetud metsamarjad, tiramisu, zabaione, panna cotta ja teised hõrgutised.

Ning muidugi suurepärane Tessini vein, mida me ohtralt manustasime. Proovisime otseloomulikult valget merlot’d, mis on sealsete veinikeldrite omapäraks. Ja muidugi rohkearvulised grappasordid lihtsalt kutsusid ühte või teist degusteerima.

Sellises kulinaariaparadiisis pidi lihtsalt igal hommikul sportima, säilitamaks tavapäraseid kehamõõtmeid.

Suvegarderoobi uuendamise jätsin enamasti munapühadesse, sest otseloomulikult kammisime Tessinis viibimise ajal Itaalia poode läbi ja täiendasime riidekappe trendikate esemetega.

Ainult, et kolme naise puhul ristusid paratamatult huvid. Burgi tellis lõviosa riietest kataloogidest ja internetist, sest tema ei tahtvat poes ringi tatsata ning kitsas kabiinis rõivaid selga proovida. Ning seejärel silmitseda ennast neoonvalgustuse all, mis toob armutult esile ja suurendas iga tselluliidimügariku. Väiksema osa Burgi garderoobist moodustas ühe ta tuttava Berliini moekunstniku vaimusähvatused.

Tänu kopsakale budget’le võis Karin arvukates disaineri butiikides šopata, milles minu eelarve tunduvalt tagasihoidlikumat esinemist võimaldas.

Me moodustasime Milaano tänavatel vist üsna kentsaka pildi. Pigem suurilmadaamile omase hoiakuga elegantses pükskostüümis Karini puuderroosa top harmoneerus toon-toonilt kingade ja käekotiga. Burgi säras jälle Berliini moekunstniku verivärskes üllitises. Tema seljas hõljuva riideeseme kollase põhja peal asetsevad hiiglasuured mustad lilled rõhutasid veelgi Burgi kogukat keha. Kuigi mustad kapripüksid, kollased sandaalid, suured, robustsed ehted ja kollane heegeldatud konnapüügimüts sobisid iseenesest värvi ja stiili poolest kokku, ei toonud see outfit Burgi seljas just tema ahvatlevat poolt välja.

Kuna minul puudus tuttav kodu-Berliini-moekunstnik, kõndisin ma tavakodanikuna lühikestes pükstes ja valges pluusis nende kahe äärmuse vahel.

Karin püüdis mõlemast soost kodanike tunnustavaid pilke. Mina tekitasin vist oma lühikeste pükste tõttu meessoo hulgas elevust ning Burgit vaatasid alternatiivsed tüübid ilmel, mille järgi ei osanud nad seisukohta võtta – kas nad peaksid selles kummalises riietuses naist omasuguseks pidama?

Peale neljatunnist šopingutuuri maandusime ühte Milaano kohvikusse. Sirutasime jalad kingade seest välja ja jäime mõnuga toolidele lösutama. Kange espressoga turgutasime väsinud keha ja vaimu. Sinna juurde veel võrratult maitsev ciabattaleib tomati-mozzarellaga ning olimegi mööda poode ringituulutamisest kosunud.

Oma ostude peale mõeldes, nentisin ohates, et ma ei suutnud vanast harjumusest loobuda ning ostsin kogu garderoobi kokku ideaalkaalu silmas pidades. Mõistliku inimesena pidanuksin ma paarikilost laienemist küll silmas pidama Ju ma vist vajan väljakutseid, olgu see siis masohhistlik võitlus kilodega.

Oleksin ma vähem ambitsioonikas oma välimuse suhtes ostaksin, nagu Burgigi, vastavalt kehakaalu kõikumistele kaasaminevaid, kummiga pükse, millesse iga ilmaga sisse võib hüpata. Seetõttu ei põdenudki Burgi kilode juurde tulemist, sest tema riided läksid talle alati lahedalt selga. Teinekord püksid jäid suureneva keskkoha tõttu kukekateks. Õnneks tänapäeva mood soosib ju kõiki püksipikkusi.

„Karin Ortis,“ ütles Karin asjalikul häälel.

Nimelt helises Karini telefon, mis ajas meie meeled ärkvele.

„Ah sina, kallis!“

Kuulsime paratamatult pealt Karini ühepoolset dialoogi meie jaoks veel tundmatu isikuga.

„Ah soo. Ma arvan küll, et meil pole midagi selle vastu. Miks mitte.“

Huvitav, mille vastu meil midagi pole?

Kuna telefonikõne puudutas vist ka meid, vaatasime mõlemad Burgiga Karinile küsivalt otsa.

„Ok, homseni siis… – mina sind ka,“ lõpetas Karin helistamise.

„See oli Renee. Nad tulevad homme Kardase järve äärest tagasiteel meie juurest läbi,” seletas Karin ükskõikselt, käsi laiutades, “Nagu te arvata võite, ei saanud ma äraöelda.”

Teades, et Burgi just sõbralikult Reneesse ja tema seltskonda ei suhtu, pidades neid snoobideks, vastasin ise Karinile julgustavalt:

“Siis ongi pisut vaheldust.”

“Kauaks nad jäävad?” sekkus Burgi vestlusesse.

„Nad tulevad homme lõunaajal ja sõidavad järgmisel päeval edasi.“

„Meil pole küll nende jaoks ruumi,“ ei jätnud Burgi vastumeelsust välja näitamata.

„See on siiski minu otsustada, kas meil kellegi jaoks ruumi on või ei ole,“ pidin Burgi peremehetsemise lõpetama.

„Nii palju nad meile tüli ei tee. Nad ööbivad hotellis,“ lausus Karin, Burgile pilku kinkimata.

„Siis on asi lahendatud. Mitmekesi nad tulevad?“

„Nad on seekord ainult Tomiga kahekesi.”

Tom oli üks Renee sõpradest, kes töötas samas firmas, kus Renee ja Karingi. Tom nägi välja nagu tõeline sunnyboy – parajate proportsioonidega musklid, kergelt pruunistunud nahavärv ja lahe iseloom. Tema väljanägemise tõttu arutlesime meie tutvuse alguses ta seksuaalse orientatsiooni üle, aga ta osutus hoopis vägagi aktiivseks naissooga läbikäijaks. Mis oli ka mõistetav, kuna nii suure menu juures vastassoo hulgas, on kiusatus kindlasti suur. Oli aeg, kus Karin Reneega meid paari panna püüdsid. Olin isegi meelitatud ja Tomist kergelt sissevõetud. Kuid märkasin õigepea, et mulle ei istu mehe pidev kummardamine ja imetlemine ning tema jagamine mõningate teiste naisolevustega. Andsin endale aru, et võitlus selle isase nimel kujuneb nähtavasti tõeliselt kurnavaks ja taandusin väärikalt. Ju oli see esimene ja viimane korv Tomi elus. Igal juhul olid meie suhted sealt peale reserveeritud. Ausalt öeldes ei tahtnud ma uskuda, et Tom vabatahtlikult terve päeva seltskonnas viibib, kus pole ühtegi tema silmis kuuma naist orbiidil.

“On neil midagi konkreetset plaanis?” küsisin rohkem viisakusest.

“Algatuseks oleme me kõik lõunasöögile palutud. Edasise tegevuse otsustame juba koos,” valgustas Karin ilma erilise vaimustuseta meid ootavat programmi.

Väljavaade tasuta lõunasöögile tundus vist Burgile motiveeriv asjaolu, sest rohkem ta negatiivset seisukohta välja ei näidanud.

Tagasiteel kuulsime Burgi iga aastast kirumist teemal, et miks me ei võiks mõistlike inimestena internetist hilbud tellida, vaid peame selleks pool ilma läbi tuiama? Tavaliselt kaotas Karin sellistel puhkudel kannatuse ja ladus Burgile arvamuse välja. Täiesti ebareeglipäraselt, ei suutnud mina seekord, kas kuuma või väsimuse tõttu, Burgi vingumist väljakannatada ja ütlesin talle:

„Burgi, pea suu. Keegi ei käskinud sul kaasa tulla.“

Üllataval kombel ei lausunud Burgi selle peale midagi ning vaikis ülejäänud tee. Karin ei suutnud jälle kahjurõõmsat muiet maha suruda.

Sellistel puhkudel, kus Burgi järjekordselt egoismi, sallimatust või omakasupüüdlikkust ülesnäitas, küsisin endalt – mille pärast ma selle naisisikuga üldse tegemist teen? Seejärel meenusid mulle tavaliselt arvukad ilusad hetked. Sündmused, mille kestel koos nii mõndagi on läbielatud, kuidas Burgi stoilise rahuga lausutud märkused ebameeldivas situatsioonis ootamatult tuju on parandanud.