Читать книгу Neli on rohkem kui ainult neli - Krista Frech - Страница 5

Kus on, sinna tuleb juurde. Nii juhtus seekord paraku meessooga. Kohale saabunud Renee ja Tom läksid asju hotelli viima. Meie sättisime end just lõunasöögi kõlbulisteks, kui helises Karini telefon. Esialgu ei pööranud ma helistamisele tähelepanu. Kuulnud aga Karini poolset dialoogiosa, ärkas minus huvi.

“Seda ma ei oska nüüd küll öelda, kas Sanny on huvitatud? – Et sa teaksid, meil on Burgi ka kaasas, – ah, et tead. Jah, muidugi, ma ju ütlesin sulle, – homme varakult asute teele? (närviline naer) Aga kõigepealt pean ma teiste käest ka küsima, – ma helistan sulle varsti tagasi. Ei, parem saadan sulle SMS-i, – ei, ära helista, me oleme nagunii söömas ja ma ei saa rääkida, – ok, mina sind ka – Jah, nägudeni siis.“

Jälgisin, kuidas Karin mõtlikul ilmel telefoni käest pani ja mulle otsa vaatas.

„Kahel rindel tegutsemine polegi nii kerge,” ütlesin tehtult tõsiselt, mille peale me, nagu kokkulepitult, naerma puhkesime. Läbi naerust pilukil silmade nägin Burgit vannitoast uksele ilmumas, roosades aluspükstes ja seks-pomm kirjadega t-särgis. Hambaharja suust võttes, pudistas ta, hambapastat suu täis:

„Ehk valgustate mindki, mis värk siin toimub?“

Karin vastas, end kogudes:

„Nagu sa väga hästi tead, on Renee Tomiga meil praegu külas. Just praegu helistas Black ja nad soovivad meid homme külastada.”

Selliseid asju tabas Burgi õhust. Tema silmis polnud mitme mehe pidamine mingi patt või probleem.

„Kõik klapib ju. Homme läheb üks minema ja teine tuleb asemele. Ajastus perfektne.”

“Nii lihtne see ei ole. Reneel pole kuhugi kiiret ning arvatavasti sõidavad nad homme alles pealelõunal minema. Black jälle soovib juba aegsasti kohale tulla, et terve päeva minuga veeta.”

“Sa ei saa siis Blackile öelda, et su sõber viibib siin ja ta pisut hiljem tohib tulla?”

“Kui tal sellest sõbrast aimu oleks, ei näeks ma teda tõenäoliselt enam kunagi.”

“Nii tõsine värk kohe,“ oli Burgi üllatunud.

“Arvad sa Burgi, et ma pean suvalisi suhteid?” kostus Karini häälest võitlusvaim.

Võtsin jutujärje kiiresti üle, et tarbetut tüli vältida.

“Teate, kuidas Renee ja Tom õigeaegselt minema saada?” tekkis mul mitte just kuulikindel, kuid siiski plaan,“ Me peame Tomil olemise võimalikult igavaks tegema, siis on nad homme aegsasti kadunud.”

“See pole just kuigi kindel,” vangutas Karin pead.

“Kui öelda Blackile, et Burgi ei soovi meie nais puhkuse ajal meeste seltskonda, mida me kahjuks aktsepteerima peame?” käis Karin omakorda välja võimaliku ettekäände.

“See küll läbi ei lähe. Mul pole Blacki vastu midagi. Igal juhul etem, mis su praegune snoob.”

“Aga Sanny! Ütleme, et sina ei soovi Christianit näha ja seetõttu pole Blackil mõtet üksi tulla. Las serveerib selle Christianile diplomaatiliselt.”

Ma küll aimasin midagi taolist, aga et Karin seda nii möödaminnes mainis, ei meeldinud mulle kuidagi. Pealegi oleksin ma eelistanud, et Christian mulle ise oleks helistanud.

“Mida me siis teeme?“ vaatas Karin meile küsivalt otsa.

Samal ajal kostus telefonihelin.

„Kuulete, telefon heliseb! Otsustame midagi!“ tõusis Karini hääles paanika.

„Ole rahulik. See on kõigest minu oma,” rahustasin Karinit, samal ajal mõttes Burgit kirudes, kes mingeid käterätte ja muud mõttetut pahna mu aimatava asukohaga telefoni peale visanud oli.

Õnneks jõudsin vastata enne, kui helin lõppes.

„Hallo, Sandra!“

Jessas, Christian!

Tervitasin teda vastu.

Omamoodi silmakirjalikud ja tüütud on sellised viisakusavaldused, – kuidas läheb? Millele kohustuslikult peab vastama: – tänan, hästi.

Aga, kui eirata küsija ootusi ja vastata, – tead, õudselt halvasti. Huvitav, mida selle peale öeldaks? Loomulikult puudus mul bravuur Christianile öelda, et meil on praegu kõik kole närviline, sest me ei tea, kuidas Karini kaks meessõpra ajaliselt ära mahutada ilma, et nad teineteisest aimu saaksid.

„Sandra, kas me tohime teid homme külastada? Meil on parasjagu paar vaba päeva ja tore oleks sind näha.”

Huvitav, mida ma pean arvama mehe käitumisest, kes mind alles kolme nädala möödudes näha soovib? Kõikvõimalikud targad raamatud ja mu enese loogika ütles – huvikraad leige. Nii hea meelega saatnuks ta viisakalt kuupeale. Uudishimu, mis saab edasi ja seesamune külgetõmbejõud summutasid aga mõistusepärased nõuanded.

“Meil on hommikupoole muud plaanid. Nii kahe paiku olete aga oodatud.”

“Probleem lahendatud, nad tulevad alles kahe paiku. Loodetavasti on Tom ja Renee selleks ajaks juba juba kadunud,” laususin reipalt, telefoni ärapannes.

“Ma ei usu, et Black sellega lepib,” skeptitses Karin.

„Ütle talle, et me peame minu artikli tarvis kuhugi sõitma, mis neile kindlasti huvitav pole – veel parem, ütle, et see artikkel puudutab šoppamisvõimalusi naistele piiriäärses Itaalias. See hirmutab küll iga mehe ära.“

Vahel soosib jumal ka naisi. Igal juhul õnnestus Karinil, peale pikka jutuajamist, Blacki veenda enne kella kahte tulemise mõttetuses. Renee ja Tom naasid hotellist alles peale Karini-Blacki telefonikõne lõppu.

Vähe sellest, et lõunasöögikohaks valiti välja peen kalarestoran, kostitati meid veel šampanjaga. See asi ei saanud puhas olla. Meeste mõtlemist arvesse võttes, sai siin tegu olla kahe võimalusega. Esimesel juhul oli Reneel plaanis Karini kätt paluda. Teisel puhul, millele ma üldse mõelda ei tahtnud, kavatses Tom ehk meie vanu suhteid üles soojendada?

Algul valitses lauas piinlik vaikus. Šampanja saabudes elavneti pisut ja Renee jutustas oma tüüpilisel, venival häälel nende reisist. Ausõna, poisile ei saanud midagi ette heita. Loomult kena ja tore, aga samas ka, mis seal pattu salata – igav.

Burgi jõi südamerahuga ohtralt šampanjat ning ignoreeris nähtavalt mõlemaid mehi. Pisut tähelepanu olid küll ärateeninud isikud, kes teda nii kuninglikult mitte millegi eest kostitasid.

“Karin, kallis, sa pole sõnagi lausunud, kuidas teie nädal möödus?” ei jäänud Reneele märkamatuks Karini hajevil olek.

Manades ette professionaalse suhtleja ilme, jutustas Karin meie Milaano käigust ja muust tühjast-tähjast, mida me Tessinis tegime.

“Kuulge naised, kas te ei tea, et aktuaalne trend soosib rustikaalset puhkust? Nagu meie – matkamine, lihtne söök. Seda kõike eemal linnakärast, puhas romantika,” seletas Tom.

“Huvitav, kellega te romantikat praktiseerisite, kas sääskedega?”

Tegelikult ei kavatsenud ma selle küsimusega Tomi väljanaerda. Burgi puhkes jälle valjult naerma, nagu oleks minu poolt öeldu mõeldud pilkena.

„Kindlasti kohtasite teisigi matkajaid, kellega koos võtsite midagi põnevat ette,“ katsusin Burgi naeru kuidagi siluda.

Tom vaatas häiritult Burgi poole, tahtes talle justkui midagi öelda, mõtles aga nähtavasti ümber.

”Me nägime küll paari matkagruppi ja sai pisut suheldudki, kuid suurt me kellegagi ei sõbrunenud.”

“Teate, kolm päeva on küll mõnus metsikult matkata. Maandad tööstressi kohe korralikult. Kaua ei suuda aga sellist elu elada, hakkad normaalset keskkonda taga igatsema,” lisas Renee.

“Siis rõõmustad eriti kaunite naiste seltskonna üle,” täiendas Tom omakorda Reneed, kummalise naeratusega minu poole vaadates.

Issand, ta on seal matkal ehk peast segi läinud, et teeb mulle kahemõttelisi komplimente.

Õnneks saabus söök ja me asusime isukalt erinevate grillitud kalaliikide kallale.

Poisid tegid ettepaneku peale kehakinnitust randa minna ja õhtuks üks lahe diskoteek väljaotsida, millest Burgi, Tomi ja Renee nähtavalt suureks kergenduseks, lahkelt loobus.

“Vesi on ju raudkülm!” hüüatasin, kui olin suure varba vette kastnud.

Renee ja Tomi juhtimisel otsisime suvitamiseks kena, kaljuse rannikuga mägijõe välja. Koht oli iseenesest suurepärane. Sai mugavalt sooja kivi peal lamades päikest võtta, jõe kohinat kuulata ja järske kaljusid imetleda, mille nõlvadelt sirgusid metsikud puud ja põõsad.

Kui olin tükk aega ihu päikesel praadida lasknud, otsustasin jõevees värskendust otsida. Vesi osutus aga vägagi külmaks.

“Kui juba sees oled, pole üldsegi enam külm,” hõikas Tom, jões ringi solistades.

Tore-tore, kõigepealt pean ma suurest varbast kuidagimoodi enam kehaosi vette saama.

“Tule, Sanny, vesi on lõpp mõnus,” julgustas mind Tom.

Ei minust täna küll vette minejat saa.

Otsustasin teiste juurde tagasi minna, kui Tom ootamatult mu jalast kinnirabas. Ma kaotasin tasakaalu ning prantsatasin vette. Külm vesi lõi peaaegu hinge kinni. Ahmisin õhku, et Tomile paar krõbedat sõna teele saata, siiski suutsin vaid hambaid lõgistada.

„Sanny, vaata asja positiivselt. Tegelikult on vesi mõnusalt värskendav.”

“Sa oled ikka tõbras küll. Arvad, et ma andestan sulle!” ajas Tomi püüd mind rahustada, mul lõplikult kopsu üle maksa.

“Ega sa tagasi kuivaks ei saa. Tule, ujume parem tiiru.”

Tasapisi lahtus viha ja lõppudelõpuks oli vesi tõepoolest värskendav. Vaatasin Tomi poole, kes kutsuvalt viipas ja end jõel kanda lasi. Peale hetkelist kõhklust, hüppasin voogudesse ja järgnesin talle. Ujusime mõnda aega jõevoolu suunas edasi.

“Sanny, näed seda suurt kivi, teeme seal peatuse ja läheme pärast jala tagasi, “ hõikas Tom.

Olin temaga päri ja nõnda ronisime me jõest välja ja istusime vaala meenutava helehalli kivi peale.

Solistasin jalgadega vees ja jälgisin jões ringivingerdavaid, vilkaid forelle. Kui viimane häda käes ja midagi enam hamba alla pole panna, saaks siit jõest täitsa kobeda saagi. Kujutasin elavalt ette, kuidas ma äranälginult, omameisterdatud õngega meeleheitlikult forelle välja tõmmata üritan. Seda ettekujutades, turtsatasin tahtmatult. Vaatasin Tomi poole, et naljakat pilti temaga jagada. Ta vaatas mulle kuidagi kummaliselt otsa ja ei näinud sedamoodi välja, et teda naerma saaks ajada.

“Sanny, kuidas sul muidu läheb?“

“Tänan küsimast, – muidu läheb mul hästi. Tead ju küll, nii kuidas lükkad, nii ka läheb,“ ei saanud ma hästi aru Tomi ootamatust huvist mu käekäigu vastu ja püüdsin ta surmtõsise näoga esitatud küsimuse naljaks keerata.

Kuid Tomil puudus soov nalja heita. Mind tõsiselt silmitsedes, usutles ta edasi:

“Ma tean, et sa Arminiga enam koos ei ole. Seetõttu tahtsin küsida, – kas me ei võiks jälle lähedasteks saada?“

Köhatasin korra, et varjata naeru, mis mulle vägisi peale tikkus, nähes Tomi pühalikku näoilmet.

“Me rääkisime omal ajal sel teemal, miks meie suhtest midagi välja ei tulnud ja kahtlen tõsiselt, et kunagi välja tulema hakkab.“

“Ma tean, mida sa silmas pead. Seetõttu tahan sulle midagi selgitada…“ segas Tom vahele.

“Ei, Tom, sul pole vaja midagi selgitada. Ma andestasin sulle vähemalt kaks korda, kuna sa kinnitasid, et oled muutunud…”

“Sandra, see oli minevikus. Siis olin ma veel liiga noor, et mõista, mis on elus tegelikult tähtis.”

Loobusin vahele rääkimisest. Ta jutt oli nii mõttetu. Ma kunagi arvasin tõesti, et mehed on võimelised ennast muutma. Nii, kui ma sellesse uskusin, pidin kinnitama ja paksult – mehed ei muutu! Vähemalt mitte selliseks nagu sina tahad, pigem vastupidises suunas.

Vaatasin Tomile nüüd omakorda tõsiselt otsa ja otsustasin selle jama kiiresti lõpetada:

“Palun ütle siis, mis on sulle nüüd tähtis. Ja millega sa seda tõestad, et sa muutunud oled?”

Sinna juurde mõtlesin – ja millepärast sa arvad, et sinu meeleparandus mulle korda peaks minema? Kui rongist maha jääd, võib küll uus tulla. Kui sa aga liiga palju ronge maha magad, jõuad lootusetult hilja kohale.

“Sandra, ma tean nüüd, et sina olid parim naine minu elus. Ma olen viimasel ajal nii palju meie suhte üle järele mõelnud. Anna mulle, õigemini meile, veel üks šanss. Me mõlemad oleme juba eas, kus peresoetamine peaks päevakorda tulema. Sinus on kõik olemas, et olla hea naine.“

Kurb, et mitte sel ajal ei kuulnud ma midagi taolist, mil ma Tomi tõttu õnnetu olin ja oleksin paljugi andnud, et tänast juttu kuulata. Missugune kadestamisväärne enesekindlus peab olema ühel kutil, tulla lagedale peale paariaastast pausi sooviga, et täna olen just mina see hea naine. Ja kuulnud seda rabavat uudist, peaksin paugupealt temaga pere soetama hakkama. Rääkimata demagoogilisest väitest – anna meile, m-e-i-l-e veel üks šanss! Minu otsekohene pool oleks Tomi tema plaanidega kohe kuupeale saatnud. Kuid otsustasin siiski ta kuhugi saatmisega oodata. Esiteks oli üsna põnev vaadata, mis saab edasi ja teiseks olin ma tõepoolest üksi.

„Sanny, ma tunnen ennast nii süüdi, et ma sind varem hinnata ei osanud. Usu, nüüd ma seda viga enam ei teeks,” seletas Tom tuliselt.

“Nagu sa isegi arvata võid, on sinu ettepanek ootamatu ja ma kohe ei tea, mida kosta.“

“Sandra, sa ei peagi midagi ütlema. Küll sa näed, kuidas ma sind veel õnnelikuks teen!”

No see oleks küll nüüd huvitav vaatemäng, kuidas Thomas Ring mind õnnelikuks tegema hakkab.

Jõe äärest tulles, arutasid Tom ja Renee elavalt, missugust ööklubi eelistada? Nad ei jõudnud kuidagi otsusele, kas jääda Tessini või sõita Itaaliasse?

Olime poistest lahkuminemas, kui Burgi teatas, et tema tuleb ka õhtul meiega välja. Näod, mis meie meeskaaslased selle peale tegid, olid vähemalt kümne euro väärilised. Muidugi ei söandanud Tom ja Renee Burgile öelda, – ära tule ning sügavalt rahulolev Burgi nautis meeste ilmset kimbatust.

Kui me ümberriietusime, vaatas Burgi meile otsa, näos võitja ilme. Viis ju tema ebasoovitava Renee ja põlastusväärse Tomi kontekstist välja.

Järgnevalt valgustasin ka teisi jõe ääres toimunud vestlusest minu ja Tomi vahel.

„Usud ka seda tõpranägu?“ pahvatas Burgi välja enne, kui ma lugu lõpetada jõudsin.

„Burgi, rahune palun. Esiteks ei pea ma enam viha Tomi peale. See on ammu seeditud lugu. Pealegi oleks ju huvitav näha, kuhu see Tomi käepalumine välja jõuab?“

„Ehk on Tomil tõsi taga. Ta oleks super partii,” arutas Karin asjalikult, musta, nappi kleiti üle pea sikutades.

“Sina paneksid ennast muidugi maailma suurima rahakotiga paari, aga teised võib-olla ei mõtle nii,” ägestus Burgi.

“Nüüd sa küll liialdad, nagu alati. Loomulikult ei tee ainult raha õnnelikuks. Siiski, kui mees suudab teatud materiaalse heaolu luua, näitab see ta kvaliteeti,” kõrgendas Karingi Burgi jutu peale häält.