Читать книгу Neli on rohkem kui ainult neli - Krista Frech - Страница 3

Söödava-joodava organiseerimine toimis meil nagu kellavärk – Burgi juhendamisel võlus Lizzy snäkid lauale, Karin programmeeris muusikavaliku ning mina segasin joogid. Black toimetas Karini juures, ühte või teist CD-d talle ulatades. Sven abistas Lizzyt suupistete serveerimisel. Andy keerutas käskude jagamisest tüdinenud Burgiga muusika saatel ringi. Sibylle seletas elavalt midagi Christianile. Viimane kuulas sädistamist viisakalt, kuid ilmselt tüdinenud ilme näos.

Kuna Sergio end vist üksildasena tundis, otsustas ta minuga kontakteeruda. Mis tähendas hulgale tüütutele küsimustele vastamist, nagu – kes me oleme?, kus me töötame?, kas me kõik oleme nii heal järjel nagu Karin?

Palju ei puudunud, et ma oleksin tema käest küsinud: – ega tema amet kõmuajakirjandusele materjalide kogumine pole?

Segasin dringid valmis ning nende väljajagamise ettekäändel, eemaldusin Sergio seltskonnast. Kas minu abistamise vajadusest või oli Sibylle’i jutt talle tõesti tüütu? Igal juhul tuli Christian mulle appi.

“Mis sa arvad ühest majaringkäigust?“ küsis Sergio, äkki minu kõrvale ilmudes.

”Majaperenaine peaks oma elamist ikka ise tutvustama.”

Otsisin silmadega Karinit, kuid teda polnud kuskil.

Kuna Sergio endistviisi mulle küsivalt otsa vaatas ilmel – ma ei liigu enne kuhugi, kui pole seda neetud maja näinud, otsustasin vähemalt ka teisi ettevõtmisesse kaasata.

“Hea küll, ma võin sulle maja näidata, aga äkki soovib keegi veel kaasa tulla?”

“Me võime ju kahekesi minna,” ütles Sergio kiiresti.

“Ma olen siiamaani aru saanud, et te olete Sibyllega paar?” püüdsin temaga kahekesi jäämisest ära keerutada.

“Ära selle pärast muretse. Me oleme küll koos, kuid anname teineteisele piisavalt vabadust.”

On minu asi selle pärast muretseda?

“Hea küll, lähme siis, kui keegi teine just meiega ühineda ei soovi.”

Kas märkas ta mu kimbatust või mõnel muul põhjusel? Igal juhul avaldas ka Christian soovi maja vaadata. Selle peale oli Sibylle’gi meiega ühinemas.

“Liiga suure delegatsiooniga ei maksa ka nüüd ringi liikuda,” jõmises nähtavalt pettunud Sergio.

See jalutuskäik polnud just lõbus ettevõtmine. Perekond Sergio-Sibylle kommenteerisid häälekalt maja sisustust. Seejuures sai kuulda arvukatest nende tuttavatest, kellel Ibitzal või kuskil mujal maamunal sarnane või veelgi vingem hütt. Pealegi tegi Sergio igal võimalikul juhul mulle ühemõttelisi lähenemiskatseid. Katsusin rahu säilitada. Vastasel juhul oleksin talle kontsaga munadsse virutanud, sest ta ahistas mind lubamatult intensiivselt sõbralike patsutamiste ja embamistega. Seejuures tuli mul ta sõbratari mürgiseid pilke taluda, mis pommitasid diskreetselt mind, mitte aga tema kallist Sergiot. Nii palju siis teineteisele vabaduse andmisest.

Õnneks ei kannatanud Sibylle varsti enam mehe ilmset flirti välja ja tiris Sergio poolvägisi minema.

Eelnenud intsident polnud just meeldiv ja alkohol surises peas nii, et seadsin sammud majast välja. Lootsin, et värske õhk mind ehk turgutab. Suundusin esimese korruse palkonile, kus sai polsterdatud aiatoolides istuda ja avarat väljavaadet nautida.

Värske õhu tõttu tõusis joodud alkohol veelgi enam pähe. Toetasin õla palkoni tugisambale ja vaatasin öist ümbrust. Korraga kuulsin lähenevaid samme. Kindlasti see tobe Sergio, välgatas mul peast läbi. Pöörasin tulija poole. See polnud Sergio. Mulle lähenes hoopis Christian. Ta seisatas mu kõrval ja vaatas mulle otsa. Ja siis see juhtus. Ma jõudsin veel mõelda, et tegelikult on tõmbejõud tõukejõust suurem. Me suudlesime kaua ja kirglikult, end teineteise vastu surudes.

Kui me lõpetasime selle spontaanse kirepuhangu, ei osanud ma korraga a-d ega o-d öelda.

Ja miks ma peaksingi ennast sundima midagi ütlema?

„Sa oled väga ilus,” katkestas Christian vaikuse.

Äsja suudelnud mehe komplimendid on kahtlase väärtusega. Tihti pehmendavad mehed meelitustega kergesti mõjutatavat naisobjekti ühe sihi suunas – kiirendada järgmist sammu, nimelt hüpet voodisse. Lihtlabase sooviga, vabaneda liigspermast.

„Ma mõtlen seda tõsiselt. Sa oled väga ilus ja kütkestav naine.“

„Tõesti?“ küsisin rohkem selleks, et midagi öelda.

„Jah, tõepoolest.“

Selle mehe lähedus irriteeris mind tublisti. Et tema lummusest vabaneda, hakkasin aeglaselt aia poole astuma. Vist polnud mu samm kõige kindlam. Igal juhul oli Christian varsti mu kõrval ja haaras abivalmilt mu käest. Ta puudutus mõjus kui elekter. Liibusin tugevamat ta vastu, mille peale ta käsi libises paitavalt üle mu seljapiirkonna. Seisatasin ta vastas ja haakisin käed ümber ta torso. Tema embas mind vastu. Seisime loetud sekundid teineteise kallistuses. Oleksin võinud niimoodi lõputult temaga koos olla.

Kui sul on kellegagi väga hea kallistada-suudelda, siis tekib oht, et sa seda taga igatsema hakkad, mida ma kuidagi ei soovinud. Ja see meie sülelus ulatus mulle liiga sügavale, naha alla. Nagu oleksid hetkeks meie hinged sulandunud. Keerutasin kohmetult ta embusest lahti.

“Kas sul polnud hea?” küsis ta, mu põske õrnalt näpuotstega riivates.

Tundsin, kuidas tema silituse peale värinad üle selja jooksid.

”See toimub minu jaoks liiga kiiresti.”

Ma ei teadnud Christianist ju midagi. Võib-olla on ta abielus või on tal elukaaslane või on ta äkki hoopis hurmur, kes südametult enda järele õhkavaid naisi maha jätab. Igatahes ei kavatsenud ma ülepeakaela armuseiklusse tormata.

Lisasin juba kindlamalt mind tummalt jälgivale Christianile:

“Ma arvan, et me peaksime sisse minema,” ja hakkasin maja poole astuma.

Kohale jõudes, tundsin järsku soovi üksi olla. Ignoreerisin seltskonda ja tellisin omale takso ning sõitsin koju. Pealegi ei oleks ma suutnud teiste küsivaid nägusid välja kannatada. Eelkõige oli Christiani seltskond mulle sel ööl liiast.

“Ütle nüüd, Sanny, mis sulle pähe lõi, et sa nii ootamatult ära kadusid?” ei pääsenud ma otseloomulikult küsimistest.

Meil oli kombeks peale õhtust olengut koos hommikust süüa ja öiseid muljeid jagada. Sel korral oli võõrustajaks Lizzy, kelle hubases elamises me kella kahe paiku „hommikusööki“ nautisime.

Lizzy maja erines Karini elamisest tunduvalt. Tema kodus oli tunda hoolitseva perenaise kätt – lilled vaasides, lähenevate lihavõtete teemaline kompositsioon laual, kuivatatud taimedest pärg ukse peal. Maja sisekujundus näitas majaperenaise head maitset – peaasjalikult puidust mööbel, aegumatus maamaja stiilis, ise heegeldatud kardinad, tekstiilist lambivarjud ja linikud.

„Ise jätsite mind selle Sergio küüsi.“

„Ah, need Sergio ja Sibylle olid küll üsna kummalised,“ naeris Karin.

Olin kursimuutusega rahul, sest ma polnud veel valmis öisest seiklusest rääkima.

„Räägi nüüd, Karin, kas Renee peaks juba muretsema?“ kavatsesin tähelepanust lõplikult ära vingerdada.

„Mida sa sellega tahad öelda?” küsis Karin kavalalt, ise muiet maha surudes.

“Peab ju pime olema, et mitte märgata, et sinu ja selle musta mehega vahel hullult särises.”

“Me oleme kõigest head sõbrad,” vastas Karin väljapeetult.

„Teame küll sedasorti sõprust,“ ei suutnud Burgi muidugi Karinit tögamata jätta.

„Kas te vähemalt numbreid ja muid kontakte vahetasite?“ küsisin lootuses, et kui Karin Blackiga ühendusse jääb, näen ma ehk Christianit veel?

„Meie oeme lihtsalt sõbralikes suhetes ning pealegi rääkisime me rohkem tööst,“ teatas Karin resoluutselt. Minu poole vaadates lisas ta, “Loomulikult vahetasime me visiitkaarte.“

See on muidugi Karini asi, kui ta ennast petta soovib, et meestel peale seksuaalse huvi ka muid huvisid naiste suhtes on. Vähemalt ööklubis loodud tutvuste puhul.

„Mis tööd siis Black ka teeb, et te öisel ajal kogemusi vahetasite?“ kavatsesin võimalikult rohkem infot Karini käest väljapeilida.

„Ta tegeleb kindlustusega.“

„Kas ta kindlustas sind siis öösel ikka ilusti ära?“ naeris Burgi.

„Burgi, et sa teaksid, ta pole mingi lihtlabane kindlustusagent,“ kõrgendas Karin häält.

Loomulikult poleks Karin madalat masti vennikesega tegemist teinud, nagu me ei teaks.

„Burgi püüdis ju ainult nalja teha,“ rahustas Lizzy Karinit.

„Ma tegin tõesti ainult nalja. Me nägime ju kõik, et sinu Black ei ole tavaline prügivedaja,” lausus Burgi surmtõsiselt.

Nähes, et Karini ja Burgi vahel võib nii veel tüli tekkida, küsisin kähku enne, kui Karin midagi vastata sai:

“Mida te edasi tegite? Kaua pidu kestis?”

„Ega peale su ära kadumist just palju ei juhtunud. Andy ööbis Burgi juures, Sven kuskil hotellis ja teised sõitsid tagasi Zürichisse,” andis Karin ülevaate.

Mind ei pannud imestama, et Burgi Andy enda juure võttis. Burgi suhtus one night stand’i enam kui vabameelselt.

“Sanny, munapühad lähenevad. Kas su šeff eraldab meile siis oma suvila Tessinis?” tõi Burgi küsimus mind mõtisklusest tagasi.

Kuna ma ei keeldunud meie toimetuses usina sipelgana ka laupäeviti ja pühapäeviti töötamast, sain kord aastas oma käsutusse meie peatoimetaja suvekodu Tessinis. Juba kolmandat aastat veetsime Burgi ja Kariniga lihavõtted selles maalilises Lõuna-Šveitsi kantonis.

Järgnevad nädalad püüdsin töösse kaevuda, kuid nagu needus, sain igavaid ja väheinspireerivaid ülesandeid. Ainuke rõõmustav uudis oli see, et me võisime ka sel aastal munapühad Tessinis veeta. Muidugi eeldusel, et ma ühe artikli selle kandi restoranidest kirjutan.

Ühel pärastlõunal põikasin Lizzy juurde sisse, et talle paar ajakirja tagastada.

Istusime veiniklaasidega verandale, kust avanes vaade Lizzy hoolikalt kujundatud aiale.

Kui olime mõnda aega istunud ja tühja loba veeretanud, küsis Lizzy nagu möödaminnes, et kas mulle oleks vastuvõetav, kui meie viimase peo ühine tuttav, Christian, mulle helistab?

Mu süda tegi jõnksu. Siiski manasin kiiresti näkku ükskõikse ilme ja küsisin:

“Jah? Kas ta pöördus sinu poole?”

“Mitte otse. Sven küsis su telefoninumbrit, kuna Christian seda palus. Oled sa temast huvitatud?»

Ohoo!, hõiskasin mõttes. Lizzyle vastasin aga võimalikult ükskõikselt:

„Mul pole huvitavate tuttavate vastu midagi.“

“Ma ei usu, et sa teda just huvitavate tuttavate hulka võid liigitada. Ma arvan, et tal on rohkem mehelikud huvid sinu suhtes.”

Tõstsin veinipokaali aeglaselt huulte juurde ja rüüpasin lonksu veini ning kaalusin endamisi – mida toob kaasa sügavam tutvus Christianiga? Kahtlemata võlus mind ettekujutus meist kui paarist. Kas mul aga jätkuks oskust seda suhet ka mõistusega juhtida?

“Mida ma siis ütlen Svenile?” küsis Lizzy nõudlikumal toonil.

Kui ei proovi, ei saa ka teada. Võib-olla kunagi mõtlen, mis oleks olnud, kui –

“Sa võid mu telefoninumbri talle anda,” laususin otsustavalt. “Aga Lizzy, väike Christiani taustauurimine Sveni käest ei tee paha,” lisasin, kelmikalt silma pilgutades.

„Juba tehtud,” vastas Lizzy, kavalalt naeratades.

Tüüpiline Lizzy. Ta laseb sul rahumeeli omas mahlas moorida ja alles magustoiduks rahuldab su uudishimu.

Christian tegeles tööstuslike masinate konstrueerimisega. Abielus ta polnud ning kindlat sõbrannat ei olnud tal ka juba tükk aega orbiidil nähtud (suurepärane!). Tema minevikku ehtis üks kooselu, mis lagunes aasta tagasi ja sellest ajast presenteerib ta iga paari kuu tagant järjekordset, aktuaalset naiskaaslast (see fakt polnud üldsegi julgustav asjaolu).

Kui ootad, süda kripeldamas, telefonikõne määramatul ajal, muudab see olemise vastikult närviliseks.

Ühelt poolt ma lootsin, et Christian helistab varsti. Teisalt ma kartsin, missuguse mulje ma talle endast jätan? Olen ma ikka piisavalt seksikas, ligitõmbav ja ilus? Ja jumalapärast, et ma mingi tobeda lausega teda eemale ei peleta.

Nii möödus pikk, ootusärev nädal. Kuid see, mis tulema peab, tuleb kunagi ikka, kas varem või hiljem. Igal juhul helises telefon ühel pärastlõunal ning kõnet vastu võttes, ei mõelnud ma enam, et see võiks Christian olla. Kuid see oli tõepoolest tema.

Vahetasime viisakus-küsimused käekäigu kohta, mille järel ta tundis huvi – Sandra, tahad sa veel minuga kokku saada? Neil Blackiga olevat meie kanti asja ja ta arvas, et me võiksime kõik koos õhtust süüa. Enne, kui ma jõudsin vastata, lisas ta kiiresti, et Karin vastas juba jaatavalt. Ma ei saanudki teisti, kui nõustusin.

Kui jätsin Christianiga hüvasti, helistasin kohe Karinile ja tundsin huvi tema plaanide vastu kõneall oleval õhtul. Ta vastas, et ta kohtub kellegagi tööalaselt.

„Sel juhul on tegu arusaamatusega. Just helistas Christian ja kutsus mind õhtusöögile, kus osalete ka teie Blackiga?“ küsisin ilmsüütul häälel.

„Blackiga ongi mul plaanis tööalaselt kohtuda,“ mühatas Karin kärsitult, „Sina ja Christian? Mis puhul teie siis kokku saate?»

“Ah tead, meil on samasugused tööalased suhted,” ei saanud ma jätta talle palli tagasi viskamata.

Christianiga kokkusaamisel ei paistnud kohmetus kohe välja tänu elukogemusele, mille järgi ma tavalisest introvertsemalt käitusin. Tema hoiak oli aga enam kui cool ning kui kombekohase kolm korda kahele poole, põskede peale suudlemise käigus ei oleks ma tajunud kerget värelust, oleksin tõepoolest arvanud, et me kohtume vaid tööalaselt.

Istusime keskmisest kõrgema kraadi ja hinnatasemega restorani, mis pakkus alates traditsioonilisest rohelisest salatist kuni erinevate vääriskalade kompositsioonini, isevalmistatud nuudlite ja värskete köögiviljadega välja.

Karin oli nähtavalt kimbatuses. Peale mõningaid katseid jutuajamine töine hoida, pidi ta alla andma. Black teatas lihtsalt, et täna, mil ta üle hulga aja Karinit näeb, ei soovi ta tööst rääkida.

Hiljem, kui koos tualetis parfüümi värskendasime ja huulepulgaga huuli üle võõpasime, ütlesin Karinile, et tal pole enam vaja pingutada näitemänguga – oleme tööalastes suhetes Blackiga, sest on ju ilmselge, et see nii ei ole. Ning kinnitasin sinna juurde, et ma tema suhteid kommenteerima ei pea ning on tema asi, mismoodi ja kas ta üldse uut armulugu tuttavatele serveerib.

Õhtusöök möödus sundimatu vestluse tähe all ja muutus üha elavamaks, mis kasvas konstantselt joodud veiniga. Lõpuks pajatati elu pikantsetest seikadest, millele üks või teine ka mõne nalja sekka rääkis. Kikitasin kõrvu, et saada aimu Christiani elust. Tema jutt aga oli ülimalt neutraalne, naisisikute osakaal kahjuks minimaalne.

Õhtu jätkuks pöörasime spontaanselt sisse läheduses asuvasse baari, mis polnud just suur, kuid hubane ja lummava jazzmuusikaga. Istusime üksteise külge surutult väikese laua ümber.

Muusika lausa kutsus tantsima ning peaaegu ainsa paarina sulasime me Christianiga muusikarütmidesse.

Mind enda vastu surudes, sosistas Christian mulle kõrva:

“Nii kahju, et sa meie esimesel kohtumisel nii ootamatult minema läksid.”

“Sorry,” vastasin peale mõningast vaikimist.

“Sandra, kas sulle meeldivad meievahelised intiimsused?” küsis ta, mind veelgi enam emmates.

“Jah…” ütlesin raugelt.

Niisiis veel keegi, kes mind õige nime järgi kutsub.

Varsti lahkusid Karin ja Black. Christian pani ette tema juurde hotelli minna. Nõustusin, ise endale lubades, et ma ööbima ei jää. Selliseid lubadusi ei maksa tegelikult üldse anda. Muidugi jäin ma terveks pikaks ööks.