Читать книгу Maagilised taimed ja taimemaagia - Krista Kaur - Страница 10

Alraun

(Mandragora) Kõrgelt hinnatud armutalisman

Alraun on pühadest taimedest üks esimesi, keda iidsel ajal kirjeldati. Vanas Testamendis nimetatakse alrauni armuviljaks. Saalomoni ülemlaulus kõlab see nii: „Armumarjad lõhnavad meile ja meie uste ees on kõiksugu vilju...” On arvatud, et Aadama ja Eeva õun võis olla just alraun.

Alrauni on piiblis seostatud ka viljakusega. Kirjutatakse Jaakobi naisest Raahelist, kes ei saanud lapsi, samas kui tema õel Leal, Jaakobi teisel naisel, oli juba neli poega. Kui Lea poeg Ruuben tõi emale alrauni, palus Raahel tükikest endale ning taime abil saigi ta poja emaks.

Mandragora oli pühendatud armastusjumalanna Aphroditele, keda tunti sageli ka Mandragoritise nime all.

Alrauni kasutamine armastuse, viljakuse ja sünnituse valdkonnas oli populaarne kogu Euroopas ja Lähis-Idas juba antiikajast alates. Vana-Kreeka filosoof Theophrastos (372–287 eKr) ja farmakoloog Dioscorides (40–90 pKr) kirjeldasid alraunijuure kasutamist armurohuna.

Vanast Kreekast pärineb ka lugu kuningas Hermanosest, kellel polnud lapsi sel lihtsal põhjusel, et teda naised ei huvitanud. Probleemi lahendamiseks pandi veidike kuninga spermat alrauni juurele ning alkeemia abil loodi poisslaps, kellele pandi nimeks Salamon.

Vanas Roomas tunti alraunijooki kui „surmaveini”, mida anti enne ristilöömist või piinamist. Seda juues langes inimene koomataolisesse seisundisse.

Keskaegses Euroopas oli alraun kõrgelt hinnatud armutalisman ja afrodisiakum. Juure tükikesi pandi vannivette, jookidesse, toitudesse, teda kanti amulettidena. Arvati, et ta toob head õnne armastuses ning lasteõnne abieluinimestele. Juurt hoiti voodi all, et soodustada viljastumist. Islamikultuuris usutakse, et kui viljatu naine kohe pärast menstruatsiooni sööb tükikese alrauni, tsiteerides seejuures koraani, saab ta üheksa kuu pärast lapse.

Nõiajuure värvimine. Käsikiri 14. sajandist.

India rahvameditsiinis kutsuti alrauni lakshmana’ks – õnne märgiks – ja peeti teda armurohuks, mis aitas viljatuse vastu. Saksamaal ja Prantsusmaal oli levinud arvamus, et alrauni omanik saab rikkaks ega pea kunagi kannatama vaesust. Usuti, et kui öösel panna raha alrauni juurde ja lausuda salasõnad, siis hommikuks on raha väärtus kahekordistunud. Samuti usuti, et taim vastab küsimustele tuleviku kohta ja aitab leida peidetud varandusi.

Alraun kuulub maavitsaliste (Solanaceae) sugukonda. Ta on mitmeaastane rohttaim, kelle lühirootsulised, karvased, kuni 30 cm pikkused lehed paiknevad kodarikuna. Rohekaskollased või punakad õied asuvad 5 cm pikkustes õisikutes. Vili on kollane, 2–3 cm suurune mari. Lihakas, kuni 60 cm pikkune juur sarnaneb inimese – vahel mehe, vahel naise – kujuga. Alraun kasvab looduslikult Vahemere maades.

Alrauni peeti koduvaimuks, kes tõi head õnne ja rikkust nii majale kui ka majaelanikele. Usuti, et alrauni omanikul puuduvad vaenlased. Lõunaslaavlased aga arvasid, et alrauni abil saab paljastada vargaid ning hoida kariloomi nõidumise eest.

Armeenias põletati taime juurt kurjade vaimude väljaajamiseks ruumidest ning tema suitsu hingati sisse meeltesegaduse leevendamiseks.

Prantsusmaal kanti alraunist kaelakeesid kaitseks õnnetuste eest.

Ammustel aegadel äratas tähelepanu alrauni juurika müstiline kuju ja seetõttu omistati taimele ebatavalisi võimeid. Et taim sisaldab tõepoolest narkootilise toimega alkaloide, valu leevendavaid ja uimastavaid aineid, siis sai fantaasia tegelikkuses ka kinnitust.

Alrauni korjamisega kaasneb mitmeid rituaale, nagu taime ees põrmu heitmine, ohverdamine, loitsimine või naiste alasti tantsimine.

Mandragola Menore. Trento herbaarium 15. sajandist.

Keskajal usuti, et alraun parandab kõik haigused, ainult surma vastu on temagi võimetu. Saksa usutegelane, kirjanik, taimetundja ja helilooja Hildegard von Bingen (1098–1179 pKr), kes avaldas ka hulga ravitsemisalaseid kirjutisi, pidas taime inimesetaolist kuju lahenduseks haiguste ravimisel. Kui inimene kannatas mõne peahaiguse all, siis tuli kasutada ravimina taime peakujulist osa, kui olid haiged käsi või jalg, siis vastava kujulisi taimeosi.

Vanas Kreekas oli taim kõrgelt hinnatud unetusevastase ravimina, sellest valmistati unejooki. Alrauni vili soovitati panna padja alla – vastav toiming pidi kindlustama hea une.

Alrauni juurt pandi veini ja äädika sisse, jooki kasutati tuimastava vahendina kirurgias, aga ka valude, maania, nukrameelsuse ja krampide vastu.

Tänapäeval valmistatakse alrauni lehtedest salve ja hautisi, mida kasutatakse valutavate haavade ja paisete raviks nende valuvaigistava toime pärast. Värsket juurt tarvitatakse okseleajava ja lahtistava vahendina.