Читать книгу Minu Dublin - Kristiina Piip - Страница 10

Minu kujutlus külluslikust toidulauast puruneb hommikul tuhandeks killuks. Hosteli köögis askeldab trobikond võõraid öömajalisi. Laual toretsevad hooletult avatud röstsaiakotid, alustassidele on kunstipärase ringina laotud võipakikesed ja ruudukujulised moosikarbid. Mõned munadki otsivad lauaserval balansseerides tasakaalu. No mis siis ikka – niikaua, kui laualt ei puudu tass kohvi, on minu hommik korda läinud.

Lahustuv kohv on siinmail vist ülipopulaarne, mõtlen Nescafe purki avades ja veekeetjat sisse lülitades. Röstsaiu meisterdades poetame mõne sõbralikuma kaaskannatajaga üksikuid lausekatkeid, kuid tundub, et hommik on viisakusavaldusteks veel liiga varajane, silmad jutukaaslase nägemiseks alles unesegused, juuksed sõbrasuhete loomiseks häbiväärselt segamini.

Naudin kuuma kohvi aeglaste rüübetega ja otsustan kõhu korralikult täis süüa. Igaks juhuks. Mida iirlased hommikuks söövad? Kahtlen sügavalt, kas asi vaid röstsaia ja moosiga piirdub. Kuskilt meenuvad jutud peekonist ja omletist…

Peame end hostelist välja registreerima enne keskpäeva. Üks on selge – järgmist ööd me oma finantsseisu arvestades siin majas enam veeta ei saa.

Palume administraatorineiul kohvritel õhtuni silm peal hoida. Meie suureks üllatuseks ta nõustubki, ehkki võiks arvata, et pärast eilset vahejuhtumit Inglise naeltega ei soovi ta endale rohkem lisakohustusi. Tuleb tõdeda, et iirlased on üks äärmiselt sõbralik ja vastutulelik rahvas.

Lahkume majast, kaks kätt taskus. Milline kergendus on sel viisil tänaval kõndida. Korraks tekib tunne, et me juba elamegi siin, et meil on koht, kuhu minna, kui vaid tuju tuleb.

„Mis siis nüüd?” küsin Annalt. „Paremale või vasakule?”

„Lähima ajalehekioskini,” kõlab konkreetne vastus. „Missioon number üks – leida elukoht.”

Mõeldud-tehtud. Suundume vasakule, jõest eemale. Paarisaja meetri kaugusel märkamegi müügikohta.

„Huvitav, milline neist see Dublini kohalik leht võiks olla?” küsin silmi üle lõputute lehehunnikute lastes. The Irish Times, Irish Independent, Evening Herald…

„Evening Herald! Just see, mida me otsime.” See on Dublini kohalik päevaleht, üks euro tükk.

Ulatame vanaldasele müüjatädile eurose mündi ning sammume, leht näpu vahel, lähima trepini. Istume hommikupäikesest soojaks köetud astmetele, pööramata tähelepanu ümbrusele ja linnaelanikele. Selleks ei ole meil hetkel lihtsalt aega, missioon vajab täitmist.

Lööme lehe kuulutuste juurest lahti ja asume sobiva elukoha jahile. Rubriik „Apartments/Houses to Let”^[1.] kihab pakkumistest. Seame üüri ülempiiriks ühe voodikoha eest sada eurot nädalas, mis tundub igati mõistlik ja ümmargune number, kui seda kroonidesse mitte arvestada. Paraku aga muunduvad mõttes kõik eurod justkui võluväel Eesti kroonideks. Huvitav, kui kaua läheb, et see rumal komme lõpuks kaob?

Uskumatu, et alles võtsime ajalehe kätte, aga juba ongi meil kokku lepitud kohtumine tulevase üürileandjaga. Tunni aja pärast, kui täpne olla.

Nüüd läheb meil kiireks. Kihku-kähku tuleb leida buss, mis meid õigeks ajaks sihtkohta toimetaks. Rebime kuulutuse hooletult ajalehest välja, sest aadress on meile hääldamatu. Meie sihiks saab Glasnevin, postiindeksiga Dublin 9. Võtab veidi aega, et O’Connell Streetile tihedalt pikitud bussipeatuste hulgast õige leida. Aga leiame selle siiski.

Double-decker’isse^[2.] sisenedes surub Anna ajalehest välja rebitud kuulutuse juhile nina alla ja küsib sellel olevat aadressi püüdlikult hääldades, kas juhil on kavatsus ka sealt mööda sõita. Vanamehel pole õrna aimugi ja kuigi ta kohendab korduvalt oma prille, mis tema liiga laugjalt ninalt alla kipuvad vajuma, on selge, et täna on tema elu esimene kord sellest tänavast kuulda. Mõistetav, arvestades kõiki neid miljoneid tänavaid, millest Dublin tihedalt läbi on põimunud. Jah, tundub, et juht pole teps mitte Google Mapsi^[3.] inimversioon. Aga Glasnevinisse sõidab ta küll.

Pärast paarikümneminutilist sõitu otsustab juht, et oleme enam-vähem õiges piirkonnas, ja teatab, et võime maha minna. Meid jäetakse keset võõrast linnaosa, tänav tundub lausa kilomeetritepikkune. Sirget teed ääristavad ühe- ja kahekordsed piinlikult hoolitsetud ridaelamud, anonüümsuse eest kannavad hoolt neid ümbritsevad aiad.

Vaatame ringi, et teha selgeks, mis tänaval meid hüljati. Meile ei jää silma mitte ühtegi tänavasilti.

„Kuskil peab ju ometi kirjas olema, mis tänav see on!” Anna hakkab vaikselt kannatust kaotama.

Ohkan sügavalt.

„Tundub, et iirlastel on kummaline komme tänavaid vaid nonde alguses ja lõpus märgistada. Nii et hakkame kõndima, ega me enne targemaks saa.”

Jõuame vaevu paarsada meetrit edasi minna, kui meie kõrval aeglustab käiku hõbedane auto.

Küljeaken lastakse alla: „Saan ma teid kuidagi aidata, tüdrukud?”

Küsimuse esitab üks lahkeimaid nägusid, mida ma viimasel ajal näinud olen. Tundub, et oleme vist tõesti hädalise moega, kui juba ontlikud koduperenaised meile oma abikätt pakuvad. Või on siin taas tegu iirlaste abivalmidusega?

Küsime hoolitsetud välimusega naiselt, kuidas vajalikule tänavale jõuda. Naine võtab hetke järelemõtlemiseks ja ütleb siis:

„Ma arvan, et tean, kuhu te minna soovite. Istuge autosse, viin teid kohale, sest sinna ei ole just lihtne teed leida.”

Tundes kergendust, et oleme pääsenud väsitavast ekskursioonist, istume autosse. Sõidu ajal tunneb naine siirast huvi, kust me pärit oleme ja mida me Dublinis teeme. Valgustame teda veidi, laskumata ebavajalikesse detailidesse nagu elukoha puudumine, töökohast rääkimata. Eestlaslik eneseuhkus, mis muud.

Mõni minut hiljem olemegi õige maja ees, autost väljudes täname sõbralikku naisterahvast, kes sõidab edasi oma koju, pargib auto oma aeda ja avab oma võtmega koduukse. Milline privileeg! Milline õnn!

Kas see kahekordne punastest tellistest maja saab meie tulevikukoduks? Mõne hetke pärast selgub. Avame värava ja jääme majatrepile kannatamatult omanikku ootama. Meie tähelepanu köidab raskel eesuksel toretsev metallist koputi, mille imetlemine aitab kiiremini minuteid mööda saata. Tänav meie selja taga vaikib.

Lõpuks sõidab mürinaga kohale auto, millest väljub kiirustades tumedapäine õllekõhuga mees, juuksed teismelise kombel popilt geeliga püsti aetud.

„Vabandage, et hilinesin,” hüüab ta väravat avades eemalt. „Edasilükkamatud asjatoimetused tulid ootamatult vahele.”

„Sellest ei ole midagi, me ka alles jõudsime. Oleme vaid paar minutit oodanud.” Anna on nakatunud mehe energilisest kõnepruugist.

Surume viisakalt tervituseks kätt ja tutvustame end. Kahjuks ei jää mulle kunagi esimese korraga nimed meelde. Mark? Charles? Dave? Justkui mälust pühitud. Kutsugem teda lihtsuse huvides härra Majaomanikuks.

Erkpunane välisuks avaneb härra Majaomaniku võtmega justkui võluväel ja me saame elamisega uudishimulike mudilaste kombel tutvust teha.

„Mul on plaanis siia veel kaks inimest juurde võtta. Huvilisi on piisavalt ja ruumi samuti. Vaadake ringi ja kui tekib küsimusi, siis vastan meeleldi.”

Majja sisenedes tundub mulle, et viisakas oleks ka jalanõud ära võtta, aga kingapandla kallal kohmitsedes kuulen härra Majaomanikku ütlemas: