Читать книгу Minu Dublin - Kristiina Piip - Страница 8

Teekond Portrushist Belfasti kulgeb uniselt. Väljas hõõgub kuum hilissuvine päike ja kütab bussi harjumatult kuumaks.

Aknast välja vaadates üllatun, kui sarnased on Iirimaa ja Eesti loodus. Lauge maastik, rohelised aasad, näe – isegi lambad taamal rohtu näksimas! „Linnaloodus” on arvatavasti hoopis teistsugune kui Eestis. Elame, näeme.

Maastikku silmitsedes rahunen, kõik tundub nii ilus ja stressivaba. Selline vanaemale maale küllamineku tunne. Sulgen silmad ja jään sõidu lõpuni kuhugi une ja reaalsuse vahepeale.

Belfasti ei suuda ma suhtuda teisiti kui eelarvamusega, ükskõik kui palju ma ka ei pinguta. Silme ette kerkivad pildid lõhkevatest autopommidest, rahutustest linnasüdames, kaklustest ja verest. Ma ei saa neid pilte oma kujutlustest välja.

Kohale jõudes hingan kergendatult, sest vähemalt esmapilgul ei näi kuskil rahutusi olevat. Minu kuuldeulatuses ei plahvata ükski pomm, jumal tänatud. Tundub päris korralik ja rahulik linn.

Igaks juhuks ei hakka me Belfasti ja siinsete elanikega lähemat sõprust looma ning kiirustame Dublini bussiaegu kontrollima.

Pool tunnikest ootamist, ja järjekordne bussireis võib alata. Dublin – siit me tuleme!

Dublinisse jõudes on juba pime. Ümberringi helgivad miljonid tulukesed, kutsuvalt ja koduselt. Kell on pool üksteist. Hoolimata sellest, et rahvusvaheliselt üldtunnustatud reeglite järgi algab poole tunni pärast öörahu, ei näi linn siiski magavat. Kui, siis on vaid kergelt unine. Oma mitmekümnekilost pagasit järele vedades ütlen:

„Oleks me seda teadnud, et täna jälle ringiga Dublinis tagasi oleme, poleks me pidanud aega ega raha raiskamagi. Oleksime ju võinud kohe siia jääda.”

„Oleks on paha poiss,” vastab Anna ja vaatab selja taha, sest järsku tundub, et meid jälitatakse.

Tunne osutub õigeks, meie järel kiirendab sammu üks võõras, kelles me bussi kaasreisija ära tunneme.

„Tervist, tüdrukud,” ütleb ta meile kahtlaselt sõbralikult, mis mind äärmiselt skeptiliseks muudab. Kindlasti on tal mingi tagamõte. Sest normaalsed inimesed ei jookse keskööl võõraste tüdrukute sabas, vaid lähevad kõige sirgemat teed pidi koju.

„Kuhu minek?” küsib ta aktsendiga, aga see kahjuks ei reeda, mis maalasega tegu. Ka välimuse järgi ei oska midagi öelda. Täiesti tavaline kahekümnendates meesterahvas, keskmist kasvu, keskmise välimuse ja keskmise meeldejäämisega. Iirlane vist siiski mitte.

„Me läheme öömaja otsima,” ütleb Anna. „Äkki sa tunned linna paremini kui meie ja oskad mõnda soodsat hostelit soovitada?”

Poiss jääb hetkeks mõttesse. Arvatavasti pole tal õrna aimugi, kus turistid öö veeta eelistavad, aga ta tahab olla abivalmis.

„Ma arvan, et Temple Baris ikka kohti leidub. Lähme vaatame.”

Võõras hakkab lahkesti teejuhiks ja juhatab meile teed. Vudime tema järel nagu kaks äraeksinud turisti. Meil on tegu, et tema kannul püsida ja kohvreid ühest jalgteest teise manööverdada. Kuigi enamiku ajast tuleb poisi jalataldu ja selga silmas pidada, saan ka linnale põgusa pilgu heita. Mind hämmastab, et linn on nii madal. Ei ühtegi pilvelõhkujat. Mida sa siis lootsid, küsin endamisi – New Yorki?

Meist vasakut kätt voolab jõgi, lõigates linna kaheks. Selle nime ma muidugi ei tea ja kirun end puuduliku koduse ettevalmistuse pärast. Ent veel eile polnud mul aimugi, et otsustame siia tulla.

Poiss jutustab vahetpidamata ja meie üritame viisakusest vastata. Aina rohkem süveneb kartus, et tegu ei pruugi olla usaldusväärse isikuga. Liigne sõbralikkus äratab kahtlust – või siis eestlaste paranoiat.

Tuleb välja, et Temple Bar ei olegi baar, nagu ma esialgu rumalast peast eeldasin. See on Dublini munakivitänavatega vanalinn, tihedalt meelelahutusasutusi täis – armas minevikuhõnguline linnaosa, mis meenutab Tallinna vanalinna.

Temple Bar hakkab elama öösel. Siin-seal on kosta kärarikkaid ja ilmselt alkoholi tarbinud inimesi, kes on end õhtuks lõdvaks lasknud ja tulnud linna ööelu nautima.

„Ei tea, kas siin magamisest ka midagi välja tuleb?” küsib Anna.

„Mina olen küll juba piisavalt väsinud, nii et linnakära mind ei segaks. Usu mind, me magame täna öösel nagu beebid. Kui me muidugi nii hilisel tunnil veel kuskilt öömaja leiame.”

Vaatame lootusrikkalt meie tänaõhtuse giidi otsa, kes järjekordsest hostelist välja tuleb. Kas ehk nüüd läks õnneks?

„Kahjuks on kõik kohad juba täis. Aga ärge muretsege, lageda taeva alla te ei jää.”

Poiss läheb järjekordse hosteli administraatori jutule. Mõne sekundi pärast avaneb uks ja ta viipab meile oma valge käega:

„Tulge edasi, siin on veel mõni vaba koht.”

Hingame kergendatult, aga see kergendus asendub ärevusega, kui administraatorineiu kategooriliselt keeldub Inglise naelu vastu võtmast.

„Vabandage, neiud, aga siin saab maksta ainult eurodes.”

Einoh, tore küll. Kust me need eurod siis peaksime keset ööd välja võluma? Kiire käik lähimasse valuutavahetuspunkti näitab, et Dublinis ei olegi need ööpäev läbi avatud. Mis nüüd saab?

Paneme käiku kogu oma veenmisoskuse ja lõpuks annab neiu järele. Maksame mõlemad 25 naela voodikoha eest ja saame toavõtmed. Üheks ööks, koos hommikusöögiga.