Читать книгу Minu Dublin - Kristiina Piip - Страница 5

Võtan salalaekast mälestuse, mida ma juba mitu aastat ei ole meenutanud. Seda katab paks tolmukord. Puhun tugevasti ja tolm lendab üle toa laiali, sillerdades kardina vahelt piiluvas päikesevalguses. See mälestus on roheline ja lõhnab kui ristikhein.

See on mälestus minu Dublinist. Tänaseks on sellest juba üle seitsme aasta, kui ma esimest korda Iirimaale jõudsin. Enne lennuki maandumist kangastus mu silme ees pilt vihmasajus sebivatest tedretähnilistest punapeadest. Vihma sadas küll, aga ma ei märganud mitte ühtegi punapead. Olen ma ikka Iirimaal? Ja mis kummalist keelt siin räägitakse?

Need olid minu esimesed mõtted, kui ma kohvrirataste põrina saatel Iirimaa tänavatele astusin.

Sel hetkel ei osanud ma aimatagi, et juba järgmisel päeval olen Põhja-Iirimaalt ringiga Dublinis tagasi – elukohata, töökohata, rahata. Vaatamas kadedusega kõiki neid õnnelikke inimesi, kes kiirustasid mulle teadmata suunas – kes koju, kes trenni, kes niisama sõpradega kokku saama.

Iga väikseimgi sündmus, mis sellele päevale järgnes, iga inimene, keda sel maal kohtasin, sümboliseerib minule justkui doominokivi ses lõputult kirevas jadas. Oli hetki, mil mõni neist lõi ohtlikult kõikuma, oli hetki, mil kogu rivi pudenes koost, aga oma kangekaelses järjekindluses alustasin ma otsast ega jätnud enne, kui viimane neist uuesti kindlalt püsti sai. See võttis mul mitu aastat, kuid muster, mis sellest kujunes, sai üllatavalt huvitav. Veidi kaootiline küll, aga siiski mulle nii omane.

Dublin,

2011