Читать книгу Minu Dublin - Kristiina Piip - Страница 7

Mina ja Anna seisame Portrushi väikelinna perroonil ja vaatame lahkuvale rongile järele. See kaob rataste ragina saatel meie vaateväljast. Suur õhtu oma hämarusega on kohal. Kohal oleme meiegi.

Heidame pilgu paberile, millele on kirjutatud hotelli aadress. Kui hästi läheb, siis on meie tulevast tööandjat õigel ajal informeeritud ja ta ootab meid uksel, valmis lahkesti peavarju ja söögipoolist pakkuma. Seda viimast oleks hetkel hädasti vaja, sest kõht on pikast reisist väga tühi.

Linn tundub juba magavat. Mitte ühtegi hingelist, autodest rääkimata. Kell võib olla umbes üheksa õhtul. Seame sammud Main Streeti poole, meist paremale jääb õhtutuules kohisev Atlandi ookean.

Leiame hotelli kiiremini, kui arvasime. Avame kõheldes toretseva peaukse ja vaatame tühjas restoranis küsivalt ringi. Meile läheneb väikest kasvu, viiekümnendates eluaastates naisterahvas, kelle lühikestes juustes on juba salguti halli. Jääb mulje, et ta räägib ülehelikiirusega, ja esimese minuti jooksul ei erista ma tema jutust muud kui kahte sõna – Kristiina ja Anna. Needki inglispärase hääldusega. Kuna lause tonaalsus lõpu poole kõrgeneb, eeldan, et tegu on küsimusega. Noogutame märgiks, et need oleme tõesti meie.

Käsi surub kätt, õhus lendlevad viisakusavaldused. Tunnen end inglise keeles väljendades puisena ja taban oma lausetes kohutava aktsendi. Einoh, tore küll, niipaljukest siis aastatepikkustest inglise keele õpingutest.

„Te olete kindlasti pikast reisist väsinud?”

„Kas kõhud on ka väga tühjad?”

Väikese käbeda naise energiavool viib meid sujuvalt hotelli kööki. Vaevalt jõuame istet võtta, kui meie ette lauale ilmub suur taldrikutäis rasvaseid friikartuleid ja paneeritud kala – fish & chips. Törts ketšupit punase kaunistusena taldrikuserval.

Pole just see, mida ma ootasin, aga heakene küll. Esimesi kartuleid haugates tunnen kummalist hapukat maitset. Äädikas?

Sel ajal kui laseme külakostil hea maitsta, kädistab pisike võõrustaja lakkamatult, pillub juhtnööre homse esimese tööpäeva kohta ning lubab meile kohe ka uut elamist tutvustada. Enamik naise jutust jääb suurtest pingutustest hoolimata mulle arusaamatuks. Naha alla poeb väike ärevus – mis siis saab, kui kõik sellise aktsendiga räägivad ja ma oma tööga hakkama ei saa? Annat vargsi silmanurgast piieldes avastan kergendusega, et ma pole oma mures üksi. Tema kortsus kulm ja ülikeskendunud näoilme räägivad sama.

Kõhud täis, juhatab naine meid teisele poole teed. Äsjasele arhitektuuripärlile kontrastiks on meile avanev vaade ühiselamu tüüpi hoonele rahutukstegev. Kuskil peetakse vist pidu?

Keegi kõõlub aknast peadpidi välja ja teeb suitsu. Kätepaarid lehvivad ja karjutakse tervitusi. Tähendab, nad juba teavad, kes me oleme?

Kohvrid tuppa, põgus pilk üle hämara toa, ja elutoas me olemegi.

Appi, kui palju rahvast! Kõik noored, kõik välismaalased…

Enda ümber laiuvat peademerd vaadates taipan, et oleme alates praegusest hetkest ametlikult majanaabrid ja töökaaslased.

Lauale ilmuvad plasttopsid, need täituvad kiiresti odava punase veiniga. Veini kõrvale räägib igaüks oma eluloo. Suuremalt jaolt on tegu Poolast pärit saatusekaaslastega, kes kõik on tulnud siia Iirimaa põhjapoolseimasse tippu õnne otsima.

Kuulame neid tähelepanelikult, aga vein teeb kiiresti uniseks ja selleks ajaks, kui jutujärg meieni jõuab, jaksame anda vaid põgusa ülevaate – et enne tänast hommikut me Annaga isegi ei tundnud teineteist, et sattusime Eesti töövahendusagentuuri kaudu täiesti juhuslikult koos ühe lennu peale ja ühte sihtkohta. Mina võtsin aja maha, et end enne viimast ülikooliaastat veidi laadida – minust peaks kõigi eelduste kohaselt saama moekunstnik. Anna ei ole veel päris kindel, mis temast saab, tema tuli siia eelkõige iseennast leidma.

Vabandame haigutust maha surudes end reisiväsimusega ja läheme oma tuppa, et sealse elamisega enne magamajäämist tutvust teha. Tulles ei antud meile selleks ju vähimatki võimalust. Loodetavasti ei olnud majaelanike kiires veinipudelite avamises mingit tagamõtet.

Vajun selili suurde ragisevasse voodisse, mis üle poole toast enda alla võtab, ja lasen jalad üle voodiääre rippu. Ei viitsi saapaidki ära võtta, niivõrd väsinud olen. Jään räämas lage ainiti vahtima.

Anna askeldab toas ringi, tõstab asju kohvrist põrandale ja põrandalt tolmusesse riidekappi, mille uks ei taha kuidagi lahti seista.

„Siin ei ole isegi peeglit!” hüüatan meeleheitel, karvavõrdki hoolimata teispool papist seina magavatest poolakatest. „Mismoodi saab elada ilma korraliku peeglita, ütle mulle?”

„Aga on ju peegel, näe,” rahustab Anna ja lükkab kapiukse lahti.

„See ka mõni peegel,” ütlen ma põlastusväärset ruudukest ripsmete vahelt silmitsedes. „Ja see laud! Üks jalg seisab veel ainult ausõna peal püsti ja sahtlid ei käi korralikult kinni ega lahti!”

„Nojah, ega see sisustus siin just kiita ei ole,” tõdeb Anna oma riidenatukest lapates. „Tead, mis ma arvan?” küsib ta.

„Tean küll, ma arvan ise sedasama. Need kuradi poolakad on enne meie sissekolimist kõik vähegi töökorras mööbli oma tubadesse laiali tassinud. Kes hiljaks jääb, see ilma jääb, nagu öeldakse.”

Põrnitsen lage edasi.

„Kuule,” ütlen ma mõne aja pärast.

„No räägi.”

„Kui sa mõtled, et ma tahangi nüüd sinu voodikaaslaseks hakata, siis eksid.” Anna vaatab mind, seejärel lillelise kattega kaheinimesevoodit, ja puhkeb naerma. Tema naer nakatab mindki.

Mõne aja pärast hüppan voodist välja ja suundun otsusekindlalt seina ääres nukrutseva kohvri juurde. Avan suure ragina saatel tõmbluku ja sukeldun korralikult kokku volditud riidekuhilasse.

„Mis sul hakkas?” küsib Anna imestades.

Leian oma musta käekoti, käekotist rahakoti ja rahakotist raha. Mõned Inglise naelad ja üksikud eurod. Kokku umbes sada ühikut, kui kurssi mitte arvestada.

„Kui palju sul raha järel on?” vastan küsimusele küsimusega.

„Hmm, midagi vist ikka on, aga mitte eriti palju. Mis siis?”

„Parem hakka uuesti kohvrit pakkima, sest me lahkume,” olen resoluutne.

„Mis mõttes – lahkume! Kuhu siis?”

„Ükskõik kuhu, ära siit masendavast väikelinnast! Minupärast kas või Londonisse. Või Corki. Või Dublinisse. Aga siia me ei jää!”

Pärast mõningast arutelu ja kalkuleerimist peame tõdema, et London jääb vaid unistuseks. Rahavarud on ühe päevaga lootusetult kokku kuivanud. Olgem realistid – me läheme kas Dublinisse või üldse mitte kuhugi. Aga meil on ju töö! Meil on katus pea kohal! Meil on majatäis poolakaid, kellega me aja jooksul kindlasti suurteks sõpradeks saame. Milleks hakata püüdma sinilindu? Milleks sukelduda pea ees tundmatusse ja mängida oma õnnega?

„Jääb siis Dublin?” küsin oma värskelt voodikaaslaselt, kelle pilk sekundi murdosaks kahtlusevarjundit peegeldab, kuid kes siiski imekombel noogutab.

„See on siis otsustatud,” lausun päevale punkti pannes.

Juba minuti pärast poeme lillelise kattega voodisse ja uinume unenägudeta unne.

Ärkan vaikuse peale. Ma ei taipa, kus olen. Unesegasena viibin mõne hetke taas Tallinnas, oma pisikeses, kuid armsaks saanud ühiselamutoas. Kuulatan, kas trammid on hommikust sõitu juba alustanud. Ei ainsatki väljast kostvat heli. Küllap on liiga vara, mõtlen silmi avamata. Veel on aega näha mõni värviline unenägu, enne kui tuleb ärgata ja end kooliks valmis seada.

Reaalsus hiilib tasakesi lähemale ja kummardub üle mu unise näo. Millegipärast on õhk täna teise lõhnaga, kuidagi soolasem, merehõnguline. Avan valgusega harjumist vajavad silmad. Mu pilk otsib mummulist kardinat, mille vahelt päike hommikuti sisse piilub. Aga kardinad on hoopis teistsugused, üldse mitte mummulised. Nende kerge liikumine akna ees raputab mind ärkvele.

Ajan end järsu liigutusega istuli ja lükkan sassis juuksed näo eest ära. Minu kõrval magab võõras, tumedad lokid padja katteks. Ah, see on ju kõigest Anna, tabab mind õnneks kiire äratundmisrõõm.

„Anna!” raputan kaaskannatajat kergelt õlast. „Anna, ärka üles, me peame liikuma hakkama.”

Vaikselt avab ta silmad, viibib hetke oma Eesti-mälestustes ja jõuab siis minu juurde Portrushi.

Kell on pool kümme.

Kohvrid seina ääres ootevalmis, tuleb võtta kiire hommikusöök.

Vajutan ettevaatlikult ukselingi alla ja paotan krigiseva ukse. Maja on vaikne.

„Teised on vist juba tööl?” sosistan. Oleme majas üksinda ja see annab meile aega, et mõttega eelseisvast reisist rahulikult harjuda. Elutoa laual vedelevad eilsest õhtust jäänud tühjad veinipudelid ja punaste rantidega plasttopsid.

Teeme köögis mõned röstsaiad ning tassi kohvi.

„Mis kell meie esimene tööpäev algama pidi?” küsin kahe kohvilonksu vahepeal.

„Kell kaksteist oli kokku lepitud,” vastab Anna kuumale röstsaiale võid määrides. See sulab hetkega ja imbub saia sisse.

„Tead, mul on isegi veidi piinlik, et me niimoodi selgitusi andmata lahkume. Kui me hotelli ei ilmu, tuleb keegi kindlasti mõne aja pärast kontrollima, kas me pole äkki sisse maganud.”

„Aga jätaks lauale lahkumiskirja?” tuleb Annale mõte.

„Muidugi,” hakkan ma köögisahtlitest paberit ja pliiatsit otsima. Ulatan need Annale ja ta asub kiiruga kirjutama.

Viin tühjad kohvitassid kraanikaussi ja sinna need meist jäävad. Pesemiseks pole aega ega tahtmist.

Viimane pilk üle toa, mis selle ühe õhtuga ei jõudnud veel armsaks saada. Meist jääb lauale rebitud servaga paberileht, millelt võib lugeda:

Armsad majanaabrid!

Jõudsime otsusele, et siinne linnake ja töö hotelli ettekandjana ei ole siiski meile. Seepärast läheme kahekesi Dublinisse õnne otsima. Kõike paremat teile edaspidiseks ja äkki kunagi kohtume, sest maailm on ju nii väike…

K ja A

Tänavale jõudes tunneme end justkui põgenikena ning vaatame ärevalt vasakule ja paremale. Teisel pool kitsast peatänavat toretseb hotell, mis oma stoilises rahus ei näi mõistvat, miks me ta üleöö hülgame. Kartes juba tuttavaks saanud nägusid akna peal piilumas näha, kiirendame sammu. Kohvrirattad põrisevad tänavakividel. Aina lähemale jõuab teadmatus tuleviku suhtes.

Kui oleme ööbimiskohast ohutus kauguses, ütlen:

„Me ei saa lahkuda ilma Atlandi ookeanile pilku heitmata.”

„Muidugi ei saa,” nõustub Anna ning me läheme vaateplatvormile ookeani imetlema. Päev on kena ja päikesepaisteline, isegi tuul halastab meie lahti ununenud juustele ega aja neid sassi.

Siinsamas, mõned meetrid allpool on ääretu ookean, mis paneb meid tundma väikese ja tähtsusetuna. Sillerdav veepind on taevakarva sinine, kerge lainetus paitab randa jõudes liivast maapinda. Meie selja taha jääb puhas ja värvikirev väikelinnake, justkui pildiraamatust.

„Me oleme vist aru kaotanud, et niimoodi üleöö lahkume,” lausub Anna ohates.

Vastan: „Siin on siiski natuke liiga rahulik ja usu mind, ajapikku selgub, et kõik tunnevad kõiki, käivad ühtedes ja samades pubides ning poemüüjad teavad meid nägu- ja nimepidi. Omamoodi ekstreemnegi, nii et võime siia tagasi tulla, kui oleme juba pensionil.”

Veel viimane kiire pilk ümbrusele. Fotoaparaati mul kahjuks ei ole, aga salvestan linnakese mällu, et saaksin seda alati, kui tahtmine tuleb, uuesti imetleda.