Читать книгу Minu Vietnam. Maailmakodanik, seljakott ja beebi. - Kristina Kallas - Страница 6

Ammuaega tagasi, noore neiuna vaatasin käsipõsakil igavledes Nõukogude Eesti ühe depressiivse väikelinna kooli inglise keele tunnis õpikust pilti Londoni punastest double-decker’itest ehk Londoni kahekordsetest bussidest Big Beni taustal. Kuigi mu isa püüdis mind veenda vastupidises, tundus inglise keele õppimine nii mõttetu! See keel kuulus võõrastele inimestele, kes pealegi elasid „piiri taga”. Mis on minul nende keele õppimisega asja! Iialgi poleks ma julgenud arvata, et kunagi sõidan ma ka ise double-decker’ite ülakorrusel, juuksed tuules lehvimas. Toona oli London ju kättesaamatult kaugel! Vietnamit ei olnud mu Nõukogude Eesti aegses maailmas olemaski.

Õnneks on puberteedi ja täiskasvanuks saamise vahele jäänud paarikümne aasta jooksul maailm imeväikeseks muutunud. Enam ei ole olemas „piiri taga” asuvaid maid. On vaid maad, kus ma olen käinud, ja maad, kus ma ei ole käinud. Euroopa on täna minu koduks ja välismaa on kõik see, mis sealt väljapoole jääb. Et jagan pereelu kahe riigi – Eesti ja Poola – vahel, pean nüüd Varssavisse lendamist sama tavaliseks kui omal ajal Tallinnas sugulaste külastamist.

Just sellepärast võib seda raamatut võtta ka kui oodi globaliseerumisele. Kui poleks langenud Berliini müür ja lagunenud Nõukogude Liit, kui Vietnam poleks oma väravaid maailmale avanud ning kui kõigele sellele poleks järgnenud interneti- ja odavlennufirmade ajastut, poleks sündinud ka seda raamatut. Loomulikult tean ma üleilmastumise varjukülgedest: suurenevast ebavõrdsusest vaeste ja rikaste riikide vahel, loodusvarade hävituslikust kasutusest, keelelise ja kultuurilise amerikaniseerumise pealetungist, kultuurikonfliktidest. Riigiteadusi tudeerides sain hea (teoreetilise) põhja ja Vietnamis veedetud aeg kinnitas kõikide nende probleemide olemasolu. Ka varjukülgedest on raamatus natukene juttu.

Kuid möödunud sajandi lõpus valla pääsenud globaliseerumisel on ka teine, positiivsem külg – üksikisiku (praegusel juhul siis minu) tasand. Globaliseerumine on ära uhanud külma sõja rajatud poliitilised vallid ja hõrendanud piire, mis eri kultuure üksteisest eemale hoidsid. Inimene on muutunud vabamaks – ma võin tänapäeval minna kuhu iganes (peaaegu)! Ka siinkohal annan ma endale aru, et seda vabadust naudib vaid käputäis inimesi, valdavalt rikaste riikide kõrgelt haritud ja kõrgelt tasustatud tegelased. Kuid ka keskmine vietnamlane, kes puhtalt oma tahtmise peale igale poole üle maailma ei pääse, on üleilmastumises võitjate poolel: maailm on talle osaliselt koju tulnud ja ta teadlikumaks, haritumaks ning ka rikkamaks teinud.

Esimest korda külastasin Vietnamit 2006. aastal. Toona oli see pika nimekirja üks riik, mida ma ligi aastase maailmareisi ajal väisasin. Vietnam jättis mulje noorest, kiirest, värskusest pakatavast ühiskonnast, mis võis külastajat oma energiaga rikastada, kuid ka väsitada. Tookord ei õppinud ma teda tundma, mind kannustas tagant elamustejanu – vaja oli näha nii palju kui võimalik.

Minu Vietnami teine lugu algab 2008. aasta sügisel, kui naasen sinna koos väikese pisipoja ja elukaaslasega. Seekordne reis on aga hoopis teistsugune. Kuigi lähen Vietnamisse taas midagi uut kogema, ei köida mu meeli seekord mäetippude vallutamine ja iidsete templite otsimine pimedates koobastes. Pigem huvitab mind vietnamlaste argielu, nende katsumused ja unistused.

Łódź–Tartu, 2011–2012