Читать книгу Minu Vietnam. Maailmakodanik, seljakott ja beebi. - Kristina Kallas - Страница 9

Valge minibuss sõidab jõnksutades Hanoi ummistunud liikluses. Motikad ja jalgratturid pressivad signaali andes mööda. Buss on liiga suur ja kobakas, justnagu ämblik, kes on sipelgapessa toppama jäänud: liikuda saab vaid väikeste vonksatustega oma suure massiga endale teed tehes.

Bussiaknast paistab teeäärt palistav tihe majade rivi, millele ei näi lõppu tulevatki – pood poekese kõrval, mõni söögikoht või äri vahele pikitud. Tolmustel majaesistel askeldavad inimesed: müüjad, ostjad, tänavakoristajad, möödakäijad. Kes laadib kaupa, kes sööb plasttoolil istudes suppi, kes ajab juttu või jälgib niisama sagimist. Kõikjal-kõikjal on inimesed. On õhtune aeg, päikeseloojanguni on jäänud vaid napp tunnike, kuid Hanoi – see suur sipelgapesa – ei näita maharahunemise märke. Ummistunud, palav, ruumi ei ole. Kuumav asfalt, liiklusest tõusvad suits ja tolm muudavad olemise veelgi palavamaks.

Ka bussis ei ole ruumi: inimesed ja pagas on risti-rästi üksteise peal. Pole ühtegi vaba kohta, kuhu istuda või astuda. Õhk on inimkehadest kiirgavast soojusest paks, tolm kleepub higistele kehadele.

Kaks aastat on möödunud sellest, kui Adrianiga viimati Hanois peatusime. Seekord on meil reisiseltskonnas üks väike inimolevus lisaks. Plaanide tegemisest reaalse kohalejõudmiseni on läinud ligi aasta. Lapsuke on nüüd juba kaheksa kuud vana.

Vaatan tolmusest bussiaknast välja, pead väsimusest vastu klaasi toetades. Adrian istub mu kõrval vaikides, ka tema ilme reedab kurnatust. Päeva alustasime Hiinas mitme rongiga piirini sõites ja nüüd oleme piirilinnast Lạng Sơnist olnud teel Hanoisse juba ligi kolm tundi. Mu jõud on otsakorral ja teosammul edasi kulgev liiklus kasvatab väsimusest tekkinud pinget. Aknast paistev sagin, mis kahe aasta eest minus elevust tekitas ja kaasa kutsus, tundub praegu hirmutav. Hellitan vaikselt lootust jõuda veel enne pimeda saabumist üle silla, mis seob Hồng Hà (Punase jõe) mõlemal kaldal asuva linna üheks.

Laps magab mu süles sügavalt, ta nägu õhetab palavusest, suu on lahti vajunud. Lutt, see rikkama maailma leiutatud imevidin, mis mõni hetk tagasi kaasreisijates suurt elevust tekitas, on suust välja kukkunud. Tunnen, kuidas mu käsivars lapse pea hoidmisest valutab, jalad on kitsasse toolide vahesse pressitud, põlved kanged. Muutun üha kannatamatumaks, kuna tean, et hotell koos sooja vee ja puhaste linadega on siinsamas, kilomeetri jagu eemal.

Kuid buss seisab juba pikemat aega keset silda ühe koha peal. Kõrval kaardub üle jõe veel teinegi sild – legendaarne Long Biên, mille konstrueeris Gustave Eiffel, seesama kuulus Eiffel, kes on püsti pannud ka omanimelise torni Pariisis. Long Biên, kunagine linna uhkus ja Prantsuse koloniaalvõimu sümbol, on tänase Hanoi liiklustihedusega jänni jäänud ning teenindab lisaks rongidele veel vaid jalakäijaid ja mootorrattaid. Bussidele ja autodele on ehitatud kohe kõrvale uus sild, mille keskel me ummikus seisamegi.

Mussoonvihma-hooaeg on läbi ja Punane jõgi on taandunud, rahulik, justkui jõust tühjaks voolanud. Näen aknast, et Long Biêni silla alla, jõe taanduvatele kallastele on laudadest ujukitele omale kodu loonud ligi nelikümmend linna vaeseimat perekonda, peavarjuks üksnes prügikottidest ehitatud katusealused. Musta-sinisekirju prügikotilinnaku elanikke ei näi nende ümber sagiv ning aasta-aastalt üha tihedamaks muutuv liiklus häirivat. Seal, korrus allpool, ei mürise mootorrattad ega suitse vanad Suzukid, Toyotad ja Kiad. Seal praksuvad lõkketuled ja podisevad potid õhtusöögiga.

Long Biêni sillaaluste asukate olemasolust ei tea suurt midagi linna aasta jooksul külastavad kolm miljonit turisti, sest nende kilekotimajakesed jäävad turistide radadelt kõrvale. Nende olemasolust ei taha midagi teada ka Hanoi linnavõim, kelle arvamuse kohaselt peaksid sillaalused otsekohe minema tagasi oma küladesse, kust nad vaesuse ja nälja eest pagesid.

Jõuan mõelda, et mitte ükski väevõim ei suuda sundida inimest nälga taluma, kui tunnen, kuidas buss hakkab jõnksatades taas liikuma. Edasiliikumine, isegi nii vaevaline, kui see praegu on, teeb tuju heaks ja juba ma unustangi Long Biêni kurvad kujud. Jõudnud teisele poole jõge, teeb buss tiiru ümber ringtee ning peatub vanalinna äärel. Püüame inglise keelt natukenegi mõikavate kaasreisijate abiga uurida bussijuhi käest, kuhu buss edasi liigub, kuid saame tema närvilisest käeliigutusest aru, et kõik reisijad peavad bussist väljuma.

Mis siis ikka – hiivame suured seljakotid selga, tõstame lapse kärusse ja hakkame vanalinna südame poole astuma. Üles ärganud laps vaatab vankris unesegase näoga ehmunult ringi. Meid on visatud justkui otse sipelgapesasse. Tihe mass mootorrattureid voolab meie ümber igas suunas. Lõputuna kostev signaalitamine, mootorite sumin ja rattakellade kõlin ründab äkitselt bussi kaitsvate seinte vahel summutatud olnud helidest hellitatud kõrvu. Hanoi vanalinna tänavad on kitsad ja seda kitsukest ruumi jagavad lisaks mootorratturitele, jalgratturitele, autodele ja jalakäijatele ka tänavakaubitsejad, kes on müügiletid otse tänavale püsti pannud, ning turistid, kes lisavad oma peataolekuga veelgi segadust niigi kaosena näivasse tänavaliiklusesse.

Suurim viga, mida nii meie kui teised turistid näivad tegevat, on uitmõtte ajel seismajäämine, selleks et püüda kaoses selgust saada. Ei tohi seisma jääda, peab kogu aeg liikuma! Kui jääda seisma, siis muutub liiklusvool müüriks, millest on raske läbi murda. Peab voolama vaikselt ning samal ajal kõikides suundades silmad lahti hoidma, et tabada moment, kui ees tekib mõni tühi koht, kuhu tuleb kohe söösta. Selliste kiirendustega ja ainult sel moel saab Hanois edasi liikuda.

Olen tõsiselt pinges ja ehmunud. Kuidas ma ometi ei mäletanud, milline kaos Hanois valitseb? Kuidas ma ometi otsustasin oma lapse siia hullumajja tuua? Siin ei ole ju isegi kõnniteid!

Järsku kajab üle kogu liiklussumina muusikaheli. Postide külge, elektrijuhtmete pundarde vahele paigaldatud ragisevatest valjuhäälditest kostab vietnamikeelne lööklaul, misjärel haugatab meeshääl käskivas toonis mingit sõnumit. Paariminutilise teavituse lõpetavad taas energiliselt laulvad naishääled. Mul on tunne, nagu ma osaleks mõnes 1950ndate nõukogude propagandafilmis, ainult et ümberringi ei marsi sirpide ja vikatitega töölised ja talupojad, naerusui nägudel säramas kommunistliku tuleviku lootus – hanoilased ei pööra valjuhäälditele mingit tähelepanu, keegi töötamist ei lõpeta, poode ei suleta ja müügilettidelt kaupa kokku ei korjata.

Meil on vaja leida hotell. Tegelikult pole hotelli kui sellise leidmine raske, sest iga teine maja vanalinnas kujutab endast mingit sorti majutuskohta, kuid iga voodikoht meile siiski ei sobi. Kui me kaks aastat tagasi kahekesi seljakotiga ümber maailma reisisime, siis me tõepoolest ei hoolinud sellest, kus väsimust välja puhata. Seekord on meid aga kolm ja me kolmas reisija esitab öömajale teatud nõudeid, nagu näiteks soe vesi, soovitavalt konditsioneer ja piisavalt suur tuba, et saaks põrandal ringi roomata.

Tiirutame vanalinnas ligi tunni, astudes ühest hotellist teise, piiludes kitsastesse umbsetesse tubadesse, kaubeldes hinna üle. Lõpuks pakime kotid lahti keskpärases hotellis, mis maksab 15 eurot öö eest. Tuba on küll väike ning tumedat massiivset puidust mööblit täis topitud, kuid nähtud variantidest siiski kõige ruumikam ja puhtam, lisaks konditsioneeri ja sooja veega. Avastan, et lapsega reisimine on kulukas: kaks aastat tagasi oleks meie majutuseelarve ülempiir olnud täpselt poole madalamal.

Aken avaneb tänava poole, mis erinevalt hoovi avanevatest akendest toob tuppa küll valgust, kuid samal ajal tähendab ka seda, et tärkav liiklusmüra ja valjuhääldid kindlustavad varahommikuse äratuse. Puhaste linade vahel lamades lasen enne unnevajumist päeva emotsioonidel endast veel kord läbi käia. Väsimus, tolm, palavus, liikluskaos. Hanoi on ju hullumeelne koht lapsega elamiseks, mõtlen. Kuidas ma küll nii valesti mäletasin? Või on asi hoopis valedes ootustes?

Saan aru, et langesin Hanoisse elama kolimise otsuse tegemisel suhtelisuse lõksu: kaks aastat tagasi saabusin Vietnamisse Indiast, kus olin veetnud neli pikka kuud. Toona tundus Hanoisse jõudmine kui tsivilisatsiooni tagasitulek. Rämpsu paistis vähem, kesklinnas laiusid rohelised korrastatud pargid, inimesed ei kogunenud karjadena me ümber ega jälginud ilma igasuguse häbelikkuseta kõiki me tegemisi... Taksod olid kaasaegsed, hotellid puhtad ja mugavustega. Miks siis nüüd paistab Hanoi mulle ülerahvastatud, tolmust ja prügist ummistunud, hullumeelse liiklusega väljakannatamatult lärmaka linnana, kus palavus, heitgaaside pilved ja tolm teevad olemise raskeks? Sest... seekord istusin ma lennukisse Euroopas, kus erinevalt Indiast on roheline loodus, korrapärane liiklus ja puhtaks roogitud tänavad. Sõltub, millega võrrelda, kas pole?

Aga kuidas ma lapsega siinses hulluses ikkagi hakkama saan? Kuidas laps ise suudab hakkama saada? Ta ei oska ju veel mulle oma hirmudest rääkida. Kas ma tunnen õigel ajal ära, kui talle ei meeldi siin olla? Mul oli tung tulla siia maailma avastama ja parandama, kogema ja õppima, kuid kas ma mitte ei aseta enda vajadusi lapse omadest kõrgemale? Iga lapsevanema dilemma...

Enne muremõtete lõpuni mõtlemist helistan kiirelt emale, kellele kinnitan lühidalt, et meiega on kõik korras, ning kohe vajutab rampväsimus mu silmalaud jõuliselt kinni ja ma liigun unedemaailma, kus heiastub vana, tuttav ja turvaline Euroopa.