Читать книгу Minu Vietnam. Maailmakodanik, seljakott ja beebi. - Kristina Kallas - Страница 7

Kui ma mitmendat kuud lapseootel olles selgitan elukaaslasele, et Eesti riigi vanemahüvitise süsteem garanteerib sissetuleku ka teatud ajaks pärast lapse sündi, läheb Adriani nägu naerule ja ta silmi tekib sära. Istume meie väikese üürikorteri köögis söögilaua taga, minul on arvuti nina ees lahti ja ma tõlgin talle vanemahüvitise saamise tingimusi inglise keelde.

„Suurepärane! Siis me saame reisida! Sõidame kuhugi. Näiteks Iraani!”

Iraani? See asub ju kurjuse teljel! kõmiseb peas, kuid ühtegi sõna mul suust ei tule. Tõstan pilgu arvutiekraanilt ja vaatan talle ehmunult otsa. Ma ei oska selle ettepaneku peale midagi mõistlikku kosta, sest see ei ole ju lihtsalt mõistlik ettepanek! Vaatan talle kahtlustavalt otsa. Äkki teeb ta nalja?

Samas pean tunnistama, et iseenesest ei ole ma Adriani ideest üllatunud. Tunnen teda juba piisavalt kaua, et olla valmis säärasteks ootamatuteks ja hullumeelseteks plaanideks. Õnneks viitsib ta neist siiski vaid üksikud ellu viia.

„Mõtle ise. Vabadus teha, mida heaks arvad, ja keegi maksab selle eest veel raha ka!” Tundub, et nali see siiski pole.

„Ei lähe ma kuskile Iraani, hull oled või?” suudan ma end lõpuks kogudes vihasel toonil välja pursata ja pean sellega vestluse lõppenuks. Ma olen napilt pool aastat tagasi naasnud Eestisse pikalt ümbermaailmareisilt, seljakoti armsas ja hubases üürikorteris alles äsja lahti pakkinud, üle pika aja jälle rutiinset elu elama hakanud, töösse sukeldunud, hing on tasakaalus ja elu hea. Ei lähe ma kuskile! Tõusen laua tagant ja asun seljaga Adriani poole nõusid pesema. Minu jaoks on jutt lõppenud.

„Miks mitte?” esitab Adrian ühe oma lemmikküsimustest. Paistab, et nii ta seda siiski ei jäta.

„Miks-miks? Sest ma ei sõida vastsündinuga Iraani! See ei ole turvaline!” Aus vastus, sest just hirm tundmatuse ees ongi minu vastuseisu põhjus. Iraanist ei tea ma tegelikult aga mitte midagi peale stampide, mida ingliskeelne massimeedia meile ette söödab. Mind ei ole see riik kunagi suurt huvitanud, erinevalt Adrianist, keda ikka ja alati araablaste ja pärslaste maadele kisub.

„Mis mõttes ei ole turvaline! See on üks turvalisimaid kohti, kus ma käinud olen! Oluliselt turvalisem kui Poola. Ometigi sinna sa ju oled nõus lapsega minema?”

Poolas on meie pere teine kodu, sealt on Adrian pärit ja seal elavad tema vanemad. Mõte sellest, et Iraan on turvalisem kui Poola, paneb mu kulme kergitama. No mis jutt see veel on, tahaks ma vastata, kuid saan viimasel hetkel sõnasabast kinni. Ma tõepoolest ei tunne Iraani üldse.

„Iraan on ju muhamedlik riik! Ma ei tunne seda riiki ja kultuuri. Ma näiteks ei tea, kas ja kuidas ma tohin selles hullus islamiriigis last avalikus kohas rinnaga toita.” Ma olen tige, sest Adrian ei paista mu hirme aktsepteerivat.

„Miks sa pead Iraani hulluks islamiriigiks? Need on eelarvamused. Iraan on väga sõbralik,” solvub Adrian omakorda.

Tunnen, et pean selle vestluse lõpetama. Iraani teemal oleme varemgi palju vaielnud. Mina pole seal käinud, kuid pinnapealse info põhjal olen naisena selle riigi suhtes pigem negatiivselt meelestatud. Kui Adrian kaks aastat tagasi autoga Londonist Indiasse sõitu plaanis, keeldusin ma temaga seda otsa kaasa tegemast, kuna ei soovinud Iraanist läbi sõita. Lendasin otse Indiasse ja ootasin teda seal. Hiljem olen tema ja ka teiste reisijate muljeid kuulates seda otsust kahetsenud ja Iraan on mulle nende juttude kaudu väikese sammu võrra lähemale tulnud, kuid siiski tunnen jätkuvalt, et sinna riiki sõitmine nõuab minult suuremat sorti emotsionaalset valmisolekut. Üksi, seljakott seljas, oleksin ma ehk sinna nüüd juba seiklema läinud, kuid rinnalapsega minek tundub siiski ebamõistlik ettepanek.

Iraani-teema jääb õhku rippuma. Adrian räägib oma reisiplaanist kõikidele tuttavatele. Mina kuulan alati vaikides, lootes, et kui ma seda lihtsalt ignoreerin, siis läheb tal tuhin üle.

Aga tuhin ei lähegi üle. Mida aeg edasi, seda sagedamini tuleb lapsepuhkuse reisileminek jutuks. Hirmudest hoolimata hakkan ajapikku selle mõttega harjuma ning mingi aja pärast see isegi juba meeldib mulle. Olen alati reisida armastanud ja sisimas vaikselt lootnud, et emaks saamine ei muuda mu võimalusi mööda maailma ringi konnata. Kuid sellise lootuse hellitamine sobib pigem tuleviku etteaimamatusest tekkinud ärevuse maandamiseks, sest ma ei kujuta lapsega reisimist üldse ette. Pole ju mingit kogemust. Kas maailmaga äsja tutvust teinud lapsuke lepib stoiliselt kaheksa tunni pikkuste higiste ja tolmuste bussireisidega mööda hingematvalt kauneid maastikke? Kas tema tervis peab vastu tundmatuid toite maitstes, üliniiskes või jällegi ülikuivas õhus viibides? Üldsegi, kas väikesed lapsed põevad ka kõrgmäestikuhaigust? Kas, kas...? Küsimustel ei tundu lõppu tulevat.

Adrian suhtub mu hirmudesse mõistvalt, kuid ta ei anna alla. Temale omaselt võtab ta minu rahustamiseks kasutusele oma tugeva trumbi – loogika.

„Aasias ja Aafrikas sünnivad ka ju lapsed ja ju nad seal midagi ikka söövad ja jäävad seejuures ellu.”

„Mhmm. Aga neid sureb seal imikueas väga palju halvast hügieenist põhjustatud haigustesse, rohkem kui Euroopas. Vesi ei ole ju puhas.”

„No siis jood vett ainult pudelist ja lapsel ei lase näppe mulda pista. No kuule, sa oled ju pool maailma läbi rännanud ja ellu jäänud, sa pole ju mingi algaja,” püüab Adrian mind jätkuvalt enesekindlal toonil veenda.

Jään mõttesse. Mängin kujutlusega endast kui titega seiklejast tundmatutes maades – seljakott seljas ja titt kõhu peale seotud. Mulle see meeldib. Enesekindlust tuleb juurde, sest ma tegelikult ju tean, kuidas reisides ellu jääda. Kaevun internetiavarustesse ja loen suurel hulgal kõikvõimalikku informatsiooni. Ingliskeelsetest foorumitest kerkivad lood inimestest, kes on just sellise seikluse läbi teinud. Pealtnäha täitsa tavalised lastevanemad, kellel kodu ja pangalaen, on mõneks ajaks rutiini sinnapaika jätnud, lapsed koolist vabaks võtnud ja reisiselli-radadele asunud. Mõni on teinud seda paar kuud, mõni aga terve aasta. Kõik väidavad kui ühest suust, et tegemist oli elu ühe parima ajaga.

Maailma reisipiiblid Lonely Planet ja Rough Guides on lausa välja andnud lastega reisimise eriväljaanded. Ma tellingi need endale koju. Ühes neist kirjeldab üks austraalia paar oma kahe lapsega tehtud rattaretke mööda Himaalaja kõrgmäestikku Pakistanis ja Indias. Kuus pikka kuud veetsid nad viieaastasega ja 11kuusega ratastel, ööbides telkides ja vedades plastpudelites vett kaasa. Noorem laps tähistaski oma esimese eluaasta täitumist kodust kaugel mäeahelikke ületades.

Hmm, mõtlen. See on ikka juba hulljulgus. Iraani reisimine tundub selle kõrval nagu turvalise turismireisi ostmine.

Mõned kuud pärast Adriani reisiidee tärkamist taban ennast hajamõttelt, kuhu me küll võiksime reisida. Iraan jääb ikkagi ära, ma ei ole valmis sinna sõitma. Loetlen peas riike, kuhu tahaks minna. Austraalia ja Uus-Meremaa – pikal ümbermaailmareisil ma neisse ei jõudnudki. Vägagi tahaks, kuid Adrian laidab mõtte kohe maha. Liiga kallis ja mis temale peamine, igav. Nojah, turvaliselt igav. Kuid just see, mida mina vajaksin.

Kuhu siis oleks hea minna väikese lapsega mõneks ajaks reisima ja elama? Panen endale mõttes kirja tingimused: kohas, kuhu ma väikese lapsega nõustun reisima, võiks olla ilus loodus, soe, kuid mitte kuum, enam-vähem puhas, sõbralik ja tuttavlik. Just, ma pean seda kohta natukenegi tundma, suutma elu seal ette kujutada.

Lähis-Ida langeb kohe ära, Aafrika ka. Ma pole kummaski piirkonnas kunagi käinud ja rinnalapsega ma tundmatusse vette hüpata ei julge. Lasen maailmakaardi silme eest läbi. Kagu-Aasia – mulle meeldib seal väga. Aga kuhu täpsemalt? Tai on liiga igav, Kambodža liiga metsik, Laos tundub esimese hooga ideaalne, kuid tema naturaalmajanduslik kord tõotab raskusi igapäevaelus. Ja nii ma jõuangi Vietnami juurde.

Muidugi, Hanoi! Kiiresti arenev, turvaline, soe ja roheline. Ja Vietnami loodus on üks ilusaimaid, mida näinud olen. Adrian ei võta pikka järelemõtlemisaega ja nõustub Vietnamiga vaat et kohe: Hanoi tõotab seiklust ja seal on odav – see on kõik, mis temale oluline on.

Otsus on tehtud, nüüd on vaja vaid lähedastele teada anda, et üsna pea pärast lapse sündi kolime mõneks ajaks Hanoisse.