Читать книгу Minu Vietnam. Maailmakodanik, seljakott ja beebi. - Kristina Kallas - Страница 8

Milline moment on kõige sobivam tulevasele vanaemale teatamiseks, et kauaoodatud esimene lapselaps kolib mitme maa ja mere taha? Kuna ma arvan, et päris õiget hetke olemas ei olegi, siis raske probleemi ees seisjale kohaselt ma lihtsalt ignoreerin selle olemasolu. Ehk siis – pikka aega ei räägi ma oma vanematele meie reisiplaanidest midagi.

Adrian samas arvab, et iga moment on halva uudise edastamiseks hea. Oma suhteliselt ebakonventsionaalsete seisukohtade ja käitumisega on ta harjunud inimesi šokeerima. Nagu näiteks siis, kui ta teatas 2003. aasta jaanuaris, et läheb Iraaki. Sõda polnud siis veel alanud, kuid kõik teadsid, et see tuleb varem või hiljem. Pigem varem, sest õhk oli konfliktist tiine. Sõja vastu protestima ta sinna koos pundi teiste välismaalastega sõitiski – inimkilbiks^[1.]. Õnneks käskis Saddam Hussein politseinikel nad peagi riigist välja saata. Adrian seda otsust mingiks õnneks muidugi ei pidanud, sest eesmärk oli püsida Iraagis võimalikult kaua, et ära hoida USA rünnak. Kuid selleks hetkeks oli malaaria ta juba maha murdnud ja kojusõit tuli ette võtta niikuinii.

Oma ämmale otsustab ta elu pea peale pöörava uudise teatavaks teha jõuluõhtul. Kõhud jõulupraest pungil, mängime lauamängu „Maailma imed”, mis juhib vestluse eri maade kultuuride teemadele.

„Noh, Ljuba, kas oled valmis meile Vietnamisse külla sõitma?” küsib Adrian mu emalt puises vene keeles justkui muuseas jutujätkuks.

Oh õudust! Miks ta just praegu peab sellest rääkima? Sel hetkel tuleb mulle meelde, et ma olen unustanud Adrianile öelda, et ma tegelikult ei ole emale meie reisiplaanidest veel kõnelenudki.

Ema on segaduses. Kas ta sai Adriani puterdavast vene keelest ehk valesti aru?

„Missugusesse Vietnamisse?” Ema naeratab ebalevalt ja vaatab mulle ning Adrianile kordamööda küsivalt otsa. Ta tahaks seda ilmselt Adriani järjekordseks naljaks pidada, kuid tema hääletoon reedab ehmumist.

„Tead ju küll – nende juurde, kes ameeriklastel tagumikud kuumaks kütsid!”

Ema ei saa nüüd enam midagi aru. Minu vend, kes on oma tüdrukuga ka jõuluõhtuks külla tulnud, poetab mingi nalja Vietnami ja lapse teemal, kuid ma ei kuule seda, sest ma olen Adriani peale vihane. Pole mingit vajadust mu ema niimoodi šokeerida!

„Adrianil on idee, et me kolime kohe pärast lapse sündi Vietnamisse. Noh, mõneks ajaks,” püüan ma pinget maha võtta, ise lauamängult silmi tõstmata. Tegelikult on see juba mõnda aega ka minu idee, kuid ma ei julge seda emale tunnistada.

„Kuid see pole veel kindel, vaatame kõigepealt, kuidas asjad kulgevad,” ütlen justkui teema lõpetuseks, püüdes ühel ajal nii ema kui ka ennast rahustada.

„Mis selles siis nii hullumeelset on? Vietnam on kena riik. Ilus, soe ja mis peamine, odav,” jätkab Adrian endiselt vene ja poola segakeeles.

„Kristina, tõsiselt räägite või?” Nüüd on ema pilk suunatud minule. Ta ei naerata enam, vaid on hirmul.

Vaatan Adrianile etteheitvalt otsa. Täiesti vale aeg sellise teema tõstatamiseks! Kuid ma saan ka väga hästi aru, et paremat momenti niikuinii ei tule. Ma olen seda vestlust emaga nii kaua edasi lükanud ja praegu on isegi väike kergendus südamesse laskumas, et lõpuks ometi sai see nüüd välja öeldud.

Räägin emale, kui puhas ja soe ja turvaline on Vietnam ja kuna me mõlemad saame endale lubada mõnda aega töölt eemalejäämist, siis mis mõtet on istuda külmas Eesti talves väikeses korteris, kui selle asemel saab Vietnamis lasta palmi all end päikesekiirtel soojendada? Emale ei ole mõtet rääkida sellest, kui huvitav võib Vietnamis olla, kui palju uut ja põnevat seal näeb ja kogeb. Ta on alati mu reisiseiklustesse arusaamatusega suhtunud.

Ema on solvunud ning sellest tekkinud pahameeles suudab ta vaid etteheitvalt osatada, et me oleme hullud ja vastutustundetud seikluste otsijad.

„Minge, minge! Vähe teile veel nendest ringikondamistest!” osutab ta ning hakkab laualt nõusid kokku korjama. Ema ei ole kunagi mu reisidest aru saanud – tema unistab reisida Pariisi või Alpidesse. Kõige sagedamini reisib ta aga hoopis Venemaale, kus elab minu vanaema, ja neid reise ta jälestab. Venemaal on grjaz, besporjadok ja bezalabernost^[2.], ning Vietnam on ju veel hullem! Milleks on vaja minna seiklema vaesesse ja räpasesse Vietnamisse, kui saab sõita puhtasse ja ilusti sätitud Austriasse! Sinna, kuhu reisimisest tema kogu nõuka aja unistas ja kuhu saab praegu lõpuks ometi vabalt minna. Miks ma seda aga teha ei taha, sellest ei saa ta aru.

„Mis selles siis nii jubedat on? Läheme vaid korraks ja kui meile seal ei sobi, siis saame ju iga kell tagasi tulla,” laiutan käsi, püüdes jätta muljet, et vastsündinuga 15 000 kilomeetri kaugusele kolimine on köki-möki. Kuid mu hääletoon reedab siiski ebakindlust selle otsuse õigsuse suhtes.

„Kauaks te sinna sõita plaanite? Ja millal siis?” sekkub vestlusesse mu noorem ja oluliselt alalhoidlikuma iseloomuga vend.

„Võib-olla aastaks? Ahh, ei tea me veel kindlalt midagi, see on kõigest idee. Enne peab laps ära sündima ja siis alles vaatame, mis saama hakkab.”

Sellega esimene vestlus Vietnami-reisist minu pereringis lõppebki. Mu tasakaalukas ja vähese jutuga isa kas ei kuule meie arutelu või ei soovi selles osaleda, temalt ei tule õhtul – ja tegelikult isegi kuni meie lahkumiseni Vietnamisse – sel teemal ühtegi kommentaari.

Hiljem voodisse heites tunnen tõelist kergendust. Nüüd on siis kivi südamelt maha veeretatud ja sellega on Vietnamisse sõit ka tõenäolisemaks muutunud – kui vanematele on juba öeldud, et läheme Vietnamisse, siis ilmselt tulebki minna.

Ma ei tea, kuidas Adriani vanemad selle uudise vastu võtsid, kui ta neid asjaga kurssi viis, kuid arvata võib, et vähemalt sama valuliselt. Igatahes püüab Adriani ema minuga murelikul toonil vestelda, et aru saada, kas ma ka selle plaaniga tõepoolest päri olen. Enam ei looda ta oma poega hullumeelsetest plaanidest eemale keelitada, kõik lootused meid mõistlikkusele kutsuda on minu peal. Ma ei oska kosta midagi muud kui sedasama juttu, mida ma ka ema rahustamiseks rääkisin: Vietnam on turvaline, puhas ja see on üldse hea mõte.

Oma plaanidest sõpradele rääkimine on loomulikult lihtsam, sest neil puudub emotsionaalne side mu veel sündimata lapsega. Suurem osa sõpradest on üllatunud, ilmselt seetõttu, et keegi teine nende tuttavatest ei ole lapsepuhkust sellisel moel veel veetnud. Paljud toetavad igati, mõni kadestab, üksikud peavad meid hullumeelseteks ja üks sõbranna hoiatab murelikult tulevaste raskuste eest.

Muretsev sõbranna Marje, kes viimasel ajal on palju aega veetnud maailmaparandamise projekte nokitsedes, püüab mind ümber veenda, hirmutades riisimässudega. Nimelt on viimase aja uudistest jäänud kõlama toidunappuse hoiatused. Ülerahvastatud Aasia riigid ostavad põhitoiduse riisi kasvatamiseks võidu kokku veel tühjana seisvad vähegi viljakad maalapid, et sel moel katta üha suureneva elanikkonna toiduvajadusi. Riisi aga ikkagi ei jätku ning põlluharijad Indias, Hiinas, Indoneesias ja Filipiinidel on näljas. Ka Vietnamis, maailma riisiekspordi mahtudelt kolmandas riigis, ei jätku kõigile piisavalt riisi. Asi on nõnda tõsine, et Vietnam on olnud sunnitud välja veetavaid riisikoguseid vähendama. Näljas inimene on arusaadavatel põhjustel agressiivne ja selle eest Marje mind hoiatabki.

„Riisi kilohind tõuseb praegu ja on väga võimalik, et vaeste riikide elanikud tunnevad toidulaua kasinamaks muutumist või isegi nälga. Paljud majandusajakirjad ennustavad, et inimesed hakkavad selle vastu mässama.” Marje saadab mulle MSNis jutti mitu viidet ingliskeelsetele hoiatavatele artiklitele.

„Mõelge, mis te siis teete, kui Hanoi tänaval mäss puhkeb? Kuhu te oma titega pagete?” Vaatan oma MSNi aknas neid lauseridu ja mõtlen, et riisimäss on küll viimane asi, mille pärast ma peaksin muretsema. Maailmas, ka „põhjamaiselt igavas” Eestis võib igasugu ootamatuid asju juhtuda. Küsimus on vaid tõenäosuses. Riisimässu ma Hanois eriti tõenäoliseks ei pea.

„Vietnam on kommunistlik riik, seal ei mässa keegi võimu vastu ja kui peakski, siis hoiame sellest mässust eemale,” pakun lahenduse välja.

„Teiesugused valged turistid on kindlasti sobilikud sihtmärgid näljast tigedatele talupoegadele. Teid on kõiges hea süüdistada,” ei jäta Marje asja sinnapaika ja lisab veel mõtlemisainet juurde: „Tead, kui palju maksab inimeste kriisipiirkondadest helikopteriga väljalennutamine? Saatkonnad teevad seda ainult väga tähtsate isikute puhul.”

Tõepoolest, meie vaevalt sellesse VIP-nimekirja kuuluksime, kuigi mine tea, Eesti valitsus on vast nõus oma kodanikke igalt poolt koju tooma, omasid niigi vähe. Diskussioon riisimässu tõenäosuse üle kestab MSNis veel mõnda aega, kuid Marje siiras mure jääb mulle siiski kaugeks. Vietnamisse reisimise plaane see ei kõiguta.

1 Human shield ehk inimkilbi liikumise protestiaktsioon seisnes USA ja tema liitlasriikide kodanike Iraagis loodud inimkilbist, mis pidi ära hoidma Iraagi ründamise, hirmust tappa oma kodanikke. Kuigi liikumine sai mõningast meediakajastust üldise sõjavastasuse laineharjal, ei osutunud see taktika eriti tulemuslikuks.[ ↵ ]

2 Mustus, korralagedus ja hoolimatus. (vene k)[ ↵ ]