Читать книгу Missioonisõdurina Aafrikas - Kristo Pals - Страница 4

VAIKSEL JA VARJATUD MOEL alustas Eesti ülisalajast invasiooni Malisse. Metsariik Eestile töötati välja õhukesest riidest digilaiguga kõrbevorm, soetati eksootiliste viiruste vaktsiinid ja hakati õpetama prantsuse keelt. Sõdurite varustusse ilmusid Camelbaki joogiveekotid ja päikesekreemist sai sama oluline abivahend, nagu on Capsicam ajateenijatele. Koulikoros – maailma ühe vaeseima riigi Mali pealinnast 60 km põhja pool asuvas linnas – loodi strateegilist hõivamist võimaldav sillapea, kus seitse Eesti kaitseväelasest väljaõppeinstruktorit treenisid kohalikke sõjaväelasi, et nad kohaneksid Eesti jalaväe taktika, keele ja kultuuriga. Suurt edasiminekut paari aasta jooksul ei täheldatud. Viimase õlekõrrena otsustas Eesti kaitsevägi saata kohale mind.

Enne mind ja mu kaasvõitlejaid oli kohalikke koolitatud juba kaks aastat ning militaarkultuuriõpet said sajad kohalikud sõjamehed. Lisaks saadeti ÜRO kattevarjus mõni inimene pealinna Bamakosse infot koguma ja analüüsima, üks logistik lähetati suuremate jõudude tulekut ette valmistama ning mõned täiesti salajased inimesed läkitati tegelema veelgi salajasema asjaga, millest nad ise ka väga täpselt aru ei saanud. Loodi ühine kompanii, soojendati üles lähedased liitlassuhted NATOsse mittekuuluvate Soome ja Rootsiga ning värskendati suhteid lätlastega ja mõningal määral ka leedukatega.

Selleks ajaks, kui see raamat ilmub, on Malist saanud kindlasti osa Eesti kultuuriruumist, kus Eestit teab iga malilane ja lapsi pannakse magama „Aktuaalse kaamera“ saatel. Andsime endast parima, et see nii juhtuks. Heal lugejal on võimalus jälgida köögi poolt, kuidas Eesti sõjaväelased kohanevad missioonil Mali tavadega ja vastupidi. Eesti ja Mali suhted ei ole teab mis kuumad, hoolimata selles Aafrika riigis valitsevast lämbusest. Me ei leia ühegi erakonna valimisloosungitest lubadusi headeks suheteks Maliga. Ametlikult nimetati toimuvat operatsiooni millegipärast Euroopa Liidu väljaõppemissiooniks Malis ja seda kõike tehakse Mali riigi palvel. Ajalool on komme end korrata: 1939. aastal kutsusime ka meie oma territooriumile NSV Liidu baasid...

Kogu alljärgnevat juttu pole üles tähendatud mitte selleks, et kergendada tulevaste ajaloookroonikute tööd Mali ja Eesti suhete kirjeldamisel, vaid need põhinevad koju saadetud kirjadel, mille eesmärk oli ennekõike koduseid maha rahustada. Kodustele tuli sisendada, et siin ei vilise iga päev kuulid, Ebola ei ründa iga nurga taga, aids ei saja koos vihmaga krae vahele ning malaariast pakatavad sääsed ei pikeeri meil pidevalt sabas. Neile pidi jääma mulje, et missioon Malis on otsekui vahepeatus enne paradiisi. Kui oli midagi halba, siis omaksed said sellest teada läbi lillede ja huumori; kui nalja ei saanud, siis tuli asi ise naljaks keerata ja täiendada kohapeal kuuldud lugudega. Kui midagi läks kehvasti, siis see jäeti enda teada. Loodetavasti jäi tänu kirjadele nii mõnelgi inimesel uus hall juuksekarv pähe tekkimata, silmast murepisar langemata ning perearsti säästeti järjekordse annuse rahustite väljakirjutamisest. Absoluutsele tõele kirjasõna ei pretendeeri, vaid kajastab, kuidas autor kogetut mõistis. Mõnda situatsiooni on ilustatud, mitu erinevat sündmust üheks tervikuks seotud ja mõni koht on üle dramatiseeritud. Tegelaskujusidki on osaliselt muudetud. Ennast tunnevad ära need, kes ees- ja perekonnanimega välja toodud, kuid nimede kokkulangevus või sarnasus on juhuslik. Näpuotsaga on lisatud kaasvõitlejatelt kuuldud linnalegende, mis teeb teosest ilukirjanduslike sugemetega raamatu tõsielu ainetel. Lugemiseks on vaja natuke tolerantsi sõdurinaljade osas: kohatav iroonia pole eesmärk omaette, vaid vahend olukordade absurdsuse rõhutamiseks. Tõemonopoliga harjunud inimesed peaksid lõpetama lugemise juba praegu.

Selleks et mina ise ja eestlased üldisemalt lahkemad, kaunimad ja ilusamad välja paistaks, tuleb teisi rahvusi ja inimesi vaadata läbi väikese kõverpeegli. Parem on mitte mõelda, millisena nemad meid kujutavad. Raamatu sisu kohta käivate märkuste jaoks kaebuste raamatut avatud ei ole ja kui nalja ei mõisteta, oleks mõistlikum võtta lugemiseks mõni tõsisem raamat. Kui keegi juhtub raamatu nii läbi lugema, et ta ei leia ühtegi kohta, kus saaks naerda või tekiks väikegi muhelus, siis on viimane aeg vahetada rahvust või külastada sisearsti ja lasta tal uurida oma naljasoont. Vajadusel leidke keegi, kes olulisemad kohad aeglaselt ja vajadusel kaks korda ette loeks. Olen kodus kassi peal proovinud, toimis. Naljasoone avardamiseks soovitan kasutada purgeeni: isegi kui ise naerma ei hakka, on vähemalt teistel lõbus.